ARDO OJASALU RAHARAISKAMISE SÜÜDISTUSEST TAAVI AASA PIHTA: "See oli minu kui vaba kodaniku seisukohavõtt, sellele võib ka vastu vaielda."

Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni juhtiv Ardo Ojasalu, kes uurib tsensoripilguga linnameedia artikleid, pillates meedias lauseid nagu "selgub, kas Taavi Aas pannakse kohe trellide taha või võib ta veel ringi käia", kirjeldab huvitavat meetodit, mille alusel eristab ta tavalist ajakirjanduslikku artiklit nn reklaamloost. "Südametunnistuse alusel. Iga meie komisjoni liige esindab enda arvamust," ütleb ta. "Piir jookseb sealt, kus on tavapärasest väljapoole jääv, ehk üle mõistuse," selgitab ta komisjoni teist tööriista.

Pilt: Svetlana Aleksejeva

ARDO OJASALU RAHARAISKAMISE SÜÜDISTUSEST TAAVI AASA PIHTA: "See oli minu kui vaba kodaniku seisukohavõtt, sellele võib ka vastu vaielda." (6)

Virkko Lepassalu, Maarja-Liis Arujärv

Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni juhtiv Ardo Ojasalu, kes uurib tsensoripilguga linnameedia artikleid, pillates meedias lauseid nagu "selgub, kas Taavi Aas pannakse kohe trellide taha või võib ta veel ringi käia", kirjeldab huvitavat meetodit, mille alusel eristab ta tavalist ajakirjanduslikku artiklit nn reklaamloost. "Südametunnistuse alusel. Iga meie komisjoni liige esindab enda arvamust," ütleb ta. "Piir jookseb sealt, kus on tavapärasest väljapoole jääv, ehk üle mõistuse," selgitab ta komisjoni teist tööriista.

Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK), mida juhib Ardo Ojasalu, heidab Tallinna linnapeale ette, et linna ajalehe venekeelses väljaandes ilmus viis kuud enne valimisi uudislugu, mis teatas Taavi Aasa kandideerimisest linnapeaks. Sama uudise  avaldasid kõik Eesti meediaväljaanded, aga linnameedia oleks pidanud seda fakti ilmselt saladuses hoidma. Pealinn tegi süüdistusi esitava organi juhiga väikese intervjuu.


Taavi Rõivas andis omal ajal välja valimiseelse videoklipi Ämari hävitajate taustal ehk kasutas reklaamiks osaliselt riigi ressursse. Integratsiooni-migratsiooni sihtasutus (MISA) rahastas videoklippe tuntud reformierakondlastest, mis oli samuti enesereklaam avalike vahendite abil. Kas te neile etteheiteid ei teinud?


MISA ja hävitajate juhtumi osas ERJK ettekirjutust ei teinud. Ämari osas saatsime kaitseministeeriumile märgukirja, nii et see ei olnud ilma tulemuseta asi. MISA puhul aga leiti, et seal ei ole tegemist poliitiliste reklaamidega.


Aga kaitseminister Sven Mikseri juhtum ajakirjas Sõdur – esikaanel soomuki tornis ja veel ajakirja sees fotodel – enne 2015. a kevadisi riigikogu valimisi. Miks te seda valimisreklaamiks ei pea?


Kui ta oli kaitseminister, siis üks tema haldusalas välja antud publikatsioon, mis teda puudutas, ei olnud vastuolus tema tegevusega kaitseministrina. Kui linnapeal või vallavanemal on kohalikus väljaandes mõni veerg, siis ma arvan samamoodi, et see ei ole ERJK teema. See ongi küsimus, kust jookseb piir, ja piir jookseb sealt, mis on tavapärasest väljapoole jääv, ehk üle mõistuse.


Näitaksin teile Kernu valla lehte oktoobrist 2017, kus vahetult enne valimisi ilmus lausa kuus vallavanema pilti. Tallinna lehtedes midagi sellist oktoobris küll näha polnud. Mida arvate?


(Kernu valla lehes Oma vald laiutab suur persoonilugu vallavanem Enn Karust, juures lausa kuus Karuga seotud fotot: vallavanem linti lõikamas, presidendiga kätlemas, ohvitseride kordusõppusel – automaadiga – ja esimesel tööpäeval. Ojasalu lehitseb lehte minuti, kuid ei anna vallavanema hiiglasliku enesereklaami kohta ühtki sama värvikat hinnangut, nagu näiteks Tallinna meeri kohta. Vastus on ülimalt leebe – toim.)


