Eesti Kalaliidu juht: listeeriasaaga võis sündida sellest, et taanlased lasid Eesti kalal halvaks minna

"Inimesed muudkui helistavad ja küsivad, kas neil on ikka ohutu kala süüa, ja mina vastan, et loomulikult on," ütleb Eesti Kalaliidu juhataja Valdur Noormägi, kes teeb seoses listeeriaskandaaliga juba enam kui pool aastat pikki tööpäevi, et päästa meie kalatööstuse hea nimi nii kodu- kui ka välismaal. Tema sõnul pole ükski Eesti tootja skandaalis vähimalgi määral süüdi.

Pilt: Albert Truuväärt
Eesti

Eesti Kalaliidu juht: listeeriasaaga võis sündida sellest, et taanlased lasid Eesti kalal halvaks minna (2)

Virkko Lepassalu

"Inimesed muudkui helistavad ja küsivad, kas neil on ikka ohutu kala süüa, ja mina vastan, et loomulikult on," ütleb Eesti Kalaliidu juhataja Valdur Noormägi, kes teeb seoses listeeriaskandaaliga juba enam kui pool aastat pikki tööpäevi, et päästa meie kalatööstuse hea nimi nii kodu- kui ka välismaal. Tema sõnul pole ükski Eesti tootja skandaalis vähimalgi määral süüdi.

Noormägi veenab kõiki, et Eesti kalatooted on vaatamata listeeriaskandaalile, milles hävis umbes 15% käibest, jätkuvalt ohutud. Kõik tootjad käivad nüüd eriti nööri mööda. Veelgi enam – püsib tõsine lootus, et tüli keskmesse sattunud kalatööstur Mati Vetevoolu tehas saab uue aasta alguses tootmist jätkata.

Ühes meediapealkirjas nimetati veterinaar- ja toiduameti (VTA) asedirektorit Olev Kaldat, kes juhtivat listeeriavastaseid samme, riigi vihatuimaks ametnikuks. Kas teie ka vihkate Olev Kaldat?

Ei, mul ei ole põhjust teda vihata. (Naerab lühidalt, kuid rõõmutult.)

See, et VTA arvab ühte- ja Mati Vetevool teismoodi, ei anna põhjust vihkamiseks. Tavaliselt on nii, et kui amet ja mõni ettevõte ei suuda kokku leppida, siis isiklikku viha pole kummalgi mõtet pidada, vaid asja lahendab kohus. See pole olnud kõige hullem pealkiri. (Muigab.)

Kui kaua on Eestis kalalt listeeriaanalüüse võetud – kas seda tehti juba nõukogude ajal?

Jah, kindlasti. Viimasel ajal on analüüsid olnud EL-i direktiiviga lubatu piirides. Ja tüvede eraldamine listeerias, nende kindlaks määramine on omakorda täielikult uus tehnoloogia, mida kasutatakse üldse viimane pool aastat. Varem pole sellega üldse tegeldud. Meedias on väidetud, et see hiljuti avastatud niinimetatud kuri bakter ST 1247 on seotud ainult M.V.Wooliga, aga tegelikult see nii ei ole. Seda on uuritud üldse ainult kolmes protsendis kalatoodetes. Teistes võib see sama bakter vabalt samuti sees olla.

Miks üldse hakati listeeriabakterit üle poole aasta tagasi põhjalikumalt uurima?

Ilmselt leiti seda bakteritüve nii Taani patisentidelt kui ka M.V. Wooli toodetest, aga siduda Taani surmasid M.V. Wooliga on ennatlik. Tegelikult teaduslik põhjendus selles osas puudub. Nii et kui "Pealtnägija" ja Vahur Kersna näitasid näpuga M.V.Wooli peale, siis see oli ennatlik, ja eks nüüd M.V.Wool hakkab end kohtus kaitsma.

