"Olin 19-aastane, kui pidin kargud kätte võtma," räägib noorukina elektrijaamas tööõnnetuse tõttu ühe jala kaotanud 88-aastane Robert Kirbits. Vanahärra selgitab, et 2014. a soetas Eesti Energia talle auto, et ta oma hädapärased sõidud tehtud saaks, kuid see läks katki ja nüüd ei raatsi hiljuti ajaloo suurima kasumi tootnud superkontsern talle enam sõidukit anda – kuigi seadus neid selleks kohustab.

Võlaõigusseadus nimelt sätestab, et ettevõte peab kandma tööõnnetuses viga saanud inimese abivahendite ja tervisekulud. Mõistagi kuulub ka auto ühe jalaga inimese abivahendite juurde, sest valikut ju pole: proteesi toel ei saa, eriti kõrges vanuses, pikemaid maid jala käia. Elektrijaama tööõnnetuses kunagi jala kaotanud Kirbits aga kurdab, et suur energiakontsern, kes meil teadupärast mitmes maailma otsas, näiteks USA-s ja Jordaanias suurprojekte arendab, on nüüd otsustanud katsetada huvitavat kokkuhoiuplaani. Nimelt jätnud ta ilma invaautost.

Juhiluba aastast 1946

Sõites Kirbitsale Ida-Virumaale Orule külla, panen vaimu valmis kohtumiseks häda ja viletsuse ohvriga, kes vaevalt hingitseb ja keda on hülgamas tema viimanegi tugi, Eesti Energia.

Selgub aga, et kui ei teaks, et Kirbits on 88, pakuks talle vähemalt kümmekond aastat vähem. Ta on igati moodne mees: ajab asju ilmavõrgu kaudu ja räägib Inglismaal elava pojaga iga päev skaibis. Reibas vanahärra astub oma jalaproteesi tõttu küll veidike kangelt, kuid tema korter kiiskab puhtusest. “Ma pole elus kunagi suitsu- ega viinamees olnud,” avab Kirbits oma nooruslikkuse tagamaid.

“Näete, lugege, mis aastad siin peal on!” pistab ta juhiloa mulle nina alla. Tõepoolest, nii auto kui ka tsikli juhtimise õigused on härra Kirbits omandanud juba aastal 1946. Juhiluba kehtib aastani 2027 ja Robert Kirbits on oma roolimissuutlikkuse kinnituseks arstilt ka veel tervisetõendi nõutanud.

Muidugi pole ta kaugeltki ainus eakas juht Eestis. Üks naisteajakiri kirjutas hiljuti 92-aastasest, aga iga päev roolis istuvast daamist, kellele ajakiri oli katsetamiseks lubanud viimase malli Tesla. “Viimati toetasid nad mind autoga 2014. a, kui andsid 1998. a Nissan Micra,” räägib Kirbits sekeldustest Eesti Energiaga. “Selle karbid olid alt aga nii läbi roostetanud, et kui hakkasin neid käega kobama, pistsin käe alt põhjast kogemata autosse sisse.”

Tolleks ajaks oli rahvas juba mitu aastat elanud kaasa Eesti Energia investeeringute saatusele USA Utah´ kõrbes ja Jordaanias. See pani Kirbitsa mõtlema, et kas tema arvelt kokku hoitud pisku pidi ehk samuti suurinvesteeringuid toetama: “Aga kas minu arvelt siis sobib kokku hoida?”

Visa vanahärra lasi sõidukit töökojas keevitajatel turgutada. Kuid mullu sügisel oli väikeauto käigukasti rikke tõttu uuesti otsad andnud. Üsna ilmselt kujunenuks remont kallimaks kui tolle eaka väikeauto väärtus, ning nõnda jäi Kirbits jalameheks.

“Minust pole enam õiget hääletajat,” muigab ta mõrult. “Praegu aga oleks mul vaja sõita uuringutele Kohtla-Järve haiglasse,” näitab ta arsti saatekirja. “Perearstini on mul kodunt ka umbes 900 meetrit minna.”

Umbes sama palju maad tuleb ära poeni. Vanahärra sõnul aitavad teda pärast õnnetu Micra loojakarja lahkumist sõbrad ja tuttavad. Varem on Eesti Energia teda toetanud Moskvitši ja veel mitme teise autoga, millega ta hädapärased sõidud tehtud sai.

Auto oli vaid hea tahte märk?

Nüüd aga kirjutas juba aastaid Eesti hinnatuimaks tööandjaks valitud ettevõtte Eesti Energia personalijuht Tiina Drui Kirbitsale, et kuna kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenused on igati heal tasemel, võiks Kirbits oma liikuma saamise mure lahendamiseks hoopis sotsiaaltöötajate jutule minna. “Eesti Energia on Teile eelnevalt hea tahte märgiks soetanud sõiduauto kahel korral, viimati 2014. aastal,” teatas Drui kirjas Kirbitsale. Samas jääb selgusetuks, miks ta nimetab seadusega ettevõttele pandud kohustust “hea tahte märgiks”.  

