AASTA NOOR ÕPETAJA: Hinnetehirmu kadumine muudab lapsed loominguliseks

"Kui keegi on ülesannet lahendades kiirem, panen ta teiste juhendajaks. Me õpetame lapsi olema ka ise teiste suunajad," räägib aasta noor õpetaja Eliisabet Haamer. "Nad hakkavad järele aitama neid, kellel läheb kauem. See meeldib lastele väga."

Pilt: Albert Truuväärt
Haridus

AASTA NOOR ÕPETAJA: Hinnetehirmu kadumine muudab lapsed loominguliseks

Ivo Karlep

"Kui keegi on ülesannet lahendades kiirem, panen ta teiste juhendajaks. Me õpetame lapsi olema ka ise teiste suunajad," räägib aasta noor õpetaja Eliisabet Haamer. "Nad hakkavad järele aitama neid, kellel läheb kauem. See meeldib lastele väga."

Reedel valis Tallinn aasta parimaid õpetajaid. Tänavuse noore õpetaja tiitli pälvinud Eliisabet Haamer on Gustav Adolfi gümnaasiumi klassiõpetaja, kes annab oma lastele pea kõiki aineid – eesti keelt, matemaatikat, kehalist kasvatust jm. Peale selle annab ta veel inglise keele ja ühiskonnaõpetuse tunde viiendatele klassidele ning lisaks digiõpetuse tunde. Haameri põhieriala on aga eesti keel ja kirjandus, mida ta võib anda kuni üheksanda klassi lõpuni. "Aga nii suurte õpetamist ma ei soovigi, mulle sobivad väiksemad lapsed väga hästi," naerab Haamer.

Millal tärkas mõte minna Tallinna ülikooli klassiõpetajaks õppima?

Soov lastega tegeleda on mul kogu aeg olnud ja tundub, et leian nendega kuidagi ühise keele, me klapime. Aga õpetajaamet ei olnud mul küll alguses mõttes. Kandideerisin ka psühholoogia erialale ja sain sisse. Lõpuks arvasin aga, et ma pole inimene, kes suudab nii palju teiste muresid endasse võtta ja neid lahendada. Lapsed toovad siiski palju rõõmu ja annavad kõike head sulle tagasi. Nii valisingi klassiõpetaja ameti. Mul ei olnud veel ülikooli ajalgi kogu aeg tunnet, et jah, see on nüüd asi, mida ma olengi kogu aeg tahtnud. Aga koolis praktikal käies sai selgeks, et see töö sobib mulle hästi. Nüüd ma siis olengi juba niikaugel, et alustasin viiendat aastat klassiõpetajana.

Õpetajaamet noorte seas väga populaarne ei ole. Kas olete oma otsust kahetsenud?

Ei saa öelda, et ma kuidagi oma valikut kahetseksin, see töö mulle meeldib. Minu kursusel õppis sel erialal kuusteist inimest, aga ainult pooled lõpetasid. Seda on väga vähe. Praegu on õpetajate puudus ja ma olen kindel, et peamine mure on palk. Samuti teatakse, et õpetaja töö pole kerge. Õpetajaamet on väga vastutusrikas, sulle usaldatakse lapsed, keda sa pead hakkama suunama ja juhtima, pead aitama neil inimeseks kujuneda.

Meiegi koolis on palju õpetajaid, kes veel ülikoolis käivad, ka mina alustasin tööd õpingute kõrvalt. Kolmandal kursusel käisin Gustav Adolfi gümnaasiumis praktikal ja neljandal kursusel hakkasin juba päriselt tööle. Praktika ajal tekkisid juba head suhted kooli, laste ja vanematega, nad tahtsid kõik, et ma jätkaksin siin. Ja ka mulle tundus, et ma sobin laste ja kooliga. Nii see läkski.

Noori õpetajaid on koolides vähe, aga neid on lastele väga vaja.

