50 AASTAT ÕPETAJANA: Knopkasid mulle toolile ei ole  pandud, küll aga tegi klassi paharet kooli garderoobi lõkke

"Nii pikalt on mind koolis hoidnud tõsiasi, et teist nii ilusat ametit kui õpetaja oma ei ole maailmas olemas," ütles 50 aastat kooliõpetaja ametit pidanud Helmi Kelle. "See ei ole kerge ega tulus töö, küll aga imekaunis. Kui vilistlaste päeval tuleb mind kallistama ja tänama 300-400 endist õpilast, tunnen ennast nagu muinasjutus."

Pilt: Albert Truuväärt
Haridus Eesti

50 AASTAT ÕPETAJANA: Knopkasid mulle toolile ei ole pandud, küll aga tegi klassi paharet kooli garderoobi lõkke (1)

Vesta Reest

"Nii pikalt on mind koolis hoidnud tõsiasi, et teist nii ilusat ametit kui õpetaja oma ei ole maailmas olemas," ütles 50 aastat kooliõpetaja ametit pidanud Helmi Kelle. "See ei ole kerge ega tulus töö, küll aga imekaunis. Kui vilistlaste päeval tuleb mind kallistama ja tänama 300-400 endist õpilast, tunnen ennast nagu muinasjutus."

Just lõppes õppeaasta ning tänavune laulupeo avakontsert on pühendatud õpetajatele. Pealinn vestles 50 aastat eesti keele õpetajana töötanud Helmi Kellega Kristiine gümnaasiumist, Saima Saguriga Pelgulinna gümnaasiumist ja Elle Veigeliga Kadrioru Saksa gümnaasiumist.


Mida mäletate oma esimesest päevast õpetajana?


Kelle: Võib-olla oli hirm, et kuidas ma päris inimestega hakkama saan, aga see kirjanduse õpetamine köitis meid väga kokku, mind ja neid noori inimesi. Eks nad midagi ootasid, aga kirjanduse tunnid lähendasid meid rohkem kui keeletunnid. Knopkasid toolile ei pandud, aga ikka katsetati lollustega. Ühel päeval, kui mul oli tunnivaba päev, tegi klassi paharet – kes on praegugi seiklushuviline eluvend, kuigi juba üle kuuekümnene – garderoobi tule, väikese lõkke, paberist. Aga ma ei mäleta, et oleks palju mingeid pingeid üle elanud. Noortel inimestel olid armuasjad, jooksid minu juurde koju nõu küsima, aga ma olin abielus ja mul oli juba väike laps, mul olid endal ka armuasjad, nii et kui palju ma neile nõu oskasin anda, on iseasi. Edaspidises elus olen alati saanud neljanda või viienda klassi ja nendega koos on olnud väga tore lõpuni välja minna.


Mis on teid nii kaua koolis ja õpetajaametis hoidnud?


Kelle: Iga päev on erinev, kuigi lapsed on needsamad. Nii pikalt on mind koolis hoidnud tõsiasi, et teist nii ilusat ametit kui õpetaja oma ei ole maailmas olemas. See ei ole kerge ega tulus töö, aga see on imekaunis amet. Tagasiside aegade tagant oma õpilastelt on see, mis annab jõudu jätkata. Tänagi siin vestlesin ühe oma algusaegade õpilasega, siis kui alles läksin kooli, 1969. aastal. Kui vilistlaste päeval tuleb kallistama ja tänama 300-400 endist õpilast, siis tunnen ennast nagu muinasjutus.


Ja see on ka nii tore, kui tulevad uued pisikesed lapsed kooli, esimese päeva aktusele. Vaatad, et tuleb tuttava moega naine ja ütleb, kas te mäletate, ma olen see ja see. Toob oma põnni kooli – see ongi kõige toredam. Minul on iga kord sügisel tunne, et terve mets on ainult sugulasi täis! Õpetaja, minu isa oli teie klassis! Õpetaja, minu ema oli teie klassis. Praegu peetakse igasugu kõnesid, et oled seitse aastat ühes kohas, siis vahetad töökohta. Aga mida õpetaja teeb? Läheb teise kooli või? Aga see on ju minu kool – miks ma peaks mujale minema? Või mis see teine töökoht olla võiks?


