AASTA LINLANE AIN JÄRVE: Kadrioru park on kogukonna tagahoov, kus võib näha kulli ja kuulata ööbiku laksutamist

"Kes on siin andnud esimese musi, kes nutnud südamevalu pärast. Kadrioru park on kogukonna tagahoov, mis on täis mälestusi," rääkis 28 aastat Kadrioru pargi direktorina töötanud Ain Järve, kes sai äsja linnalt aasta linnakodaniku tiitli. "Puuliike on siin tänu jaapani aiale kindlasti 140 kanti,  samas kui Eesti keskmine pargi liigirikkus jääb 20-40 liigi piiresse."

AASTA LINLANE AIN JÄRVE: Kadrioru park on kogukonna tagahoov, kus võib näha kulli ja kuulata ööbiku laksutamist

Kai Maran

"Kes on siin andnud esimese musi, kes nutnud südamevalu pärast. Kadrioru park on kogukonna tagahoov, mis on täis mälestusi," rääkis 28 aastat Kadrioru pargi direktorina töötanud Ain Järve, kes sai äsja linnalt aasta linnakodaniku tiitli. "Puuliike on siin tänu jaapani aiale kindlasti 140 kanti,  samas kui Eesti keskmine pargi liigirikkus jääb 20-40 liigi piiresse."

Olete öelnud, et Kadrioru park on nagu teekond läbi nelja sajandi. Kuidas te külalisele need paigad kätte juhataksite?


Kadrioru park on hästi lihtne, loogiline ja arusaadav. On hea, et siin on arhitektuurseid vorme. Lossi ees on kanal ja kõik, mis on kanalist seespool, on 18. sajand, ning lossi taga kahe trepi vahel samuti. Kanalist Luigetiigi poole jääb 20. sajand ehk romantism – hästi palju lilli, palju värve, nagu vahtu! Kui minna kanalist mere poole, näeme 19. sajandi loodusparki. Suured aasad, üksikud puuderühmad, mõned põõsad, mis teerajad kohati nähtamatuks muudavad. Et tekitada küsimust – mis edasi tuleb? Jaapani aed on juba 21. sajand. Kui nüüd ka Reidi tee valmis saab ja saame Russalka-poolse ala maastikuarhitektuuriga ühele poole, on see tõesti 21. sajand. Mille eest ma olen ülimalt tänulik meie pealikele, kes ütlesid, et seda projekti tehakse koos maastikuarhitektidega ja aednikega. Seda ala ei projekteeri ainult tee-ehitajad, mis ühtib ka meie mõtete ja soovidega. Nii et neli sajandit ja täiesti omaette nähtusena jaapani aed.


Kui ainulaadne on Kadrioru park maailmas?


Teist Kadrioru laadset parki ei ole! Meie õnn on see, et ega valitsejal või omanikul seda raha ju väga priisata ei olnud. Rikkust  oli, aga see, mis on su enda käe-jala ulatuses, seda hoiad ka paremini. See park aga asus ju ikkagi 300 km pealinnast eemal. Ja Kadriorul on olnud vastavalt õukonna huvile tõusud ja langused. Kui on tekkinud suurem huvi, on kohe ka öeldud, et nüüd raiume pargi võsast välja ja kuivendame, sest vesi on alati olnud probleem. Ja teeme uusi osi juurde. Hea on just see, et Kadriorg moevooludest eriti ei sõltunud.


Kas tänasel päeval pargikujunduses ka üle-euroopalist trendi märgata võib? Mis võiks olla eeskujuks ka Kadrioru pargile?


