Andrus Kivirähk: Noored, kujundage maailm oma näo järgi

"Noored meeldivad mulle palju rohkem kui vanad inimesed," lausub kirjanik Andrus Kivirähk. "Tunnen nendega palju rohkem ühtsust kui oma aja pintsaklipslastega ja jõmmidega. Olen mõelnud, et olen olnud samuti oma ajast eest – olin ka nagu lumehelbeke."

Andrus Kivirähk: Noored, kujundage maailm oma näo järgi

Ivo Karlep

"Noored meeldivad mulle palju rohkem kui vanad inimesed," lausub kirjanik Andrus Kivirähk. "Tunnen nendega palju rohkem ühtsust kui oma aja pintsaklipslastega ja jõmmidega. Olen mõelnud, et olen olnud samuti oma ajast eest – olin ka nagu lumehelbeke."

Seekord kohtus Kaja kultuurikeskuses linnaelanikega Eesti taasiseseisvusaja kuulsaim kirjanik Andrus Kivirähk. Pealinn sai kirjanikult teada, et mitmete moodsa elu mugavustega pole ta  kaasa läinud, küll aga leiab, et peame rohkem noori kuulama. "Nad kujundavad seda maailma oma näo järgi. Me ei saa nende ette toppida mingeid eelmise põlvkonna põhimõtteid," lausub ta.

Räägime seda juttu Mustamäel Kaja kultuurikeskuses. Mustamäe armastus ei ole teile tundmatu mõiste nagu paljudele teistele, kes siin on elanud ja kasvanud?

Ma olen ju põline mustamäelane, mitte päris siin sündinud, aga üheaastaselt juba siia kolinud. Mu ema elab siiamaani Mustamäel. Elasin Sääse peatuse juures, aadress oli Tammsaare tee 110 korter 12. Minu arust oli Mustamäel väga tore elada. Ma ei teadnud küll koolilapsena Mustamäe mütoloogiat. Ei teadnud, kui palju tuntud või hiljem tuntuks saanud inimesi Mustamäel elab. Näiteks president Kersti Kaljulaid ja paljud teised. Ma polnud veel lugenud Mati Undi "Sügisballi" ega teisi kuulsaid teoseid, et oleksin teadnud, mis tegelikult Mustamäel toimub.

Kuulsas restoranis Kännu Kukk ei ole ma ka kunagi käinud. Sinna ma jah ei jõudnudki, nüüd seisab ta tühja tondilossina. Sääse peatusest läks trolli number 5 Balti jaama. Liikus ka kiire ekspressbuss number 9. Kui ma olin laps ja Mustamäel ringi käisin, siis tundus, et seal on hästi palju loodust. Oli ka, võrreldes praegusega. Siis ei olnud veel mitmeid kvartalisiseseid teid, maju oli vähem, aga see-eest oli hästi palju suuri hoolitsemata alasid. Olid võserikud ja jalgrajad nende vahel, olid kraavid, kus võis  kohata konni. Kui ma olin päris väike, siis korjasin emale võililli ja viisin need tuppa. Tundus, nagu oleksime elanud päris maal. Mustamäe olustikku olen kasutanud ka oma loomingus, näiteks lasteraamatus "Sirli, Siim ja saladused".

Kui tihti nüüd Mustamäel emal külas käite?

Iga nädal ma emal külas ei käi, aga paar korda kuus ikka tuleb ära. Mul on õnneks selline küllaltki libisev graafik, ma ei pea kella üheksast viieni tööl istuma. Võin ka täiesti vabalt minna lõunat sööma ema juurde. Nii et side Mustamäega on endiselt soe.

Olete viljakas autor, kui vaadata kirjutatud teoste pikka nimekirja ja kas või kõiki neid tegemisi, mis on olnud raadios, teles ja teatris. Kuidas te seda kõike jõuate?