Veigel: Mul on olnud kuus lendu 50 aasta jooksul. Mu töö ei ole rutiin, kuigi olen 50 aastat olnud ühes koolis. Öeldakse, et tööd peab vahetama, otsima vaheldust. Mul ongi iga päev vaheldus!


Mul on mitmed sõbrannad arstid ja medõed. Ja siis, kui neil oli kõige suurem kogemus käes, lapsed suured ja tervis korras, saadeti kõik pensionile – meditsiinis oli niimoodi. Tagasi ei lähe ju enam keegi, isegi kui kutsutakse. Mäletan ühte sügist, kui kõik noored õpetajad olid jooksnud laiali – välismaale, parematele kohtadele, kirjastustesse, sest õpetaja palgaga nad ei olnud rahul. Ühel sügisel aktusel mõtlesin endamisi, et ma pean ju kõigile neile noortele üksinda eesti keelt ja kirjandust õpetama hakkama. See oli tõesti raske aeg, aga isegi siis ei tulnud korrakski mõtet, et läheks muu ameti peale. Vembud on niiviisi, et need tuleb ise üle vembutada, kui keegi minuga midagi proovib, siis ma ei tohi välja näidata, et see mind puudutab, vaid pean selle lihtsalt üle mängima.


Sagur: Mind on aidanud saarlase jonnakus püsida koolis ja teistpidi vaadates on lapsed üsna toredad.


Kas ja kuidas on lapsed muutunud?


Kelle: Kindlasti on lapsed muutunud, aga päev päeva järel koolis veetes tunduvad nad ikka samasugused. Lapsed on lapsed, aga uus aeg ja uued võimalused muudavad nad nutikamaks, iseasi, kas ka targemaks. Räägitakse küll arvutimaailmast igasugu asju, aga koletislikest mängudest, mida lapsed mängivad, ei räägi keegi. Paljud on kohe, kui tund lõpeb, oma nutitelefonides. Küsisin kord läbi huumori, et mis siis laias maailmas uudist, kuidas Austraalias elatakse. Lapsed vastasid, et mida-mida, ega me uudiseid ei loe, me laseme kuule pähe. See mind ehmatas, just see, et nende huvi ongi see mäng ja mängukonsoolid. Ka vanemad on kurvad olnud, et on liiga palju mänge, mängud võiksid olla hoopis teistsugused.


Veigel: Tegelikult ei ole lapsed muutunud. Me loeme ju nende kirjandeid. Tegelikult nad kirjutavad mulle ja südamest ning avameelselt. Teised naeravad vahel, et sulle meeldib kirjandeid lugeda, ja mulle TÕESTI meeldib. Minu kogemus on see, et kirjandeid lugedes kuulen õpilase häält. Kui õpilane on näiteks kasutanud kellegi teise teksti ja jätnud viitamata, siis saan kohe aru, et see on võlts, see pole see laps ise. See kogemus tuleb aastatega.


Veigel: Kõik vigurid tulevad kaasa, inimloomus ei ole muutunud.


Kelle: Tänapäeva Arnod ongi just need, kes kirjutavad läbimõeldud ja ilusaid kirjandeid. On küll neid, kes on midagi virtuaalmaailmast leidnud, vajutavad nuppu ja esitavad oma töö pähe. Niisugusel puhul kirjutan kirjandi peale "Hea leid". Lapsed tulevad küsima, et mis ta nüüd siis teeb, kas peab uue kirjandi kirjutama. Ma vastan, et ma arvan küll.


Kui palju on Tootse jäänud kooli või on muid kirjandustegelasi asemele tulnud?


Veigel: Minu jaoks on Tootsid ikka jäänud Tootsideks. Eks nad võtavad muud käitumist ka juurde, nad on kaasaegsed. Toots peab ju ajaga kaasas käima, Lutsul on nii ette nähtud.