Kui varem oli oluline lihtsalt taastada meeleolu, siis nüüd on ülioluline geneetiline järjepidevus. On teatud kompositsioonirühmad või olulised üksikpuud, näiteks meil pappel, mis täiesti üksikuna maastikul, või lehise- ja kuuserühmad. Need on kindla kompositsiooni järgi istutatud ja kui nende puude elukaar hakkab otsa saama, tuleb võtta sellesama emme käest kas käbi või pistoks. Paljundada ja panna täpselt sama koha peale, nii nagu sada või sada viiskümmend aastat tagasi. Tänapäeval on teemaks järjepidevus. Minu enda kogemus on selline, et seoses rododendronihullusega, mis paar aastat üsna tõsine olnud, oleme toonud Eestisse tamme-äkksurma. Tõsine ja agressiivne nähtus, mis hammustab noori tammesid. Praegu  Euroopas istutatud tamm oma 50. sünnipäeva ei näe. Ehk  etharilikku tamme ärme praegu istuta.


Kas on ka rahvusi, kes eriliselt parke armastavad – on need eestlased või venelased?


Pargi kasutajaskond on väga mitmekesine. Hommikul kella poole seitsmest-kaheksast on sportlased, kes teevad tervisejooksu, kepikõndi, sõidavad jalgrattaga. Suure tõenäosusega on nad mõlemast rahvusest. Hommikul on ju vaja ka koerad ära pissitada.  Siin võiks tasakaal olla fifty:fifty. Päevasel ajal on hästi populaarne tulla siia piknikku pidama. Võetakse asjad kaasa, näiteks pakitud võileivad, pannakse linad maha – see seltskond on valdavalt eestikeelne. Kui tuleb õhtu ja on vaja promeneerida, siis seda teeb venekeelne seltskond.


Kus piknikke peetakse?


Pikniku tegemine näitab ka soovi end eksponeerida – sul on see julgus! Kui lubataks, läheksid nad ka Kreutzwaldi ette lillepeenarde juurde. Aga meelsasti tehakse piknikku ka Kreutzwaldi taga põõsaste lähedal. Populaar-ne on vahimaja ümbrus, Roosimäe ilusa vaatega ümbrus, kus on vähegi lagedam, päike ja kus saab end näidata – mina tulin ja teen! Inimesed hoolivad pargist. Sellist üleolekut nagu oli näiteks 20 aastat tagasi, nüüd enam ei ole. Nüüd tunnetavad külastajad, et see on meie park.


Olete juba kaua parki juhtinud...


jah, selle aja jooksul on park palju muutunud. Näiteks 90ndail oli loss avariilises seisus ja pandi kümneks aastaks kinni. Kunstimuuseumi peadirektori Marika Valgu juhtimisel hakkasid asjad liikuma. Praegusel kohvikul näiteks teist korrust ei olnud, ainult seinad. Infopunktil polnud katust, ka vaid seinad. See maja,  kus praegu asume, siin polnud aknaidki. Alles oli ainult vundament. Samm-sammult hakati tegema maju korda ja samm-sammult hakkasime meie ümbrusega kaasa tulema.


Kadrioru pargi on üles leidnud igas eas linlased. Kas see ongi üks arengueesmärk, pakkuda huvi mudilastest eakateni, alustades loodusõpetusest lastele?


Teeme koolilastele ekskursioone – musta ja halli lepa vahel vahet teha on ju ikka väga raske. See tähendab, et peame rääkima pargi huvitavaks. Ka "Valgus kõnnib" on perepidu. Meie Euroopa kolleegid on alati olnud üllatunud, et meid nii palju kohalikku publikut külastab. Reeglina on sellistes parkides vaid turistid ja transiitliiklejad. See ongi kõige olulisem, et meie park pole vaid turistidele.


Kas teisteski linna parkides võiks olla looduslikku heinamaad nagu on Kadriorus?


