500 HALLI VARJENDIT: Varem süüdistati tsiviilkaitseinstruktoreid paanika külvamises, nüüd ollakse ellujäämisõpetuse eest tänulikud

Eesti jõuametkonnad on taas hakanud üles ehitama aastakümneid varjusurmas vegeteerinud tsiviilkaitset: äsja tutvustasid päästeametnikud juhiseid, kuidas käituda suurõnnetuste või kriiside korral. Siiski on Eestis tegutsenud pühendunute vennaskond, kes on rahvale tsiviilkaitse tõdesid õpetanud juba 1990ndatest peale, kui too valdkond näis tõeliselt nõukoguliku reliktina.

Pilt: Albert Truuväärt
Eesti

500 HALLI VARJENDIT: Varem süüdistati tsiviilkaitseinstruktoreid paanika külvamises, nüüd ollakse ellujäämisõpetuse eest tänulikud (3)

Virkko Lepassalu

Eesti jõuametkonnad on taas hakanud üles ehitama aastakümneid varjusurmas vegeteerinud tsiviilkaitset: äsja tutvustasid päästeametnikud juhiseid, kuidas käituda suurõnnetuste või kriiside korral. Siiski on Eestis tegutsenud pühendunute vennaskond, kes on rahvale tsiviilkaitse tõdesid õpetanud juba 1990ndatest peale, kui too valdkond näis tõeliselt nõukoguliku reliktina.

Instruktor Toomas Tõnisson on põhiametilt sepp, ja  näeb ka välja nagu klassikaline auväärne sepp. Tugev halli habeme ja raudse käepigistusega maamees. Raplamaal on tal legendaarne kuulsus: lisaks sepatööle on ellujäämisinstruktor Tõnisson ehitanud üles Kaitseliitu ja tegutsenud põhikoolis poiste töö- ja tehnoloogiaõpetajana.


1997. a, kui sõna "tsiviilkaitse" vaid nostalgilisi muigeid esile kutsus, otsustas Kaitseliidus tegutsev Tõnisson koos kaaslastega seda valdkonda reanimeerima hakata. "Raha ei olnud, mõtted olid mujal, kõik sõbrustasid omavahel," nimetab ta põhjusi, miks tsiviilkaitse oli koomasse langenud. Sõbrustajate all peab ta silmas riike: keegi ei ähvardanud kedagi ja tulevik näis lill. Kõigil seisid veel liiga värskelt meeles nõukogude tsiviilkaitseõppused koos aja peale varjendisse jooksmise, kummist kaitseülikondade selgaajamise ja muu sellise, tänasest vaatest võttes eksootikaga. Ja naljad kalmistu poole sammumisest, valge lina ümber.


"Meid on süüdistatud ka paanika külvamises!" mainib Tõnisson. "Viimasel ajal küll enam mitte." Seltsi instruktorid leiavad tema sõnul järjest enam tänulikke "kursante".


Soojus olulisem kui toit ja vesi


Praegusel ajal on paanikakülvamise süüdistused aga ümber lükatavad viitega, et 2018. a sai valitsuse tellimusel valmis elanikkonna kaitse kontseptsioon. Nõnda omandab ka tsiviilkaitse seltsi tegevus uue mõtte ja tähenduse. Seda enam, et paljude Euroopa riikide, kas või Saksamaa tsiviilkaitse põhimõtted näevad ette, et kriisi ajal peavad just vabatahtlikud esmaabirühmad esimese raskuse oma õlgadele võtma – kuni elukutselised päästjad appi jõuavad. Õigupoolest on Eesti vist ainus euroliidu liige, kus tsiviil- või kodanikukaitse oli nii ära vajunud, kui veel vajuda andis, rajanedes mõnede üksikute MTÜ-de ja kaitseliitlaste või naiskodukaitsjate entusiasmil.


"Alustasime õpetusega ellu jäämisest looduses, siis lisasime kriisiolukorrad linnades," meenutab Tõnisson seltsi algusaegu.