Ehk siis skandaal sai alguse sellest, et Taani terviseametnikud leidsid M.V.Wooli toodetest tavalisest kahtlasemal määral listeeriabakterit ja teatasid meie VTA-le?

Taani juhtumite side Wooliga on vaid oletuslik. Taani juhtumid puudutasid vanemaid inimesi, kelle puhul ei mäletatud täpselt, kas nad sõid kala või mitte. Ammugi mitte, kas nad sõid Wooli kala. Taani tervishoiuameti vastustes meile seisab samuti, et need inimesed olid kõik võrdlemisi kõrges eas. Nende immuunsüsteem polnud nii tugev, ja seega ütlesid taanlased, et neil pole alust siduda neid surmasid M.V.Wooliga. Need juhtumid on kõik lisaks veel aastatetagused. Alles hiljem tehti see bakteri sekveneerimine (tüve eraldamine – toim), aga teadlased väidavad, et sedasama bakterit võib ka mujal olla, seda ei pruukinud leiduda ainult M.V. Wooli toodetes.

Ühesõnaga, need haigestunud või hukkunud taanlased võisid saatuslikke ülemääraseid listeeriabaktereid saada ükskõik kust?

Jah, ega selle päritolu ei ole teadlased dokumentaalselt kinnitanud.

Miks üldse siis M.V.Wooli tooteid Taanis uurima hakati?

Euroopa Liidus toimib kiirreageerimissüsteem (Euroopa Liidu toidu ja sööda kiirhoiatussüsteem RASFF), et kui toit on riknenud või halva kvaliteediga, pannakse see süsteemi üles ja valmistajamaa VTA peab uurima hakkama. Ja kui M.V.Wooli toodetest proove võeti – seda seoses regulaarse või tavapärase kontrolliga –, selgus, et oli rikutud temperatuuriahelat. M.V.Wool andis tooted Taani tarnijale välja ühe temperatuuriga, kus oli näha, mis temperatuur peab olema. Ladustatud ja transporditud aga oldi Taanis üldse vale temperatuuriga. Taanlased olid Wooli pakendile pannud oma kirjad peale, nad olid tõstnud hoidmistemperatuuri paar kraadi, ja sellest asi alguse saigi.

Nii et see listeeria võis üle lubatud määra paljuneda ja kala rahvakeeli öeldes halvaks minna hoopis Taanis sealsete valede säilitamistingimuste tõttu?

Vaadake, listeeriat leidub igaühes meist. Teis ja minus. Tal on looduslik foon. Kõige suurem on looduslik foon kevadel ja sügisel. Kevadel, kui veed sulavad merre kokku, jõuab see kalade toitu, ja siis on teda ka kalades rohkem sees.

Toodetele on ette nähtud säilivustemperatuur. Teatud aja vältel, kui toodet on lubatud teatud temperatuuril säilitada, ei tohi listeeriabakteri kontsentratsioon olla suurem kui 100 ühikut ühe grammi kohta. Nagu teadlased räägivad, pidi see olema väga visa bakter, mida ei võta ei püssi- ega ussirohi. Aga jah, temperatuuri kõikumised mõjutavad teda palju. (Lubatud norm – kuni 100 elujõulist bakteri grammi kohta – on antud suure varuga. Väidetavalt tekkivat listeeriaga seotud haigusnähud, kui ületatakse 1000 elujõulist bakterit grammi kohta.)

Kas Eesti lähemast ajaloost üldse on teada mõni listerioosipuhang?

Mina töötan kalaliidus alates 1. maist 1998. Mina küll ei tea, et oleks.

Niisiis, praeguse listerioosipaanika põhjustas asjaolu, et VTA sai Taanist andmed ja algatati uurimine, et M.V.Wooli toodetes leiti listeeeriat. Hiljem selgus, et see võis seal lubatust kõrgema määrani paljuneda hoopis Taani sisseostja vale hoiutemperatuuri tõttu?