Kelle: Koolides on virtuaalmaailma Toots kindlasti olemas. Arnode koha pealt tuleb nende nägemiseks hoolega vaadata. Kindlasti on Arnosid olemas, nad küll varjavad ennast, aga kui kirjandeid loed, siis saad teada, kes on Arno. Nende olemus ei paista alati välja. Nad ei julge eriti Arnod olla, aga hingelt.


Sagur: Krutskitegijad päris Tootsideks ei ole jäänud. Toots tegi rohkem asju vallatusest, tänapäeva lastel tuleb vahetevahel õelus või kurjus sisse. Ehk saab õpetaja oma suhtumisega õelusele vastu astuda. Tuleb jääda ausaks, rahulikuks ja püüda näha lapses ka seda head poolt. Igas lapses on hea pool olemas.


Kuidas keel on viimase viiekümne aastaga muutunud?


Veigel: Keelekasutusse on juurde tulnud rohkelt slängi ja võõrsõnu. Ka lapsed on väga palju muutunud, nad oskavad hästi inglise keelt ja eesti keel jääb selle varju. Mõni õpilane ütleb mulle: "Ma tahan nüüd veidi puhkata", ja siis ma küsin, et mis sõna see nüüd on. Puhata on õige, aga nad ei mõtle, vaid räägivad automaatselt, sest on ingliskeelses maailmas sees. Mitte kõik, aga ikka juhtub, ja värvikamad väljendid jäävad meelde. Eriti huvitav on kuulata, kui tulevad väliseestlased, siis nende keel on selline nagu enne sõda räägiti, aga tänapäeva lapsed lähevad lihtsalt eluga kaasa.


Keel on lihtsustunud, see on muutunud väga kõnekeelseks ja  jäänud järjest kitsamaks. Siin tuleb mängu lugemus. Aga pole midagi imestada. Vaatame nüüd seda mitu korda räägitud Tootside-Teelede lugu. "Kevade I" anti mõned aastad tagasi välja kommenteeritud kujul. Sõna otseses mõttes on tõlge juures – sõnaseletused. Mis on krihvel, mis on kriiskad ja ka paljud lihtsamad sõnad. Ja ongi nii! Kui nad loevad mul Tammsaaret, "Tõde ja õigus" esimest osa, küll on raske lugeda. Tõesti on raske, küll on hea, et see film on tehtud! Midagi ei ole teha, see sõnavara on muutunud – vanu sõnu nad ei tea. Ja neil ei ole vajadust ka mingisuguste sünonüümide järele, nad ütlevad selle lihtsalt ära, mis nad öelda tahavad. Muidugi on häid kirjutajaid, ja kes loeb, sellel on ka rikkalikum sõnavara. See on minu nägemus.


Kelle: Tammsaaret on võib-olla raskem lugeda lauseehituse pärast. Seal on küll selliseid arhailisemaid sõnu, aga just lause pikkus on see, millest laps ei saa aru, eks ta loeb diagonaalis ka natuke. See on murekoht küll. Kohati on koolis eesti keel vaeslapse osas. Tunde on gümnaasiumis ka ainult kaks korda nädalas, ja see on murekoht. Olen alates 1997. aastast riigieksami kirjandeid parandanud ja näen, kuidas laste õigekiri on, ning see teeb murelikuks. Muidugi on neid koole ja klasse, kus õigekiri on tasemel, aga on ka väga viletsaid ja sellest on väga kahju. Eesti keel jääb koolis kindlasti teiste õppeainete varju, sest tund on kõigile 30 õpilasele korraga, aga keelt oleks vaja väikestes gruppides õppida. Seda enam, et õpilaste tase ei ole võrdne, kui tegu ei ole eliitkooliga.


Kui saaksite tänapäeval uuesti eriala valida, kas hakkaksite ka praegu eesti keele õpetajaks?


Sagur: Raske öelda. Eesti keele õpetaja töö on väga raske. Kui mõni teine aineõpetaja nädalavahetusel puhkab, siis eesti keele õpetajal ei ole palju selliseid nädalavahetusi, kus tööd ei tule teha või stressis ei ole, et töö on tegemata.