Ise on ta ennast koolitanud Rootsis, näiteks seal elava ellujäämisinstruktori Harry Sepa käe all. Soome, Rootsi ja Norra on oma tsiviilkaitsesüsteemid ja varjendid kogu aeg korras hoidnud. Samal ajal kui Soomes on kogu aeg nõutud, et uute majade keldrid peavad olema nii tugevad, et kokkuvarisenud hoone raskuse all kokku ei vajuks, ehitati õigupoolest ka Eestisse  juurde üks varjend. Selle rajas vastavalt oma kodumaa arenenud varjendikultuurile 2000. a paiku Järvamaa metsa jaapanlane Yoshiteru Akiyama, kes kavandas sinna ühtlasi turismikompleksi. Ta leidis endale aga uued jahimaad. Mahajäetud betoonkarp ehib siiamaani loodust – totra mälestusmärgina.
Praegu on MTÜ Tsiviilkaitse Seltsi juurde koondunud kümmekond instruktorit, kes õpetavad omavalitsuste või asutuste-ettevõtete töötajatele või lihtsalt huvilistest külainimestele ellujäämist kriisiolukordades. Kui tavainimesele seostub sõna tsiviilkaitse automaatselt sõjaga ja varjendiga, kuhu ta peaks ohuolukorras pagema, siis Tõnisson ja tema kaaslased räägivad ellujäämisest palju argisemates ja tõenäolisemates kriisides kui relvakonflikt. Piltlikult öeldes, kuidas igaüks ise saaks endale ja perele varjendi luua. Võib esineda palju halbu olukordi nagu laialdasemad elektrikatkestused, vee- ja/või kaugküttekatkestused, pikaaegsed külma- või kuumalained, üleujutused, suuremad reostused. Rääkimata rahvarahutustest või terrorismist.


Tallinnal oli Tõnissoni arvates mitu korda ropult õnne. Näiteks 2010. a, kui kaubalennuk märtsis hädamaandus Ülemiste järve jääle. Toonane külm talv hoidis ära, et aeroplaan oleks kõigi oma kütusetonnidega järve ära uppunud.


2014. a sügisel ähvardas aga õhtule siirduda 1989. a rajatud reoveekollektor, mille kaudu liikus Mustamäe ja Kristiine reovesi ja osaliselt ka sademevesi Paljassaare reoveepuhastusjaama. 2016. a lõpuks sai Tallinna Vesi kollektori remondiga valmis. Must stsenaarium tähendanuks aga, et lisaks Mustamäele ja Kristiinele võinuks reoveeuputus tabada ka Nõmmet, Tabasalu, Haaberstit ja Õismäed. Need linnaosad tulnuks mõneks ajaks seega üldse veest ilma jätta.


Tõnisson möönab, nõnda nagu enamik ellujäämisinstruktoreid, et üheks kõige tõsisemaks väljakutseks on sõltuvus elektrist.


Tänavu jaanuaris jäi 13 000 Saaremaa inimest kahe alajaama rikke tõttu ilma elektrita, ja Saaremaa vald kutsus kokku kriisikomisjoni. Elektrilevi taastas voolu juba nelja tunni pärast. Aga ka need neli tundi andsid kogemuse, kuidas näeb välja elu linnas, kus ainsaks valgusallikaks on autotuled, kus mitte midagi mitte kusagil ei toimi ja mobiiltelefonilevi on haihtumas. Aga kui juhtub lumerikkal talvel üle Eesti tulema suur sula, millele järgnevad sügavad miinuskraadid suurema osa elektriliinidest jääkoorma tõttu hukka saadavad?


Nõnda pühendab tsiviilkaitse selts suure osa oma õppustest elule ilma elektrita ja kaugkütteta. Paneellinnaosad, möönab Tõnisson, on selles osas kõige keerulisemad. "Inimene vajab õhku, soojust, vett, toitu, puhkust," loetleb ta. "Soojus on seejuures veel kordades olulisem kui toit ja vesi."


Korterisse ehitada korter


Tsiviilkaitse selts pidas läbirääkimisi Lasnamäe kogukonda esindava seltsiga, et korraldada õppusi, mida teha, kui pole elektrit ega kütet. Igas suures paneelmajas võiks Tõnissoni arvates olla 10-20 elanikku nii välja õpetatud, et nad oskaksid kriisi korral kaaselanikke juhendada.


