ALKOHOLIGA KIMPUS PEREEMAD: Peol viisakalt mekitud šampusepokaalile järgneb kodus pudel viina

"Olen 12-aastasest saadik alkoholi tarbinud ja ei teagi, milline see teistmoodi elu on," räägib oma sõltuvusest välja rabeleda püüdev Helle. "Üle päeva võin taas kukkuda madalseisu. Aju viskab ette ainult ühe lahenduse, mida ta teab: mine poodi, mine poodi, mine poodi..."

Pilt: Scanpix

ALKOHOLIGA KIMPUS PEREEMAD: Peol viisakalt mekitud šampusepokaalile järgneb kodus pudel viina

Juuli Nemvalts

"Olen 12-aastasest saadik alkoholi tarbinud ja ei teagi, milline see teistmoodi elu on," räägib oma sõltuvusest välja rabeleda püüdev Helle. "Üle päeva võin taas kukkuda madalseisu. Aju viskab ette ainult ühe lahenduse, mida ta teab: mine poodi, mine poodi, mine poodi..."

Helle (nimi muudetud) räägib, et hakkas jooma 12-aastaselt. "Toona arvasin, et see aitab mul meie pere rasket majanduslikku olukorda ja ema üha halvenevat tervist unustada," selgitas naine. "Mõte alkoholi tarbimine lõpetada pole mulle uus. Arvan, et see on oma kümme aastat vana. Aastaid tagasi õnnestus mul olla kolm kuud kaine. Toona käisin AA grupis ja olin tulemusega väga rahul. Kuid siis vajus seal käimine ära, sest ma ei hoidnud grupist kinni. Mulle see kogemuste põhjal nõustamise meetod väga ei sobinud. Teiste alkohoolikute lugusid kuulata on vahel liiga koormav. Lootsin, et suudan omal käel hakkama saada, aga nii ei tulnud välja."

Otsust uuesti loobuda alkoholist aitas Hellel teha psühhodraama teraapiagrupp. "Grupiga liitumine andis mulle teadmise, et mul võib olla šanss välja saada alkoholi tarbimise nõiaringist," rääkis naine. "Mulle tähendab palju, kui ümber on inimesed, kes toetavad mind sellel teekonnal. Mu oma ringkonnas ei ole selle pika aja peale kedagi mind toetamas, keegi ei oska enam ja kellelgi ei ole enam jõudu."

Igaühele sobib isemoodi abi

Kõige keerulisem on Hellele, et igaühe teekond alkoholist välja on eriline. "Õpetusi on nii palju ja mul on raske leida seda õiget lahendust, mis minuga toimiks," mainis ta. "Seda on nii palju, mida ma peaksin endas muutma, ma ei tea ju absoluutselt, missugune see teistmoodi elu on. 12-aastasest saadik on joomise ringkäik käinud nädalast nädalasse, praegu olen ma 36."

Helle arvates põhjustab tagasikukkumisi sisemine ärevus, millega ta igapäevaselt maadleb. "Mul on hirm, et ma ei tule selle kõigega toime," nentis ta. "Ärevusega hakkab keha värisema, meeled on pahupidi. Mind aitaks see, kui saaksin ärevuse korral rääkida mind vaevavatest mõtetest, aga need, kellega saaks sellel teemal vestelda, on ise hõivatud ja mu käsi ei tõuse, et neile helistada."

Kainuse tee on Helle jaoks väga raske, ta võib üle päeva taas madalseisu kukkuda. "Nendel päevadel viskab aju ette ainult ühte lahendust, mida ta teab: mine poodi, mine poodi, mine poodi... ja see on väga väsitav," selgitas ta. "Sellisel hetkel ei saagi ma aru, mida teen, tekib sööst ja lähengi poodi. Normaalsus ei saagi enam kontakti minuga."

Kolmekuulisi kainuseperioode on olnud Helle elus kaks korda. "Need kained perioodid olid imelised!" õhkas ta. "See andis mulle sisemist kindlust juurde, et tulin sel ajal nii paljude asjadega toime. Ootan taas aega, kui olen kaine. Mul on nii kahju, et see nii lühikeseks jäi. Teistele, kes samas olukorras on, soovitan professionaalset abi otsida kliinikust või sealt, kus on kaasatud  spetsialistid."