Veigel: Ma hakkaks ikka otsast peale ja valiks sama õpetajaameti. Mulle väga meeldib minu töö.


Mis teeb õpetajast hea õpetaja?


Kelle: See tuleb alles hiljem välja. Kui vilistlased tulevad kooli vilistlaste üritustele, ja enamasti on neil toredad mälestused, siis hakkab ka mulle endale tunduma, et äkki olengi hea õpetaja.


Veigel: Vaatan noori alustavaid õpetajaid ja mõtlen, et tegelikult peab olema hästi mõistev ja sealjuures väga järjekindel. Peab oskama teise inimese maailma sisse elada. Peab oskama kuulata, sest tegelikult on õpetaja ülesanne lisaks õpetamisele ka kuulamine.


Kas teil tuleb meelde ka mõni edulugu oma õpilastega?


Kelle: Õpetaja teine põhiülesanne on märgata õpilase soove, võimeid ja andeid. Sellepärast panengi oma õpilasi luuletusi lugema ja viin nad väljapoole kooli esinema. Mul üks poiss nüüd ongi juba näitlemise koolis, ja kui ta sisse sai, siis helistas mulle õhtul ja ütles, et olen lavakunstitudeng ja tahan teid tänada. Ma ütlesin talle: kullakene, mis sa minust tänad? Ta vastas, et õpetaja, kes see oli, kes pani meid luuletusi lugema ja viis meid sotsiaalmajadesse esinema, kes andis isegi need raamatud, mida ma eksamil kasutasin. Oluline on õpilase märkamine mitte ainult tema muredes, vaid ka tema annetes, sest igas lapses on midagi. Ma olen seda üritanud ja see on välja ka tulnud. Kui lapsed saavad ihaldatud erialale ja pärast seda õpetajale helistavad, tekitab see julgust olla õpetaja.


Mul on üks endine õpilane, kes töötas Tallinna linnavalitsuses, ta  on mind mitu korda tunnustanud, sest ma õpetasin teda õigesti kirjutama. Igas kohas, kus ta on töötanud, on toodud talle kirjatöid parandada.


Veigel: Edulugu on see, kui õpetaja näeb, et inimene oskab kirjutada, kui tal on seda elus vaja. Mitte ainult see ei ole ju tähtis, mis koha inimene elus saab, kuhu ta välja jõuab, vaid ka see, mida ta oskab ja teab. Õpetajale on tähtis, et ta tunneb, et tal on olnud ja ta on suutnud õpilasele midagi anda.


Kelle: Mulle tuleb meelde äraspidine edulugu. Viimasel ajal on hakatud rääkima, et kõigil ei ole ühesugused võimed, iga lapsevanem arvab, et see laps on vähemalt neli ja miks mitte viis, aga kolm ei ole minu laps mingil juhul. Aga on ka lapsi, kelle võimed ei lubagi üle kolme õppida. Ta tahaks küll, ta on väga kena laps, aga vanemad sunnivad ja tahavad sõbrannadele kiidelda, millised hinded nende lapsel on. Oli üks ema kahe tütrega, vanem tütar oli tubli ja tragi, aga noorem ei olnud. Ema võttis kätte ja pani oma tütre hariduslike erivajadustega lastele mõeldud Ristiku põhikooli. Ja lapsel oli eduelamus, pärast läks kutsehariduskeskusesse, õppis moenõustajaks, stilistiks. Kui ma teda nägin, siis ma ei osanud ära imestada seda ema, kes tegi sellise otsuse!


Veigel: Tähtis ongi see, et vanemad oskaksid teha õigeid otsuseid. Praegu on jälle suund selle poole, et meil on ikka kutsekoole tarvis, et oleks inimesi, kes oskaksid teha kätega tööd. Tegelikult leiavad kõik lõpuks oma suuna ja oma koha.


Kelle: Ega hinne ei olegi määraja, inimene on ise määraja. Sellepärast ongi väga kurb, kui vanem sellest aru ei saa. Sel ajal ei mõtle vanem lapse peale, vaid mõtleb iseenda peale.