"Korteris tuleb valida kõige väiksem ja kui võimalik, siis lõunapoolsem tuba, ja sinna onn ehitada," selgitab Tõnisson elutõdesid külmaks jäänud paneelmaja külma korteri puhul. "Kui juhtub olema telk, tuleb see tuppa püsti panna: nii väikest ruumi suudavad inimesed soojendada ka oma kehatemperatuuriga. Kui telki pole, tuleb ehitada justnagu lapsepõlves mängumaja: mööbliesemed kokku lükata. Appi võtta söögi- või kirjutuslauad, madratsid ja tekid. Igas majapidamises võiks tegelikult leiduda mõni matkapriimus. Need on väikesed ega võta ruumi."


Inimestel kulub aega, et õppida "kastist välja" mõtlema: "Üks tuttav matkamees rääkis, et kui jäi elektri ja kütteta, tuli ta alles teisel päeval selle peale, et märksa soojem oleks magada magamiskotis." Puhata peab aga saama. Ööpäev magamatust võrdub pudeli viina ärajoomisega: magamatuna suudate langetada sama adekvaatseid otsuseid kui pohmellis.


Järgmine probleem soojuse järel on, et kust hankida kriisi korral vett. "Kus on iga inimese majapidamises väike veevaru?" küsib siinkirjutajalt aastakümnete pikkuse kogemusega tsiviilkaitsespets, päästeameti endine peadirektor Kalev Timberg. Jään vastuse võlgu – ahistab ikka seesama igapäevaelu kindlates raamides mõtlemine. "WC loputuskastis loomulikult," kostab Timberg rahulikult. "Kui oleks võimalik veel läbi keeta, kõlbaks eriti hästi."


Alguses on raske tulla isegi sellise primitiivse tõe peale, et kui elektrit ei ole ja patareitoitega raadiot ka mitte, saaks teateid kuulata autoraadiost.


Instruktor Toomas Tõnisson omakorda räägib, et Tallinna puhul saaks vett laiali vedada kas või Pirita jõest. Kuid mõistagi tuleks seda desinfitseerida. Siin oleks abiks jood või kaaliumpermanganaat. Liitri vee kohta tuleks seda viimast Tõnissoni väitel panna mitte rohkem kui kolm terakest. Vett on üle poole sajandi puhastatud ka kloori ja kloordioksiidiga, aga asjatundmatul ei soovitaks ette võtta. Profid ajasid asja ära ka vanatüübi pesuvalgendiga. (Taas – ise ei soovita proovida!) Mõistagi on tõhusaks abiks vee keetmine. Kui päästeametnikud soovitavad hoida igaks juhuks varuks nädala toidutagavara kuivainete ja konservide näol, siis Tõnissoni arvates võiks seda jooksvalt uuendada. Sööd vanema makaronipaki või konservi eest ära ja ostad uuema asemele.


Mis puudutab riiklikke toidu, arstimite jm varusid, siis seda katab suures osas saladus, sest see küsimus haakub riigikaitsega. Soome puhul väärib aga märkimist, et seal tegutseb suisa varustuskindluse keskus, mis võib kriisi korral kasutusse võtta tarnijate ja tootjate ehk ettevõtjate puhvervarusid. Riiklike varudena hoitakse Soomes ennekõike kriitilisi tooraineid.


Enne riigilt abi lootmist peaksid aga inimesed vähemalt nädala enda jõul toime tulema.


"Me viime inimesed lagunenud majadesse ja õpetame väga kesistes oludes toime tulema," tutvustab Tõnisson instruktorite meetodeid. "Keskealistel ja vanematel on kergem: nemad veel mäletavad, kuidas nõukogude ajal pidi kõike ise oskama ja tegema. Nooremad põlved ei tule selle peale, et autolt võib aku maha võtta ja juhtmete abil toas väikese lambi põlema panna. Me oleme õppusteks toonud romulast autosid, et näidata, mida kõike ellujäämiseks vajalikku võib ühe auto küljest maha keerata: alates generaatorist. Eks need ole sellised MacGyveri trikid…"


"Nüüd on hakatud liikuma sinnapoole kuhu vaja, aga see kõik on võtnud aega üle 20 aasta," võtab aastaid päästeametit juhtinud Kalev Timberg tsiviilkaitse praeguse olukorra kokku.


