"Pikad artiklid räägivad paljudest inimestest, kes on kammitsetud oma lähedaste põetamisega. See on kogu nende elu, mille eest mingit toetust ei jagata," räägib oma murest ühiskonna pärast ajaloolane David Vseviov (70). "Me loeme tuhandetest, kes peavad koduvägivalla eest põgenema naiste varjupaikadesse. Aga miks me nende murede lahendamise asemel tegeleme pseudoprobleemidaga?"

Kuidas sünnivad teie artiklite, raamatute, raadiosaadete ideed, mis teid inspireerib?

Ma mäletan hetke, mil mulle näis, et tuleb kirjutada raamat. See oli üks ilus päev, kui seisin kaubamaja valgusfoori juures – tol ajal maa-alust tunnelit veel ei olnud – ja ootasin rohelist tuld. Toona olid mul mõned loengud pedagoogilises instituudis, ja järsku märkasin, et kolm minu tudengit tormavad üle tee punase tulega. Ma olin juba siis nende jaoks vanem inimene ja mõtlesin, et minu kohus on lugeda neile moraali. Nad jõudsid minuni, teretasid ja ma ütlesin neile: ärge kunagi tormake üle tee punase tulega. Ma ei hakka kirjeldama, milliste silmadega nad mulle otsa vaatasid. Selle peale ma ütlesin neile, et te olete ju tulevased ajaloolased, möödub paarkümmend aastat ja keegi küsib teie käest, milliseid rõivaid kanti kahekümne aasta eest, millised olid moodsad prilliraamid, millised olid soengud. Aga te ei oska vastata, sest  olete kogu aeg tormanud, pole kunagi peatunud ega vaadanud kaasinimesi. Kasutage seda seisma jäämise aega, et vaadata kõike seda.

Aga mis seal pattu salata, olen ka ise vahetevahel punasega teed ületanud, kuigi ei pea seda õigeks. Inimeste vaatamisest üksi aga oli mulle vähe. Ma hakkasin neile igasuguseid lugusid välja mõtlema. Ja vaat nii tekkiski raamatu kirjutamise soov.

Kas hüvede jaotamine tänapäeva Eestis on õiglane? Kas meie ühiskonnas õiglus maksab?

Mul oli au olla maakonnalehtede artiklite žüriis, mis selgitab parimaid artikleid neis lehtedes. Lugesin päris palju, mis on maakonnalehtedes aasta jooksul ilmunud. Pikad artiklid, mis räägivad paljudest inimestest, kes on kammitsetud oma lähedaste põetamisega. See on kogu nende elu, mille eest mingit toetust ei jagata. Kordan, tegu pole ainult üksikjuhtumitega. Me loeme tuhandetest, kes peavad koduvägivalla eest põgenema naiste varjupaikadesse, kuid lahenduste pakkumise asemel tegeleme pseudoprobleemidega.

Mõne jaoks on väga oluline hoopis fikseerida, et perekond peab koosnema mehest ja naisest. Jah, mulle on see variant ka väga sümpaatne. Aga kas see on ikka meie perede kõige suurem probleem praegu või on suurim mure hoopis  perevägivald? Need on asjad, mis vajaksid kordades suuremat tähelepanu. Küsimus pole ju ainult selles, et kellegi pension on liiga väike, vaid pigem selles, et tuhanded inimesed on surutud ühiskonnast väljapoole seetõttu, et nad on vägivalla ohvrid või  aheldatud lähedaste voodite juurde neid hooldades. Need on asjad, millega poliitikud ja omavalitsused ning riik peaksid rohkem tegelema.

Miks apteegireformi ümber käib nii suur poliitiline kemplus?

Kui me läheme mõnda suurde kaubanduskeskusse, kas või Viru keskusse, siis püütakse meid tänavalt viia kohe ilumaailma. See on alati peaukse juures või kohe-kohe kättesaadav. See on ainuke osakond, kus saab kohe sisse lülitada meie haistmismeele. Seepärast pole mitte kunagi üheski suures toidupoes kalalett kohe ukse juures. Ilumaailmast saab väga kalli raha eest osta purgi valget želee moodi asja ja veel muudki. No ütleme kokku ikka 400 euro eest. Millist unistust me sellega soovime täita? Purgi peal on kirjas, et kui seda peale panete, siis kortse teil ei teki ja need kaovad päris ära. Selle unistuse nimi on igavene noorus. Siis tormame apteeki ja ostame igasuguseid karpe kokku. Et täita unistus elada hästi kaua. Seepärast möllavadki kired apteegireformi kallal. Üks küsimus tekib veel: kas ka pensionireform on kõige olulisem probleem meie ühiskonnas.