Siin ma parandaks, sest seegi on aedniku teadliku töö vili. Meil on eri kooslusi, mitte just päris õitsvad niiduaasad. Aga sinnapoole me püüdleme, meil kasvab isegi looduslik piibeleht. Praegu on pargis 123 eri liiki kõrs- ja rohttaimi, kes saavad kõik rahulikult enne niitmist oma seemned valmis kasvatada. Oleme saanud linna keskel asuvaks pargiks. Meie selja taga on Tartu-suurune linn ja siit käib hooajal läbi üle viie miljoni inimese. Ja inimene on juba nii palju linnastunud, et kõrge rohu sisse enam eriti minna ei taheta. Kui siin tehti 1936. aastal invertariseerimine, siis oli kirjas ka ööbik. 90ndail olid nad kadunud, kuid nüüd on hakanud tasapisi tagasi tulema. Kevaditi saab siin ööbiku laulu kuulata küll! Sest ööbik pesitseb ju maa peal.


Palju linnuliike üldse Kadriorus elab?


Rukkiräägu pesakond oli meil juhukülalisena aasta, kahjuks püsi-haudelinnuks nad ei jäänud. Valdavalt elutsevad siin tihased ja vindid, suurematest raudkullid, kes igal aastal 2-3 poega kasvatavad. See, kuidas nad augustis Roosimäe ja Pillapalu platsi kohal harjutuslende teevad, on võimas vaatepilt!


Üheks murekohaks on siiski olnud luiged. Milline saab olema nende tulevik?


See on küsimus, millele mina vastust ei tea. Oleme sellest rääkinud mitu aastat. Juubeliaastal me luiki ei toonud. Inimesed küsivadki, kas hakkame Luigetiiki nüüd siis Kajakatiigiks kutsuma. Inimesed inertsist toovad tiigi äärde saia, inertsist lähevad kohvikusse magusat ostma. Nad näevad silte, aga ikka murtakse saiast tükike ja pudistatakse peopesas enda järel rahulikult maha. Öeldakse – ega ma ei toida linde, ma toidan kalu. Luiged oleme suutnud massimõrvast päästa, aga kümneks aastaks on looduse tasakaal rikutud. Meil on pardid, kosklad jt linnud, kes siin rahulikult oma pesa teevad. Aga enne ja pärast jaani – kohal käib päästeamet, inimesed kaebavad, suur hüsteeria, aga keegi ei vaata kooslust, mis toimub Luigetiigil. Luigetiigi saared on ju täiesti omaette koloonia. Varem lendasid kajakad Ülemiste järvele, sest seal oli turvatsoon, aed ümber, ja hommikul lendasid üle Kadrioru mere äärde. Nüüd on nad oma elustiili muutnud. Pardid on jäänud püsielanikeks läbi aasta. Ja noored kajakad tulevad siis, kui imearmsad pardipojadki – viis minutit ja see pesakond 12-14 pojaga on kadunud. Tänavu esimest korda nägin. Kui varem mõned kosklad leidsid endale pelgupaiga kanaleis, siis nüüd on väiksemat sorti kajakad leidnud võimaluse neid ka sealt kätte saada. See on tragöödia, sest inimesed ei mõtle. Parditiigis on ju olukord hoopis teine, seal on võimalik varjuda. Luigetiigil pole varjuda kuhugi.


Kas juubelihooaeg ka ürituste kavasse midagi uut tõi? Midagi sellist, mis traditsiooniks võiks muutuda?


Esimest korda tegid aednikud näituse sajast Eesti roosist. Meil on Roosimäel eri sajandi roosisorte, aga 18. saj kuulsat roosi, mille Peeter I sai kingiks Prantsuse kuninga juures käies, meil siiani polnud. Õnneks on sarnane roos nüüd olemas ja selle pealt on hea näha, kuidas sordiaretajad on sajanditega oma tööd teinud. See roos on veel tõeline kibuvits. Taimes on miljoneid okkaid, roos on nagu okkapesa ja isegi selle õielehed on okkalised. Aga õnneks on kõik need okkad pehmed. Üllatav oli minu jaoks see, et kuigi suvekontserte oleme korraldanud pidevalt, võttis tänavuse kahe ja poole tunnise gala publik nii hästi vastu. Miks mitte seda korrata?


