Ebapädeva süüdistuse najal saab meil inimest kohtus lõputult  marineerida ja prokuröri pole võimalik alusetu kriminaalasja alustamise eest karistada. Inimese saab ka plaks! kuueks kuuks kinni panna ja alles kahe kuu pärast saab ta vahistuse põhjendatuse kontrolli taotleda. Need on vaid mõned näited nõukogulikust eeluurimissüsteemist, mida Eesti üks tunnustatumaid vandeadvokaate Leon Glikman nimetab lausa inkvisitsiooniliseks. "Kriminaalasjades saab meil ka kaudsete tõendite alusel süüdi mõista. Aga ühel puhul on mängus vaid raha, teisel aga inimeste saatus," on ta öelnud.

Ebapädeva süüdistuse najal saab meil inimest kohtus lõputult marineerida ja prokuröri pole võimalik alusetu kriminaalasja alustamise eest karistada. Inimese saab ka üsna lihtsalt plaks! kuueks kuuks kinni panna, sõltumata, kas selleks on mingit tegelikku vajadust.

Need on vaid mõned näited nõukogulikust eeluurimissüsteemist, mida Eesti üks tunnustatumaid vandeadvokaate Leon Glikman nimetab lausa inkvisitsiooniliseks. “Kriminaalasjades saab meil ka kaudsete tõendite alusel süüdi mõista. Aga ühel puhul on mängus vaid raha, teisel aga inimeste saatus,” on ta öelnud.

Seoses Edgar Savisaare juhtumiga on paljud poliitikud, ametnikud ja ühiskonnategelased rutanud kinnitama kõikumatut usku Eesti eeluurimis- ja kohtusüsteemi õiglusesse ja objektiivsusesse. Mõnigi kohtusüsteemi köögipoolt tundev inimene näeb tänases õigussüsteemis riigi poolt tavakodanike põhiõiguste kohatist jõhkrat jalge alla tallamist. Nendel, kes on juba korra menetlusmasina hammasrataste vahele jäänud, on sealt keeruline võitjana välja tulla – isegi siis, kui esimese astme kohus süüdistused tühistab ja kohtualuse õigeks mõistab.

Glikman nimetab meie kriminalmenetlussseadust “kosmaarseks”, märkides muuhulgas, et kui kohtunik tahab olla erapooletu ja ei asu süüdistajaga ühes paadis, riskib ta vahel ise kohtu alla sattumisega. “Näiteks tuvastas kohtunik Lõõnik – julge ja põhimõttekindla mehena –  maadevahetuse kohtuotsuses, et teda ähvardati kriminaalasjaga. Aga mille eest? Ponnistuse eest tagata osapoolte jaoks võrdne menetlus,” ütleb Glikman.

Professor Jaan Ginter on juba aastaid tagasi viidanud, et alusetult kriminaalmenetluse alustamise eest karistusseadustik mingit vastutust ette ei näe. Samas rikubkriminaalmenetluse alustamine ning kajastamine meedias isikute elu ära, sest menetlusalusele jääb alati plekk külge, et tal «oli mingi jama», kui ka asi kohtusse viimata lõpetatakse. Kuidas selliseid olukordi lahendada, et inimese maine on kahjustatud, aga vastutust justnagu ei võeta?

Professor Ginter juhib põhjendatult tähelepanu väga olulisele valupunktile. Ka siis, kui isik viibib vabaduses, halvab alusetult algatatud kriminaalasjas kahtlustatava staatuses olek inimese igapäevaelu ja eneseteostuse võimaluse. Kahtlustatavaks oleku ajal puudub isikul elukvaliteet. Lisaks jääb inimesele sõltumata tulemist plekk külge. Tean mitmeid juhtumeid, kus kahtlustatavat on põhjendamatu kriminaalasja menetlemise kaudu «marineeritud» pikki aastaid, mille tulemusena hävivad tervis, äritegevus ja perekonnaelu. Kehtiv seadus ja praktika ei anna sisulisi võimalusi endise olukorra taastamiseks või väärika kompensatsiooni saamiseks.

