AIVAR POHLAK: Metsade rahaks tegemine on labane oma laste käest laenamine

"Pere ja loodus on need, mis kõige rohkem kaitset vajavad. Ja küllap vajab seda ka lihtne eestlane ja üldse lihtne inimene," lausub intervjuus Pealinnale Eesti jalgpalliliidu president ja viie lapse isa Aivar Pohlak (56). "Ennast paremaks pidava ja teiste kulul elava eliidi tekkimine on üks taasiseseisvumise järgseid halbu üllatusi. Mõistan ühiskonna kihistumise paratamatust, aga tahaksin, et see tekiks mitte privileegide, vaid vastutuse võtmise kaudu."

Pilt: Scanpix

AIVAR POHLAK: Metsade rahaks tegemine on labane oma laste käest laenamine

Meelis Piller

"Pere ja loodus on need, mis kõige rohkem kaitset vajavad. Ja küllap vajab seda ka lihtne eestlane ja üldse lihtne inimene," lausub intervjuus Pealinnale Eesti jalgpalliliidu president ja viie lapse isa Aivar Pohlak (56). "Ennast paremaks pidava ja teiste kulul elava eliidi tekkimine on üks taasiseseisvumise järgseid halbu üllatusi. Mõistan ühiskonna kihistumise paratamatust, aga tahaksin, et see tekiks mitte privileegide, vaid vastutuse võtmise kaudu."

Eesti jalgpalli "isa" Aivar Pohlak on legendaarne persoon, kes jäänud Eesti inimestele meelde peamiselt oma kirglike sõnavõttude, suure juuksepahmaka ning lambanahkse vestiga, mida ta on nimetanud lausa oma talismaniks. Ajakirjandusele jagab ta intervjuusid väga harva ning kui ei vura just Euroopas ringi, elab tagasihoidlikult Saaremaal, Sõrve poolsaarel metsatalus. Pealinn tegi temaga intervjuu, kuna eelmisel nädalal pälvis Pohlak Tallinna linnalt teenetemärgi Eesti jalgpalli arendamise eest.


Alustaks täiesti jalgpallikauge küsimusega: kuidas mesilased elavad?


Olen pidanud mesilasi aastast 1980 ja tänavune talv oli mesilasperede talvitumise mõttes minu jaoks aegade halvim. 21-st talvituma läinud perest oli kevadeks järel kaks. Põhjuseks ilmselt varroatoos. Olen kasutanud mesilaste pidamisel n-ö looduslikku viisi, mis muuhulgas on tähendanud, et ma ei ole mesilastel varroatoosi keemiaga ravinud ja püüdnud järgida haiguse levikut mittetoetavaid loomulikke mesindusvõtteid. Samuti oman mõteviisi, mille järgi lasen looduslikul valikul n-ö jätta alles tugevamad pered. Aga mitte kunagi ei ole mul läinud peresid välja nii massiliselt, maksimaalselt on talve jooksul hukkunud ehk neljandik talvituma läinutest.


Olite omal ajal lastekirjanik ja kirjutate ka praegu muuhulgas novelle ja lugusid. Millest need lood räägivad ja kas neid ka avaldate?
Aeg-ajalt ikka avaldan ka, praegu just valmistan üht asja selliselt ette. Ütleksin nii, et loon kirjutades valdavalt inimese eluga seotud meeleolupilte ja sageli seon neid mingite oluliste teemadega. Arvan end tajuvat maailma tervikuna ja püüan teda selliselt ka kirjeldada. Olen nukrameelne inimene ja kuna see külg minu muus elus kuigi jõuliselt väljenduda ei saa, siis seda sagedamini satub selline meeleolu loomingusse.


Olete öelnud, et kasutate jalgpalli ühiskonna arendamise vahendina. Mida see tähendab?


Mis tahes valdkonnas tegutsedes peame tunnetama vastutust maailma ees ja nägema meie tegevuse mõju sellele ehk siis ükski tegevus ei saa ega tohi olla eesmärgiks omaette. Kui eesmärgiks on teenida raha, siis teenib inimene raha. Kui eesmärgiks on teenida väga palju raha – nagu see globaalse kapitalismi puhul tavapärane –, siis teenib inimene väga palju raha. Ja kuna see on eesmärgiks omaette, siis allutatakse sellele kõik muu, mis toob kaasa inimeste muutumise primitiivseteks tarbijateks, kuna vastupidist iseeneslikult toimivat jõudu ei ole.


Jalgpalli mõttes tähendab eeltoodu, et arendame oma valdkonda nii, et see aitaks inimestel elada ja maailmal kesta.