Teie kool sai juurde veel teisegi maja. Milline on koolis olukord võrreldes nelja aasta taguse ajaga?

Kui ma tulin siia, olime kõik veel vanas majas. Algklassidel oli sealgi väike eraldatud osa, praegu on seal võõrkeelte maja. Mina töötasin alguses hoopis teises vahetuses. Me ei mahtunud kõik korraga kooli ära. Kui ma mõtlen võimalustele ja kooliruumidele, siis on nüüd olukord muidugi täiesti teistsugune. Siin klassis on näha, millised võimalused nüüd õpetajal on. Siin on dokumendikaamera, millega saan lastele igasuguseid asju näidata, nad saavad suurelt elektrooniliselt tahvlilt lugeda igasugust teksti,  saan seal kõike kirjutada ja neile näidata. Samuti saab sinna internetist kõiki asju võtta ja näidata. Ma tunnen, et see lihtsustab ja mitmekesistab minu tööd väga. Ja teeb asja lastele põnevaks ka. Meie maja ise on ka väga moodne ja uuenduslik. Siin saab ideaalselt teha rühmatööd, selleks on siin palju kohti. Vanas majas oli ruumi vähe ja kõiki neid tehnoloogilisi uusi asju ning rühmatöö ruume meil ei olnud. See maja on laste jaoks suurepärane ja õppetööks isegi ideaalne.

Kas õpilaste arv klassis on nüüd ka väiksem? Kui palju peaks üldse klassis lapsi olema, et õpetaja jõuaks kogu aeg kõigiga tegeleda?

Vanas majas olid suuremad klassid, mõnes isegi ligi 30 õpilast.

Siin meil õnnestus kaks aastat klassis pidada enamasti 24 õpilast. Sellest rohkem õpilasi klassis on minu meelest juba liiga palju. Pigem peaks neid veel vähem olema.

Ka 24 õpilase puhul ei jõua igas tunnis iga õpilaseni jõuda. Ideaalne oleks muidugi, kui klassis oleks maksimaalselt 15 õpilast. Siis jõuaks igas tunnis kõigiga ka individuaalselt tegeleda.

Kelle järgi peab valima töötempo, kas kiiremate või aeglasemate järgi?

Mina olen püüdnud järgida sellist optimaalset tempot. Kui juba tead, millise kiirusega lapsed tegutsevad, kui nad korralikult kaasa töötavad. Mõni on ka mõtetega mujal. Siis tuleb talle öelda, et ta tuleks nüüd tundi tagasi, ja saab küll üldises tempos püsida. Kui keegi on kiirem, siis annan talle lisaks mõne ülesande või panen  teistele, kes aeglasemalt edasi jõuavad, juhendajaks. Me õpetame lapsi olema ka ise teiste suunajad ja juhendajad. Nad hakkavad järele aitama neid, kellel läheb kauem. See ei tähenda teiste eest ülesande ära tegemist, vaid lisaselgituste andmist, mis viib lahendusele lähemale. See meeldib lastele väga. Näiteks kui keegi on väga hea matemaatikas, aga mõnel klassikaaslasel on eelnevast tunnist midagi segaseks jäänud, siis mõni klassikaaslane seletab talle asja ja abistab. Suures klassis ei jõua õpetaja paratamatult kõigile lastele kogu aeg individuaalset tähelepanu osutada ja siis võetaksegi appi niisugune süsteem.

Kui aga keegi on pidevalt teistest maas, siis tema jaoks saab kohandada natuke teistsugust koormust. Saab reguleerida natuke ka ülesannete raskusastet. Aga tuleb jälgida, et põhiasjad, mis kindlasti on vaja ära teha, ka tehtud saaksid, et teadmiste omandamine ei kannataks. Sellele probleemile tuleb väga loominguliselt läheneda. Algklassides toimiva kujundava hindamise võlu ongi see, et sa hindad lapse arengut kui protsessi. Elus on ikka nii, et keegi on andekam ühel alal, teised jälle mõnel teisel. Kõik ei pea ega saagi olla täpselt ühesugused, kõigis asjades ühtemoodi andekad.