Ma ei kirjuta rohkem kui hommikuti paar tundi. Nojah, mul on ka muid kohustusi, näiteks neli korda päevas koeraga jalutamas käia. Meil on oma teerajad, kus me käime, ja oma kohvikud, kus me oleme oodatud. Koeraga linna peal käimine on omaette mõnus ajaviide. Aga kas ma ikka olen viljakas? Vaadates mu elutempot tundub, et olen küllaltki laisk autor. Kuna ma ei viitsi tööd teha, siis ma teen selle ruttu ära, et saaks jälle väheke laisk olla. Ega mul neid projekte nüüd nii palju ka ei ole. Päevalehes kirjutan kolumne ja raadios teeme sõber Mart Juurega "Rahva oma kaitse" saadet. Teatris on kuidas kunagi. Praegu mingeid proove ei ole. Aga plaanid tulevikuks on olemas.

Kuidas kirjanikud üldse oma tööd planeerivad? Kohustust kirjutada romaan või näidend teatud aja jooksul ju pole?

Kui rääkida kirjutamisest, siis romaanide vahe on tavaliselt kuus-seitse aastat. Vahepeal ilmub muidugi lasteraamatuid ja novellikogusid. Teles ma ei tee praegu midagi. Ega enam ei viitsi ka niisuguseid Wremja moodi (omaaegne huumorisaade Kanal 2-s – toim) asju teha, olen saanud vanemaks ja läinud mugavamaks. Aeg-ajalt ikka pakutakse, aga ma pole vastu võtnud. Selle asemel kirjutan parema meelega mõne novelli või lasteraamatu.

Aeg-ajalt kutsutakse ikka mõnele kohtumisõhtule või ka koolidesse esinema?

Ma käin neil kohtumistel tõesti päris palju, katsun mitte ära öelda, pigem edasi lükata, sest olen kehtestanud endale sellise reegli, et mitte rohkem kui üks kohtumine nädalas. Enamasti on need kohtumised väljaspool Tallinna, kas Kesk-Eestis või kaugemalgi. Selle peale läheb ikka terve päev. Sõidan kohale ikka bussi või rongiga, sest autot mul pole.

Kas autota elu  on maailmavaade või põhimõte?

Ma lihtsalt ei oska autot juhtida. Mis mõtet on siis autot omada? Ma pole kunagi mõelnud, et võiksin ise autot juhtida. See on minu jaoks nii võõras maailm. Kohtumistele sõita on palju mugavam bussi või rongiga. Kui ma sõidan, siis panen klapid kõrva ja kuulan David Vseviovi jutte müstilisest Venemaast. Või loen midagi internetist. Loen ka raamatut. Bussis on niimoodi mõnus tiksuda. Selle asemel et jälgida maanteed ja närveerida, kas keegi sõidab mööda või kuhu peab keerama.

Kuidas sünnivad uute teoste ideed? Kas näete vahel midagi ka unes, millest hiljem kirjutate?

Minul pole vaja olnud sündivaid ideid kunagi üles kirjutada, need on mul ikka meelde jäänud. Näiteks kui mõnes inspireerivas seltskondlikus vestluses tärkab mingi idee, siis seda ma mäletan. Ette saab mõelda mingeid süžeesid, faabulaid ja arenguid, aga konkreetsed naljad peaksid sündima mingil hetkel kohapeal. Neid ei saa kuidagi ette planeerida. Istud arvuti taha ja hakkab tulema, kui tead umbes, mis suunas liikuda.

Minul ei sünni unes küll ühtegi ideed. Ma pole hommikuti söögilauas võimeline meelde tuletama mitte ühtegi unenägu. Pean oma leiva ikka ise oma mõtetega välja teenima, ei saa lootma jääda unenägude peale.

Enamus minu romaane on kurvad, isegi traagilised, aga natuke nalja saab ka.

Olete humoorikalt väitnud, et kuulute tõrjutud vähemuse hulka, keda ei lubata liiklusse, kuna elate kesklinnas.

