AJALUGU: Tallinn hoolitses ka mõisnike välja aetud vaeste eest

Vaestele annetamine oli jõukatel inimestel keskajal auasi – alati, kui linnas oli suurem pidu, kaeti laud ka neile.

Pilt: Svetlana Aleksejeva
Ajalugu

AJALUGU: Tallinn hoolitses ka mõisnike välja aetud vaeste eest

Vaestele annetamine oli jõukatel inimestel keskajal auasi – alati, kui linnas oli suurem pidu, kaeti laud ka neile.

Kuulu järgi oli Tallinn esimene Euroopa linn, mille väljakule pandi püsti avalik jõulupuu. Mustpeade vennaskond püstitas puu Raekoja platsile juba 1441. aastal. Lisaks asub Tallinnas vanim järjepidevalt tegutsev apteek Euroopas. Tallinna raeapteek seadis end Raekoja platsi servas sisse 15. sajandi alguses, 1422. aastal oli sellel juba kolmas omanik. 

Kuigi ametlikult kuulus keskaja Tallinn kuningatele või maaisandatele, kes eri aastatel ümbritsevat piirkonda või Eesti ala valitsesid, oli see tegelikult vabalinn, kus kehtis Lübecki õigus ja demokraatia. Linnaasju arutas ja otsuseid võttis vastu linna kaupmeeste hulgast valitud raad. Veel Rootsi ajal ei soovinud tallinlased Rootsi kuninga sõjaväge linna lasta, vaid seda sajanditepikkuse traditsiooni järgi ise kaitsta. Suurem rahakott või aadliseisus ei andnud linna seaduste järgi alati suuremaid õigusi. Näiteks pidi pisikuriteo sooritanud eestlane maksma väiksemat trahvi kui sakslane, sest sakslastel oli tavaliselt rohkem raha. Aadlitiitel ei päästnud Tallinnas hukkamisest ka oma endise talupoja maha löönud mõisnikku Johann von Uexkülli. Eestlastest elanikel polnud tavaliselt ka kohustust omada kallist sõjavarustust, osaleda sõjalistel harjutustel ning ohu korral linna kaitsta. Küll aga pidid seda tegema kodanikest sakslased. Vaestele annetamine oli jõukatel inimestel keskajal auasi, alati, kui linnas oli suurem pidu, kaeti laud ka neile. Isegi surma mõistetud parun von Uexküll jättis oma testamendiga vaestele linna seegimajas 100 marka ning tühistas oma vaesemate talupoegade võlad.

Nagu tänapäeval hoolitseb Tallinn oma supiköökidega ka teiste omavalitsuste vaeste eest, nii hoolitses linn oma seekides keskajal tihti mujalt pärit vaeste eest. Mõisnikud tulid linnalt siia pagenud talupoegi, keda linn töökätena lahkelt vastu võttis, tagasi nõudma. Raad vastas, et linn annab nad tagasi sel juhul, kui mõisnikud võtavad linna seekidest oma hoole alla ka vanaks ja vigaseks jäänud inimesed, kelle aadlikud ise olid oma kodudest välja ajanud. Mõisnikud sel korral rohkem pretensioone ei esitanud.

Linna kord pani paika, milliseid riideid võis kanda ning millist pulmapidu võis pidada rikkam ja vaesem inimene. Veidrana tunduv seadus hoolitses tegelikult selle eest, et keegi ei vaesuks. Ka toona oli vaesematel inimestel kiusatus jõukamaid jäljendada ja üle oma jõu elada. Rõivad aga olid toona väga kallid ja neid pärandati edasi põlvest põlve. Seaduses oli ka kirjas, et on igati tervitatav, kui jõukam inimene kannab tagasihoidlikumat riietust. Katoliiklikul ajal võis tallinlase tema riietuse värvide järgi ära tunda.

Laadimine...Laadimine...