Kui on näha, et laps pingutab ja käitub põhimõttel, et ma teen rohkem ja tahan paremaks saada, siis seda soovi ja püüet tuleb hinnata kõrgelt. Lastele meeldib ka enda jaoks eesmärke püstitada ja nendeni jõuda. Nad võtavad seda väga suure õhinaga ja tegutsevad visalt selle nimel.

Teatavasti algklassides enam hindeid ei panda – kas nüüd on lastel kadunud ka hirm jääda kahemeheks?

Meil on jah algastme koolis kujundav hindamine, mis eeldab seda, et sa märkad ja hindad lapse arengut, mitte ei pane talle hindeks viisi või kahtesid. Õpetaja peab kogu aeg jälgima igaühe edusamme, sest numbritega teadmisi ja oskusi enam ei mõõdeta. Tähthinded tulevad alles neljandas klassis. Kuni selleni on kõik hinnangud tagasiside lapse arengule. Peab andma pidevalt soovitusi, millele rohkem tähelepanu pöörata ning mida veel juurde õppida, et järgmine kord paremini läheks. Samuti tuleb hinnata, mis on hea ja hästi selge. Muidugi on seda hea teha väiksemas klassis. Kuid see ei vähenda sugugi laste tahet õppida, vastupidi. Nüüd saab rohkem töötada just nende asjade kallal, mida oleks vaja parandada ja arendada.

Minu meelest on väga hea, et hinnete panemine algklassides kadus. Nüüd ei teki seda iga hinna eest viite saamise sundi, vaid küsimus on selles, kuidas sul läheb. Kas said ülesannetega hakkama? Mis ülesandeid sa täna tegid? Nii peab praegu küsima. Õpetaja ei pane mitte hinnet, vaid ütleb näiteks, et sa oskad juba väga hästi kahekümne piires liita ja lahutada, aga natuke raskemini läheb tekstiülesande vormistamine. Harjuta veel selle ülesande küsimuse välja kirjutamist! Õpetaja kirjutab selle hinde asemel üles ja vanem saab ka teada, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama. See võtab väga palju pingeid maha. Pole enam kunagi seda paanikat, et appi, meil tuleb töö ja mis nüüd saab. Kui ma mingi kontrolltöö teen, siis ma ei ütlegi ette. Nii neid pingeid maha võetakse ja lapsepõlv ei kao kooliminekuga. On hea, et lastel kaob hirm ära. See vallandab nende loovuse ja tegutsemise tahte.

Aga kas täiesti ilma kartuseta saab olla korda tunnis ja koolis üldse? Kui inimlik võib õpetaja olla, et koolikord ei kukuks kokku?

Kindlasti saab ilma hirmuta, ma küll ei arva, et laps peab õpetajat kartma. Õpetaja peab olema lapse jaoks autoriteet. Kõik peavad teadma, millised on ühtsed kokkulepped. Mina lepin õppeaasta alguses lastega kokku kindlad koolireeglid. Me oleme need päevikutesse kirjutanud. Mina tunnen, et ma õpetan lastele vastastikust üksteise austamist ja üldinimlikku viisakust. Mulle on oluline, et lapsed oleksid head inimesed. See on see, mida kool kõige tähtsama asjana peab õpetama. Ma olen ikka ja alati sellest lähtunud ja pole märganud, et lapsed mind kardaksid. Nad suhtuvad minusse juba nagu oma emasse ja ajavad mõnikord isegi segamini, öeldes mulle ema, ja parandavad siis kiiresti, vabandust, õpetaja. Mõned on isegi öelnud isa.