Anonüümsetesse alkohoolikutesse ehk AA numbrile helistades võtab vastu keskealine meeshääl. Tema sõnul suudavad paljud naised joomise juures säilitada maski, et nendega on kõik korras. "Sa võid teisi petta, et kõik on korras, ja kanda maski, kuid sisemiselt oled puruks ja lõpuks löödki käega, sul puudub igasugune huvi selle vastu, kuidas sa oled, mida teed või milline välja näed," rääkis ta. "Olen ka ise olnud alkohoolik ja tean omast käest rääkida, miks ei tulda abi saama. See on väga raske teema. Tean, et sellest olukorrast ei tule paljud välja."

Kõikidest inimestest alkohoolikut ei saa, osal aga tekib sõltuvushaigus. "Minagi olin 27-aastaselt veel täiesti korralik inimene, käisin trennis, aga siis hakkasin vaikselt-vaikselt jooma," selgitas anonüümne nõustaja. "42-aastaselt olin paduparm, kes elas tänaval. Allakäiguprotsessi on inimesel endal võimatu ära tunda, ja kui inimesele räägitakse, siis ta ju ei usu seda. Siin aitab ainult abi saamine. Mind psühholoogid ja süstid ei aidanud, minule mõjusid teised alkohoolikud ehk AA inimesed. Mõnele see ei sobi. Ma käisin siin kolm aastat iga jumala päev. Just eile mõtlesin, et nüüd käin häbematult vähe AA koosolekutel. Mul käib nüüd kainena seitsmes aasta. Olen enda peale kindel, aga tegelikult ei saa ka pärast seitsmendat aastat seda olla – parem on kohal käia. Mõned meist käivad siin pikalt, juba 20 aastat, mõni kümme, mõni seitse. Sa ei pea iga päev kohal käima, võib ka paar korda nädalas koosolekul osaleda. Lihtsalt alguses on vaja tihti koosolekutel osaleda, et asjast paremini aru saada."

Lapsed kui vabandus

Nimetan anonüümse vastaja Kaidoks. Tema sõnul on alkoholism Eestis stigmatiseeritud ja paljusid inimesi, kes enda nime ja näoga rääkinud alkoholismist välja tulemise lugu, on hiljem tõrjutud ja halvustatud. "Isegi tööle mittesaamisel on keeldumise põhjuseks see, et inimene on endine alkohoolik," jagas Kaido oma kogemusi. Ning rääkis loo, kuidas matemaatikaõpetajaks kandideerija küll sobis koolile, kuid enne tööle võtmist avastati guugeldades, et ta on kirjutanud enda alkoholismist välja tulemisest raamatu. Seepeale keeldus kool teda tööle võtmast, sest kartis lastevanemate survestamist ja etteheiteid stiilis "kuidas minu last hakkab õpetama alkohoolik".

"Me kõik oleme mõjutatud eelarvamustest. See on ka üks põhjustest, miks väikelinnades on nii vähe AA rühmasid. Kardetakse, et inimesed näevad ja sõltlasel on häbi, aga kui purjus peaga kuskil maas magada, siis ei ole häbi," arutles Kaido. "Inimese viga on, et tahame kõiki asju kiiresti – nii mehed kui ka naised. Arvame, et kui jätame joomise maha, annavad kõik kohe meile andeks, et saame kõik kiiresti majanduslikult jalad alla – aga see ei ole nii. Lõhkuda on ju kerge, aga uuesti üles ehitada raske. Inimesed ei kannata muutuste aega ära, nad ei suuda oodata."

"Mulle tundub, et naistele mõjub joomine palju raskemalt kui meestele. Võin seda oma pere kogemusest kinnitada, sest mu ema oli alkohoolik," rääkis Kaido. "Ta jõi väga rängalt, aga isa suutis pidada oma joomiste vahel ka pikemaid kaineid perioode. Samuti tundub mulle, et alkohol räsib naisi hulga kiiremini, nad muutuvad kiiresti koledaks, nende näost paistab välja, et nad joovad. Minu ema läks meeletu kiirusega koledaks, ma olin siis noor mees ja häbenesin teda."  