Kõigepealt jõudsid need andmed hoopis mina kätte – meie suursaadikult Taanis, kes saatis materjalid ja ütles, et sellest on tulemas sealses lehes artikkel. Mina ei osanud midagi edasi teha. Kui algul seda artiklit lugesin, paistsid faktid ikka väga hullud. Põhimõtteliselt oli artiklis kirjas, et eestlased mürgitavad taanlasi. (Muigab sarkastiliselt.) Noh, et teie olete süüdi.

Kui ma asja pikapeale uurima hakkasin, ja kui VTA hakkas uurima, siis saime teada, et tegelikult oli see kõik… ülepaisutatud meediakäsitlus.

Ühesõnaga – sellega, et taanlased "marineerisid" Eestist pärit kala valel hoiutemperatuuril, põhjustati Eesti kalatööstusele ulatuslik mainekahju. Niimoodi või?

On küll nii, jah. Peaaegu kohe pärast selle artikli ilmumist öeldi väga paljud lepingud üles. Just lõhetoodetele. Mitte ainult Taanis, vaid ka Skandinaavia maades. Kalaäri Euroopas on võrdlemisi kitsas. Tegijad on ühed ja samad firmad. Otsitakse, kust saab kvaliteetset ja odavat toodet. Konkurents kala osas on ikka äärmiselt karm. Nii meil Eestis kui ka igal pool väljamaal.

Järgmise sammuna  läks VTA Vetevoolu tööstusest proove  võtma?

Jah, sealt leiti listeeriabakterit. (Väidetavalt sama tüve, mis Taanis haigestunutel.) VTA kehtestas Vetevoolu ettevõttele nn nulltolerantsi ehk siis bakterit ennast ei tohi üldse esineda. Selle peale ütles Mati Vetevool, et see pole seaduslik, sest Euroopas lubab regulatsioon listeeriat kuni 100 ühikut ühe grammi kohta.  Tavaliselt võetakse proove ühest grammist, aga M.V.Wooli toodete puhul 25 grammist. Tõenäosus, et listeeriabakter sinna proovi satub, on väga suur. Ja tehasest ei tohtinud välja minna ühtegi toodet, mis oli listeeriabakteriga. Olgugi et listeeriat leidus lubatud piires.

Algasid erimeelsused ja nii see keris konfliktini – ümarlaua ääres kokkuleppele ei jõutud ja M.V.Wool andis asja kohtusse.

Listeeria määra reguleerib muuhulgas üks Euroopa Liidu määrus?

Ma ei ole jurist. Aga seda tean ma kohe kindlasti, et toodetes on lubatud listeeriabakteri määr ühe grammi kohta 100 ühikut. See on seadusandlikes aktides igal pool kirjas. Aga mille pärast see konflikt – meie VTA nõuab M.V.Wooli toodetelt nulltolerantsi. Ja M.V.Wool omakorda rõhub sellele, mis seaduses on lubatud.

Kuidas see nulltolerants on kehtestatud ja milliste seaduste alusel – selle kohta tegime suvel maaeluministeeriumile järelepärimise, aga siiamaani pole vastust saanud.

Kuidas saab olla võimalik, et kõigepealt võttis VTA Vetevoolu tehasest proovid ja tulemused näitasid ühes laboris ühtesid numbreid ja teises laboris teisi?

Minu jaoks on see müstika. VTA ametnik ise võttis ühest ja samast kohast proovid ja paigutas eri anumatesse. Ühed läksid VTL-i (veterinaar- ja toidulaborisse), teised tervisekaitseameti laborisse. Ja tulemused tulid erinevad. VTA tunnustatud labor (VTL) näitas, et viiest proovist kolm või neli olid positiivsed. Tervisekaitseameti labor näitas, et kõik on okei. Listeeriabakter null. Ei leitud üldse. Kuidas nii saab olla?