Õnneks on see laine, et kõik peavad iga hinna eest keskkooli minema, natuke läbi hakanud saama. Selle laine ajal tekkiski hulgaliselt neid lapsi, kes vajusid keset keskkooliaega ära, ei tahtnud või ei suutnud õppida.


Kas lastel on huvi emakeelt õppida?


Kelle: Erilist keelehuvi tänapäeva lastel küll ei ole. Mina olen vaadanud, et tähtis on see, mis kirjutades välja paistab – kirjavahemärgid, kokku-lahku kirjutamine, suur ja väike algustäht ning ortograafia. Need reeglid peaks küll lastel selged olema, sest muu ei paista välja. Kevadisel keeletestil tehakse ikka palju vigu. Kui oli tasemetöö, siis märkasin, et lapsed on väga pealiskaudsed.
Veigel: Pealiskaudsus ja tähelepanematus – mind häirib see viimasel ajal mitte ainult koolis, vaid üldse.


Kui palju ja mida lapsed tänapäeval loevad?


Kelle: Viies klass, kes mul praegu on, loeb nii hoolega. Ja kuidas nad jutustavad seda, mida nad on lugenud, on minu jaoks täiesti müstika. Ma ei oska muud teha, kui neid kiita. Nende lemmikkirjanik on praegu Ilmar Tomusk oma kriminullidega. Mõnel on mõni niisugune raamat, mida ma pole kuulnudki – olen tänulik, et saan teada, et niisugune raamat on olemas. Kõik ei ole muidugi Eesti autorid. Põhikoolis loetakse väga hea meelega "Troonide mängu" ja "Harry Potteri" lugusid. Aga gümnasistid, nemad loevad klassikat – uurimistöö tarvis loevad Remarque’i ja Hemingwayd. Need neile ikka päris meeldivad. Bulgakoviga oli nüüd oma lugu, sellest on ju film, mis on üsna üks-ühele ja kui nad olid selle ära vaadanud, ütles mõni, et nüüd ma pean raamatut ka veel lugema.

 
Üks päris suur hulk luges "Kadrit", kuigi seda ei ole praegu ette nähtud.  


9. klassi tüdruk jutustas raamatust "Kasuisa". Tüdrukule meeldis raamat väga sellepärast, et tal on ka kasuisa, kuigi mitte päris niisugune nagu seal raamatus. Kui laps tunnetab, et ta loeks nagu oma lugu, aga tema lugu on natuke parem kui seal raamatus, siis ongi ju raamat see, mis peegeldab elu. Ma olen alati öelnud, et raamatu lugu on küll kunstitõde, aga see on elutõest võetud. Raamatu lugemine ongi tegelikult elamise õpetus. On neid lapsi, kes väga loevad, ja on neid ka, keda aja taga, et nad loeksid, ja jääbki lugemata. Paljud loevad kokkuvõtteid.


Veigel: Kes hakkab lugema, see ka lugema jääb. Pooled loevad vähemalt selle vajaliku ära ja loomulikult tahavad nad lugeda kokkuvõtteid. See ei ole hea, sellega nad lihtsalt lähevad alt. Loomulikult mõjutab see sõnavara ka – inimene ei väljendu vabalt ja sõnavara jääb kitsaks.
Kelle: Lugedes õpime ju kirjutama, topeltvariandis – areneb väljendusoskus, sõnavara ja õigekiri.


Mida vanemad saaksid omalt poolt teha laste hüvanguks, et õpetajal oleks lihtsam neid õpetada?


Kelle: On ka neid vanemaid, kes on juba väga palju teinud laste hüvanguks. Ma olen andnud sellise ülesande, et lapsed valivad ise raamatu. Ja siis küsin, kuidas sa selle raamatu leidsid. Siis nad ütlevad, et põhiliselt on ema soovitanud. Mõnele soovitas raamatukogutädi ja mõnele vanaema. Paar raamatut peab ikka olema sellist ka, mida kõik oleks lugenud, et saaks arutada. Pärast peavad küsimusi esitama ja viimane ülesanne on see: tõstke käsi, kes hakkab seda raamatut lugema. Paljud tõstavad käe, aga ma ei tea, kas lihtsalt moe pärast või hakkavad nad päriselt seda ka lugema.  


