Tõnismäelt tuli väljakaevamiste käigus välja sõlgi, ahju- ja majajäänuseid, muinasaegseid potikilde ja hulk münte.
Endisesse Kerese parki Tõnismäel, aadressil Pärnu mnt 44 kerkib peagi uus maja, kuid enne ehitajate tööle lubamist tegutsesid seal arheoloogid. Kerese pargi alt leidsid arheoloogid keldrijäänuseid, XIX sajandist pärit ahjupõhjasid, tellistest laotud küttekoldeid.
See paik oli XVIII sajandil tihedasti asustatud, ehkki praegu on raske öelda, olid seal elu- või tootmishooned. Arheoloogide arvates on siin varemgi elatud, kuid ehitused on jäljed varasemast asustusest hävitanud. Paar muinasaegset keraamikakildu tuli küll välja ühest keldrinurgast, kuid suure tõenäosusega on need sinna sattunud pinnase täitmise käigus.
Viikingiaegne hõbe
Samal ajal käis kvartali soojatrasside vahetus kõrvalasuva haridusministeeriumi Tallinna esinduse ja Reformierakonna kontori juures. Sealt avastasid arheoloogid ammu hävinud Vana-Kaarli kalmistu. Huvitavamatest leidudest rääkides selgitas arheoloog Martin Malve, et aeg-ajalt on surnutele ikka esemeid kaasa pandud. Tema sõnul tuli vanalt kalmistult välja sõrmuseid, sõlgi, nööpnõelu ja münte. “Sõlgi on kahte tüüpi: ühed on südamekujulised, teised ümarad, ja mõlemad on suhteliselt väikesed,” selgitas ta.
“Sealt on leitud ka suur hulk münte, millest kõige huvitavamad pärinevad tõenäoliselt XII sajandist. Seega siis varasemast ajast, kui linn tegelikult siia tekkis,” täiendas Tallinna muinsuskaitseosakonna arheoloog Ragnar Nurk.
Malve sõnul on siinkohal tegemist mitmekihilise muistisega. “Neid matuseid kaevates tuli meil välja mitu viikingiaegset hõbemünti, mis ei viita aga sellele, et need oleksid viikingiaegsed matused. Pigem on tegemist viikingiaegse asulakohaga, kus küla on olnud mitusada aastat varem, kui see kalmistu sinna tehti.”
Lisaks leidsid väljakaevajad nii rootsi- kui ka tsaariaegseid münte. Malve ütles, et kalmistu võis alguse saada Liivimaa sõja paiku. “Ehk siis sinna maeti inimesi alates XVI sajandi teisest poolest ja matmine võis lõppeda kusagil 1770ndatel, kui Katariina II ja senat keelasid matmise kirikutesse ja kirikaedadesse, mis asusid linnades. Seda nakkushaiguste ja tõbede leviku piiramiseks,” selgitas arheoloog.
Vanal surnuaial asus ka kirik, mis on rootsiaegsetel kaartidel näha. “Tõenäoliselt oli see puukirik, hästi lihtne,” lausus Malve. “Aga kuna matuseid oli seal juba enne rootsi aega ehk Liivimaa sõja ajast, siis võib eeldada, et enne kirikut oli seal kabel või midagi sellelaadset.”
Kirik hävines 19. augustil 1710, kui Vene väed Põhjasõja ajal Tallinna piirasid ja seal ümberringi kõvasti rüüstasid. “Rüüstamise tuhinas põletati ka see kirik linna kaitsjate hirmutamiseks maha,” mainis Malve.
Nööpnõeltega on tema sõnul kinnitatud surilinasid ja -rõivaid: “Laste matustest saadi hästi palju nööpnõelu. Sõlgi võidi tõenäoliselt samuti kasutada surilina kinnitamiseks.”
Ootavad uurimist ja ümbermatmist
Malve avastas väljakaevamisel ka paarkümmend luustikku, millel on süüfilisele omased tunnused: “See on kindlasti väga huvitav ja vajab täpsemat analüüsimist. Oli ka kaks inimest, keda on pärast surma lahatud, kelle koljud olid lahti lõigatud. Varauusajal hakati inimesi lahkama, aga selliseid luustikke on Eestist väga vähe avastatud.”
Kalmistu pargi alale ilmselt ei ulatunud, kuid uus maja kerkib osaliselt ka kalmistu peale. Seepärast oli hoone ehitajatel teada, et enne ehitust tuleb sealt kõik luud “ära päästa”. Kolme krundi peale kokku tuli sealt Malve sõnul välja ligi 540 luustikku. Päästekaevamistel leitud säilmed maetakse pärast uurimist ümber Tallinna kalmistutele ja ilmselt tuleb ka kristlik talitus.
Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus ütles Pealinnale, et kogudus on igal juhul valmis säilmed väärikalt mulda sängitama ja igakülgset abi osutama.
Nurk selgitas, et kuna ümbermatmine on kaevamiste eelarves sees, siis kogudusele see mingeid lisakulusid ei tekita.