Kuidas teie hinges sündis nii suur armastus selle pargi vastu?


Ega ta kohe ei tulnud. See võttis aega ja vahepeal oli tarvis käia ka ära, nt Saksamaal. Mida rohkem sa oma kolleegidega suhtled, mida rohkem suudad läinud aegadesse süveneda, seda rohkem need ajastud sinuga rääkima hakkavad. Siis mõistad parki hoopis teist moodi. Park järsku räägib sinuga. Praegu võin öelda, et täpselt poole oma elust olen ma töötanud Kadriorus.


Kas esimesed aastad olid rasked?


Ei sugugi! Raske on nüüd. Kui sa oled 25-aastane, siis oled  maailma kõige targem. Oli energiat, tahet ja risti ette me ei löönud. Tulime ja tegime valmis Kirdetiigi aastal 1992 ja järgmisel aastal olime Luigetiigi ääres. Öeldi aga, et tiigi välimised seinad võib küll lammutada ja uued teha, aga seina ümber saare aastast 1740 me konserveerida ei oska. Ja 1994 avastasin, et saare peal on vundament, kõigest 5 cm sügavusel. Siis sain aru, miks puud saarel nii kaootiliselt istutatud on. Tuli välja, et kaheksanurkse templi iga orva keskele oli istutatud pärn. Sa lähed paviljoni ja oledki nagu omaette. Sina näed välja, aga sind ei nähta.


Kus teie lõõgastute, kas tööl ehk Kadrioru pargis või väljaspool?


Üks müstiline koht minu jaoks on tammesalu. Meie tammedel on eripära. Kui lähed Lätti, siis kõik oksad on sirged. Tamm ise sirge, et tee aga laevaprusse. Meie oleme looduslikul piiril, Soomes juba naljalt tammetõru ei idane. Meie oleme viimane põhjapoolne piir, kus tammetõrust tuleb uus tamm ja see kasvab suureks. Meie vanade sammaldunud tammede oksagraafika on müstiline. Kellele on 50 aastat tagasi välk sisse löönud või sõja ajal mürsk ladva maha võtnud. Ja neid on kümneid. Seal on oma ehe aura.


Puud ikka kiirgavad elujõudu?


Kindlasti. Ja lobisevad ka. Ole ainult mihkel ja kuula!


Kas pargis esineb ka vandaalitsemist?


Pargivaht Viktor ütleb, et pinke on lõhutud või plaate sillutisest  välja kangutatud ja tiiki visatud. Tegutsenud on metallivargad.


Kas sellepärast ongi pingid põhiliselt suurte teede ääres? Võiks neid rohkem olla?


75% inimestest tahab ennast näidata. Kas või alateadlikult. Peab olema sellele grupile avatud. Teine teema on see, et lossiesiste pinkide kohta küsivad paljud. Aga park erineb metsast. Kui metsas olles kõva tuult ei tunne, kõik puhub kuskil üleval, siis pargis on tänavaäärsed puud tuulekoridoriks, mis omavahel ristuvad. Puud pendeldavad üksteise vastu ja sealt jõuab tuul rebida nii kuivanud kui ka terveid oksi. Kui aga isegi rusikasuurune tükk kuskilt 15 m kõrguselt istujale või lamajale peale potsatab, võib edasine olla loterii.


Kuidas selle kõrval uus imeline puudeallee sündis ja edasi areneb?