Peale auto pole mul ka Facebooki kontot, pole isegi nutitelefoni. Mul on päris tavaline klahvidega Nokia. Minu taskus on Eesti viimane Nokia telefon. Ja miks ta seal on – sellepärast, et ta töötab. Kui katki läheks, siis ma ostaks parema telefoni. Niikaua kuni ta töötab, ei hakka ma teda välja vahetama. Ma saan temaga hakkama, ainuke asi, mida ma teha ei saa, on kutsuda välja taksot, nagu tänapäeval normaalne inimene kutsub. Ma pean helistama. Aga saab ka niimoodi mõne minutiga takso, pole hullu.

Ütlesite, et juba lapsena käisite iga päev trolli või bussiga kodust kesklinna. Mis sinna tõmbas?

Muidugi oli tore trolliga sõita, aga mul oli ikka linna asja, sest ema töötas televisioonis ja ma käisin seal telemaja sööklas söömas. Pärast tulin koju tagasi. Nägin seal kuulsaid inimesi. Mäletan, et seal käisid suppi söömas Toomas Uba, Reet Oja, Urmas Ott ja teised. Nad ostsid ka kohupiimataskuid kohviku leti taga. Telemaja kohvik oli mulle tuttav koht.

Olite siis hästi tuttav meie televisiooni köögipoolega, aga kas vaatasite ka Soome televisiooni, mis oli Tallinnas tol ajal aken maailma?

Soome televisiooni vaatasin küll, aga miskipärast erinevalt kõikidest teistest tallinlastest mina soome keelt selgeks ei saanud televiisorit vaadates. Mul ei ole ilmselt keelte peale annet. Väidetakse, et kogu meie põlvkond õppis soravalt soome keeles rääkima, minu puhul see nii ei olnud. Mingid lemmiksarjad mul muidugi olid ja üldjoontes võis neist aru saada. No näiteks "Ritari ässä". Pärast veel "Imemees" ja selline saatesari, mida nimetati Pätkis, see koosnes Ameerika multifilmidest. Mäletan, et see tuli igal neljapäeva õhtul. Televisioonimajas liikus hästi õhukesele suitsupaberile trükitud Soome televisiooni kava. Kuidagi seda seal paljundati ja jagati.

Aga tuleme tagasi teie loomingu juurde. Üks mütoloogiline tegelane on seal vana sepp Ivan Orav, keda teab vist küll iga eestlane. Algul oli ta groteskini viidud Pätsu aja kummardaja. Kas inimesed said üldse aru, et tegemist oli pilaga? Kas te ei hinnanud üle publiku võimet saada aru sellisel teemal tehtavast naljast?

Eks alguses oligi see Ivan Orav paroodiana mõeldud. Marurahvusluse paroodiana. Ta ajas ju nii hullu juttu, et inimesed pidid ikka aru saama, et tegu on väljamõeldud tegelasega. Ega keegi ei uskunud, et mõni inimene mõtleb päriselt niimoodi. Ta oligi siis nagu koomiksikangelane. Ajapikku aga muutus Ivan Orav mulle endalegi sümpaatsemaks. Ta polnud enam nii karikatuurne, vaid sümpaatne vanamees, kui Andrus Vaarik teda mängima hakkas. Orav on jah aja jooksul muutunud. Alguses oli ta tobe, aga hiljem sai temast midagi niisugust nagu vahva sõdur Švejk, kes läbi huumori ütleb õigeid asju.

No näiteks siis, kui nad Lennartiga näidendis "Meri ja Orav" lauda tõstsid?

Nojah, seal polnud enam mingit karikatuuri, vaid üks armas vanamees, ainult natuke koomiline.

Nüüd on Orav läinud täiesti omapead ringi kondama?

Ta on läinud omapead koos Andrus Vaarikuga. Meil on Vaarikuga vaikiv kokkulepe, et ta võib käia Oravat tegemas. Ta on palju panustanud Oravasse ja oleks väiklane hakata arutama mingite eurode ja sentide üle. Andrus Vaarik on nagu elav entsüklopeedia, tal on peas kõik Orava lood, mis ma olen kirjutanud. Ka Orava nime all ilmunud ajalehekolumnid. Vaarik tsiteerib neid oma esinemistes. Ta on mind korduvalt vapustanud sellega, et on esitanud mulle minu enda teksti, ma ei tunne seda ära ja tema naerab, et teab, et ma ei tunne ära. Ta muudkui käib ja propageerib Oravat. Nii jõuab Orav muidugi palju laiemalt massidesse kui ainult minu kirjatükkide abil.

