ABILINNAPEA: Kodust hooldust võiksid rohkem saada ka lähedastega abivajajad

"Sageli arvatakse, et lähedasel on ju raha küll, et hooldamise eest maksta. Aga kui tööl käimine muutub hoolduse tõttu võimatuks, kaob ka sissetulek," rääkis Koduhospiits OÜ juhatuse liige Kristi Luksep. "Kas me tõesti peame laskma inimese ennast kõigepealt vaeseks maksta, et siis abi saada? Mõtteviis, et lähedastega inimesed tuleb teenuselt tõrjuda, vajab muutmist. Katsetamisel on uus hooldusabi, mis annab abi kõikvõimalike hädadega inimestele, kel on lähedased olemas."

Pilt: Scanpix

ABILINNAPEA: Kodust hooldust võiksid rohkem saada ka lähedastega abivajajad

Kai Maran

"Sageli arvatakse, et lähedasel on ju raha küll, et hooldamise eest maksta. Aga kui tööl käimine muutub hoolduse tõttu võimatuks, kaob ka sissetulek," rääkis Koduhospiits OÜ juhatuse liige Kristi Luksep. "Kas me tõesti peame laskma inimese ennast kõigepealt vaeseks maksta, et siis abi saada? Mõtteviis, et lähedastega inimesed tuleb teenuselt tõrjuda, vajab muutmist. Katsetamisel on uus hooldusabi, mis annab abi kõikvõimalike hädadega inimestele, kel on lähedased olemas."

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet arendab kodust hooldusabi "Koduteenuse kvaliteedihüpe", et hooldamist vajavate täiskasvanud inimeste lähedased saaksid tööl käia. Praegu on uueneva koduteenuse tasuta testrühmas viisteist abivajajat, kelle arv projekti lõpuks suureneb neljakümneni. "Kolm korda nädalas tööpäeviti käib hooldaja kodus," rääkis 79-aastase Katrini lähedane, kes testrühma liikmena uuenevat koduteenust testivas projektis kaasa teeb. "Kontrollib üldist seisundit, tuletab meelde toitumise vajadust, ravimite võtmist jm. Vajadusel aitab pesta duši all."

Omaksed võidavad tänu koduteenusele nii vaba tööaega kui ka  hingerahu. "Et ema üksi olles käiakse vähemalt korraks tema poolt läbi ja vajadusel teavitatakse lähedasi olukorrast," rääkis eakat korrusmajas hooldav lähedane. "Dementsus on raske ja progresseeruv haigus, mis süvenedes vajab igapäevaseid külaskäike."

"Katsetame, kas toidu koju toomine ja koristamine võiksid olla edaspidi koduteenuse osad või saaks neid tegevusi teisiti korraldada," ütles projektijuht Õnne Liv Valberg. "Edaspidi võiks teenust pakkuda ka õhtustel aegadel ja nädalavahetustel. See on vajalik, kui lähedane pereliige käib näiteks graafiku järgi tööl. Samuti peab testima, kui kaua on teatud juhtudel koduteenus tarvilik."


Katseteenused on tasuta

Rasked haigused eeldavad, et ühekordse külaskäigu asemel hoitakse haigel silm peal kogu päeva. "Meie testrühmas on kaks üsna noort väga sügava liitpuudega inimest – 21-aastane noormees ja 25-aastane naisterahvas," rääkis Luksep. "Mõlema liikumis- ja vaimse puudega noore puhul on komistuskiviks see, et nende teenusevajadus on suurem kui pakkumise võimekus. Ehk nemad ei saa olla tervet päeva üksi kodus. On vaja, et keegi oleks kõrval kogu aeg. Kui teiste klientide juures käime kaks korda päevas või korraga paar tundi, teeme söögi ja anname ravimid, siis nende puhul on see vajadus märksa suurem. Pereliikmed käivad tööl, selleks nad sellesse projekti ju ongi kaasatud. Nemad vajavad sellist teenust, mis lubaks neil tööl käia."