Pakkusime VTA-le, et tehkem analüüsi mingis kolmandas, täiesti erapooletus laboris – et viime Soome või Riiga, ja siis on olemas veel tervisekaitse kesklabor, aga VTA keeldus. Et nemad tunnustavad VTL-i kui referentlaborit ja töötavad sellega edasi.

Kas võib siin olla tegemist mingi Vetevoolu-vastase vandenõuga, kambakaga – konkurendid ja mõned poliitikud ja ametnikud koos?

Ei ole. Ma ei usu seda!

Kuidas seda kõike siis nimetada? Sügavaks arusaamatuseks?

Ma arvan, et siin on… (Ohkab raskelt.) Vetevool arvas, et meil on õigusriik. Et kõik on korras, kui kõik on lubatud normide piirides,  ja ta järgib toiduohutust olemasoleva seadusandluse alusel, või siis nii, nagu seda on talle tõlgendanud eri juristid. VTA tõlgendab seadusi jälle oma äranägemist mööda ja sealt siis tekkiski konflikt. Ma ei usu, et konkurendid on midagi lavastanud, või survestanud VTA-d. See on udujutt. Mõnede poliitikute väljamõeldis. See on konflikt puhtalt sellel pinnal, kuidas mõistetakse seadusi.

Kas seda võiks VTA-le ette heita, et ta on M.V.Wooli kuidagi liiga jäigalt suhtunud? 125 inimest ähvardab tööta jäämine?

Kui me istusime ministeeriumis, siis ütles VTA peadirektor Halliste väga imeliku lause. Et tema on korrakaitseorgan. Kurat! Lugege VTA põhikirja! Ta ei ole korrakaitseorgan, vaid toidu- jm järelevalve asutus, mis peab organiseerima ja tegema muuhulgas toidu üle järelevalvet. Minu seisukoht on see, et VTA ei saa olla ainult karistav asutus. Ettevõte, kui ta jääb hätta, peaks hakkama koostööd tegema VTA-ga. Praegu see koostöö puudub absoluutselt. Näiteks kui M.V.Wool teeb praegu süvapuhastust, on ta mitu korda kutsunud VTA-d, et olge head, saatke oma esindajad tehastesse, et nad näeksid, kuidas ja mida me teeme. Olge head, andke nõu. Aga ei, koostöö on absoluutselt välistatud. See ei ole ainult M.V.Wooli, vaid ka teiste kalatööstuste mure.

Samas ühe poeketi ja lihatööstusega läks see listeeriatõrje kuidagi valutult – puhastati kähku ära ja keegi ei mäleta ka enam.

See oli lausa uskumatu, mis järgnes suvel "Pealtnägija" saatele. Iga pressiteade, mis VTA-st tuli – bakter, bakter, bakter. Ja sellega külvati tarbijate seas paanikat. Ei öeldud, kas bakterit esines lubatu piires või mitte. Lihtsalt – me leidsime jälle listeeriabakteri. Ja rahvas oli juba paanikas. Nad ei teadnud, kas minna kala ostma või mitte. Paljud helistavad ja küsivad, ja kui sa siis seletad, mis on lubatud piirmäärad, kus listeeriat on, kus teda ei ole, hakatakse olukorda mõistma. Ja mulle jääb täielikult selline arusaam, et kui VTA ise väidab, et mingit taudi levikut ei ole, ja terviseamet väidab, et sel aastal pole mitte ühtegi isikut nakatunud sellesse nn kurja listeeriabakterisse ST 1247. Siis milleks sellised väga kardinaalsed sammud, nagu M.V.Wooli tegevuse täielik peatamine ja laovarude hävitamine?

Helsingin Sanomat tahtis samal teemal teha artiklit ja nad tulid siia. Küsitlesid osapooli ja pärast ütlesid, et ei kirjuta, sest see oleks paanika õhutamine.

Kas Vetevoolul on ikka lootus oma tehas ära päästa?