Tegelikult on Orav nüüd surnud ja sai maha maetud. Ma mäletan, et hoiatasin Vaarikut, et Orav sureb nüüd ära, kas sul on midagi selle vastu. Ta ütles, et ei, eks ta esineda ju ikka võib. Kinnitasin, et see ei muuda midagi. Ta võib ka põrgust käia esinemas.  

Orava hauasambaks sai Vabaduse sammas Vabaduse väljaku ääres, mille suhtes oli ühiskond lõhenenud. Kas see, kui sai teatavaks, et pidevalt laguneva samba all puhkab vana sepp Ivan Orav, võttis ka ühiskonnas pingeid maha?

Protestimas enam ei käida, aga ega see sammas ikka paljudele ei meeldi nüüdki. Mis mind väga rõõmustas oli see, et kui ma ajalehes avaldasin teate, et Orav on nüüd surnud ja panin sinna nekroloogi, siis samal õhtul teatas sellest ka Aktuaalne Kaamera ja kõik lehed kirjutasid sellest. Orav pälvis au, mida fiktiivsed tegelased tavaliselt ei pälvi.

Sama kuulus on teie loodud koeratüdruk Lotte. Kas te olete nüüd Eesti Walt Disney koos oma Lotte filmide ja Lotte maailmaga?

Lotte filmimaailmaga pole mul pistmist, see on puhtalt Eesti Joonisfilmi rida. Kogu Lotte äri on Lotte maailma loojate ja kaubamärgi omanike ning multiplikaatorite käes. "Lotte ja kuukivi" raamatu on kirjutanud hoopis Janno Põldmaa. Mina  enam eriti ei viitsinud neid Lotte asju teha. Nii et ma ei ole mingi Eesti Walt Disney, kellel oleks kõik autoriõigused. Lotte on puhtalt Eesti Joonisfilmi tegelane ja mind kutsuti lihtsalt appi kolmanda stsenaristina. Ma käisin paar-kolm tundi päevas neil abiks. Lotte muusikaliga pole mul üldse mingit seost. See on Priit Pajusaare muusika ja teiste meeste kirjutatud libreto. Ja jumal tänatud, et nii on. Minul pole ei huvi ega aega nende Lotte asjadega tegeleda. Ma ei kirjuta kunagi järge mitte ühelegi oma teosele. Mulle ei meeldi ühte asja kaua teha.

Eesti kirjanduse tõlkija, Hollandis elav estofiil Cornelius Hasselblat on arvanud, et teie romaan "Mees, kes teadis ussisõnu" oli Eesti esimene ökoromaan. Kas mõlkus meeles ka mingi looduskaitseline mõte seda raamatut kirjutades?

Ei, see nüüd küll meeles ei mõlkunud. Aga tore, kui teised leiavad sealt mingi oma iva ja oma vaatenurga. Mina ei üritanud küll ökoromaani kirjutada. Ma tahtsin kirjutada romaani ühe rahva väljasuremisest. See on pigem hoiatusromaan, et mis võib juhtuda ühe keelega, kui sellesse niimoodi hooletult suhtuda.

Või tulebki laias maailmas nii aru saada, et loodusega kooskõlas elav rahvas on samuti ökosüsteemi osa?

Seda ka, jah. Aga Prantsusmaal saadi ussisõnadest hoopis niimoodi aru, et see on midagi Tolkieni laadset, puhas fantaasia. Seal ta said "Ussisõnad" isegi mingi fantasy preemia. No nagu "Troonide mäng" või "Sõrmuste isand". Midagi sellesse ooperisse kuuluvat.