Tšernobõli  katastroofi tagajärgede likvideerimise staabis töötanud mees ei ole nõus väitega, et kodaniku- või tsiviilkaitset pole Eestis nõukogude aja lõpust saadik eksisteerinud: "Juba 1990. a hakkasime kirjutama kodanikukaitse seadust ja defineerisime ära, mis on õnnetus või kriis." See seadus oli tegelikult isegi veel vanem kui Eesti põhiseadus ning hõlmas nii rahuaja kriise kui ka relvakonflikte.
Keskseks abiosutajaks määrati mõistagi päästeamet. Süsteem oli seaduse silmis paigas. Praktilises elus siiski mitte. "Ilma rahata ja põlve otsas ei saa midagi teha," ütleb Timberg.


Lihtsalt öeldes sadas kunagisest nõukogude tuletõrjest välja kasvanud päästeametile lisaks kodaniku- või tsiviilkaitsele lõputult kaela uusi ülesandeid, millega igapäevase päästetöö kõrval pidi tegelema: kas või kiirgus- või keemiakaitse ja demineerimine. Raha aga ei antud juurde kaugeltki nõnda suure tempoga kui tööd. Nõnda siis kujuneski – kesise ressursi tingimustes – tule tõrjumine ja päästmine prioriteediks. Kodanikukaitse vajus kusagile tagaplaanile. "Sõjaohtu ju silmapiiril ei paistnud," tõdeb Timberg.


Ta toonitab, et sisejulgeolek ja riigikaitsestruktuurid peaksid tegema koostööd. Ja kõikide tasandite juhid, kuni riigi juhtideni välja, peavad tsiviil- või kodanikukaitsest ühtemoodi aru saama. Samuti tuleb ka riigi kodanikele selgeks teha, mis on tsiviilkaitse ja mida nendelt häda korral oodatakse.


Kodanikukaitse seaduse asendas 2017. a hädaolukorra seadus – et muuta see teema partnerriikidele arusaadavamaks. Alates 2016. a ongi toimunud tsiviilkaitse ärkamine nõidusunest: kujunemine rühma vabatahtlike pealtnäha napakal  entusiasmil põhinevast hobist uuesti riiklikult tähtsaks teemaks.


2018. a sai valmis valitsuse tellitud elanikkonna kaitse kontseptsioon. See analüüsib teiste riikide näidete kaudu, kuidas tuleks tsiviilkaitset Eestis korraldada.


Päästeameti tellitud uuringu (2017) järgi selgus muide, et hädaolukorra puhul liigitub 51% inimestest "toimetulijateks". 40% võib pidada "vähese valmisolekuga" kontingendiks ja 9% "hättajääjateks". Nemad on vanemaealised, pensionärid, puuetega inimesed jt – valdavalt kortermajade asukad.  


Nii Toomas Tõnisson kui ka mitmed teised instruktorid on toonitanud, et inimeste jaoks tuleks n-ö sisse sööta paigad, kuhu nad mingi laiema hädaolukorra puhul saaksid tulla infot ja abi otsima. Seega võiks varjendite süsteem linnades kanda märksa olulisemat rolli kui vaid varjumiskoht relvakonflikti puhuks. Tavalises rahulikus argipäevas kasutataks varjendeid mõistagi kas parklate vm teenindus- või äripindadena – klausliga, et hädaolukordades saavad neist elanikkonna abistamiskeskused. Umbes nõnda toimib ilmselt enamikule eestlastele tuntud Forumi parkla Helsingis.


Eestis leidub siiski ka praegu piisavalt hooneid, mida saab varjumiseks tarvitada. Nii saab riigikantselei juures tegutsenud ekspertide hinnangul varjumiseks kasutada juba olemasolevaid hooneid. Neist kõige sobilikumad võiks võimalike varjetena ära märgistada. Varjendeid seega juurde ehitada ei kavatseta.