Kas jalgpalli populaarsus maailmas kasvab või kahaneb, ja kui kahaneb, siis milline meelelahutussektor jalgpalli enim ohustab?


Jalgpalli populaarsus ikka kasvab, ja koos sellega kasvab ka ala vastutus. Kusjuures selle vastutuse üks olulisemaid tähendusi on vältida jalgpalli muutumist lihtlabaseks meelelahutuseks. Olen kasutanud lauset: jalgpalli juured on sedavõrd sügaval inimese hinges, et suur raha ei ole suutnud seda mängu siiamaani hävitada, aga peame hoolsalt seda juurikat kastma, et nii saaks öelda ka tulevikus. Eeltoodud juurikakujund ütleb ka ära, et jalgpall ei konkureeri ühegi meelelahutussektoriga, aga ta hakkab seda tegema sel päeval, mil too juurikas ära kuivab.


Kusjuures too kastmiskujund tähendabki asjaolu, et jalgpall on oma olemuselt mittetulunduslik tegevus ehk siis suur hulk rahast, mida see mäng teenib, investeeritakse mängu endasse tagasi eri solidaarsusmehhanismide kaudu. Ehk siis kasumit, mille keegi välja võtab, ei teki, ja see on asja võtmekoht. Kujuta endale ette, mismoodi oleks, kui näiteks maailma muusikatööstus tegutseks sarnasel printsiibil.


Milline on üldse Eesti potentsiaal jalgpallimaana? Euroopas on 36 profiliigat ja ligi tuhat klubi, Eesti aga ei kuulu nende 29 esindatud Euroopa riigi sekka. Mida teha, et tihedas konkurentsis paremini läbi lüüa?


Eesti kui jalgpallimaa potentsiaal on suur, sest me oleme tõsised inimesed ja fakt, et oleme asunud ajaloo ristteel, on toonud meisse kokku erinevaid väärt omadusi. See jutt käib mõistagi ka iga teise valdkonna kohta. Mis aga veel jalgpalli puutub, siis selle potentsiaali realiseerimiseks vajaliku kultuurikihi taastamine ei ole olnud lihtne protsess, sest Nõukogude Liidu päevil tõepoolest traditsioonid katkesid. Pigem ütleksin, et meil on vundament valmis saamas ja see peaks kandma korralikku hoonet. Oleme ehitanud üles loogiliselt toimiva jalgpallipüramiidi ja jõudnud faasi, kus jalgpalliliit on loonud kolmes tippliigas mängivate klubide sportlikuks ja majanduslikuks toimimiseks vajaliku süsteemi. Kõnealune on eelduseks nii noortetöö ja tippjalgpalli taseme tõusmiseks kui ka klubide nii organisatsioonidena kui ka kogukondadena toimimahakkamiseks. Mõistagi aitaks oluliselt kaasa, kui riik ja omavalitsused märkaksid jalgpalli missioonipõhist toimimisloogikat ja paneksid jõuliselt sellele õla alla – sisuliselt oleme loonud alternatiivse haridussüsteemi, mille kaudu antakse Eesti noortele võimalus konkureerida maailma ühele kõige atraktiivsemale töökohale, ja see ei peaks olema ainult meie mure.


Kes on praegu kõige säravam Eesti jalgpallur? Ragnar Klavan on kõige kallim jalgpallur, aga viimaseks hiilgavaimaks mängijaks on vist siiani jäänud Mart Poom?


Mardi ja Ragnari karjäär on pigem vägagi võrreldav ja ma ei söanda üht teisele eelistada. Mart oli esimene, kes sellisele tasemele jõudis, aga Ragnar oli esimene väljakumängija, mis on väärtus omaette. Ja kuna Ragnari karjäär alles kestab, siis on tema kindlasti ka hetke säravaim.  


Miks osa noori tulevikulootusi kuhugi kaob – näiteks vennad Ojamaad? Henrik mängis kümme aastat tagasi isegi samas Derby Countys kus Mart Poom, aga nüüd vist mängib ainult kõige noorem vend?


Henrik Ojamaa mängib praegu Poolas korralikul tasemel. Noorte tulevikulootuste kohta ütleksin, et osa neist on tehtud tulevikulootusteks liiga vara ja põhjuseta, sest lõpuks sõltub see, kas andekast poisist saab tippelukutseline või mitte, ikkagi tema vaimsest võimekusest, ja selle olemasolu selgub sageli hiljem. Kusjuures vaimne võimekus ei tähenda ilmtingimata tarkust. Osa tõeliselt andekaid jäävad aga lihtsalt avastamata ja avamata, sest seesama vaimne võimekus, millest just kõnelesin, vajab avastajaid ja avajaid. Ehk on nüüd see koht, kus öelda välja ka see, et jalgpall on oma näilisele lihtsusele vaatamata väga keeruline valdkond üheste hinnangute ja järelduste tegemiseks. Muuhulgas puudutab see ka talendi hindamist ja tema arendamist.