Koos OÜ-ga CrabSec on testimisel ka näiteks andursüsteemid, et saada teada, kui tõhusad need on. "Lisaks nõustavad arstid inimesi MinuDoc videokonsultatsiooni kaudu. Kõik need teenused on testrühma liikmetele tasuta," rääkis Valberg.

Abilinnapea Betina Beškina sõnul tahab ta muuta senist arusaama, et abivajaja lähedane peab ise tingimata kodus oma pereliikme eest hoolitsema. "Ka lähedastel peab jääma ja olema võimalus oma tööeluga jätkata, samaväärselt koos teiste täisealiste inimestega," rõhutas abilinnapea. "Praegu saavad Tallinnas üldjuhul koduteenust lähedasteta eakad, kuid meie eesmärk on muuta teenus kättesaadavamaks ka lähedastega koos elavatele abivajajatele. Seega tuleb lähtuda pigem sellest, kas abivajaja suudab enda eest hoolt kanda."
Valbergi sõnul on vale arusaam, et lapsed peavad oma pereliikme eest hoolitsema või maksma erahooldajale ning omavalitsus aitama ei pea. "Tegelikult peaks pereliikmel olema võimalus tööturul edasi toimetada ning vajadusel peab ta teenuse eest tasumisel oma pereliiget abistama," ütles Valberg.

Praegu saab hooldusabi peamiselt üksik erivajadustega eakas, kes ei saa korralikult liikuda või kes kannatab nägemis- ja mäluhäirete või kroonilise haiguse käes. Vähem on kliente, kes elavad koos kas abikaasa, elukaaslase või oma täisealise lapsega. Tihti vajavad abi peale eakate ka füüsilise või meelepuudega inimesed, samuti krooniliste haigustega, nt diabeediga või hulgiskleroosiga kliendid. Samuti vajavad teenust psüühikahäirega ja vaimupuudega täiskasvanud. "Inimesed hakkavad tihti selle teema vastu huvi tundma alles siis, kui nad ise või keegi nende lähedastest abi vajab," rääkis projekti arendusmeeskonna liige Jaanika Luus. "Ema-isa on seni vägagi toimetulevad olnud, kuid ühel hetkel vajavad abi. Kuid seda abivajadust võib olla raske märgata – vanemad pole ju abi küsinud! Mõnel teisel juhul on aga lastel abi väga raske pakkuda. Need on keerulised küsimused, kus stereotüüpe pole."

"Tuleks muuta sotsiaalhoolekande senist mõteviisi, et sissetulekut omavate lähedastega abivajajad teenust ei saagi," lisas Koduhospiits OÜ juhatuse liige Kristi Luksep. "Arusaam on tihti, et lähedasel on ju raha küll, et teenuse eest maksta. Kuid kui tööl käimine muutub hoolduse tõttu võimatuks, kaob ka sissetulek. Kas me tõesti peame laskma inimese ennast kõigepealt vaeseks maksta, et siis abi saada? Mõtteviis, et lähedastega inimesed tuleb teenuselt tõrjuda, vajab muutmist. Näiteks üks meile helistanud üksi elav abivajadusega eakas jagas oma tundeid, et teda karistatakse tasulist teenust ostma sundides selle eest, et ta "rumalast peast endale lapsed sai"."

Uuenev koduteenus peaks abivajajaid õpetama ka võimaluste paljuses orienteeruma. "Oleme sotsiaalhoolekande süsteemi üles ehitanud nii keeruliselt, et tavainimesel on sellest väga raske aru saada," tõdes Luus. "Täiskasvanud abivajadusega inimesi ei peaks mingi eritunnuse järgi lahterdama. Nii on raske näha tervikpilti. Kui inimene läheb omavalitsusse ja palub konkreetset teenust, tuleks vaadata inimest kui tervikut. Ta ise arvab, et vajab just seda teenust, kuid tegelikult aitab tema vajadust teine, veel sobivam teenus paremini lahendada. Inimene lihtsalt ei tea seda ega peagi ise kogu süsteemi tundma."