Tuhandete varjendite kadumine


Nõukogudeaegsete varjendite ülalpidamisest otsustas meie valitsus loobuda 1990ndate keskel. Nõukogude ajast jäi meile päranduseks varjendikoht igale inimesele, ja veel rohkemgi.  


Arvud on muljetavaldavad: Eestis leidus 1986. a seisuga ümmarguselt 500 tsiviilkaitsevarjendit enam kui 100 000 inimesele, 7343 lihtradiatsioonivarjet 780 000 inimesele ning 21 000 keldrit 1,8 miljonile inimesele. Elanikke oli samas 1,6 miljonit. Päästeekspert Timberg on nimetanud, et ainuüksi Tallinnas asus 131 endist tuumapommikindlat varjendit ja teadmata hulk väiksemaid, mis pidid kaitsma hariliku pommi eest. Tänaseks on need kas lagunemas või koos mõne teise ehitusega erakätesse müüdud.


Tõenäoliselt võiski mingi osa neist nõukogude varjenditest olla liigsed. Aga kas kõik? Kuna 1990ndate keskpaigas riigivalitsus varjendite vastu igasuguse huvi minetas, lasti mõttetult ära lagastada ka ENSV juhtkonnale mõeldud suur varjendikompleks Harjumaal Kosel kutsekeskkooli all (vt täpsemalt www.valitsusevarjend.ee). Palju aastaid päästeametnikuna töötanud Igor Volke aga peab just oluliseks evakuatsiooniplaanide väljatöötamist ehk tallinlastele väljaspool Tallinna, teistes omavalitsustes ajutise peavarjuvõimaluse loomist.
"Esimene nõue oleks suurema kriisi või relvakonflikti korral Tallinna elanikkonna hajutamine laiali valdadesse," ütleb Volke.


Tegelikult nägid umbes midagi sarnast ette juba nõukogudeaegsed evakuatsiooniplaanid. Tallinna iga rajooni kohta oli ette nähtud evakuatsioonimaakond. "Tänaseni on see kõik läbi mõtlemata, sest valdade õlule seaks evakuatsioon suure raskuse," nendib Volke. "Kuidas korraldada linlaste hajutamisel toiduvarusid? Kuhu paigutuvad koolid jt lasteasutused? Sotsiaalüksused? Haiglad? Kas keegi on rääkinud valdadega, kui palju nad suudaksid linnast inimesi vastu võtta? See kõik vajaks kaalutletud ja selgesuunalist tööd ning läbimõtlemist."
Näiteks võib tuua Pärnu üleujutuse. Laias laastus tundub see ehk marginaalse õnnetusena. Aga ikkagi – kui mitte mõned sajad, aga juba tuhanded inimesed ei saa mingil põhjusel oma kodus elada, siis kuidas ja kuhu nad paigutada, küsib Volke.


2018. a valminud valitsuse elanikkonna kaitse kontseptsioonist selgub samuti, et tükk tööd on evakuatsioonivõimaluste loomise osas veel teha. Seadusandlikud võimalused küll leiduvad, aga omavalitsuste ehk vastuvõtjate poolelt on sügavalt arusaamatu, kui palju, kus, keda jne. Kuid kõige olulisem: kuidas üldse inimene teada saab, et häda käes ja kriis puhkenud?


Elanikkonna kaitse kontseptsioonis tõdetakse, et inimesteni kriisiteadete viimise osas puudub hea meetod.


Praegu loodetakse inimeste intelligentsile, ja et nad vastavalt päästeameti soovitusele hoiaksid endal kodus patareitoitel raadiot. Eesmärgiks on seatud, et inimesed saaksid edaspidi siiski esimese ohuteate SMS-ina.


Päästeametit ootab ees suur selgitustöö rahva hulgas. Aga vähemalt on Rapla kandi jt ettenägelikud vabatahtlikud neil selles osas elu lihtsamaks teinud.