Riigipoolseks põhiväiteks on, et menetlemine oli iseenesest õiguspärane. Aga miks peab süütuks osutunud isik kahjusid ja riske kandma, kui probleemi keeras kokku riik? Paraku näiteks siis, kui keegi taotleb tsiviilasjas õiguspäraselt hagi tagamist, kuid hagi jäetakse rahuldamata, peab

ta ikkagi kahju hüvitama. Seega kannab riski see, kes algatab teise isiku põhiõiguste riive. Ma ei tea ühtegi juhust, kus riik oleks mu klientidelt, kes on õigeks mõistetud või kelle osas on asi lõpetatud, vabandust palunud. Seega kehtib meil õiguskaitseorganite ja riigi osas sisuline immuniteet  vastutuse osas.

Praegu saab inimest lihtsalt kuueks kuuks eeluurimiseks kinni panna – aga kui hiljem tuleb välja, et asjatult?

Kõige drastilisem on lugu siis, kui inimeselt võetakse vabadus, mis reeglina tõmbab järgnevale normaalsele elule suures osas kriipsu peale. Ka sel juhul on kompensatsioonid naeruväärsed ja vastutus olematu. Eestis on kinnipeetute hulk inimese kohta üks maailma suuremaid ja vahistust kohaldatakse väga kergekäeliselt, ka siis, kui inimene ei kujuta reaalset ohtu.

Olete ühes varasemas mõtteavalduses meedias viidanud, et «kui mina esitaksin kohtule tsiviilhagi, nagu meil esitatakse kriminaalasju, siis ükski kohtunik mind ei kuulaks. Mul peavad olema tõendid, kriminaalasjades aga saab meil ka kaudsete tõendite alusel süüdi mõista. Aga ühel puhul on mängus vaid raha, teisel inimeste saatus!» Kas kaudsete tõendite kasutamine on seotud sellega, et järjest enam kasutatakse tõendina pealtkuulatud vestlusi?

Tõepoolest, paljudel juhtudel mõistetakse inimesi süüdi niivõrd nõrkade tõendite alusel, millega ei oleks mingit šanssi tsiviilasja võita. Piisab ka väga kaudsete tõendite kogumist. Välistatud pole ka süüdimõistmine ühe tõendi pinnalt, näiteks sõna sõna vastu olukorras. Samuti on võimalik inimene süüdi mõista ainult jälitustegevuse

tõendite alusel. Sealjuures, kui «kahtlasena» näiv jutt on mitmeti seletatav, püütakse vestlust ikka kriminaalseks tõlgendada ja lausejuppe kontekstist välja rebida. Kahjuks süütuse presumptsiooni printsiip praktikas ei toimi.

Miks on meil loobutud menetlustähtaegadest, mida isegi nõukogude ajal nõuti või miks on meil võimalik asju uurida sisuliselt kuni nende aegumiseni?

Nõukogude perioodi menetlus oli jäle. Kuid tõepoolest, inimest ei saanud nii lihtsustatud korras sedavõrd pikaks ajaks vahistada, nagu on see võimalik praegu, ja kehtisid üsnagi lühikesed menetlustähtajad. Praegu on võimalik inimest frustreerida 5-10-aastase aegumistähtaja vältel. Menetlustähtaegadest loobumine on järjekordne riigikesksuse ilming, kus täitevvõim otsustab ühepoolselt, kui kaua ta inimese põhiõigusi piirab.

Meedia, kes meil kipub alati olema võitja ehk tugevama poolel, käitub pahatihti nagu prokuratuuri PR-osakond?

Üheks faktoriks on kindlasti ka ajakirjandus, mis on pahatihti seda usku, et õiguskaitseorganid on ilmeksimatud ja õigeksmõistva otsuse tegemine pigem riigivastane akt. Mujal demokraatlikus maailmas suhtub ajakirjandus õiguskaitseorganite tegevusse vägagi kriitiliselt. See omakorda on aga oluline tsiviilkontrolli tagatis.

Euroopas antakse jälitustegevuse lubasid politseile vaid erandjuhtudel ja pärast hoolikat kaalumist, meil enamvähem 100% juhtudest.

Eestis rahuldatakse tõepoolest pea 100% taotlustest inimeste jälitamiseks. See omakorda tähendab, et kui seadus vähegi võimaldab jälitamist – ja Eesti seadus teeb võimalikuks massjälitamise –, siis luba ka antakse. Toonitaksin, et tegemist on Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt taunitud praktikaga, kus tegelikult isiku põhiõigust igal

üksikjuhtudel ei kaaluta, vaid jälituslubasid antakse välja automaatselt.