Kuivõrd läheb teile korda Eesti tulevik?

Ma olen Eesti inimene ja Eesti patrioot ja mu süda valutab Eesti pärast. Ma olen suurem natsionalist kui mõnigi, kes istub praegu valitsuses. Ma olen kirjutanud juba aastaid, et see on eesti keele hukk, kui meil muutub kõrgharidus inglisekeelseks. Mina leian, et lähtudes meie põhiseaduse preambulast oleks tulnud eraldada raha kirjandusmuuseumile, aga nagu me kuulsime, ei saanud nad mitte sentigi. Teatud eraialad ja uurimissuunad üldse suletakse. Mis see siis on?

Mida tähendab teie jaoks armastus?

No sellele küsimusele vastamiseks pean meenutama sündmusi, mis on aset leidnud viiskümmend aastat tagasi. Me ju kõik teame, mida tähendab armastus. See on ülev tunne. See on midagi, mis meid ühendab. Me võime seda lahti mõtestada väga erinevalt, kõik on nähtavasti armastanud ja teavad, mis see on.  Ma olen püüdnud mõnda inimest armastada selle sõna kõige laiemas tähenduses. Seda tunnet on meis millegipärast väga vähe. Rohkem kohtab ikka tigedust.

Kas olete tihti ka enda suhtes tigedust või vihkamist kohanud?

Ma olen saanud sõimukirju, valdavalt sotsiaalmeedias. On öeldud, et see, mida te kirjutate, on lauslollus. Ja mina vastan niisugustele kirjadele, et saame kokku järgmisel nädalal, mul on aega, võtame selle teie kirutud artikli või sõnavõtu salvestuse või videoklipi ette ja vaatame koos, mis seal rumalat oli. Mina tahaksin ju ka targemaks saada. Analüüsime siis, mis oli valesti, mis oli rumalus. Ma pole nendele ettepankutele mitte kunagi saanud mitte üheltki kritiseerijalt vastust. Mitte kunagi. Mitte keegi ei taha minuga kohvikusse tulla. Aga kui ma oleks vastanud, et ise oled loll, siis oleks kindlasti järgnenud pikk kirjavahetus.

Kas pinged rahvuste vahel, mis viisid aastate eest nt pronksööni, on nüüdseks maha rahunenud? Kui hästi eestlased ja venelased läbi saavad?

Me ju loeme lehest pea iga nädal, et integratsiooni alal pole me saavutanud neid tulemusi, mis oleksid ideaalsed. See näitab, et probleemid on olemas. Aga minu jaoks pole küll kunagi olnud inimese rahvus mingi probleem. Ja ma näen, et probleemid saavad olla ainult inimeste kui indiviidide vahel. Kui inimestel on ühised huvid, siis leiavad nad kergesti ka ühise keele. Nii Narva kui ka kogu Ida-Viru inimesi huvitavad ju paljud asjad, mille põhjal saaks üles ehitada vastastikku suhtlust ja lähenemist. Olgu see siis teater, hoki või mõni muu asi.

Kui on ainult rahvus ja selle kõrval pole midagi muud, siis on muidugi raske leida midagi ühist. Paraku pole ühtegi teist asja peale rahvuse, mida saaks nii hästi inimestega manipuleerimiseks ära kasutada. Selleks, et olla hea treial, peab midagi ikka oskama, ja hea kingsepp peab samuti olema oma ala meister. Ja inimest tulebki selle järgi hinnata. Aga kui keegi ütleb, et sa oled parem tänu oma rahvusele, siis sellega ju manipuleeritakse inimestega. Kas me saame sellest üle, see oleneb palju poliitikutest, sest poliitikud annavad ühiskonnale kammertoni ja rütmi ette Aga kui see, mis ette antakse, on viha välja kutsuv, siis vähemalt manipuleeritavam osa orkestrist hakkab mängima nende taktikepi järgi.

Teie vanavanemad hukati Kloogal. Kas teis tekitab viha, et nii teie lähedasi kui ka tuhandeid teisi on pelgalt nende rahvuse pärast natsliku okupatsiooni ajal hukatud?