Kaido kinnitas, et naistel on raskem abi järele tulla, sest nende õlul on veel perekohustused. "Tihti leitakse vabandusi, et mul pole aega, mul on lapsed. Aru saamata, et kui jood, tekitab see  probleeme kogu perekonnale – nagu ka mees, kes joob. Osa on hakanud siis jooma, kui lapsed on kasvanud suureks ja läinud kodust ära ning inimesel pole endal muid harrastusi tekkinud. Ta on oma sihi kaotanud."

Kaido sõnul mõjub AA grupis tõesti see, et "mina jagan oma kogemust teisele ja teised jagavad enda lugu minuga". "Õpetan teist inimest oma kogemuse põhjal, saan oma lugu jagada juba, kui olen ühe päeva kaine," lausus mees.

Vanemad varjavad, nooremad otsivad abi

Libertase kliiniku alkoholisõltlaste nõustaja Sven Reiter ütles, et naised varjavad rohkem oma sõltuvust maski taha. Peol joovad kaks pokaali šampust, aga koju jõudes tõmbavad terve pudel hinge alla. Inimesed on väga erinevad, mõni varjab joomist väga kiivalt,  teine ei tee sellest mingit numbrit. Sõltuvusega nii käibki, et väline fassaad püsib veidi kauem püsti: maja, auto ja kõik muu. Seest aga juba ammu kõik laguneb. "Siin ongi sõltuvuse eripära, see ei vali, kas oled rikas või vaene, kas sul on töö või ei ole seda," lausus Reiter.

Wismari haigla ravijuht Jaanus Mumma ütles, et ühiskond ei tolereeri naiste joomarlust, kuigi valdavalt levib joomist pooldav suhtumine. "Oleme jooja rahvas ja ega joomist suurt pahaks ei panda, kui just väga julmasid tegusid sellega ei kaasne," selgitas arst. "Iga tähistamine või pidu on ju alkoholiga. Võib öelda, et alkohol on meid saatnud aastasadu ja alkoholi suhtume palju leebemalt kui narkootikumidesse."
Ka Reiteri sõnul küsitakse pidudel palju tihedamini "miks te ei joo?" kui "miks te joote?". "Paremaks on läinud see, et nüüd enam keeldujatele peale ei käida," tõdes nõustaja. "Olen nelikümmend aastat sõdinud sõltlastega ja võin öelda, et viimasel ajal tulevad nooremad naised päris julgelt vastuvõtule. Vanem generatsioon kipub varjama oma alkoholisõltuvust ja neid toovad mehed kohale. Pole olnud harvad korrad, kus ravile suunab inimese hoopis töökoht. Kui on hea töötaja, maksab töökoht isegi ravi kinni, igat moodi tullakse siia."

Tilkinfusiooniravi nime all pakutakse esmaabi korras leevendust neile, kes tunnevad ennast hommikul pärast tugevat pidutsemist halvasti ega suuda tööle minna. Paar tundi tilga all, kuhu on lisaks rahustitele veel vitamiine lisatud, annab pidutsejale kiirema taastumise. Teenus on alkoholi kuritarvitajate seas populaarne ja leitav polikliiniku teenuste nimekirjas. "Kes on väga palju pidutsenud, neile sellest ühest tilguti korrast ei aita, nemad on meil haiglas sees paar-kolm päeva," rääkis Mumma. "Siia tulevad tilgutit saama igas vanuses inimesed, on 70- ja 20-aastasi."

"Psühholoogiline töö enese kallal pole Eesti Vabariigis kuigi populaarne ja paljuski jääb see ka raha taha," nentis Wismari haigla psühholoog Milvi Igalaan. Ise pöördub polikliinikusse vähe  sõltlasi, pigem jõuab patsient kabinetti siis, kui lähedastel on kannatus katkenud ja teist varianti ei ole. "Haigekassa  psühholoogi teenuse eest maksta ei taha. Enamik inimesi tuleb meile ikka saama konkreetset teenust: kes kainestamist, kes mingit konkreetset ravimit. See kena daam, kellest rääkisite, tema tõenäoliselt tuleb esmaspäeva hommikul meie juurde tilka saama, on siin paar tundi ja suudab pärast juba tööle minna."