Samuti võimaldab meil ülisuur hulk karistusseadustiku koosseisusid jälitustegevust. Euroopa õigusriikides sallitakse seda vaid väga raskete kuritegude avastamise või tõkestamise eesmärgil, nagu terrorism, inimkaubandus, suures ulatuses narkokaubandus jne. Meil on see võimalik ka teise astme kuritegude puhul.

Savisaart on uurimisorganid jälitanud tõenäoliselt juba üle 20 aasta, sest tema suhtes on olnud n-ö püsti kümmekond tulemusetult lõppenud kriminaalasja. Kuid kas tagantjärele oleks tal ka õigus nõuda andmeid enda suhtes toimepandud jälitustoimingute suhtes?

Ma ei ole teadlik Savisaare kriminaalasja asjaoludest ega pea võimalikuks neid kommenteerida. Saan nimetada vaid üldplaanis, et Eestis kehtiva kummastava regulatsiooni kohaselt võib prokuratuur määrata, et inimest tema jälitamisest ei teavitata ja jälitamise materjale talle ei tutvustata. See välistab igasuguse õiguste kaitse jälitustegevuse

suhtes.

Olete öelnud, et praegune kohtueelne menetlus on inkvisitsiooniline ja võetud sellisena üle omaaegsest NSV Liidust.

Enamiku õigusharude puhul asuti nõukogude aja taaka kiiduväärselt lammutama. Kuid miskipärast võeti tõepoolest üle anakronistlik ja ebaefektiivne ning samas üdini ebaaus nõukogulik kohtueelse uurimise süsteem. Ilmselt on ühelt poolt tegemist inimliku laiskusega, kuid oma osa on ka «kõva käe» ihalusel. Teisalt – iseseisvusaja alguses tormles organiseeritud kuritegevus. Võib-olla taheti meil eeskujuks võtta Itaalia maffiavastastes asjades kunagi kasutatud inkvisitsioonilist eeluurimissüsteemi. Samas kui kõva käe himustaja ise ebavõrdse süsteemi hammasrataste vahele jääb, haihtub see ihalus kohe.

Eesti menetlusseadus seega üsna ilmselt ei vasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse konventsioonile ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, kuigi Eesti on võtnud kohustuse neid järgida. Kuid miks ikkagi, nagu teie ütlete, inkvisitsioon üle võeti: oli siin näiteks tegemist lihtsalt mugavusega?

Teatavasti pürgis Eesti juba iseseisvuse aja algusest Euroopa Liitu, mille eelduseks oli omakorda ausat menetlust fikseeriva Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimine. Inkvisitsioonilist eeluurimismudelit püüti siia juurde sulatada. Sinna kõrvale arendati edasi võistleva kohtumenetluse näilikkust etendavat seadust. Tulemus kujunes nutuseks. Mädale vundamendile pole võimalik head asja üles ehitada.

See, et Eesti menetlusseadus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, oleks justnagu tõsine argument. Miks pole inimõiguste kaitsmine tähtis?

Praegune mudel on üha enam võimu omandavatele õiguskaitseorganitele mugav. Mis viga poksida, kui vastaspoole silmad ja käed on kinni seotud? Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid on meil küll kohustuslikud. Kuid samas ei ole nende põhimõtteid kriminaalmenetluse seadustesse sisse kirjutatud. Seega nendega kohtueelsel uurimisel või kohtus vehkimine reeglina tulemusi ei anna. Halvemal juhul otsitakse meil Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest kunstlikult välja need osad, mis kitsa erandina annavad võimaluse piirata isiku põhiõigusi, luues nende põhjal õiguste piiramist õigustavaid reegleid. Parimal juhul vaadeldakse sellekohaste väidete esitajaid kui akadeemilisi veidrikke. Ometigi on nimetatud printsiibid vastu võetud mitte inimeste ahistamiseks, vaid meie kõigi kaitseks.

