Asutav Kogu tõi naised poliitikasse

Saja aasta eest tegutsema hakanud Asutava Kogu naisliikmed aitasid välja töötada Eesti põhiseadust, alkoholi keeluseadust ning riigi haridus- ja tervishoiusüsteemi.

Pilt: repro
Ajalugu

Asutav Kogu tõi naised poliitikasse

Ivo Karlep

Saja aasta eest tegutsema hakanud Asutava Kogu naisliikmed aitasid välja töötada Eesti põhiseadust, alkoholi keeluseadust ning riigi haridus- ja tervishoiusüsteemi.

Sada aastat tagasi käis veel Vabadussõda, ja kuigi vaenlane oli sunnitud Eesti rahvaväe ees taganema, ei lootnud sugugi veel kõik, et nii jääbki. Noorel sõdival riigil jätkus siiski nii palju tarmukust, et seada oma elu tugevale seaduslikule alusele. Nii valitigi 5.-7. aprillini 1919 Eesti rahva ajutine esinduskogu, riiklikke institutsioone looma hakkav Asutav Kogu. Tallinnast oli Asutavasse Kogusse valitud kümme saadikut: Marie Aul, Max Bock, Voldemar Hammer, Artur Kaplur, Eduard Nipmann, Johanna Päts, Aleksei Sorokin, Aleksander Tulp, Arnold Vesterberg ja Karl Virma. Toogem võrdluseks, et äsja valitud riigikogusse sai Tallinnast 31 saadikut, mis näitab, et pealinna roll meie riigi elus ja poliitikas on sajandiga oluliselt kasvanud.


Asutav Kogu tuli esimest korda kokku Tallinnas Estonia seltsi teatrimaja kontserdisaalis 1919. aasta 23. aprillil ja valis oma esimeheks sotsiaaldemokraat August Rei.


Loodi 27 komisjoni. Asutavas Kogus polnud küll palju naisi, kuid nad olid siiski olemas ja tegutsesid. Naised olid esindatud kümnes  ehk umbes kolmandikus komisjonidest. Kõige rohkem naisi oli 21. mail 1919 loodud hariduskomisjonis. Sinna kuulusid Emma Asson, Anna Tõrvand-Tellmann ja Marie Reisik. Kaks naist töötasid kahes komisjonis – 24. aprillil 1919 loodud ajutise põhiseaduse komisjonis Minni Kurs-Olesk ja Emma Asson ning rahaasjanduse komisjonis Johanna Päts ja Alma Ostra-Oinas.


Emma Asson oli rekordinaine – ta tegutses ajutise põhiseaduse komisjonis, iseseisvuse akti komisjonis, hariduskomisjonis ja põhiseaduse komisjonis. Johanna Päts töötas rahaasjanduse komisjonis, keeluseaduse komisjonis ja tervishoiu komisjonis.


Aktiivsus auasjaks


Asutava Kogu naistel oli naisküsimuste tõstatamisel suur mõju.  Kogu naissaadikutel tekkis mõte kutsuda kokku naiskongress, mis toimuski 1920. aasta novembris. Sellel kongressil loodi Eesti Naisorganisatsioonide Liit, mis alguses koondas vaid paarikümmet organisatsiooni, kuid 1939. aastaks esindas 892 organisatsiooni ja 10 000 naist. Just Naisorganisatsioonide Liidus hakati arutama kõiki olulisemaid naiste õigusi puudutavaid küsimusi. Kõige pikemat poliitilist võitlust peeti uut Taani perekonnaseadust eeskujuks võttes uue Eesti perekonnaseaduse eest. See pidi asendama Balti eraseaduse. Koostati isegi eelnõu kavand, kuid kahjuks ei viinud võitlus tulemusteni. Ometi tõusis oluliselt naiste ühiskondlik aktiivsus.


Istungite protokollid näitavad ilmekalt aega ja olusid, milles Asutav Kogu töötas. Juba esimesel töisel istungil 26. aprillil puhkes äge vaidlus eesseisva 1. mai tähenduse ja sel päeval toimuva üle. Niinimetatud sotsialistide-revolutsionääride rühmitus tegi Asutavale Kogule ettepaneku võtta vastu asjakohane määrus töörahva pidupäeva tähistamise kohta. Nõuti 1. mai kuulutamist riiklikuks pühaks, mil sõjaseisukorrale vaatamata oleks lubatud ka rongkäigud ja meeleavaldused. Radikaalse tiiva sotsid ähvardasid, et kui seda ei lubata, astub töörahvas ometigi välja.


Jaan Tõnisson pahandas selle ähvarduse peale, küsides, et ei tea, kas rindel on siis ka püha või on see ainult nendel, kel "frondi selja taga on õigus eesõigustatud seisukorda tarvitada". Ja samas vastas ka ise, et pühitsegem pühi ikka alles siis, kui meil võidud käes on. Mõõdukamate sotside esindaja Karl Ast ütles selle peale, et tahab Tõnissonile vastu vaielda ning et vaatamata sõja ajale on ikkagi tähistatud igasuguseid usupühi, nii jõuluid kui ka rahvuslikke pühi. "Ja töölisteklassil on ka õigus oma pühi pühitseda," märkis ta.