See tekitab ainult kurbust. Aga veelgi suuremat kurbust tekitab, et vaidleme sageli täiesti mõttetult mingite arvude üle. Alles hiljuti nägime “Aktuaalses kaameras” kaadreid, kus seisti holokausti mälestusmärgi juures, ja arutleti selle üle, kas arv 600, mis oli sinna mälestusmärgile kirjutatud, on ikka õige või peaks samba ümber kujundama, kuna õige arv on hoopis 1600. Minu jaoks see ei ole teema. Ma ei tahaks rääkida nendest arvudest, neid inimesi ei too nagunii enam tagasi.

Ma tahaksin pigem, et räägitaks neist inimestest, kes sellisel ajal kedagi päästsid, kes kedagi aitasid, andsid tükikese leiba nii holokausti ohvritele kui sõjavangidele. Midagi sellist, mida me oleme näinud filmis “Schindleri nimekiri”. Või mida Eestis sümboliseerib Uku Masing. Me ei tunne neid inimesi. Me ei räägi neist. Neid pole õpikute lehekülgedel. Aga see on ju suurim inimlikkuse avaldus. Need on tegelikult kangelased ja me ei peaks vaidlema arvude üle. Tuleks rääkida ka mõjuvamalt natsismi kuritegudest, et see õudus enam kunagi ei korduks.

Need, kes kuulavad raadiost teie paljastusi kommunistliku režiimi kohta, ei suuda uskuda, et kuulusite ka ise kunagi kompartei ridadesse. Olite isegi ajaloo instituudi partorg. Kas te olete seda ka kunagi kahetsenud?

Ma ei ütleks, et kahetsen, aga rumalus oli see kindlasti. Eks tagantjärele oleme me kõik väga targad. See liitumine parteiga toimus enne Tšehhi sündmusi, minu agiteerija oli Jaak Allik. Meid oli terve kamp maailmaparandajaid ja oma naiivsuses arvasime, et on võimalik süsteemi sees kuidagi toimetada ja midagi teha. Pärast seda tuligi kohe peale sõjavägi, kus kõik oli nagu sõjaväes ikka oli. Ja ajaloo instituudi partorg ei olnud ju mingi amet. Seda ülesannet me seal järgemööda täitsime. Partorgi roll, mida tol ajal täitsin, oli olla piksevarras. Väga paljud ajaloo instituudi inimesed kirjutasid alla 40 kirjale. Ma mäletan seda sõimu, mille osaliseks ma sain, kui mind välja kutsuti. Selle sõimu kuulamine oligi üks mu ülesanne. Ja mäletan, et teine ülesanne tekkis, kui järsku avastati, et usuteaduste instituudis ei ole punaseid aineid ja tekkis täielik paanika. Siis keegi soovitas mind ja ma olin neil siis õppejõuks.

Ilmselt olete ka meie parim ekspert nõukogude inimeste alal. Kui palju siis meis elab veel tänagi seda homo sovieticust  – nõukogude inimest?

Minu põlvkonnale on see aeg olevik. Me võime ühiselt meenutada neid kuuekümnendaid ja seitsmekümnendaid aastaid. Me mäletame, kuidas Mustamäe sündis, kuidas sellele järgnesid teised samasugused piirkonnad – Lasnamäe ja nii edasi. Aga ma ei tea, mida ma pean tegema, kui räägin sellest ajast noorematele inimestele. Nendele ei tähenda paljud meile tuttavad märksõnad mitte midagi ja nad ei saagi neid asju teada. Kui jutt läks Lavrenti Beriale, ei öelnud seegi nimi mu noortele tudengitele midagi. Ükski käsi ei tõusnud, kui küsisin, kas keegi teab, kes ta oli. Ja siis ma mõtlesin, et kuidas ma üldse peaksin rääkima sellest ajast inimestele, kelle jaoks ei ole mõistetav, miks Žiguli auto, millega sa olid sõitnud kolm aastat, oli võimalik maha müüa palju kallima raha eest, kui ta kunagi poes maksis. Nad ei saa sellest aru. Selles sarnanevad meie noored oma Euroopa eakaaslastega.