Nüüd siis jah igasuguste piltlikult öeldes karukäppade ja karusalvidega ja ma ei tea, mis seal kõik kasutusel on… Ühesõnaga, tehases on kõik instrumendid viimseni detailselt lahti võetud, kõik ära pestud, aurutatud, kuumutatud. Ma ei tea, mida kõike tehtud, et seda bakterit seal ei oleks. Nad lõpetavad sel  nädalal töö ära. Nüüd lähipäevadel võetakse sealt proovid. Siis neid uuritakse, kas leidub bakterit või mitte. Ja siis jaanuaris-veebruaris ehk avatakse tootmine uuesti.

Kui VTA edaspidigi Vetevoolult nõuab, et listeeria osas olgu nulltolerants, siis ei ole ju reaalne tehast edasi pidada?

Üks asi jah, et nad on tehase steriilseks teinud. Nüüd kui sa tood tooraine sisse, tuleb listeeriabakter ikkagi. Tuleb hakata siis toorainest proove võtma. Aga siin tulevadki jälle piirmäärad… Meil oli VTA-ga oktoobris juttu. Ja nad ütlesid, et kui nüüd on analüüsid korras, siis nad kaaluvad nulltolerantsist loobumist. Kõik sõltub VTA-st.

Ega looduse vastu ei saa.

Ja nüüd on see nulltolerantsi nõue ühe ettevõtte suhtes Eesti siseturu segi paisanud. Ja mõned poliitikud süüdistavad teisi ettevõtteid, et nemad on selle taga. Aga tegelikult ei ole.

Kes on sellest listeeriaskandaalist kaotanud peale Vetevoolu – ja kes võitnud?

No ega keegi pole võitnud. Inimesed ostavad oma toidu põhiliselt kodulähedasest supermarketist ja seal on sortiment jäänud ju vaesemaks. Kõiki kalu ei olegi enam saadaval. Kõige suurem käibelangus on just punase kala osas: lõhe ja vikerforell. Värske, külmsuits ja sool. Aga see on laienenud ka teistele kaladele. Ega keegi ju kala niisama ei osta – kõik ostavad endale meeldiva brändi kala.

Meil on terve turg täis Norra kala?

Ega meil omal ju lõhet ei ole. Meie oma kasvatajatelt leidub ainult vikerforelli: 500 tonni aastas, mis on nagu piisk meres. Sisse tuuakse 5000-5500 tonni. Ja sellest vikerforellist ja lõhest omakorda enamus läheb väljamaale. Tooraine tuleb sisse, siin tehakse toode, saadetakse edasi. Kaugemad punktid on lõhetoodetel Hiina ja Jaapan. Nüüd oleme saanud listeeria kaela ja kui sügisel messidel küsisime, et miks te lepingud üles ütlete, siis räägiti, et otsustati meedia põhjal. Teil on ju listeeria! Kui hakkad seletama, et meie veterinaarametnikud on kehtestanud kohati nulltolerantsi, siis jälle imestatakse, et mis asi see nulltolerants on. Nemad ei tea sellist asja. Kui on listeeria normi piires, siis peaks nende meelest justkui kõik korras olema.

Sotsiaalmeedias levitati õuduslugusid Norra kalast – basseinide põhjas meetripaksune saast?

Näiteks üks juhus, kus inimene oli kaitseriietuses ja juures tekst, et kala on nii mürgine, et inimene peab käima kaitseriietuses. No tegelikult absoluutne… Ta oli igapäevases töö- või kaitseriietuses, et kalad ei saaks väljastpoolt mingit saastet, aga mitte vastupidi. Terve maailm ju sööb Norra lõhet! Eks siin on ka võitlus turu pärast. Näiteks Soti farmerid-kalakasvatajad – nad ju süüdistasid kümme aastat tagasi Norrat, et see pakub liiga odavat kala ja nad pole konkurentsivõimelised. Nad suutsid Euroopa Komisjoni nii kaugele viia, et tõsteti lõhe hinda. Hakati kohut käima. Pärast pöörati otsus tagasi, sest leiti, et oli eksitud.