Raske alustada, veelgi keerulisem püsida

Nõustaja Reiteri sõnul on ühiskonnal valearvamus, et narkomaan või alkohoolik on see, kes tahab ja otsib kogu aeg võimalust tarbida mõnuainet. "Tegelikkus on see, et inimesed on hädas, alkohoolik otsib kogu aeg võimalust, kuidas mitte tarbida. Tema suurim soov on mitte tarbida, aga tal ei õnnestu see. Nii paradoksaalselt kui see ei kosta, on selline soovide ja tegelikkuse suur erinevus selle haiguse osa."

Nõustaja kinnitusel aitab olukorrast välja tulla soov kaine olla. "Sellest alguseks piisab, ülejäänut saame meie juhendada," märkis ta. "Sõltuvusest välja tulla ei saa tahtejõuga, et "ma täna ei joo ja kriips". Seda on tuhandeid kordi katsetanud kõik sõltlased."

AA nõustaja Kaido ütles, et tagasilanguste üheks põhjuseks ongi alkohoolikute seas levinud enesepettus "olen nii kaua kaine olnud, et mind see ei tõmba tagasi". Mõni petab ennast terve elu, pendeldades kainuse ja joomisperioodide vahel. "Sõltuvusest saab välja tulla siis, kui sa võtad abi vastu. Teraapias näitame, kuhu oma tahtejõudu rakendada, et muuta oma mõttemustreid, tahtejõudu ja isiksust," selgitas ta.
Lisaks täidab sõltlane kodus tunderaamatut. "Õpetame peamiselt inimest oma harjumusi ja uskumusi muutma, et ta minapilt saaks muutuda. Sõltuvalt inimesest kestab programm 12 kuud ja igal nõustataval on oma individuaalne programm," toonitas Reiter.

Mumma sõnul on ravile tulnute suhtarv aastaid sama: viie mehe kohta tuleb vastuvõtule üks naine. Need, kes probleemi enesele ei tunnista ja ise ravile ei tule, satuvad sinna juba joomisest tingitud tüsistuste ja tervisemuredega. "Joomisest tekivad deliiriumid, alkohoolikud hakkavad ebaadekvaatselt käituma ja sellises olukorras satuvad nad kiirabiga psühhiaatrihaiglasse või EMO-sse," selgitas doktor. "Ka maks vm organ läheb joomise tõttu läbi. Veel võib joodikuid tabada alkohoolne epilepsia, mille krambihood ohustavad jooja tervist tugevalt."

Mumma selgitas, et alkohoolikul puudub võime iseseisvalt oma joomise hulka reguleerida, seetõttu aitab neid ainult nulltolerants. "Inimest aitab ikka see, kui ta esmalt tunnistab, et tal on probleem. Võimalusi raviks on mitmeid: AA tugirühmad ja arsti vastuvõtud, on ka neid, kes suudavad ise joomise lõpetada. Muutus algab siiski sellest, et tunnistad oma sõltuvust," toonitas Mumma. "Tihti tullakse meie juurde sooviga, et me aitaksime inimesel hoida oma alkoholitarbimist kontrolli all. Kuid meie ei saa teha alkohoolikut mõõdukaks alkoholitarbijaks, selles ongi loo puänt. Tänapäeva meditsiin kahjuks seda veel ei võimalda."

Kust saada sõltuvuse korral abi?

Iga vähemalt 15-aastase elaniku kohta joodi Eestis 2017. aastal 10,2 liitrit alkoholi ja 8,6 liitrit puhast alkoholi. Maailma terviseorganisatsiooni hinnangul on 6 liitrit elaniku kohta piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele.

Ehkki alkoholi tarbimine on meil mitu aastat langustrendis, tarvitab peaaegu 90% Eesti inimestest alkoholi. Seejuures umbes kolmandik neist on alkoholi liigtarvitajad, kellest omakorda hinnanguliselt umbes 10 000 naist ja 50 000 meest on alkoholisõltlased.

Alkoholisõltuvuse korral saab abi psühhiaatriakliiniku (Paldiski mnt 52) kolmandalt korruselt. Registreeru tel 617 2582 või 617 2644

Põhja-Eesti regionaalhaigla kabinetist Viimsis (Nelgi tee 1). Registreeru tel 617 2582 või 617 2644

Keila lähedal asuvast Lootuse külast, tel 671 6198 või 5663 3804.

Laadimine...Laadimine...