Sügisel olin Saksamaal. Kölnis on küllaltki nimekas õppeasutus, kus valmistatakse ette kinoinimesi, ja neil oli programmis Andrei Tarkovski. Terve semester oli pühendatud Tarkovskile ja tema filmidele. Mul paluti natukene avada seda aega, mil need filmid sündisid. Kui me vaatame Tarkovski elukäiku, siis enamuse ajast ei saanudki ta filme teha. Ta oleks tahtnud teha, aga ei saanud. Ma pidin nendele tudengitele siis lahti seletama, mida tähendas nõukogude ajal üks Mustamäe-sugune elurajoon. Tagasi tulles pidin ma meie tudengitele seletama täpselt sedasama. Saksamaal oli väga kirju üliõpilaste seltskond, nad olid pärit eri paikadest, kogu maailmast. Aga siin jälle täpselt seesama jutt.

Isegi meie vanema põlve kogemus piirdub ju hilisema nõukogude ajaga. Samas kas pole nii, et selle veidrusi ei saa mõista, kui ei tunne varasemat nõukogude aega, ajalugu?

Nii see on. Kui ma võtan enda maailma tajumise, siis esimesed täiesti selged mälestused on ju Stalini aja järgsed, ehkki ma olen sündinud 1949. aastal. Seega, Stalini aeg ei olnud enam minu aeg, minu olevik. Hruštšovi sula ning Brežnevi aeg erines Stalini ajast kõvasti eelkõige hirmu puudumise tõttu. Keskmine inimene pidi küll arvestama paljude asjadega, aga ta enam ei kartnud. Omavahel räägiti kõigest. Te ju mäletate neid lõputuid anekdoote Brežnevist. Hirmu puudumine ongi kõige suurem vahe stalinliku aja ja sellele järgneva nõukogude aja vahel. Aga me peame mõistma, kuidas selline hirmule üles ehitatud süsteem toimib, sest siis saame ka aru, miks asjad arenesid just niimoodi, nagu nad ajaloos läksid.

On inimesi, kellele meeldib korrata, et nõukogude ajal elati küll vaeselt, aga ometi – kõik olid võrdsed. Kas see oli tõesti nii?

Paljud ju siis ei teadnud, et keskkomitee liikmetele, rajoonikomiteede liikmetele, linnakomiteede liikmetele ja nii edasi oli lisaks ametlikule palgale veel ette nähtud ümbrikupalk, olid eripuhvetid jm soodustused. Sellel kõigel olid ajaloolised juured.

Üheksakümne üheksal juhtumil sajast kasutati võimu isiklike naudingute rahuldamiseks. Kas inimene on muutunud? Ei ole. Kallima juurde ei kappa me hobuse seljas, vaid sõidame autoga, aga kired on samad.

Kohe pärast nõukogude võimu kehtestamist ilmusid trükikodade ülevõtmise ja opositsiooniliste lehtede sulgemise dekreetide kõrval ka dekreedid erivarustamisest kõrgematele parteitöötajatele, nende eraldi meditsiinisüsteemist jm. Mäletate ju nn neljandat haiglat? Kohe nõukogude võimu kehtestamise järel hakati tegelema nende asjadega. Nii et piitsa kõrval on nõukogude võimul olnud alati ka präänik. Ja mitte sugugi ainult partei funktsionääridele. Need honorarid, mida said juhtivad nõukogude kultuuritegelased – tänapäeval ei nähta neid enam uneski.

Privileegid, mis olid ette nähtud rahvakunstnikele, olid tolles maailmas ikka enneolematud. Nõukogude intelligents võiks olla tänulik Soomele, kelle võidukas Talvesõda päästis nad hävingust. 1939. aasta suvel ja sügisel olid mapid kohtuprotsessideks juhtivate nõukogude intelligentsi esindajate vastu riiulitel valmis. Kas just Talvesõda polnud põhjus, miks Stalin peatas selle hoolega ette valmistatud protsessi? Sõja ajal on ju vaja propagandiste ja andekaid karikaturiste, kes joonistaksid Mannerheimile ette pika nina. Samuti filmimehi, kes teeksid propagandafilme.

Nii et sa võisid olla täna väga võimutruu ja austatud looja, kuid homme ootas ees vangiminek?

Just nii see oli. Diktatuuri puhul ei ole reegleid, mis lubaksid kellelgi end turvaliselt tunda.