Ma arvan, et kui väike laps saab aru, mis põhjusel me need reeglid oleme teinud ja mis põhjusel nad peavad õppima, siis on nad ka  nõus neist reeglitest kinni pidama ja pingutama õppimisel. Me oleme hästi palju arutlenud selle üle, miks me teeme just nii ja kuidas see nendele endale kasulik on. Oleme oma koolis liitunud ka kiusamisvastase programmiga, mis annab veel lisa arutamistele. Reeglid on igaühe huvides, et me saaksime paremini ühtse kogukonnana toimida.

Kas tänapäeva lapsed on targemad kui olid teie enda õppimise ajal, või hoopis pealiskaudsemad ega mõista enam neid asju, mida vanasti teati?

Kindlasti on tänapäeva lastel teatav edumaa, sest nende põlvkond on kasvanud nutimaailmas, millega nad kõik on vägagi kursis. Kui ma mõtlen oma kooliaja peale, siis ei saa küll öelda, et sealgi poleks põnev olnud. Kuigi siis ei olnud üldse mingeid selliseid võimalusi nagu tänapäeval. Ma mäletan, et minu õpetajad tegid küll tunnid alati põnevaks ja huvitavaks. Tahtsin väga kooli minna. Seepärast ma arvan, et palju oleneb õpetajast, hoolimata sellest, mis tehnilised võimalused koolis olemas on. Mis kasu oleks neist kõikidest tänapäeva asjadest, kui õpetaja neid eesmärgipäraselt ei kasuta, kui nad ei toeta õppetööd, ei aita paremini ainet omandada.

Huvitavaid tunde saab teha ka ilma igasuguste vidinateta. Seepärast on ka raske öelda, kas üldiselt on lapsed saanud targemaks või jäänud hoopis rumalamaks.

Aga õpetajad ise? Tänapäeval peavad nad ju kogu aeg pingsalt end eluga kursis hoidma, et lastega mõnes vallas sammu pidada.

Õpetaja peab ennast pidevalt kogu aeg täiendama, et mitte elust maha jääda. Meie koolis on see õpetajate enesetäiendamine väga heal järjel, meid aitab suurepärane haridustehnoloog, kes teeb meile toredaid koolitusi, ja õpetajad käivad ka muudel koolitustel. Ka minu kolleegid ise tutvustavad pidevalt uusi programmeerimisvõtteid ja nutivahendite uuendusi. Ja muidugi annavad ka õpilased meile mõningaid uusi teadmisi. Need võivad jõuda ka õppetöösse, kui sellest peaks olema kasu.  

Missuguseid uusi asju kooli uues majas teha saab?

Tänapäeva lapsed on kasvanud digilahenduste ja nutiseadmete keskel ja me saame neid seadmeid nüüd kasutada ka õppimisel eesmärgipäraselt. Meil on siin selleks palju võimalusi. Me teeme tunde robotidega, meil on võimalus õppimisel kasutada iPade, arvutiklasse, virtuaalreaalsuse klassi, iga päev kasutame uuenduslikke lahendusi. Aga see kõik on seotud õppimisega ja teenib aine omandamise eesmärki. Midagi ei tehta niisama suvaliselt ehk lihtsalt sellepärast, et nutivärk on moes.

Õpetaja valmistab tunni ette ja mõtleb, kuidas saab liita neid uusi tehnilisi võimalusi konkreetsete teamiste omandamisel. See paneb lastel silma särama, kui tehnika mängu tuleb. Digitehnoloogilisi lahendusi on meil tõesti juba palju ja me oleme terve koolimaja niimoodi kujundanud, et koridorides ja üldkasutatavates ruumides oleks palju õpetavaid asju.

Nii et midagi peab ikka pähe ka õppima, ei aita ainult sellest, kui osatakse kõike kusagilt nutiseadme abil otsida?