Üsna palju on tähelepanu pälvinud nn paralleelmaailmad. Ühelt poolt on prokuratuur avalikku huvi pälvivates kriminaalasjades avalikkusega suhtlemisel ülimalt napisõnaline, samal ajal ilmuvad meedias terved katked kriminaalasjade toimikutest, ja mitte kunagi ei karistata ühtegi ametnikku info lekitamise eest. Miks on toimikud meediale kättesaadavad ja miks süüdistatavaid niiviisi meedia abil ette süüdi mõistetakse?

Loomulikult kasutatakse negatiivseid meediakampaaniaid süüdistatavate stigmatiseerimiseks ehk häbimärgistamiseks. Eeltoodu on aga vastuolus nii Riigikohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. See väärab ausa menetluse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid. Võin oma kogemuste põhjal kinnitada, et lekitatud tõendid on eranditult avalikustatud kahtlustatavate või süüdistatavate kahjustamise eesmärgil, mistõttu allikaks ei saa olla kaitsjad.

Pahatihti olen ma viiteid tõenditele saanud meedia kaudu enne seda, kui kaitsjatele on kriminaalasja materjale tutvustatud! Juhiksin tähelepanu, et Eesti kummastava menetlusseaduse kohaselt saab eeluurimise materjale avaldada ühe infot valdava menetluse poole – prokuratuuri – diskretsiooniotsuse alusel. Demokraatlikes riikides käib

aga nii, et kohtueelset tõendite avalikustamist üldse ei toimu või siis otsustab nende avalikustamise üle kohus – mõlema poole ärakuuulamise järel.

Kuidas on ikkagi võimalik, et kaks kohut jõuavad meil ühes asjas, näiteks maadevahetuse puhul, täiesti vastupidiste otsusteni ehk õigeks- ja süüdimõistmiseni, ehkki need otsused tehakse sama tõendite baasi pinnalt ja uusi asjaolusid pole vahepeal ilmnenud?

Näiteks maadevahetuse asjas jõudsid kohtunik ja rahvakohtunikud 3,5-aastase menetluse tulemusel tõepoolest veendumusele, et süüdistatavad ei ole süüdi. Kohtunikud tajusid seejuures enam kui saja tunnistaja ristküsitlusi ja muude materjalide «elavat» esitamist. Vaatamata 3,5-aastasele võistlevale kohtulahingule, kus kohtunikud veendusid süüdistatavate süütuses, seljatati nimetatud otsus teise astme kohtu poolt pärast paarinädalast dokumendipõhist menetlust. Kohtunikud sealjuures isegi ei näinud ühtegi tunnistajat. Mis puudutab Riigikohut, siis selleks, et teise astme kohtu süüdimõistev otsus jõusse jääks, tuli muuta süüdistatavate kahjuks mitmeid varasemaid Riigikohtu poolseid põhiõigusi kaitsvaid seisukohti. Nende kohta soovitan lugeda riigikohtuniku, professor Erik Kergandbergi ja riigikohtuniku Saale Laose eriarvamusi.

Sama lugu oli näiteks ka Tartu niinimetatud arvutikelmidega, ehk USA riigivõimu eestvõttel uuritud perekond Tsastsinite juhtumiga, kelle tegevuses esimese astme kohus ei leidnud midagi kuritegelikku?

Jah, ma osalesin ka selles väidetava arvutikuriteo asjas. Esimese astme kohus kuulas üle nimekaid tarkvaraeksperte ja veendus pika menetluse tulemusena inimeste süütuses. Kuid see otsus tõepoolest taas tühistati. Tekib küsimus, milleks on üldse vaja pikaldasi vahetuid kohtumenetlusi, kus kohtutel tekib siseveene inimeste süütuses? Kui inimesi saab hiljem dokumendipõhiselt, lihtviisi ja kiirkorras süüdi mõista?

Toonitaksin, et Euroopa inimõiguste kohus on analoogsetes situatsioonides õigeksmõistvate otsuste tühistamist tauninud. On märkimisväärne, et enamik sellekohaseid lahendeid puudutavad meiega sarnast õigusruumi eelistavat Rumeeniat.

Olete varem öelnud, et valdavas osas riikides pole õigeks mõistev kohtuotsus enam edasi kaevatav, või kui, siis ainult väga piiratud alustel?