Soome aitas hädast välja


Ast jätkas, et tänavatel meeleavalduste korraldamine pole niisugusel ajal sünnis. Sotsiaaldemokraatide nimel toetas ta sotsialistide-revolutsionääride ettepanekut tähistada küll 1. maid, kuid nii, et töölised selle päeva vabaks saavad ning kodus oma püha tähistada võiksid.
Asi läks hääletamisele ning sotsialistide-revolutsionääride ettepanek teha vastav pühade määrus hääletati maha 53 häälega 47 vastu. Siis asuti põhipäevakorra juurde, mida võib kokku võtta rahaminister Juhan Kuke sissejuhatava lausega "Austatud rahvasaadikud! Pärandus, mis Ajutine valitsus okupatsioonivõimudelt üle võttis, oli rüüstatud maa ja tühjad kassad…"


Nagu teame, toimusid 1. mail siiski meeleavaldused punaste lippude all, mida asuti kui ebaseaduslikke maha suruma. Teame ka seda, et üsna täbaras seisus riigile ulatas abikäe Soome, kes sai Eestile esimeseks laenuandajaks. Soomelt saadi ka sõjalist abi. Nii pidigi Juhan Kukk Asutava Kogu ees tunnistama, et kui seda abi poleks olnud, "siis meie vaevalt oleks siin koos võinud olla".


Edasi tegi Asutav Kogu palju ajaloolisi otsuseid, mis on määranud meie riigi palge kuni tänaseni. 1919. aasta 19. mail võeti vastu Eesti iseseisvuse deklaratsioon. Selle dokumendiga anti maailmale teada eesti rahva tahe olla üks vaba kultuurrahvas teiste omasuguste Euroopa rahvast seas. See andis Eesti diplomaatidele ka juriidilise aluse võitluses Eesti Vabariigi tunnustamise eest.


Lõpetas iseenda tegevuse


1919. aasta 4. juulil aga võttis Asutav Kogu vastu Eesti ajutise põhiseaduse ehk "Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra". Selle dokumendiga kuulutati kõrgeimaks võimuks rahvas ja võimu teostajaks Asutav Kogu. Seadustati enamik seniseid riigiõiguslikke akte. Kogu määras ametisse valitsusi ja võttis vastu nende tagasiastumispalveid, määras riigi eelarve ning otsustas sõja- ja rahuküsimusi. Seega tegutses kogu juba kui täievoliline parlament.


Sama aasta 10. oktoobril võttis Asutav Kogu vastu ühe olulisima seaduse – maaseaduse. See oli üks radikaalseimaid tollases Euroopas ja vastas täielikult rahva sajanditepikkustele ootustele. Mõisamaad riigistati, tükeldati ja anti väikepõllupidajatele. Nii muudeti Vabadussõda kogu rahva sõjaks oma maa pärast.


1920. aasta 13. veebruaril ratifitseeris Asutav Kogu rahulepingu Nõukogude Venemaaga, mis oli sõlmitud Tartus 2. veebruaril. Ja lõpuks võttis seesama Asutav Kogu 1920. aasta 15. juunil vastu Eesti põhiseaduse, mis andis rahvaesinduse volitused üle püsivale riigikogule. Selle põhiseaduse järgi korraldati Eesti elu järgneva 14 aasta jooksul. Kõrgeima võimu kandja – rahvas – sai oma tahet ellu viia parlamendivalimiste, rahvahääletuste ja rahvaalgatuste kaudu. Presidendi institutsiooni ei loodud, esindusülesandeid täitis peaminister, keda nimetati riigivanemaks. Valitsuse määras ametisse ja vabastas ametist riigikogu ning valitsus oli parlamendi ees vastutav.

 

 

 

MINEVIKU ÕPPETUND: Vastutustunne ajaraiskamise asemele

 

"Kui mõtleme tollastele saadikutele, siis nad olid ikka vaprad inimesed," iseloomustas ajaloolane Peeter Järvelaid Asutavat Kogu. "Käis sõda, keegi ei teadnud veel, millega see lõpeb."


"Eesti oli kaetud küllalt ühtlaselt selle kogu saadikutega," kinnitas ta. "Nad esindasid kogu Eestit ja Asutav Kogu ehitas sellist riiki, mille kohta kõik said öelda, et see on meie riik."


Järvelaid juhtis tähelepanu ka ajaloolistele sümbolitele, millest kõige tähtsam oli muidugi juba 1913. aastal ehitatud Estonia seltsimaja, kus Asutav Kogu istungeid pidas. "See maja oli juba sel ajal väga tugev kultuuriline mälestusmärk ka tulevasele riigile," ütles ta. "Siin kõrval asus nüüdne Draamateater, mis oli tol ajal veel Saksa teater. Kõik, kes tol korral siia turule tulid, nägid, et siin on uhke eestlaste maja ja seal on palju väiksem sakslaste maja. Ja siis oli selge, et rahvas, kes suutis teha sellise seltsimaja, suudab ka veel palju enamat. Ajalugu näitaski, et me suutsime."


Asutava Kogu saadikute tegevust hindas Järvelaid erakordselt julgeks. "Kui mõtleme tollastele saadikutele, siis nad olid ikka vaprad inimesed. Käis sõda, keegi ei teadnud veel, millega see lõpeb. Ja ongi nii, et julged inimesed peavad tegema julgeid otsuseid isegi siis, kui tundub, et ajad on keerulised ja väga segased."


Tänastel poliitikutel oleks Asutava Kogu tegevusest nii mõndagi õppida, leidis Järvelaid. Eelkõige soovis ta meie praegustele poliitikutele meenutada, et poliitikas on mängurlus väga ohtlik. "Tuleb kanda vastutustunnet, eriti kriitilistel hetkedel," märkis ta. "Muidu oleme ainult tagantjärele targad ja nendime, et meil tuli ajast puudu. Seepärast näeme, et sada aastat tagasi olid väga suure vastutustundega inimesed, kes tegid olulisi otsuseid. Kahjuks leidub meil praegu poliitikuid, kes ei tee vastutustundelisi otsuseid, vaid raiskavad aega."

Laadimine...Laadimine...