"On üldteada ja ka arstide ning teadlaste poolt kinnitust leidnud, et tüdrukute ja poiste arengukõverad on erinevad ehk moodsalt öeldes poisid avanevad tihtilugu hiljem. Mina hakkasin hästi ja teadlikult õppima alles ülikooli kolmandal kursusel. Kui mind oleks välja prakeeritud põhikoolis, siis poleks ma ilmselt täna nii õnnelik ja rahul, sest inimene saab olla õnnelik vaid juhul, kui tema töö pakub rahuldust," kirjutab psühhiaater Jüri Ennet.

Minister Reps tõi välja, et muutes keskhariduse lävendipõhiseks annab see tulevikus teadlikumad üliõpilased. Ainuõige mõte, aga Hiina müür tuleb vahelt kõrvaldada, sest tihti ei anna hinded õiget hinnangut- Kutseõpet ma üldse ei laida, sest mida muud peale kutsealaste teadmiste, ainult akadeemilisel tasandil ka ülikool anda saab. Ei ole kosmiline tarkus ja teadmine ülikoolis ning kutsekoolis ainult kutse. Need on sama asja erinevad küljed.

Poiste arengukõver on erinev tütarlaste omast

Tahaksin nüüd avaldada oma arvamust just oma isiklike kogemuste najalt. On üldteada ja ka arstide ning teadlaste poolt kinnitust leidnud, et tüdrukute ja poiste arengukõverad on erinevad ehk moodsalt öeldes poisid avanevad tihtilugu hiljem. Mina hakkasin hästi ja teadlikult õppima alles ülikooli kolmandal kursusel. Kui mind oleks välja prakeeritud põhikoolis, siis poleks ma ilmselt täna nii õnnelik ja rahul, sest inimene saab olla õnnelik vaid juhul, kui tema töö pakub rahuldust.

Ometigi sünnivad ju kõik inimesed siia ilma selleks, et saada õnnelikuks.

Väikestelt lastelt küsitakse tihtilugu juba lasteaias, kelleks nad tahavad suurtena saada. Mõni mudilane tahab autojuhiks, mõni politseinikuks, õpetajaks või isegi arstiks. Tahetakse saada ka korstnapühkijaks, sest vaade kõrgelt on ju ilus! Selliseid küsimusi tuleks esitada lastele pidevalt, et ärgitada nende mõtlemist ja panna neid unistama.

Koolijärgne elupraktika on näidanud, et iga poiss või tüdruk on mingil alal andekas, lihtsalt mõnel on vaja rohkem aega või abi selle ande avastamiseks. Mina näiteks leidsin oma kutsumuse juba kaheksandas klassis, kui üks koolivend sai epilepsiahoo. Nägin, kuidas kõik olid endast väljas ja loomulikult ehmatas see ka mind, aga minus tekkis soov aidata. Aidata oma klassivenda ja aidata inimesi. Kindlasti on neid, kellel juba varakult on sihid selged ja valik kerge, aga kindlasti on neid, kes alles keskkoolis hakkavad sellele mõtlema. Kui jõudis kätte keskkooli lõpetamise aeg, siis mina medalit ei saanud, eks ma polnud selleks ajaks veel piisavalt avanenud. Kuldmedali sai minu pinginaaber. Minu suureks õnneks olid tol ajal ülikooli astumiseks eraldi katsed, seal näitasin oma tegelikku vormi, kuid kõrgemate hinnetega pinginaaber ülikooli ei saanud. Seega võin kindlalt väita, et hindepõhine klassifitseerimine ei toimi. Ei toimi peale põhikooli, ega toimi peale keskkooli. Paljudele on vaja aega, et end näidata. Arvan, et minusuguseid on teisigi, kes tänu katsetele said ülikooli ja alles seal algas meie teadlik töö oma eesmärkide saavutamiseks.

Psühhiaatrina võin kinnitada, et stressikolle tekib kergelt, kui inimene ei ole leidnud oma andekuse rada või ei ole saanud sellel alal tegutseda. Inimene ju väärib seda, et ta on õnnelik. Kui ta peab tegelema sellega, mis teeb õnnetuks ja ei paku rahuolu, on probleemid kiired tulema. Sügisel, kui kooliaeg on alanud, tuleb tihti kokku puutuda sellega, et meie õpilaste vaimne tugevus on muutunud üha hapramaks.

Vaimne energia läheb faktide omandamiseks

Asi on selles, et koolisüsteem tahab pakkuda fakte, küll rakutasandil ja suurematel tasanditel kosmiliste mõõtudeni välja. Igas aines maksimaalselt palju fakte. Hoolsad õpilased tahavad olla tublid, nende vaimne energia läheb faktide omandamiseks ja selle taustal jääb väheseks oskusest neid fakte kasutada. Oskus mõelda hakkab kaduma! Igas aines oma sisemine loogika, aga sinnani nad ei jõua. Ei ole kasu faktidest, kui ei oska mõelda ja vastupidi. Kui mul on teada printsiip, et põletiku puhul on valu ja punetus, turse jt iseloomulikud tunnused ehk sümptomid, siis on mul mõttemuster teada. Saan, piltlikult öeldes,  diagnoosida olenemata sellest, kas põletik on silmas või varbas.