Üks nõukogude süsteemi omapära olid ka plakatid tublidest töötajatest, keda päris elus tegelikult ei olnud. Neid tegid kunstnikud, kes lootsid, et võim siis neid ei puuduta. Aga niisugust reeglit siiski päriselt ei olnud. Võis mõelda, et kui sa maalisid Leninit, siis on kõik korras, aga kui sa maalisid ilusaid lilli, siis võis sinuga midagi juhtuda. Stalini ajal läks Siberisse ka mõni kunstnik, kes maalis ainult Leninit, ja samas ei läinud mõni, kes maalis ainult lillekesi. Süsteem käitus niimoodi, kuna ei saanud luua olukorda, et kaoks hirm, et mõeldaks – kui on reeglid, siis on ka võimalik neid reegleid täita, ja kui sa täidad reegleid, siis pole mingit põhjust karta. Aga nende süsteemide jaoks on kõige olulisem, et me kardaksime.

Samas ei saanud end kindlalt tunda ka ükski võimumees?

Jah, ka tavainimesed kardavad, aga juhid veelgi rohkem. Mina olen seda alati võrrelnud epideemiaga. Samasugune koroonaepideemia, mis võib-olla ähvardab meid ka praegu. Ja kus on kõige rohkem nakatunuid – ikka haiguse koldes. Ja kus on hirmu kontsentratsioon kõige suurem – ikka sealsamas epitsentris. Kõik diktaatorid alates Caligulast, Nerost, jätkates Hitleri ja Staliniga ning nii edasi, kardavad tegelikult paaniliselt. Aga kui inimene kardab, siis ta ei võta vastu adekvaatseid otsuseid. Ta ei suuda realistlikult hinnata seda, mis ümberringi toimub. Täpselt samuti ka Hruštšov. Oli palju märke, et midagi tema vastu sepitsetakse, aga tema ei teinud sellest välja. Nii juhtub, kui inimene on veendunud, et kõik teda armastavad, kõik toetavad.

Kas selle selgusetuse eesmärk oli hoida inimesi hirmu all?

Täiesti õige. Toon siin ühe näite. Nõukogude võim võitles usu vastu, lammutas kirikuid. Moskvasse pidi hävitatud suurkiriku asemele kerkima hiiglaslik Nõukogude maja. Sellest pidi saama maailma kõige kõrgem ehitis. Seal üleval pidi asuma Lenini kuju ja ühe projekti järgi oli Stalini kabinet planeeritud Lenini näpu sisse. See näitab, kui hiiglaslik see projekt oli. Sõja tõttu jäi ehitamine ära.

Niisuguses õhkkonnas eeldati, et kirikute lammutamise eest premeeritakse. Aga oli üks nõupidamine Stalini juures ja laual Punase väljaku makett. Seal on ühes otsas imeilus Vassili Blažennõi kirik. Stalinile öeldi – arvates, mida juht tahab –, et  kavas on see kirik maha võtta, kuna demonstratsioonid saaksid sel juhul otse üle Punase väljaku liikuda. Stalin aga ütles ootamatult, et jäetagu kirik oma kohale. Selle taga ei olnud muidugi mitte Stalini armastus usu, arhitektuuri ja kunsti vastu. Juht ilmselt arvas, et keegi on äkki pääsemas kammitsaist ja vaja on kohe ta tagasi panna. See oligi kõige olulisem, et kõik tunneksid end ebakindlalt. Reegleid ei olnud, kuigi nad näiliselt olid. Polnud ju saladus, et nõukogude ajal ei olnud võimalik kolhoosi juhtida, kui seadust ei rikkunud. Niikaua kuni sa said kõigiga hästi läbi, vaadati sellele läbi sõrmede. See on omane despootlikule süsteemile.

Kas nõukogude tsensuur ja piirangud ei mõjunud äkki loomeinimeste loomingule hoopis paremini kui tänapäeva suur vabadus? Võib-olla sundis see ka poeete end kokku võtma? Äkki Juhan Viiding kirjutas ka tänu just tsensuuri ülekavaldamisele parimaid luuletusi?

Ma ei oska öelda, kui palju suurepäraseid luuletusi jäi Juhanil siiski tsensuuri tõttu kirjutamata. Aga ma arvan, et oi kui palju me oleksime siiski rikkamad arvukate Juhan Viidingu kirjutamata jäänud luuletuste ja muu võrra, kui ta oleks loonud seda kõike teisel ajal.