Mõned asjad peab inimene ikka pähe õppima ja enda mälu sellega treenima. Näiteks korrutustabeli. Ja ka keelereeglid. Need tuleb lihtsalt nii selgeks õppida, et jääb eluks ajaks meelde. See lihtsustab ka muude ülesannetega toime tulemist ja aitab inimest igapäevaelus.
Ma pooldan kõike uuenduslikku, aga on ka asju, mis tuleb endale selgeks teha ja meelde jätta. Me ei saa ju inglise keelt ka rääkida, kui ei õpi sõnu ja nende eri ajavorme lihtsalt pähe. Loogikaga seal läheneda ei saa. Loogikat saab ehitada siis, kui mingi teadmiste vundament on juba loodud.

Millised on e-õppe plussid ja miinused?

Ühest küljest on muidugi väga mugav, et õpilased pääsevad kerge vaevaga kogu teabele ligi ka siis, kui nad ei ole enam siin klassiruumis. Väga mugav on see ka sel juhul, kui laps on haige või kusagil võistlustel ja ajutiselt koolist puudub. Ta saab teha neid ülesandeid kõiki tagantjärele, need on leitavad.

Teisest küljest tuleb siiski väärtustada vahetut suhtlemist. Tähtis on see, et oleme koos, suhtleme, räägime, teeme koos asju. Nii arendame meeskonnatöö kogemust, mida ma pean ka väga oluliseks oskuseks. Ma ei arva, et kõik peaks kolima internetti ja alles jääks ainult e-õpe, et kaotame raamatud ja muu tegevuse üldse ära. Need asjad peavad omavahel tasakaalus olema.  

Ehk siis – ei ole hea, kui lapsed on kogu aeg ninapidi telefonis?

Jaa, kindlasti pole see hea. Meil koolis on nutitelefonid keelatud. Tähtis on see, et suheldaks kaaslastega vahetult. Ka vahetund pole see aeg, kui sa telefoniga mängu mängid, vaid aeg, kui su ümber on klassikaaslased, teised koolisõbrad, sa mängid nendega, sa räägid nendega. Samamoodi tähtis on õuevahetund, mil minnakse õue saama värsket õhku.

Jah, nutitelefon on lubatud, kui õpetaja ütleb, et nüüd me teeme ühe ülesande, mille puhul on vaja telefoni, võtke see oma kotist välja. Muul ajal paneb õpilane telefoni hääletult oma kotti ega võta seda sealt üldse välja.

Kas need uuendused kõik koolis tunduvad teile ka lapsesõbralikud?

Mulle küll tundub, et meie koolis on kõik üsna lapsesõbralik. Tahaksin rõhutada, et lapsed ei pea terve tunni vältel kogu aeg paigal istuma. On vahelduvad ülesanded, liikuvad ülesandeid, mis nõuavadki enda liigutamist. Moodustatakse rühmad, kes koos tegutsevad, ja nii edasi. Vahel võtame mitu klassi kokku ja teeme tunde koos paralleelklassiga, vahel ka nii, et teine ja kolmas klass on koos. See kuulub muutunuid õpikäsitluse juurde. Kehalise kasvatuse tundides on ka alati kaks klassi koos, on ka kaks õpetajat, kes koos valmistavad tunni ette ja viivad koos läbi. Nii suheldakse rohkem ka väljaspool oma klassi. Selline tandemtund on ka minu lemmik.

Kui sul oma klassis on kõik juba hästi teada, kõigi nendega juba osatakse ja juletakse suhelda, siis on hea vaadata, kui tulevad teise klassi lapsed juurde, kuidas sa siis hakkama saad. Elus on samuti oluline osata suhelda igasuguste inimestega, kellega sa kokku juhtud.

GAG-i on peetud eliitkooliks. Kas ei ole ohtu, et sellises koolis suheldakse ainult teatud seltskonnaga ja kujunebki välja uus eliit, mis võib põlistada jaotuse – esimene ja teine Eesti?