Kas koolid peaks jalgpalliõpetusele rohkem tähelepanu pöörama või tuleb loota vaid sellele, et andekad satuvad ise trenni? Viis aastat tagasi alustasite ka projektiga viia jalgpall kuue aasta jooksul 50 000 kooliõpilaseni – kaugele see on jõudnud?


Tuleksin selle koha peal tagasi jutu juurde, et jalgpalluri töökoht on tänapäeva maailmas üks atraktiivsemaid, ja lisaksin juurde, et see on paljudele poistele tõenäoliselt ainus  võimalus elus edasi jõudmiseks. Mis ei tähenda, et jalgpall peaks olema kooliprogrammi osa, aga ühiskonna jaoks olulist ja loogiliselt üles ehitatud valdkonda võiks paremini ära kasutada küll.  Jalgpalliliidu kooliprojekt on aga tõesti samuti üks meie paljudest tegevussuundadest. Viie aasta jooksul on kooliprojektist saanud 342 koolikülastuse ja osavusfestivali kaudu osa üle 35 000 poisi ja tüdruku. 40 000 on ilmselt see reaalne number, mille aasta jooksul ületama peaksime.


Rääkides koolist üldisemalt, siis teie oma lapsed on olnud  koduõppel – miks? Kas õpetajad käivad kodus või juhendatakse elektrooniliste kanalite kaudu ja kas koduõpe ei mõjuta laste sotsialiseerumist?


Esmalt annab lapse kodus õpetamine meie perele võimaluse olla rohkem koos – seda nii õpiprotsessis kui ka minu tööreisidel, kuhu läheme alati kolmekesi ja mille ajal lapsel on "koolivaheaeg". Lõpetame praegu üheskoos viiendat klassi ja siiamaani oleme saanud hakkama kuni nelja tunniga päevas neljal päeval nädalas ehk siis reeded on meil siiamaani olnud vabad. Tahame kasvatada last ise, mitte lasta seda teha rohkem või vähem juhuslikel suunanäitajatel, kusjuures meie ambitsioon ei ole mitte lapse ema-isa soovidest lähtuv suunamine, vaid pigem just kasvamisel väärtuspõhise vabaduse andmine. Tehniliselt tähendab koduõpe meie jaoks praegu seda, et mina olen matemaatikaõpetaja, abikaasa eesti, inglise ja vene keele, samuti kirjanduse, ajaloo ja loodusõpetuse õpetaja. Muusika- ja kunstiõpetaja juures käib laps Kuressaares. Vene keele, kirjanduse, ajaloo ja loodusõpetuse tundidesse kutsutakse mind aeg-ajalt abiõpetajaks. Mingeid suhtlemisprobleeme ei ole. Ka minu neljast vanemast lapsest kolm on olnud koduõppel ja kõik nad on väga head suhtlejad.


Kas me peaksime Eesti külvama täis ka jalgpallihalle ja pakkuma lastele lausa tasuta trenne nagu Islandil, mis on muutunud suureks jalgpallimaaks?


Infrastruktuur, sealhulgas jalgpallihallid, on kõige olulisem võimalik tugi omavalitsuste ja riigi poolt. Eriti kui arvestada, et teistel spordialadel on kõik harrastamiseks vajalik sellisel moel rajatud.


Jalgpall on äärmiselt strateegiline mäng – kuidas mängustrateegiad on ajas muutunud? Tänapäeval kasutatakse nende parandamiseks ka arvutisimulatsioone ehk milline side on Eesti jalgpallil e-maailmaga?


Suhteliselt suur hulk mängijaid ja suur väljak – korvpalliväljak on väiksem kui jalgpalliväljaku üks trahvikast – loob eelduse eri mänguplaanide kasutamiseks, samas on jalgpalli taktikaline areng liikunud eri aegadel pigem samas suunas. Oli periood, mil domineeris kaitsemäng, praegu on pigem ründemängu domineerimise aeg. Seetõttu võib ka juhtuda, et üks meeskond võidab ühe Meistrite Liiga poolfinaali 3:0 ja teine omakorda teise 4:0. Kusjuures kaitse- ja ründemängu tasakaalu saamine on alati olnud keeruline ja üks kaotab peaaegu alati teise arvelt.