Aga mõtleme. Ma olen kirjanik nõukogude süsteemis ja kirjutan. Ei, mitte seda, mida otse saab lugeda, vaid ma kirjutan seda, mida ridade vahelt lugeda. Muidu keegi mind ei avalda. No kas see on vaba kirjutamine? Ei ole. Olete kindlasti kuulnud seda Stalini kuulsat lauset, mida ta ütles 1935. aastal, kui oli stahhaanovlaste esimene kongress, fooniks igapäevane jutt ajalehtedes, et igal pool on vaenlased ja valvsust tuleb tugevdada. Aga Stalin teatas äkki hoopis, et elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Ühelegi Stalini lausele ei saanud jätta reageerimata. Kohe hakati väntama komöödiafilme. Enne olid filmid revolutsioonist ja kodusõjast, Tšapajevist ja teistest kangelastest, järsku ilmuvad kaunis Ljubov Orlova ja fantastilised komöödiad “Volga-Volga”, “Lõbusad semud”. Tõesti suurepärased filmid.

Aga kuidas need filmid sündisid? Nalja saab kui palju. Kuid järgmisel päeval tullakse tööle ja… teine operaator on kadunud. Ta on arreteeritud. Mis atmosfäär siis tekib? Jah, Brežnevi ajal seda enam ei olnud, aga tsensuur siiski oli. Ja on uskumatu, mida kõike see tsensuur ette kirjutas!

Aga teie enda ülikooliaeg, milliseid mälestusi see äratab?

Kõige teravamad mälestused on seotud sõjalise kateedriga. Minu sõjaväeline karjäär kestis kaks aastat ja neli kuud veel pärast ülikooli. Aga enne seda oli ülikoolis kord nädalas sõjalise õpetuse päev. Mul olid tol ajal ikka päris paksud pikad juuksed, praegu seda muidugi keegi ei usuks, aga nii see oli. Sõjaline õpe oli  esmaspäeval, pidime enne seda Tšaika rongiga Tallinnast Tartusse sõitma ja siis tuli tüdrukute juurest ühikast läbi hüpata, et nad keeraksid need pikad juuksed pea peale krunni. Sõjalises õpetuses pidi olema peas ülikooli müts ja nii ei paistnud krunn välja. Ohvitseride nõue oli, et muul ajal kandke milliseid juukseid tahate, aga esmaspäeval peab olema sõjaväeline soeng. Siis oli rivikontroll, nad vaatasid tagant, et pikki juukseid ei ole, ja neid ei huvitanud, et juuksed kasvasid alt üles. See ei olnud mingi probleem.

Me tegime ühe kursusekaaslasega paadimatku mööda Eesti jõgesid. Esimene oli Pärnu jõgi ja tagantjärele võib öelda, et see on kõige igavam, eriti lõpuosas. Jõgi oli lai, sõitsime kummipaadiga, mis sa seal siis loksud. Meil ei vedanud kunagi ilmaga. Vihma ladistas, olime läbimärjad ja külmunud. Nii me maabusime Pärnus, enam-vähem seal, kus on praegu kontserdimaja. Kell oli juba pool üksteist, viimane buss oli läinud, teha polnud mitte midagi. Poed olid kinni pandud. Sel ajal ei tulnud kõne alla, et saad koha mingis hotellis. Aga õnneks elas mu sõbral Pärnus sugulane, kelle juurde me läksime. See oli üks väike kollakas maja, helistasime kella, tuli maja peremees, ma pole kunagi elus näinud ühegi inimese näol nii laia naeratust, kui temal uksele tulles – ja mis sealt nii ruttu kadus. Ju ta kedagi ootas, aga mitte meid. Kiigates üle tema õla paistis toast juba kaetud laud. Salatikausid, kurgilõigud, vorstiviilud… ja mis meid muidugi eriti erutas – härmas viinapudel.