Mis takistab lastel õppida?


Veigel: Gümnaasiumis on sageli see, et nad käivad tööl. Tutvustavad tooteid, lähed kusagile suurde poodi ja näed korraga oma õpilasi seal tööl.


Kelle: Cateringi poisid lauluväljakul olid meie kooli poisid.


Paljudel juhtudel on perekondlikud põhjused, aga nad tahavad olla tasemel, osta endale mingeid asju, mida nad arvavad, et neil on vaja. Tahavad osta moodsaid riideid, jalanõusid, telefone – minul on ükskõik, milline telefon mul on, temal peab ikka olema see kõige moodsam.
Neil ei ole kerge! Minul noorena oli palju kergem, sest siis olid kõik ühtemoodi vaesed.


Kelle: Ma tean mitut last, kes on täna isa juures, homme ema juures. Asjad on ühes kohas ja teises kohas.


Veigel: Kui lapsel on mitu kodu, siis on üks segane lugu. Ta ei õpi, ütleb, et raamatud jäid sinna või tänna – sellest on kahju. Lastest on väga kahju, perekond ei tohi olla katki. Mul on õpilaste seas üks kolmanda klassi poiss, kes on vahel isa juures ja vahel ema juures – vanemad omavahel üldse ei suhtle, nad on nagu kass ja koer. Poiss kasutab seda ära, lihtsalt kasutab ära. Ta ei õpi, ütleb, et raamatud on sinna või tänna jäänud, nii et see on üks segane lugu. Sellest on kahju. Perekond ei tohi olla katki, kui tahad, et lapsel läheks hästi.


Kuidas hoida lastega häid suhteid?


Kelle: Loomulik olles. Et ei ole pedagoog ega ka mitte semusuhetes, aga nii et laps sind usaldab.


Veigel: Peab püüdma olla õiglane. Ei tohi ülekohut teha, ei tohi käratseda, kõigiga peab arvestama.


Mis on tänapäeva lastele üldse tähtis?


Kelle: Raha. Ma vahel küsin nende käest, et mida nad teeksid, kui nähtamatuks muutuksid. Laps vastab: lähen röövin panga ära ja ostan endale ilusa saare. Ostan uhked autod, võtan ilusa naise. Mõni läheb kommipoodi ka. Vahel mõni ütleb ka, et teeks heategevust, aidata vaeseid ka.


Veigel: Kui nad juba suuremad on, siis vaatavad oma hindeid ka, tahavad ülikooli minna. Kellel on rohkem võimalusi, lähevad välismaale ka. Tulevad tagasi ja siis lähevad õppima.


Kelle: Kunagi, kui olid veel riigieksami teemad, oli üks teema tänapäeva inimese jumalad. Siis oli tõesti ka neid, kes raha nii tähtsaks ei pidanud, aga paljudele oli raha ikka esimene jumal. See on sotsiaalne õhustik, mis inimese nii mõtlema paneb.


Veigel: Mulle tundub ka, et tähtis on raha, hea positsioon tulevikus. Meie koolis on maast madalast harjutud selle mõttega, et minnakse välismaale õppima. Järjest rohkem tuleb ka lapsi venekeelsetest kodudest. Mullu oli mul kuuekümnest üheksa  lõpetajat, kes olid venekeelsetest kodudest, kaks neist lõpetas kuldmedaliga, üks hõbemedaliga, teised olid nelja-viielised. Nad on ääretult püüdlikud.


Veigel: Kui kodu on asjalik ja nõudlik, siis ikka kõik toimib, laps teeb veerandi lõpuks oma asjad korda. Meil ja kindlasti ka mujal koolides on selliseid näiteid, kus kodu lonkab ja laps ka, ei saa kuidagiviisi oma asju korda.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...