Paljudes riikides, sh USA-s ei ole õigeksmõistev kohtuotsus tõepoolest edasi kaevatav. Arvukates riikides on see küll võimalik, kuid piiratud alustel. Õigeksmõistva otsuse tühistamise aluseks ei saa olla pelgalt, et kõrgema astme kohus soovib süüdistatava kahjuks ümber hinnata varem vahetult uuritud tõendeid. Seetõttu peaks õigeksmõistmise vaidlustamiseks süüdistus esitama põhistused eriti ränkade menetlusrikkumiste kohta. Kehtib reegel, et just esimese astme kohus hindab tõendeid, kuna tegemist on vahetu menetlusega, kus kohus näeb muu hulgas oma silmaga tunnistajate ristküsitlust. Kõrgema astme kohtud viivad menetluse läbi dokumendipõhiselt. Milleks üldse siis vahetu menetlus esimese astme kohtus?

Eesti kriminaalmenetluses on vist pea kõik kohtuotsused süüdimõistvad?

Õigeksmõistev otsus on Eestis jah haruldus. Veelgi suurem rariteet on see, kui kõrgema astme kohus jätab alama astme õigeksmõistva otsuse jõusse. Ometigi tähendab isiku õigeksmõistmine iseenesest põhjendatud kahtlust, mis peaks iidse in dubio pro reo printsiibi kohaselt olema tõlgendatud süüdistatava kasuks. Kuna õigeks mõistetakse meil alla 1% süüdistatavatest, siis pigem eelistatakse asi lahendada kokkuleppemenetluses ka siis, kui inimene leiab, et ta süüdi pole.

On siin ehk tegemist teatava nõukogude-aegse pärandina, et riigivõim/partei ja valitsus ju ei saa eksida, ja võimu autoriteeti tuleb hoida rahva silmis kõrgel? Või millest see siis ikkagi täpsemalt tuleneb?

Sellel, et süüdistusakt tähendab ligi 100% juhtudel süüdimõistvat otsust, on väga palju põhjusi. Nimetaksin siinkohal uuesti meie košmaarset menetlusseadust, ja üldist süüdistavat hoiakut, samuti  süvenevat steitismi ehk eksimatuks peetava riigi huvide ülimuslikuks pidamist ning soovi „kruvisid kinni keerata“. Mainida tuleks ka hirmufooni. Näiteks tuvastas kohtunik Lõõnik – julge ja põhimõttekindla mehena – maadevahetuse kohtuotsuses, et teda ähvardati kriminaalasjaga. Aga mille eest?  Ponnistuse eest tagata osapoolte jaoks võrdne menetlus.

Kivi tuleb visata ka Riigikogu kapsaaeda. Kahjuks on meil nii, et õiguskaitseorganitel enestel või nende jaoks lojaalsetel ametnikel lastakse endale sobiv menetlusseadus valmis kirjutada. Riigikogu, tegutsedes täitevvõimu pitsatina, võtab selle aga pimesi vastu, rikkudes vannet olla lojaalne põhiseaduslikule korrale.

Kahjuks ei ole meie Riigikogu USA seadusandja moodi, mille liikmetest on suur osa parimate ülikoolide juuraharidusega.

Aeg-ajalt tundub, et uurimisaparaat püüab suureks puhuda mõttetuid või väikesi kaasusi, et endi olemasolu õigustada. Näiteks Eestis ilmselt puudub, õigemini on likvideeritud organiseeritud kuritegevus sellisena nagu see eksisteeris üle 10-15 a tagasi, ometi tegeleb selle vastase võitlusega rida riigiametnikke. Kas ei või siin tekkida oht, et suvaliste eluheidikute, töötute või pisikurjategijate omavahelisi tülisid hakatakse koostööd meediaga serveerima täiemahulise organiseeritud kuritegevusena, sest meedial ja uurimisaparaadil on siin mõlemal oma huvi – ühel vaja end müüa, teisel end heas valguses/vajalikuna näidata, produtseerides nõnda n-ö kuritegelikke isakesi, kel aga pole tegelikkuses mingit mõjuvõimu?