Iga sellist keissi tuleb ERJK-l tervikuna hinnata. See sõltub kontekstist. Kui see leht ilmus enne valimisi, siis siin avaneb kindlasti teatud isiku reklaamiga sarnane pilt.


Üks teie palju tähelepanu äratanud sõnavõtt oli selline: "Taavi Aas on 14 aastat maksumaksja raha raisanud ja üks päev tuleb hakata seda tagasi maksma! See päev on teel!" Kas olete selle 14 aasta kohta mingi analüüsi teinud, mis faktidele te väide tugines?


See oli minu kui vaba kodaniku seisukohavõtt, see ei olnud  absoluutselt ERJK tegevusega seotud. See oli vaba inimese vaba seisukohavõtt. Kui kellelegi ei meeldi, võib vaielda.


Taavi Aas töötas enamiku sellest ajast abilinnapeana ja teda oli teatavasti väga keeruline linna meediasse esinema saada – ta kajastamine on olnud minimaalne.


Viimasel ajal on siis toimunud olulised muudatused.


Paratamatult jah, kuna temast sai linnapea.


Ilmselt küll.


Millega siis seda raiskamist tõestate?


Ma arvan, et see on enamikule inimestele üsna selge, kui nad vaatavad, mismoodi Tallinna rahaga on propagandat tehtud ühe erakonna kasuks.


Olete ka lausunud, et "nüüd tehakse ära õiguslik analüüs koos finantsanalüüsiga ja siis saab selgeks, kas Taavi Aas pannakse kohe trellide taha või saab ta veel mõnda aega ringi käia". Kas see trellide jutt oli ka teie kui vaba kodaniku hinnang?


See vastus sai antud ajakirjanikule, kes küsis ERJK tegevuse kohta. Tegemist oli küll emotsionaalse väljaütlemisega, aga see käis ühe ERJK konkreetse menetluse kohta.


Vahetult enne repliigi ütlemist toimus nimelt ERJK koosolek linnameedia kohta esitatud ühe kaebuse asjus, ja seal uuriti kõiki linnameedia kohta tehtud kaebuses nimetatud artikleid. Igaüks vaadati üle. Ja langetati otsus, et kas on tegemist poliitilise reklaamiga. Kümnest juhtumist läks poliitilise reklaamina arvele kokku seitse. Nende seitsme asjas menetlus käib. Ja kui menetlus käib, siis järgmine etapp ongi, et tuleb määrata õiguslik kvalifikatsioon. Ja kuna ERJK menetlus toob kaasa ettekirjutuse, siis tuleb seal määrata, millises rahalises summas see ettekirjutus tehakse.


Seega see trellidega seotud hinnang oli antud mitte vaba kodaniku, vaid ERJK juhina?


Jah, ajakirjanik küsis minult kui ERJK juhilt.


Suuremas osas kohalikes väljaannetes esineb aeg-ajalt ka kohalik vallavanem, Eestis on omavalitsusi pärast reformi järel 79. Kas neid kõiki võib oodata ERJK menetlus ehk neid võiks trellide taha saata?


Eks see oleneb väga palju iga sellise väljaande sisust. Kindlasti on valla- või linnavalitsusel ka oma roll info jagamisel. Kui kirjutis on seotud selgelt näiteks valla tegevusega ja ei ole seotud valla huvidest või tegevusvaldkonnast välja jäävate teemadega, siis see ei ole väga suur probleem, sest igaüks saab aru, et omavalitsusel on rahvaga suhtlemisel oma ülesanded.


Kui see on aga selgelt poliitiline propaganda, siis jah, igaühe, kes seda teeb erakonnaseadust rikkudes, linna või valla raha eest,  juhtum võib tulla ERJK-s päevakorda. Meil on juba praegu neid päevakorras. Vähemalt üks isik, kellele me ettekirjutuse tegime, on oma n-ö reklaamiraha ära maksnud.


Millised on ikkagi konkreetsed kriteeriumid, metoodika, mis eristavad teavitust ehk ajakirjanduslikku lugu reklaamist? Kuidas ERJK neil vahet teeb?


Südametunnistuse alusel. Iga ERJK liige esindab enda arvamust. Sest on ju selge, et kui esineb väga piiripealne olukord, siis nende osas oleks ehk vaja eraldi analüüsi, otsida teaduslikku metoodikat. Aga kui see on üheselt selge, siis on komisjonil võimalik ise kohe ära otsustada. Ehkki ta võib näiteks tellida juurde mõne ekspertiisi.