Sotid selgeks

Selgemaks peaks muutuma piir, millal inimene võiks koduteenusest loobuda ja saada näiteks üldhooldust. "Ühel perel oli väga jäik nägemus, et kindlasti peab hooldustöötaja käima kaks korda päevas. Töö käigus aga selgus, et tegelikult pole kahel korral päevas mõtet," rääkis Luksep. "Esimesel hommikupoolsel külastusel oli klient väga unine alles, magas ega vajanud mähkmevahetust. Samuti ei tahtnud ta veel süüa ega juua. See oli täiesti tarbetu käik. Pärastlõunasel ajal, mis oli algul kella kolmeks kokku lepitud, oli tal kõht juba meeletult tühi ja diabeetikuna veresuhkur langenud. Arutelude ja katsetuste käigus leidsime parima lahenduse. Hooldustöötaja läheb nüüd kohale kell üks, selleks ajaks on abisaaja oma une täis maganud ja kõht on tal parasjagu tühjaks läinud. See ongi paindlik lähenemine – me lähtume ennekõike inimese tegelikest vajadustest."

"Koduteenuse osutamisega seotud muudatused peaksid enam ulatama abikäe hooldusabi vajavatele peredele. Peaksime saama selgepiirilise kokkuleppe, millist abi annavad pereliikmed  ja millist oodatakse hoolekandelt," lausus Luus, kelle sõnul tuntakse ülearust hirmu ka hooldekodu ees. "Rõhutatakse, et kõik inimesed tahavad elada oma kodus. Aga ennekõike tahavad inimesed iseseisvust. Elukoht polegi nii oluline, see võiks olla teenusmaja, kena pansionaat või hooldekodu, kus saab samuti elada iseseisvalt, oma otsuseid ise teha. Meil on olnud mitu juhust, kus inimene on aastaid elanud suhteliselt isoleeritult, väljas enam ei käi – neljas-viies korrus, on mõned telefonikõned, võib-olla mõni sõbranna astub läbi. Abivajadus on väga suur, kaasneb masendus ja üksindus, vahel ka depressioon. Inimesel tuleb juba stress sellest, et jälle ootab ees üksildane õhtu! Hooldekodusse minnes aga võib teda ees oodata rõõmus üllatus – sain veel vanuigi sõbrannad endale! Oleks ma enne teadnud! Hooldekodusid demoniseeritakse asjata."

Abi linnaosades sarnasemaks

Praegu korraldavad linnaosad abi üsna erinevalt. Kui Lasnamäe elanik kolib Nõmmele ja senine leping lõpeb, siis tuleb ta abivajadust uuesti hinnata. Inimene võib soovida sarnast teenust, kuid teine linnaosa võib paljuski teistmoodi tingimusi pakkuda. Mullu sügisel alanud kaheaastane projekt peaks aitama linnaosade kohati erinevaid koduteenuse pakkumise tingimusi ühtlustada. "Projekti lõpus võiks jõuda selleni, et meil Tallinnas on ühtne teenuste saamise põhimõte, mis on kõigile sotsiaaltöötajaile ühtviisi arusaadav," selgitas Luus. "Samuti peaks teenus olema tõesti vajaduspõhine ja isikuabi osakaal võiks olla suurem."

"Ühtset standardit luua on väga raske, kõik kliendid on ju erinevad," tõdes Luksep. "Kuid koduteenuse taotlemisel tulevad ühtsemad standardid kasuks. Nii ei peaks inimene linnaosa vahetades end uuesti järjekorda panema, kus hakatakse otsast pihta dokumente ette valmistama. Ka uus abivajaduse hindamine jääks ühtsema lähenemise puhul ära."

Kuidas projekti raames hooldajat taotleda?


• Projekti raames võib koduteenust taotleda linnaosade sotsiaalhoolekande osakondade kaudu, kes võtavad vastu tavalisi hoolduse taotlusi. Iga taotluse puhul kaalutakse, kas ja kui palju vajab inimene hooldaja abi.
• Projekt kestab 30. septembrini 2020.

Laadimine...Laadimine...