"Hirm on aluseks kõigile autoritaarsetele süsteemidele, need põhinevad hirmunud kodanikel. Hirm muudab ühiskonna ja inimese teovõimetuks," rääkis ajaloolane David Vseviov ja tõi näiteks Stalini ja Hitleri. "Hirm on tegelikult nagu nakkushaigus. Sageli on meil tunne, et nemad seal hirmutavad ja meie siin kardame. Tegelikult on hirmutajad ise hirmu epitsentris. Stalin kartis ise nii meeletult oma elu pärast, et see hirm oli tema haiguseks."

13. Metsaülikooli avaloengu pidas David Vseviov, tuues mitmeid näiteid nii Stalini kui Hitleri režiimidest, mis illustreerisid hirmu erinevaid tahkusid. Loengu avas Vseviov saksa pastori Martin Niemölleri tuntud tsitaadiga “Kui natsid tulid kommunistidele järele, ma vaikisin, sest ma pole kommunist. Kui tuldi  sotsiaaldemokraatidele järele, vaikisin samuti, sest ma ei ole sots. Kui tuldi ametiühingutegelaste järele, vaikisin, sest ma pole ka seda. Vaikisin ka siis, kui tuldi juutide järele, sest ma pole juut. Seejärel tuldi minu järele ja polnud enam kedagi, kes oleks avaldanud protesti.” Professor Vseviovi hinnangul iseloomustab see tsitaat kõnekalt hirmuga nakatunud maailma.

“Ma olen tegelikult üsna ükskõikne kommunismi kui ideoloogia hukkamõistmise suhtes, sest arvan, et ideoloogia on teisejärguline. Hirm on aluseks kõigile autoritaarsetele süsteemidele, need põhinevad hirmunud kodanikel. Hirm muudab ühiskonna ja inimese teovõimetuks. Siin saab tuua suurepäraseid näiteid Stalini režiimist. Näiteks ei suutnud Stalini asetäitja Kaganovitš riigijuhi puhkuse ajal iseseisvalt otsustada, kuidas Moskva jõe kaldale graniitplaate asetada. Kui lugeda tema kirjavahetust Staliniga, avaldub pilt, kus riigi teine mees ei suuda otsusele jõuda, samas peab ta  ju juhile näitama, et on ikkagi otsustaja,” kõneles Vseviov ja tõi teisegi näite.

“Taas viibis Stalin Moskvast eemal, tulemas oli ühe kultuuritegelase juubel, kelle elust oli valminud dokfilm. Filmide puhul oli tavaks, et Stalin vaatas need isiklikult enne kinolinale lubamist üle. Poliitbüroo juhid pidid tegema otsuse, kas filmi lubada või mitte.  Mida siis teha? Seltsimehed vaatasid filmi läbi ja andsid loa. Tuli siis Stalin tagasi ja oli loomulikult kogu asjaga kursis. Ta küsis:  võib-olla pole teil mind enam üldse vaja ja lahkus ruumist. See on kõnekas näide hirmust ja hirmutajate endi hirmutamisest. Kuidas saabki see kollegiaalne organ midagi otsustada, kui nende naised ja teised sugulased on laagrites…”. 

Sarnase näite toob Vseviov ka Eesti NSVst, kus oli olemas patunimekiri siinsete juhtivtöötajate kohta. “Need inimesed ise teadsid, et nad olid teinud võimuvastseid asju, võim teadis ja nad kõik teadsid, et võim teab. Nad olid kõik peos ja nad kõik teadsid seda.”

“Hirm on tegelikult nagu nakkushaigus. Sageli on meil tunne, et nemad seal hirmutavad ja meie siin kardame. Tegelikult on hirmutajad ise hirmu epitsentris. Stalin kartis ise nii meeletult oma elu pärast, et see hirm oli tema haiguseks. Ja haiged inimesed võtavad vastu haigeid otsuseid,” kõneles professor Vseviov.

“Nüanssides erinevad hirmu ja hirmutamise mehhanismid ajas ja ruumis, ent asja põhiolemus on ikka sama. Ka tänapäevasest Eestist saab tuua näiteid. 7-8 aastat tagasi kirjutati Postimehes üsna süütu lugu. Keegi inimene kirjutas Tallinna rohevöönditest, põõsastest-puudest. Mis mind üllatas – selle artikli all ei olnud allkirja, vaid toimetuse tekstike, et autor on neile teada. 99% tõenäosusega oli tegu linnavalitsuse mingi osakonna töötajaga, kelle seisukohad erinesid ülemuste omadest. Ja ongi olukord, kus inimene ei  julge kirjutada puudest ja põõsastest oma nime all. Ta on nakatunud hirmust. Samast ooperist on Tallinna koolidirektorite parteistamine ja on muidki näiteid. Mehhanism on ikka sama, lihtsalt mastaabid on teised.”

“Hirm ja hirmutamine pakub naudingut. Pole vahet, milliseid diktaatoreid vaatama, olgu see Stalin, Caligula või Nero. Ilmselt suurim nauding on võim. Mitte ühegi teise naudingu nimel pole külvatud nii palju hirmu,” rõhutas Vseviov.

13. Metsaülikool toimub 16.-20. augustini Käärikul. Tänavuse Metsaülikooli teemaks on “Mida Eesti kardab?” Teiste teemade hulgas tulevad arutelule hirmud Eestis, hirmu allikad, hirmud majandusruumis, hirmud naabrite, religiooni, haiguste ja maailma lõpu ees.