Selgus, et tal oli 50 aasta juubel ja ootas külla töökaaslasi, paari sõpra õhtusest vahetusest. Ta kutsus meid sisse, tõi taldrikuid juurde ja varsti tulid külalised. Istusime koos lauda. Võõrad inimesed, ühist teemat ei olnud, aga järsku peremees leidis teema. Ta hakkas rääkima, kui rumal on tema naaber. Selgus, et naabri juures olid käinud vargad ja viinud kogu raha ära, sest see oli peidetud kappi pesu vahele. Kõik teavad ju, et sealt peab otsima. Vaatasin ringi, raamaturiiulis olid kaks juba ilmunud ENE köidet ja ka “Avameelselt abielust”. Aga selle kõrval kaks köidet Ida-Saksamaal välja antud ajalookaarte. Mina küsisin, kas ma võin ühte raamatut vaadata. Tema hakkas mulle punast abielu raamatut pakkuma. Ütlesin, et ma vaataks seda kaardiraamatut. Ta läks näost valgeks. Võttis selle raamatu, keeras selja. Tuli välja, et tema oli nii nutikas mees, kes oli kogu oma raha pannud selle kaardiraamatu vahele. Mina ei näinud neid rahatähti, minu silme ees jooksid läbi Euroopa poliitilised kaardid. See meenutas multifilmi. Ja siis ma mõtlesingi, kui ajutised kõik need piirid on.

Te olete üks meie terasemaid Venemaa ajaloo tundjaid – kas võite öelda, et teate meie naabermaa ajaloost kõike?

Ajalugu on juba niisugune valdkond, mille kohta sa ei saa kunagi kõike teada. Näiteks kui küsida mõne poisi käest Tallinnas, kui palju on kaks pluss kaks, siis vastab ta, et neli, ja me saame öelda, et ta tunneb aritmeetikat Sama kehtiks ka Pariisis või kus tahes mujal. Aga ajalooga on teisiti. Kui küsime Tallinna poisilt, kes oli Konstantin Päts, ja ta vastab, et Eesti president, siis on selge, et ta üht-teist ajaloost siiski teab. Aga Pariisi poiss ei tea, kes oli Konstantin Päts. Ja tekib küsimus, mis teadus see ajalugu on, kui ta sõltub asukohast. Teaduses peaksid ju kehtima universaalsed teadmised ja reeglid. Me ei saagi võrrelda aritmeetikat ja ajalugu, olgugi et mõlemad on teadused. Ajaloos on lihtsalt nii palju asju ja üks inimene ei võigi neid kõiki teada.

Unistus juua mahla Reidi tee kohvikus

“Ma jalutan naudinguga mööda Reidi teed ja mind ei huvita, mitu autosõidurida seal on,” räägib ajaloolane David Vseviov. “Mulle on kõige olulisem see, et mereäär on jalgsi liikumiseks avanenud. Oma üllatuseks näen ma sealt linna sellise nurga alt, nagu ma pole ka tallinlasena varem mitte kunagi näinud.”

Vseviov elab linna käekäigule kaasa ja tunneb huvi, kuidas üks või teine kant silmanähtavalt areneb. “Ma olen väga suur jalutaja. Käin jalgsi ja mulle meeldib jalutamise ajal mõelda,” tunnistab ta. “Ma jalutan naudinguga mööda Reidi teed ja mind ei huvita, mitu autosõidurida seal on. Mulle on kõige olulisem see, et mereäär on jalgsi liikumiseks avanenud. Oma üllatuseks näen ma sealt linna sellise nurga alt, nagu ma pole ka tallinlasena varem mitte kunagi näinud. Ma juba kujutan ette, kui kaunis see vaade sealt saab olema suvel ja mõne aasta pärast, kui need puud kasvavad. Kõik muutub rohelisemaks. Mul on üks unistus – et sinna praegu tühjaks jäänud platsikestele tuleksid välikohvikud. Ma unistan, et istun Reidi tee kõrval mere ääres, joon apelsinimahla ja taamal kerkib vanalinna siluett.”

Vseviovi teine lemmikkoht on Kadriorg. “Ma jätan auto kuhugi eemale ja lähen jalgsi kohvikusse,” lausub ta. “Loen seal ajalehti, teen märkmeid. Alati enne oma raadiosaadet istun kohvikus, panen midagi paberile, elan sellesse maailma sisse. Kohvikus ringi vaadates ei teki sellist tunnet nagu kodus, et peab hakkama tolmu pühkima. Elan Kloostrimetsas ja sellepärast jalutan sageli Pirita ja Viimsi suunas. Sageli viib mu tee ka läbi vanalinna. Mulle avaldab muljet Noblessneri kant ja kogu see piirkond, mis seal kiirelt areneb.”