Mina seda nii ei näe, et on nii range eristumine, et on eliit ja siis see tavaline seltskond ja omavahel ei suhelda. Õpetajal on kindlasti lihtsam siis, kui klassi üldised teadmised ja oskused on ühesugused, kui õpilased on enam-vähem võrdsel tasemel. Nii on kergem mitte ainult koolis, vaid elus üldse, kui saadakse enam-vähem ühtemoodi asjadest aru. Aga et inimese tulevik oleks juba kooli valikuga ära otsustatud, seda ma ei usu.

Palju on räägitud, et tänapäeva lapsed on koolis üle koormatud. Milline peaks olema algklasside laste koormus?

Ma arvan, et koolis peaks ikka olema selline koormus, et lapsed natuke pingutaksid, mitte ei oleks lihtsalt minimaalse hakkamasaamise piiril. Nii loome aluse igaühe arenguks. Miinimumõppekoormus ei ole sellepärast minu meelest kõige parem lahendus. Mina annaksin ikka alati natuke rohkem teha, aga võimete kohaselt. Algklassides on koolis üsna palju mängulisust, mis aitab õppimisele kaasa. Selleks et väikesed inimesed jaksaksid kaasa mõelda, peabki vahepeal sisse tooma mängulisi hetki. Ma usun, et seda tehakse kõikides koolides algklassides. Ka tundide vahel on meil üks suur tunniajaline vahetund, millest pool kulub söögi ajaks ja teine pool õues olemisele.

Kas lapsed peaksid spetsialiseeruma juba noores eas ja valima oma tulevase tegevusala?

Loomulikult peab märkama, milles laps on andekas, ja seda annet tuleb arendada. Õpetaja saab anda lisasuunamist ja soovitada ka vastavat huviringi. Tänapäeval on palju võimalusi ennast arendada ka lisaks koolitundidele. Meie kooliski on väga palju huviringe, iga laps peaks midagi nende seast endale leidma. Neid tuleb julgustada ja sinna suunata.

Hooliv laps teab, et kui teistel läheb hästi, läheb temal ka

"Mängust väljalangeja ei jää meil nukralt väljaku äärde norutama, vaid ta saab kohe uue ülesande ning seejärel pääseb mängu tagasi," räägib Eliisabet Haamer.

Praegu arutletakse selle üle, kas rahvastepall võib koolikiusamist soodustada. "Ma ei ole oma klassis märganud, et palliga tahetaks kedagi nii-öelda välja visata, eemale tõrjuda. Pigem valitseb kambavaim, mida ma olen püüdnud kasvatada," lausus noor õpetaja. "Nad teavad, et on üks klass, ja mõtlevad hoopis nii, et hea oleks, kui kõigil läheks hästi, sest siis läheb ka minul hästi. Seda on hea kogeda ja see ilmneb igasuguste võistluste puhul. Kui on moodustatud mitu võistkonda, siis ei olda kaotuse üle vihased, vaid öeldakse: nii tore, et teie võitsite, olite meist kiiremad ja paremad. Me proovime järgmine kord ka paremad olla, kiiremini joosta. Mul on selle üle hea meel, sest näen, et eesmärk on täidetud. Ei mingit viha, ei mingit kiusuajamist."

Õpetaja saab seda Haameri sõnul väga palju suunata. "Mina lasen neil küll rahvastepalli mängida, see on üks õppeprotsessi osa, ja lastele see mäng meeldib," ütles Haamer. "Aga meil ei ole nii, et see, kes välja läheb, jääb nukralt väljaku äärde norutama. Ta saab kohe uue ülesande, kas teeb kümme kükki ja hüppab hüppenööriga või teeb midagi veel. Pärast seda läheb jälle mängu tagasi. See võtab neilt hirmu väljalangemise ees ja nad ei võta seda kui mingit õnnetust. Ei ole nii, et appi, ma sain pihta ja nüüd on kõik läbi. Ma lähen varsti mängu tagasi ja püüan paremini palli kinni püüda. Rahvastepall on ikka selleks, et õppida palli kinni püüdma. Ei tohi palli karta, vaid pead õppima seda käsitsema."

Laadimine...Laadimine...