Ussisõnade romaanis kirjutate, et metsaelaniku vaatenurgast on külaelanik nagu "inimene, kes on endal käed otsast hammustanud ja vedeleb nüüd maas, abitu nagu pamp".  Abituks peetakse ka meie "lumehelbekesteks" kutsutavaid noori, kes ei tea enam vanu asju – kuidas neisse suhtute?

Minu meelset on asjad lausa vastupidi. Nii palju kui mina noori tunnen, meeldivad nad mulle palju rohkem kui vanad inimesed. Minu meelest on nende mõttemaailm palju tervem ja nad pole üldse nii abitud. Nad saavad oma eluga suurepäraselt hakkama. Võib-olla tõesti nad ei oska adraga künda, aga mina ka ei oska. Ma olen just mõelnud, et olen olnud võib-olla oma ajast ees. Ma olin ka nagu lumehelbeke. Ja mina tunnen nendega rohkem ühtsust kui oma aja pintsaklipslastega ja jõmmidega. See, mis praegu noorte seas toimub, on kuidagi väga lootustandev minu jaoks.

Ka tänased noored peavad harjuma, et paarikümne aasta pärast pole ka seda tänast maailma…

Jaa, see on ilmselge.

Kui suur on selle oma maailma kaotuse valu inimestel ja kuidas peaks sellega tegelema?

Eks see muidugi häirib, kui tüütav ja turvaline ümbrus totaalselt muutub. Sellega tuleb leppida. Mingil hetkel ongi õige kuulata seda, mida noored arvavad, sest nemad peavad siin maailmas edasi elama. Nad kujundavad seda maailma oma näo järgi. Me ei saa nende ette toppida mingeid eelmise põlvkonna põhimõtteid. Need on ju põhimõtteliselt meie lapsed ja lapselapsed. ja mis selles ikka nii traagilist on, kui nad kujundavad maailma oma näo järgi.

Romaan "Rehepapp" kõigutas tugevasti 700-aastase orjaöö kujundit, lastes kavalatel talupoegadel abitut ja heatahtlikku mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada. Õigustusena kõlavad mõisateenija sõnad, et ta on kuningas Lembitu järeltulija ja seega on tal ka õigus endale võtta mõisarahva vara. Kas teie arvates on jutt nii pikast orjaajast lihtsalt välja mõeldud?

Ma ju ei ole ajaloolane ja eks ma lähtun mingitest müütidest, mis rahva hulgas ringlevad. "Rehepapp" ei ole ju mingi tõsine ajalooline teos. Ta võtabki ainest nendest müütidest, mis rahva hulgas liiguvad, ja siis võib-olla naeruvääristab hoopis neid müüte. Jutt Lembitu järeltulija õigustest on ju ise karikatuur. Aga ma ei oska öelda, mis ajaloos täpselt oli.

Kuidas jäite rahule Rehepapi romaani alusel tehtud filmiga "November"?

Mina jäin rahule küll. Ma ise stsenaariumit ei kirjutanud, selle tegi režissöör Rainer Sarnet. Mulle see stsenaarium sobis ja film meeldis ka filmina. Visuaalselt oli see väga võimas. Ma jäin rahule ka sellise romaani tõlgendusega. Eelistasin pigem sellist filmi kui mingit külakomöödiat. Rainer põimis filmi ümber poeetilise armastuse. Ja näpuotsaga oli pandud grotesksust juurde. See on ka seni ainus minu teoste põhjal tehtud mängufilm. Noores põlves kirjutasin ka mitu filmistsenaariumit, aga nende järgi ei tehtud ja  ilmselt ka ei tehta enam kunagi mingit filmi.

Nüüd ma keeldun filmistsenaariumite kirjutamisest. See on raske töö, nagu romaani kirjutamine, aga on suur tõenäosus, et see ei jõua kuhugi. Romaan jõuab igal juhul kaante vahele ja ka lugejani. Ja teiseks, kui ka hakatakse filmima, siis teeb seda ikkagi režissöör, kogu aeg on mingid nõupidamised ja sulle tehakse ettepanekuid, et muudaks ikka stsenaariumit siit ja muudaks sealt. See on nagu tootmine, mitte looming.