Samas – mida paremini haldusorgan oma otsuseid põhjendab, seda lihtsam on seda hiljem kaitsta. Kohtuga on samamoodi – otsustest on võimalik lugeda, millel on kohtu loogika rajanenud.


Igapäevane, normaalne ajakirjanduspraktika pole loomulikult ERJK asi. Väljumine tavapärase ajakirjanduse raamidest – sellega me tegeleme küll.


Aga ehk oleks poliitreklaami määratlemiseks siis vaja mingeid konkreetseid kriteeriumeid peale kellegi subjektiivse südametunnistuse?


Kriteeriume saab välja töötada ainult ajakirjandusväljaanne – iseenda jaoks. Igal väljaandel peaks olema oma sisemine regulatsioon. Nõnda nagu on ERR-il kindel reeglistik, kuidas toimub toimetusesisene tasakaalustatuse jälgimine, eriti valimiseelsel ajal. Kohalik omavalitsus, kui ta tahab lehte välja anda, peaks samasuguse regulatsiooni looma.


ERJK ei saa ju volikogusid millekski kohustada – rahva valitud organil on õigus otsustada, mida ja kuidas avaldada. (Küsimus on ka ajakirjandusvabaduses ja kohalikus autonoomias – toim.)


ERJK muidugi ei saa kedagi kohustada. Meie saame ainult öelda, et igaüks peab seadust täitma. Aga erakonnaseaduse täitmiseks peab olema ka mingi tahe. ERJK ei saa käia, kumminui käes, ja sundida seadust täitma. Meie saame ainult konkreetseid rikkumisi menetleda.


Olgem ausad, Tallinna linnameedia sünnitas nii suurel kujul ju erameedia ise, kes kas ei avaldanud Edgar Savisaart või suhtus temasse leebelt öeldes tõrjuvalt. Nii ta selle rajaski, et saada mingit tribüüni.


Jah, tundub loogiline arutlus.


Erameedia on teatud erakondade juhtidest kirjutanud alati enne valimisi suuri kiitvaid persoonilugusid, mida saaks vabalt käsitleda näiteks meedia omaniku poolse varjatud erakonna rahastamisena. Kas olete komisjonis arutanud mõnda erameedia kiitvat artiklit poliitiku suhtes, mida pole märgistatud reklaamina?


Kui mõni erakond, valimisliit või üksikkandidaat maksab selle ajalehele kinni, siis pole see ERJK seisukohalt siin üldse mingi probleem.


Aga kui see kinnimaksmine on jäetud ajalehes lugeja silma tarbeks märkimata?


See on siis ajakirjanduseetika küsimus. ERJK kontrollib vaid, kas on makstud selle eest. Teisiti öeldes: meile on vaid oluline, et keegi ei saaks endale teha promo ilma, et ta selle eest maksaks.


Samas, mis puudutab nn sümpaatseid artikleid, siis nende osas tasub ERJK-le siiski igaks juhuks tähelepanu juhtida, sest me ise ei suuda kõike jälgida. Meil ei ole eraldi meediaanalüüsi osakonda. Me lähtume konkreetselt sellest, kui keegi näpuga näitab.

 

 

 

 

Taavi Aas: Mis on lubatud erameediale, peab olema lubatud ka linnameediale!


"Kas tõesti soovivad Tarand ja Ojasalu, et linnapea käiks ringi, kott peas?" kü- sib linnapea Taavi Aas, kelle sõnul on ERJK eesmärk keelata Tallinna linnameedial linnapeakandidaadi mainimine absurd, sest sama infot edastasid ka muud meediaväljaanded.

"Esiteks – kui juba maikuus, viis kuud enne valimisi ilmuv tekst on vaadeldav valimisreklaamina, siis tekib küsimus, mis pole valimisreklaam. Juhin tähelepanu, et ametlik aktiivse valimisagitatsiooni periood algab alles 40 päeva enne valimisi. Kas tõesti soovivad Tarand ja Ojasalu, et linnapea käiks ringi, kott peas?" lausub Aas, kelle sõnul ei selgu komisjoni poolt talle saadetud kirjast, millise paragrahvi vastu erakonnaseadusest oleks Aas eksinud. Õigusriigi põhimõte kohaselt peaks oma väiteid ju kuidagi põhjendama.