 

 

 

Vana hea sireen: üks tõhusamaid hädakuulutajaid ka heaolumaades

 
Mida peenem on tehniline süsteem, seda haavatavam, ja nii on mõnedki riigid jäänud häda kuulutamisel truuks vanadele headele sireenidele.


Nõukogude tsiviilkaitsesireene, millega toona hädast teada anti, mäletavad ilmselt paljud, ja praegu on need vanavarahuviliste hulgas hinnatud. Ent isegi heaolumaal Norras jõuti 2016. a tõdemuseni, et sireen on kõige kindlam elanikkonna hoiatamise vorm, mida tuleb endiselt alles hoida ning täiendada mobiiltelefoni SMS-i lahendustega.


Üks suurima sireenikaetusega riike on aga Šveits. Sealne sireenivõrgustik hõlmab nii linnalisi kui ka maapiirkondi. Kokku leidub seal ligikaudu 7500 sireeni – nii paikseid kui mobiilseid – ja nende heli peaks jõudma 99% elanike kõrvu. Näiteks suuremate tammide lähedusse on paigaldatud täiendavalt 700 hoiatussireeni. Sireeni kuulmisulatus on 250-1500 m. Sireenide eluline tähtsus seisneb selles, et need on elanike hoiatamisel kasutatavad igal ajal, ka elektri ja raadiovõrgu puudumisel. Ka öisel ajal on sireenid ainus, mida suur osa inimestest kuuleb. Kord aastas, veebruari esimesel kolmapäeval, pannakse nad katsetamiseks üürgama.

 

 

 

Igal perel olgu nädala toiduvaru ja patareiraadio

 
Siseministeerium tutvustas eelmisel nädalal käsiraamatut "Käitumisjuhised kriisiolukordadeks", milles räägitakse, kuidas tavakodanik peaks käituma kriisi või õnnetuse korral.


Kõik inimesed võiksid olla võimelised kuni nädal aega iseseisvalt hakkama saama – seda ka ilma elektri, kaugkütte ja mobiilivõrguta. See on põhiline sõnum. Inimestel peaks seega leiduma nädala vee- ja toidutagavara. Päevas kulub inimesel umbes kolm liitrit puhast vett. Toiduained peaksid olema mõistagi kas kuivainete või konservidena. Kõikvõimalikke pika säilimisajaga valmistoidusegusid leidub poodides laias valikus.


Samuti tuleks hoida kodus ootamatuteks puhkudeks varuna esmaabi- ja hügieenitarbeid, ravimeid, lihtsamaid tööriistu, taskulampi ja varupatareisid ning sularaha. Väga oluline on patareitoitel raadio, sest ohuteavitusi edastab rahvusringhääling. Veel võiks igas elamus või korteris leiduda tulekustutusvahendeid ja priimus. "Käitumisjuhised" seletavad täpsemalt, kuidas eri kriisiolukordades käituda. Internetis on need leitavad aadressil www.kriis.ee.


Paberkujul on käitumisjuhiste käsiraamatud kättesaadavad kõikjal Eesti raamatukogudes ning neid jagatakse ka koolidele Lisaks on kasulik info paigutatud naiskodukaitse tasuta mobiilirakendusse "Ole Valmis!", mis on peatselt kättesaadav ka vene ja inglise keeles.


Päästeameti uuring on seejuures näidanud, et kõige paremini on pered varustatud esmaabitarvetega. Piisav toiduvaru nädalaseks hakkamasaamiseks on enda kinnitusel veidi vähem kui 2/3 peredest. Teistest vähem leidub varusid suurte kortermajade leibkondadel. Kriisiolukorras võib aga kõige suurem probleem tekkida joogiveega. Kui veevärk ei tööta, leidub ligipääs kaevule või muule joogivee allikale vaid 37% peredest. Kaug- või elektrikütet asendav võimalus tulega kütta leidub 42%-l peredest. Ehkki elanikud on valmis hädaolukorras naabrite ja lähedastega koostööd tegema ning oma teadmisi ja varusid jagama, on vaid 3% elanikkonnast naabritega nõu pidanud, mida häda korral pihta hakata.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...