Te võtate üsna teravalt sõna ka päevapoliitika teemadel, olles Eesti Päevalehe kolumnist. Kas see on saamas uueks kutsumuseks? Samas pole see meie kirjanike puhul ka mitte ebatavaline. Isegi Tammsaare kirjutas ajalehtedele üsna krõbedaid artikleid.

Kui mul poleks ajalehega lepingut, siis ma vist ei kibeleks iga nädal päevateemadel sõna võtma. Aga kuna see võimalus juba on, siis eks ikka koguneb midagi, mille kohta tahaks oma arvamuse ka välja öelda. Seda enam, et ma ei ole Facebookis. Ma ei käi seal ja ei pane sinna mingeid arvamusi. Paljud inimesed rahuldavad oma väljaütlemise vajaduse just Facebookis. Neil ei olegi vaja lehes kirjutada. Kord nädalas avaldada lehes arvamust  tulipunktide üle – see võimalus on täiesti mõnus.

Mis kiiks teil ikka selle usuga on? Kõik piiskopid on teie käest saanud nuhelda.

No see on väga lai teema, kui üldse religioonist hakata rääkima. Aga eks see üks ja ainus õige tõde ikka häirib küll. Ainujumala religioon paratamatult ongi üks ja ainus tõde. Sellega ma paraku nõus ei ole, kui öeldakse, et ainult üks asi on õige. Ma arvan ka seda, et religioon on igaühe väga isiklik asi. Väga individuaalne ja väga intiimne asi. Ja selletõttu mingit kirikut või vaimulikkonda sinna ümber tõesti vaja ei ole.  

Tänapäeva Tammsaared ei kirjuta enam suuri mitmeosalisi romaane. Kas nende looming mõjutab kuidagi teistmoodi rahvast?

Raske öelda: alati või esile tulla mõni uus kirjanik, kes tahab kirjutada selliseid mitmeosalisi teoseid. Võib-olla hakatakse ka lugema. On ju näiteid ka pikkadest romaanidest, mida mõnuga loetakse- Kogu aeg kurdeti, et lapsed ei loe, aga siis tuli Harry Potter oma 700-leheküljeliste raamatutega ja kõik lugesid ja kiitsid. Aga üldiselt jah, selliseid romaane nagu kirjutati 20. sajandi algul ja ka 19. sajandil, tänapäeval enam ei kirjutata. See Tolstoi, Balzaci ja Tammsaare aeg on möödas.

Samas on kirjanduskriitikud näinud teie romaanide puhul teatavat järjepidevust. Tänapäeva klassika võib hakata avalduma hoopis sel kombel? Me peaksime hoolikalt vaatama, ega me ei maha maga mõnda juba meie keskel olevat klassikut. Mulle tundub, et üks neist võib olla praegune vestluskaaslane.

No sellise loogilise järelduseni me oma vestluses ju pidimegi välja jõudma. (Naerab.) 

Kauane Mustamäe elanik

• Andrus Kivirähk on sündinud 1970. aastal Tallinnas ja elanud kaua Mustamäel. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal. Tema ema on endine nukunäitleja  Ingrid Kivirähk ja vend tuntud sotsioloog Juhan Kivirähk. Ta on abielus ajakirjanik Ilona Martsoniga, neil on tütred Kaarin, Liisa ja Teele.

• Kivirähu sulest on ilmunud raamatud "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", "Sirli, Siim ja saladused", "Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik Vikerkaarel", "Rehepapp ehk November", "Leiutajateküla Lotte", "Mees, kes teadis ussisõnu", "Kaka ja kevad", "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" ja "Sinine sarvedega loom".

• Kivirähk on kirjutanud näidendid "Atentaat", "Papagoide päevad", "Helesinine vagun", "Aabitsa kukk", "Syrrealistid", "Voldemar", "Vombat", "Köster", "Karin ja Pearu", "Kevadine Luts", "Isamaa pääsukesed".

Laadimine...Laadimine...