Sündis mõttest, et park on kohaliku kogukonna tagahoov. Park pole minu ega sinu oma, vaid täis mälestusi. Looduskaitsegi ju kaitseb tegelikult mälestisi. Igal inimesel on paigaga omad mälestused, on ta siis saanud seal esimese musi või südamevalus nutnud, seepärast peab ka parki hooldades kogu aeg kogukonnaga suhtlema. Ja siis sa ütled kogukonnale, et meil on võimalus puuderivi taastada 1719 istutusjoonise järgi, aga  raha on täpselt pooleteisemeetrise puu jaoks. Olen 25 aastat tagasi istutanud merealleele poolteisemeetrisi puid, palju on kulunud aega, et sest oma mulje jääks. Samuti Luigetiigi ümbruse puud olid poolteist meetrit pikad. Kui aga ütled, et teie park, ise ostate puud, mina organiseerin transpordi, istutame ja paneme nimeplaadi ka sinna. Ja kui hakkad vaatama neid plaate, siis kui palju neist on pühendatud armsale kodupargile! Seal kaarel on 84 pärna. Väliskolleeg mainis, et selline projekt võtab neil kolm aastat aega. Meie saime vähem kui kolme kuuga!


Kas Kadrioru park on nüüd valmis, võib Ülemiste vanale öelda?


Ei-ei-ei! Mis mind rõõmustas – 22. juulil oli Kadrioru pargi 300. aasta juubel ja 26. juulil kinkisid Tallinna rotarid esimese puu uueks sajandiks. Punane pöök on väljaspool ringkanalit lossi peauksest vaadates kesktelje peal.   Roosisorte on 37, meil on Eesti suurim avalik rosaarium. Aga ei, park ei ole valmis, ja on äge, et inimesed tulevad ja hoolivad.

 

 

 

Auhinnaks tükike 300-aastasest kirikukatusest


"Nii nagu 300 aastat kirikut tormituulte ja paduvihmade eest kaitsnud väärikas valtskatus, pakub ka aasta linnakodanik oma hingestatud igapäevategevusega kaaslinlastele meelerahu, kindlustunnet ning võimalust olla milleski üksmeelel," ütles volikogu esimees Mihhail Kõlvart aasta linnakodanikule auhinda üle andes.


Kadrioru pargi juhataja Ain Järve ning rooma-katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan said oma auhinna kätte volikogu istungil. Tiitliga kaasnes disainer Riho Luuse valmistatud klaasmeene. "Põneval kombel on aasta linnakodaniku tiitliga kaasnev klaasmeene omandanud veelgi sümboolsema tähenduse – selle alusele on liimitud tükike Tallinna Toomkiriku eelmisest, ajahamba näritud vaskplekk-katusest, mis valtsiti jumalakoda kurja ilma eest kaitsma 300 aasta eest – ja samal ajal pandi alus ka Kadrioru pargile!" ütles volikogu esimees Mihhail Kõlvart auhinda üle andes. "Nii nagu 300 aastat kirikut tormituulte ja paduvihmade eest kaitsnud väärikas valtskatus, pakub ka aasta linnakodanik oma hingestatud igapäevategevusega kaaslinlastele meelerahu, kindlustunnet ning võimalust olla milleski üksmeelel. Piiskop Jourdani side kirikuga on samuti ilmne ning lähemat selgitamist ilmselt ei vaja. Järve ja piiskop Jourdan on auväärsed linnakodanikud, kes on teinud oma tööd südamega, ja Tallinna linn on selle eest tänulik."


Volikogu algatatud aasta linnakodaniku tiitli valimisele esitati 43 kandidaati, kelle seas eri elualade esindajaid mitmest rahvusest. Nominentide seas olid arst, teadur, õpetaja, politseinik, ettevõtja, kunstnik, vaimulik, lastepsühholoog jt. "Neid nominente üheskoos näha oli väga liigutav – meie linnas elab väga palju tublisid inimesi, keda linn võiks tulevikus elutöö eest tänada ka teisel viisil," lausus Kõlvart. "Tänu konkursile saime teada paljudest linnaelanikele olulistest üritustest ja ettevõtmistest, olgu see siis väitlusklubi, rahvusvaheline maadlusturniir või kivide rahvusvärvidesse värvimine. Mul on hea meel, et Tallinna linn ja tallinlased on märganud enda ümber nii palju positiivset."

Laadimine...Laadimine...