Külakiik –faktide ja mõtlemise tasakaal

Iga koolipoiss teab, et kui tahad kõrgele kiikuda peab kiik liikuma mõlemas suunas. Külakiik on väga hea näide, mille varal selgitada faktide ja mõtlemise tasakaalu. Selleks, et kiik saaks toimida on vaja võlli. Organismi puhul on selleks peaaju. Inimese aju töötab hästi ainult siis, kui verevarustus on hea. Ilmselt pole vaja näiteid kaugelt otsida. Hea ja loogiline: kui ikka nöör ümber kaela panna, siis minuti pärast on selge, et peaaju verevarustus on eluliselt tähtis.

Kogu inimese südame-veresoonkonna potentsiaalist läheb 1/5 ajusse, Kui noorte, miks mitte ka eakate, sest meil on elukestev õpe, potentsiaal on lihtsa matemaatilise näitena 1 meeter, siis sellest läheb 20 sentimeetrit ajusse. Ükskõik kui hea metoodika õpetamiseks on olemas, siis üle selle 20 sentimeetri ikkagi rakendada ei saa, sest piir on ees. Kui öeldakse, et lapsed peavad tegema sporti, siis pole see ainult sõnakõlks. Sportimine või üldse füüsiline tegevus edendab  südame –veresoonkonna tööd. Seeläbi on võimalik organismi tegude potentsiaali suurendada. Sporti pole vaja ainuüksi hea rühi ja ilusa keha pärast, vaid parandades vereringet saame suurendada ka ajutöö potentsiaali. Kõik ikka selleks, et saaks külakiiget kiigutada fakti ja mõtlemise suunas. Kehaline aktiivsus pole vajalik mitte ainult noortele, seda vajame kuni krematooriumi ukseni.

Kehaline aktiivsus kuni krematooriumi ukseni

Maailmakuulus mõtlemise ja mälu-uurija Endel Tulving  on avaldanud oma seisukohad mälu funktsioonide kohta. Tulvingu sõnul on mälul 4 funktsiooni, mis on suhteliselt iseseisvad, aga kokku moodustavad terviku. Need on: protseduuriline ehk kehaline (väike laps siputab, õpib istuma, käima, tantsima jne) mälu. Teine on semantiline ehk faktimälu. AB hakka pähe! Kolmas on episoodiline ehk eluloomälu ja neljas priming. Primingu seletamine on lihtne ühe hea näite varal. Kui laps õpib kodus selgeks luuletuse ja tal tuleb see hästi välja kodus vanaemale eteldes, aga klassiruumis ei suuda ta seda korrata! Loogiline järeldus on see, et lapsed peaksid õppima nii, et nad kujutavad ette klassiruumi situatsiooni. Näitlejad ju seda kasutavad, harjutamise ja töötamise koht ehk lava on sama. Kõik neli mälufunktsiooni on tähtsad, aga protseduuriline on kõige algus ja hooratas. Seda me saamegi läbi kehaliste harjutuste. Vanade puhul on hea ristsõnade lahendamine, aga parem veel kudumine, klaverimäng jne. Meie organismis on tegelikult suur hulk realiseerimata potentsiaali!

Muutes keha asendit, saame parandada verevarust!

Inimese keha tuleb väga hästi toime enese reguleerimisega, kui tingimused on soodsad. Organism on targem ja tugevam, kui paljud oskavad arvata. Ega muidu inimesed poleks aastatuhandete jooksul suutnud ellu jääda ja kohaneda.

Lihtne näide jällegi-kui palava ilmaga kaua ühel kohal seista, võib minestada, sest veri liigub-valgub peast jalgadesse. Minestuse puhul ei tohi hakata inimest püsti tõstma, laske rahulikult lamada ja tõstke hoopis jalad peast kõrgemale. Sel viisil korrigeerides keha asendit, parandame vereringet ja aju saab uuesti piisavalt verd.

Seda tõde saab kasutada ka igapäevaelus, kui teeme vähemalt korra tunnis mõne lihtsa harjutuse. Mina olen enda ja oma patsientide jaoks välja töötanud lihtsa viisi, kuidas ka istuvat tööd tegev inimese saab isegi kontoris oma verevarustust parandada ja seeläbi oma potentsiaali suurendada. Nimetan seda ise Enneti palveks. Vaja on tõusta, sirutada-ringutada end ülesse, otsekui küünitades midagi kõrgelt riiulilt haarama.  Siis painutada- laskuda  ette-alla, võib toetada küünarnukid ka põlvedele. Rahuneb kogu keha, paraneb aju ja organismi tegevus! Ning tagasi lähteasendisse e püsti.  Vanemad inimesed võivad seda harjutust teha istudes ja kui on probleemiks kõrge vererõhk, siis jälgida, et pea ei liiguks põlvedest allapoole, ehk võtta selline tukkuva kutsari asend.

Igaüks on andekas omal valdkonnas

Kokkuvõttes võib öelda, et kuna inimene on nii keeruline organism, siis lihtne hinnetepõhine prakeerimine ei ole põhjendatud. Rohkem on vaja tegeleda õpilaste suunamisega oma õnne rajale juba alates lasteaiast. Ühendada tuleb kehaline ja vaimne areng, et ka hilised avanejad saaksid kasutada oma täit potentsiaali ja leiaksid oma anded. Loodetavasti enne, kui tuleb suur Hiina müür ja nad lihtsalt hinnete põhjal elimineeritakse.

Kõik me oleme mingis valdkonnas andekad, aga selleks tuleb  õige valdkond leida. Eestis on selleks head võimalused, vaja ainult leida oma tee, mis õnneradadele viib.