Mis puudutab e-jalgpalli, siis lööme kindlasti peagi algavatel esimestel e-jalgpalli rahvusvahelistel võistlustel kaasa, aga peame hoolsalt mõtlema, kus asub see joon, millest üle minna ei ole mõistlik. E-maailmaga mõtlematu kaasaminemine toob kaasa reaalsuste muutumise nii, et me sellest isegi aru ei saa. Muide, Michel Houellebecq´i romaan "Saare võimalikkus" kirjeldab sellesuunalisi ohte minu jaoks vägagi tõepäraselt. Ehk siis kindlasti peame ka e-jalgpalli vaatama läbi vastutustunde prisma.


Ehk on see ka koht, kus öelda välja mõte, et progress oli  positiivne  pigem ajal, mil inimühiskond oli teel oma ajaloo parima või optimaalsema seisundi poole; nüüd, mil see tipphetk on selja taga, on olulisem mõelda ja käituda konservatiivselt, sest ainult nii saame pikendada maailma kestmist.


Kas küberjalgpall mõjutab päris jalgpalli? Jaapanis on katsetatud ka virtuaalse reaalsuse süsteemidega, et tuua võistlus huvilisele kätte, ükskõik kus ta ka ei viibiks.


Kui pead silmas võistlusi, kus kaks selli mängivad omavahel e-jalgpalli ja seda vaatavad arvuti vahendusel pealt tuhanded, siis see ongi asi, millest eespool kõnelesin. See on jalgpalli osa, aga peame mõtlema, kas inimväärne elu saab selline olla, ja kui vastus on ei, siis on mõistlik hoida ka selline areng mõistlikes piirides kontrolli all.


Mida ootate uuelt valitsuselt – kuidas peaks Eesti elu edendama, et siin oleks kõigil parem elada? Keda või mida peaks rohkem kaitsma?


Eesti jalgpalliliidu presidendina ootan jalgpallihallide rajamise plaani elluviimist. Inimesena ootan riigi jätkusuutlikku juhtimist, mis mulle eelkõige tähendab Eestimaa looduse väärtustamist ja mõistmist, et meie loodus ongi Eesti Nokia – esimese asjana on vaja vaadata üle raiemahud, sest metsade rahaks tegemine on kõige labasem oma laste käest laenamine; igasuguse kultuuri tõstmist ühiskonnas kesksele kohale – ainult kultuur saab meid hoida rahvana ja inimestena elus ja vältida nimetusse tarbijastaatusesse langemist; ja riigi ühtlast arengut. Soovin, et hakataks rääkima ühiskonna jaoks tõeliselt tähtsatest asjadest.


Pere ja loodus on need kohad, mis kõige rohkem kaitset vajavad. Ja küllap vajab seda ka lihtne eestlane ja üldse lihtne inimene. Nn ennast paremaks pidava ja teiste kulul elava eliidi tekkimine on üks taasiseseisvumise järgseid halbu üllatusi. Mõistan ühiskonna kihistumise loogikat ja paratamatust, aga tahaksin, et see tekiks mitte privileegide, vaid vastutuse võtmise kaudu.


Millistele jalgpalliklubidele maailmas ja Eestis te ise kõige rohkem kaasa elate?


Fergusoni ajal jälgisin Manchester Unitedi tegemisi ja Cruyffi ajal Barcelona omi. Mingil perioodil jälgisin ka seda, kuidas Müncheni Bayern oma edu loogikaid üles ehitas. Samas on see olnud pigem selline professionaali pilguga mõista üritav vaatamine kui tavapärane kaasaelamine. Eesti jalgpallis olen pigem elanud emotsionaalselt kaasa nendele klubidele, kes panustanud Eesti rahvusliku jalgpallikultuuri taastamisse, samas praktiliselt olen püüdnud näha suurt pilti ja juhtida organisatsiooni tasakaalustatult. Otseselt kaasa elanud ma kellelegi pole, teisiti poleks mõeldavgi. Isegi alaliidu juhina, samal ajal FC Flora president olles, on see tähendanud pigem praktilist juhtimist, mitte iga hinna eest edu saavutamist.


Mida soovitate noortele, kes tahavad saada jalgpalluriks – mis oskusi on vaja, et sellel alal läbi lüüa? Kes on teie meelest maailma parim jalgpallur?