Kas eestlase organism on üldse toore kala tarbimisega kohanenud – või oleks kala ikkagi mõttekas kuidagi kuumtöödelda?

Sõltub inimesest. Mina paneksin Norra lõhele Viru keskusesse mälestussamba. 1995. a tegutses Viru ringi peal üks esimesi ärikeskusi ja Vetevool alustas keldripoes lõhe müüki. See oli ainuke koht Tallinnas, kust sai punast kala. Ta müüs seda kuu jooksul ühe konteineri ehk 17 tonni. Praegu ta toob ühes nädalas 6-7 konteinerit. Kui olete kogu aeg lõhet söönud, tüütab see ühel hetkel ära. Hakatakse otsima uusi kalu. Lõhet on hea kerge teha. Viskad ahju, tilli peale, sidrunit ka. Aga inimene tüdineb, ja siis hakati proovima, ahvenat, latikat, haugi. Igasuguseid muid kalaliike. Lõhe vedas üles eestlaste kalatarbimise mitmekesisuse. Mina teen lõhet väga harva. Hommikul võileiva peale. Aga kui ma praadi tahan, siis vaatan pigem teiste kalaliikide poole. Eesti kalad on väga head. Aga miks nad on nii kallid – seda peab kaupmeeste käest küsima.

Meile ei meeldi kaupluste juurdehindlused. On tekkinud surnud ring. Rahvas ütleb, et kala ei osteta, sest kala on kallis. Me ju teame, mis hinnaga me kettidele anname. Me ütleme, et kui te sellise hinnaga panete ta letti, siis on selge, et keegi ei osta. Juurdehindlused võiksid olla väiksemad. Igasugused marketingikulud tuleb katta ja nii edasi. Kaupmees on istunud meile kukile ja dikteerib.

Listeeriabakter on meie igapäevane kaaslane

Listeeriaskandaal algas avalikkuse jaoks sellest, et Taani meedia kirjutas märtsis: riigis on alates 2016. aastast olnud kokku üheksa listerioosi haigestumise juhtumit, millest kaks lõppesid surmaga.

Taani riikliku toiduinstituudi teatel olevat üks inimene haigestunud 2016. aasta detsembris, viis 2017. aastal, üks eelmisel ning kaks sama tüüpi listerioosi olevat esinenud tänavu. Kõik haigestunud olid juba enne listerioosinakkuse saamist haiged ja valdavalt vanemapoolsed, mis tähendab, et nende organism oli nõrgestatud.

Taani meedias kajastatut – et eestlased tapavad kalaga taanlasi – võimendas meie oma. Skandaal üha keris ja nii mõnedki poliitikud nägid juhtunus ametnike ja konkurentide rünnakut M.V.Wooli kalatööstuse vastu. Seda enam, et Mati Vetevoolu tuntakse kui tõeliselt pühendunud ja vastutustundlikku, end nullist üles töötanud kalatootjat.

Sasipuntra harutamise, kas Taanis jt Euroopa riikides ilmnenud haigusjuhtudes võib süüdistada M.V.Wooli tehase tööd, muudab keeruliseks tõsiasi, et listeeriaannuse võib peale kala saada tervest rodust kuumutamata toitudest. Listeeriat võib leida  jäätisest, igasugustest puuviljadest, külmutatud marjadest, aedviljadest, friikartulitest ja isegi hot-dogidest.

Kui kohe pärast skandaali esines veterinaar- ja toiduamet pigem Vetevoolu firmat kaitsvalt – seda enam, et Taani võimud ettevõtet ei süüdistanud –, siis nüüdseks on VTA ja M.V.Wooli suhted madalikul, sest tehasest leidis VTA nn agressiivset bakteritüve ST1247. Lisaks tehase desinfiteerimisele käskis VTA hävitada kõik Vetevoolu tehase laovarud.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...