Aas kirjutab ka Ojasalu isiklikest hoiakutest: "Nädal tagasi olete teinud Facebookis avalduse, mis annab mõista, millised on teie isiklikud poliitilised antipaatiad. "Selles, et Keskerakond on kuritegelik ühing, pole põhjust kahelda." Sellised avaldused tekitavad mitu küsimust. Esiteks, miks kasutate te süüdimõistvaid ja sildistavaid väljendeid trellide taha panekust, trahvidest ja kriminaalsusest, viitamata oma kirjas või meediaavaldustes ainsalegi õigusaktile ja unustades täielikult süütuse presumptsiooni?"
Taavi Aas küsib kirjas Ojasalule ka seda, mil määral mõjutab ta otsuseid ta tegevus eraäris. "Mil määral on teie hinnangud mõjutatud tõsiasjast, et olete olnud Riito Ehituse AS nõukogu esimees, mis oli mitmel puhul Tallinna linna tellitud ehitusobjektide rajamisel linnaga konfliktsetes suhetes."


"Kui teie käsitluses kvalifitseerub valimisreklaamiks ka viis kuud enne valimisi ilmuv uudis, mis teatab, et senine linnapea kohusetäitja kandideerib linnapeaks, siis sellel lähenemise alusel võiks suure osa mullu maikuisest Eesti ajakirjanduslikust kajastusest keelata või trahvitavaks muuta," lisab Aas. "Linnameedia tegutseb ajakirjanduslike põhimõtete alusel ja kajastab kõrget avalikku huvi tekitavaid ja Tallinnasse puutuvaid sündmusi, mida antud sündmus ka üleüldiselt meedia jaoks oli. Eeldan, et selline kajastus, mis on lubatud erameediale, on lubatud ka linnameediale."

 

 

 

Maksuameti eksjuht otsis soodsamat maksukliimat


Politoloog ja õppejõud Tõnis Saarts on öelnud, et erakondade rahastamise järelevalve komisjoni liige võiks olla puhas poiss.


"Kui tunneksin, et olen milleski süüdi, astuksin tagasi," on Ardo Ojasalu ise oma puhtust Äripäevale kommenteerinud. "Kui oleksin eraettevõtluses teinud tsiviilkohtus vaieldava või kriminaalasjas uuritava teo, siis ma ei jätkaks."


Pika slepina on Ojasaluga kaasa käinud selliste ehitusettevõtete nagu Facio ja Riito pankrotilõhnalised lood, millega seotud seiklustest on ta ikka ja jälle pidanud ajakirjanikele aru andma. 2014. aastal leidsid Eesti Ekspress ja Helsingin Sanomat, et Ojasalu teeb koostööd pankrotistunud ehitusfirma Facio omanikega. Nood olid kolinud Luksemburgi ehk soodsamasse maksukliimasse, kus Facio uueks nimeks sai Baltic Construction Group S.A. (BCG), mille juhatuse esimeheks asus Ardo Ojasalu. Üllatus seisnes selleski, et Ojasalu oli maksuameti endine peadirektor, samas süüdistas prokuratuur Riito sünnitanud Faciot 13 mln kroonises maksupettuses. Praeguseks on selle Luksemburgi ettevõttega väidetavalt lõpetatud, sest kavandatud äri ei läinud käima.


Facio sünnitas omakorda Riito Ehituse, mille nõukogu asus juhtima taas Ojasalu. Hiljem astus ta sellelt kohalt tagasi, aga Riito, kes jätkas sarnase käekirjaga nagu Facio, ehk ei tahtnud võlgasid maksta, läks saneerimisele. Ojasalu on väitnud, et tema ERJK juhi rollil pole tema maksunõustamisalase tegevusega mingit pistmist.


Veel ületas Ojasalu uudisekünnise 2008. a, kui tema firma sai erakonnakaaslase Tõnu Kõivu juhitud Eesti Posti tütarettevõttelt 1,65 mln krooni (umbes 106 000 eurot) laenu. 2013. a tõi rahandusminister Jürgen Ligi selle üheks põhjuseks, miks Ojasalu vabastati Eesti Loto nõukogu esimehe kohalt. 2001. a lõi Ojasalu aga kaasa Eesti Raudtee erastamisel, lootes teenida suuri summasid raudtee vahendamisest huvitava kuulsusega ärimeestele Giovanni Sposatole ja Antonio Angottile. Taasiseseisvumise järel, Mart Laari valitsuse ajal juhtis Ojasalu maksuametit, saades hüüdnimeks Maksuterminaator.

6 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...