Kuigi jalgpall on sport, mis nõuab head füüsilist võimekust, siis ütlen ikkagi, et heaks jalgpalluriks saamiseks on vaja kirglikkust, et selle alaga tegelema hakata; sihikindlust, et valitud teel püsida, ja tarkust, et kohale jõuda. Küsimusele, kes on maailma parim jalgpallur,  on raske vastata, aga ütleksin nii, et mingitel hetkedel, näiteks oma esimeses Premier League’i mängus Derby County eest Manchester Unitedi vastu oli selleks Mart Poom; mingitel hetkedel, näiteks mälestusväärses 2:2 viigiga lõppenud mängus Hollandi vastu oli selleks Konstantin Vassiljev ja mingitel hetkedel, näiteks FC Liverpooli siirdumisel, oli selleks Ragnar Klavan. Loodan väga, et neid maailma parimaid jalgpallureid tekib minu jaoks veel. (Naerab.)


Jalgpall ei ole enam ainult poiste päralt, kuidas on lood Eestis tüdrukute/naiste jalgpalliga?


Meie naiste ja tüdrukute jalgpall kasvab meeste ja poiste jalgpalli väiksema õena, ja seda lihtsal põhjusel, et ta sündis hiljem. Naiste liigat mängitakse neljal tasandil ja näiteks tüdrukute U15 liigas osaleb koguni 16 võistkonda. Algus oli raske, sest arvamus, et jalgpall teeb tüdrukutel jalad kõveraks, oli tugeva eelhoiakuna lapsevanematel, eelkõige emadel sees. Praegu muidugi nii enam ei mõelda ja näiteks FC Kuressaares, kus ka minu 11-aastane tütar mängib, on päris mitu tüdrukut tulnud jalgpalli mängima tantsukoolist. Jalgpalliliidus on naiste jalgpallil eraldi tehniline direktor ja põhimõtteliselt on naiste jalgpall organiseeritud samasuguse loogika järgi nagu meeste oma.


Pälvisite Tallinna linnalt teenetemärgi. Kas tunnustuse saamine teid kuidagi ka üldse liigutab – olete te saanud elus üldse piisavalt tunnustust oma suure töö eest?


Kui mõtlema hakata, siis ega ülearu palju tunnustamist pole olnud, teisalt ei ole ma sellest ka puudust tundnud. Ehk on nii sellepärast, et olen sisemiselt motiveeritud inimene, keda eelkõige kannustab tagant soov maailma paremaks teha. Samas on mul praeguse äramärkimise üle hea meel.


Kas te näete tulevikus kedagi enda n-ö mantlipärijana?


Tõsi on, et mõtleme jalgpalliliidus juba praegu, milline võiks ja peaks organisatsiooni juhtimine nägema välja pärast mind, ja olen veendunud, et sellest alaliidu vajadusest lähtuvalt kerkib loomulikul moel esile ka tema jaoks vajalik uus juht.

 

 

 

Õppinud majandusinseneri ametit ja psühholoogiat


• Jalgpallur, treener ja sporditegelane Aivar Pohlak on sündinud 19. oktoobril 1962. aastal Tallinnas.


• Lõpetas 1980 Tallinna 43. keskkooli ja 1985 majandusinsenerina TPI, 1986-87 õppis TRÜ-s psühholoogiat.


• Jalgpalli hakkas harrastama Rannamõisa suvilarajoonis mängukaaslaste seltsis.


• 1980ndatel asutas Tallinna trammi- ja trollibussivalitsuse juures jalgpallimeeskonna.


• 1990 muutis Flora keemiatehase harrastusmeeskonna FC Flora jalgpalliklubiks, olnud ise selle mängiv treener ning 1990-2016 president.


• Võitnud 1992/93 Eesti meistrivõistlustel hõbeda. Peale Tallinna FC Flora mänginud FC Lelles, Lelle Spordiklubis, FC Kuressaares, Kehtna FC Floras ja Muhumaa JK-s. Pidanud Eesti MV meistriliigas 13 mängu ja löönud neli väravat, esiliigas 74 mängu ja 39 väravat.


• Oli 1992. a Eesti koondise abitreener, on ka Lilleküla jalgpallistaadioni (2001) rajajaid.


• 1993. aastast jalgpalliliidu juhatuse liige, 2003-2007 asepresident ja aastast 2007 president.


• Olnud Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) noorte- ja amatöörjalgpalli komitee aseesimees ning alates 2017 rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) eetikakomisjoni liige.


• Asutas 1995 Kehtnas FC Flora jalgpallikooli, olnud noorte jalgpallikoolituse algatajaid.


• Tegutsenud 1990ndate algusest mängijate agendina, samuti jalgpalli teleõiguste alal.


• 2004. a sai jalgpalliliidu (FIFA) 100. aastapäeva teenetemärgi.


• 2002. a sai Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia ja mullu riikliku spordipreemia.


Allikas: Eesti spordi biograafiline leksikon (ESBL)

Laadimine...Laadimine...