Ma ei taha väita, et kõik, mida õiguskaitseorganid teevad, on halb, kuna põhiosas võideldakse tõeliste kurjategijatega. Suur tänu selle eest! Iseenesest pole midagi halba, kui õiguskaitseorganid teavitavad avalikkust kurjategija tabamisest, mis saadab selge sõnumi selle kohta, et kuritegu ei tasu ennast ära, kuna see avastatakse. Ent fookus on paigast ära. Erinevalt nn süsteemivastastest kuritegudest ei ole eraomandivastaste kuritegude menetlemine meil prioriteet. Selleks jaksu ei jätku ja suur hulk asju lastakse aeguda. Kannatanul pole sellisel juhul paktiliselt mitte mingisuguseid õigusi esitada nõudeid riigi vastu. Ja ma ei tea ka ühtegi juhust, kus riik oleks kannatanule kahjusid hüvitanud.

Selle tendentsi ilmnemisest paistab lähtuvat ka teie kirjutis, „Et poleks ühtegi õnnelikku inimest“, kus viitate muuhulgas, et riigiraha kulutatakse pseudoprobleemiga ehk ilma kannatanuteta nn kuritegevusega võitlemiseks, sest mõnele ametnikule mõni elunähe lihtsalt „ei meeldi“?

Pahatihti ollakse tõepoolest üliagarad täiesti mõttetute ja mitte kedagi kahjustavate tegevuste uurimisel, kus muu hulgas ei peeta paljuks ka seadust kummina venitada. Meenutame siinkohal seaduse legaaldefinitsiooni eirates erootilise massaaži võrdsustamist prostitutsiooniga. Samuti oli vastumeelne kuulda, kuidas naiivseid taksojuhte, kes on vedanud kliente avalikku majja, tehti organiseeritud kurjategijateks. Kogu selle auru võiks suunata kaasinimesi kahjustava kuritegevusega võitlemisele. Kui isegi nõukogude süsteem tunnistas isikuvastaste kuritegude puhul erasüüdistuse institutsiooni, siis vaba Eesti on paradoksaalsel kombel tunduvalt paternalistlikum (isalikku hoolt pealesuruv – toim) ja ka kergete isikuvastaste kuritegude menetlemine kannatanu enda soovist või tahteavaldusest ei sõltu.

Normaalse regulatsiooni puhul käituvad õiguskaitseorganid aga igati normaalselt. Kui näide tuua, siis meil kehtib euroopalik haldusmenetluse seadus ja puutudes kokku Põhja Politseiprefektuuriga relvaloa pikendamisel, veendusin, et nende haldusteenus on lausa suurepärane.

Kuidas või kes siis ikkagi politseis või prokuratuuris otsustab, et ühte kuritegu on vaja ennetada, pidades osalisega profülaktilist vestlust, teine võimalik kuritegu on aga vajalik kohtu ette viia? Sisuliselt muutub ju mõne ametkonna direktor või prokurör kohtustki kõrgemaks, sest tema ju otsustab, et millal ja mis kuritegu ta uurima hakkab?

Milliseid asju menetleda, otsustavad meil jah uurimisasutus ja prokuratuur. Paratamatult tuleb menetletavate asjade puhul tõepoolest valik teha, kuigi menetlusseadus sätestab kuriteole viitavate tunnuste puhul kohustusliku menetlemise printsiibi.

Mulle on ausalt tunnistatud, et kuigi kuriteokaebus viitab kuriteotunnustele, puudub vajalik ressurss asja menetlemiseks. Ja ma olen veendunud, et mulle ei valetata.

Kannatanul on selles protsessis seega vaid formaalne kaasarääkimise võimalus. Erasüüdistuse institutsiooni loomine või sisse viimine annaks kannatanule aga märksa enam otsustusõigust.

Riigikogu kuluaarides on juba aastaid arutatud vajadust prokuratuuri järelevalve komisjoni järele, nagu praegu on riigikogus eriteenistuste järelevalve komisjon. Mida sellest arvate?

Prokuratuur on põhiseaduse valguses tavaline täitevvõimu organ. Paraku, kui muu haldusorgani otsusele või toimingule saab esitada halduskaebuse, mida menetletakse kolmes kohtuinstantsis, siis prokuratuuri tegevuse vaidlustamine on Eestis jah ülimalt piiratud ja viimase tegevusetuse suhtes puuduvad praktiliselt üldse õiguskaitsevahendid. Ma leian, et järelevalve tugevdamine iga täitevvõimuharu üle oleks igati teretulnud.