 
Kohtla-Järve sotsiaalosakonna ametnikud kinnitavad, et tõepoolest, nad oleksid lahkelt nõus sõidutamisega aitama.
Aga Kirbits veab Eesti Energiaga vägikaigast, et mitte asjata koormata sotsiaalhoolekannet – kui tal auto oleks,   saaks ta enda sõidutamisega arsti juurde ja poodi enda sõnul ise suurepäraselt hakkama. “Seadus on täitmiseks!” põrutab Kirbits. “Kui muu ei aita, lähen Sutteri enda jutule!” viitab ta EE juhile. “Ega ma auto puhul ainult nendele lootma ei jääkski, ma paneksin ikka oma raha ka juurde.” Vanahärra teab suurepäraselt, mis on kaalul, sest kui EE-l õnnestub tema najal pretsedent luua, siis miks ei võiks EE ja teised ettevõtted ülejäänud kutsehaigete peal samasugust kokkuhoidu rakendada.

KUTSEHAIGETE LIIT: Kui firma autot ei anna, esitagu kannatanu neile taksoarveid

 
“Kui Eesti Energia ei raatsi tööõnnetuses kannatanule autot soetada, peavad nad tema käsutusse andma auto koos juhiga, mis läheks neile kahtlemata veel kallimaks,” tõdeb kutsehaigete liidu juhatuse liige Aleksander Nukka.

“Aga nüüd võtku Kirbits oma igapäevaseks toimetulekuks vajalike sõitude tarvis takso ja esitagu arved Eesti Energiale,” lisas Nukka. “Selgituseks kirjutagu sinna juurde, et taksot oli vaja eluliselt vajalike asjade ajamiseks.”

Sotsiaalkindlustusamet teatab sisuliselt sama: vastavalt võlaõigusseadusele on tööandjal kohustus hüvitada lisakulutused, mis tööõnnetuse ohvril tekivad seoses tema puudega, sealhulgas proteesid, abivahendid ja sõidukulud. Auto liigitub sel juhul abivahendiks. Nukka oletab, et Eesti Energia hoiab kokku, kuna tööõnnetuses viga saanud inimesed on saanud ajapikku oma õigustest rohkem teada. Paljud mõistavad nüüd, et neil on ettevõttelt õigus saada rohkem kui vaid igakuine hüvitis. Nõnda on kasvanud ka lisakulude hüvitamise nõuded. Kui midagi muud ei aita, soovitab Nukka Kirbitsal EE vastu kohtusse minna.

Ühest 2017. a pressiteatest võib lugeda: “Energiakontsern Eesti Energia teenis 2016. aastal 171 miljonit eurot puhaskasumit, mis on ajalooliselt parim näitaja. Ka kulumieelne ärikasum kerkis möödunud aastal rekordilise 327 miljoni euroni.”

EESTI ENERGIA: Omavalitsuse sotsiaalabi on aastatega paranenud

 Eesti Energia kõneisik Henri Arras väitis, et aastate jooksul on firma Robert Kirbitsale hüvitanud proteesid ja sanatooriumikulud.

“Oleme hüvitanud proteeside soetamise ja remondi ning sanatooriumikulusid ja maksame kannatanule iga kuu hüvitist. Lisaks oleme varem hüvitanud ka kannatanule sõiduauto soetamise kulusid, viimati 2014. aastal,” märkis Arras (pildil). “Kuid arvestades, et kohaliku omavalitsuse sotsiaalabiteenuste kättesaadavus on aastatega tõusnud ning auto soetamine ega remontimine ei kuulu tööandja kohustuste hulka, siis me edaspidi autoga seonduvaid väljaminekuid ei hüvita.”

Arrase sõnul hoolitsetakse jätkuvalt proteeside ja abivahendite, sanatooriumituusikute ning raviasutusse või sanatooriumisse jõudmiseks vajaliku transpordi kulude katmise eest. Samuti maksab EE kannatanule igakuist hüvitist.

EE on Robert Kirbitsale teada andnud kohaliku omavalitsuse pakutavatest võimalustest, et saada tuge igapäevasel toimetulekul. “Sotsiaalkindlustusametilt on võimalik taotleda sõiduki käsitsijuhtimissüsteemi paigaldamist,” märkis EE pressiesindaja. “Samuti on võimalik taotleda Kohtla-Järve linnalt põhiteenuseid, sh toiduainete ja esmatarbekaupade toomist ning abi ravimite ja invaabivahendite soetamisel.”

Lisaks on EE Henri Arrase teatel pakkunud abi, et aidata vormistada Kirbits sotsiaalteenuste n-ö kliendiks.

Tööõnnetus Kirbitsaga juhtus 70 aastat tagasi Ellamaa energiarajooni turbatööstuses. Eesti Energia on selle ettevõtte õigusjärglane.