Eesti Pank laenas end Pätsi semudest suurfirmaomanikele kullast tühjaks

"Niisugune raha väljaviimine, nagu me praeguste suurpankade juures näeme, oli ennesõjaaegses Eestis täiesti võimatu," kinnitas majandusajaloolane Jaak Valge. "Väliskapitali suhtuti üldse väga umbusklikult. Kolmekümnendate aastate keskel tuli näiteks nõue, et ettevõtete juhatuses ei tohi olla üle ühe või kahe välisriikide kodaniku."

Pilt: Arhiiv/Väikeste ja nõrkade kommertspankade eluiga ei olnud kahekümnendatel aastatel kuigi pikk, uksed pidi sulgema ka Põhja pank. Hoopis elujõulisemaks osutusid laenuühistutest välja kasvanud ühistupangad, mis muutusid tõeliseks majanduse mootoriks.
Ajalugu

Eesti Pank laenas end Pätsi semudest suurfirmaomanikele kullast tühjaks

Ivo Karlep

"Niisugune raha väljaviimine, nagu me praeguste suurpankade juures näeme, oli ennesõjaaegses Eestis täiesti võimatu," kinnitas majandusajaloolane Jaak Valge. "Väliskapitali suhtuti üldse väga umbusklikult. Kolmekümnendate aastate keskel tuli näiteks nõue, et ettevõtete juhatuses ei tohi olla üle ühe või kahe välisriikide kodaniku."

Pärast Tartu rahu tegemist sai Eestist Nõukogude Venemaa jaoks aken välismaailma. Just Eesti kaudu vahendati paari järgneva aasta jooksul läände hiiglaslik varandus – pea kogu enamlaste Venemaalt välja veetud kullakogus ning lisaks sellele plaatina, briljandid ja muid väärisesemeid. Hinnanguliselt liikus Eesti kaudu ligi 4% kogu maailma riiklikest kullavarudest. Eesti Pank ja riigikassa teenisid enamlaste kulla vahendamisega kordades rohkem, kui oli saadud pärast rahu tegemist endise tsaaririigi kulda. Paraku oli see raha juba 1924. aasta alguseks ära raisatud.

Ajaloolase Jaak Valge hinnangul võis see summa olla kõige tagasihoidlikuma arvestuse kohaselt 30 miljonit kuldrubla, aga suure tõenäosusega veel palju rohkem.

Kuld kadus nelja tuule poole

Algusaegade korralagedus Eesti Panga arvepidamises ei lase veel nüüdki täpset summat öelda. Hämamine andmetega oli kasulik eelkõige Eesti Pangale käpa peale pannud valitsusjuhile Konstantin Pätsile ja temaga seotud kildkonnale, kuhu kuulus ka Johan Laidoner ja Eesti Panga juhtiv tegelane Georg Westle, samuti ärimeestest vennad Puhkid. Eesti Pank andis just neile kergel käel laenuks tohutuid summasid, mis vähegi korras majapidamist omavas pangas poleks kõne alla tulnud.

1919. aastal loodud Eesti Pank oli alguses nii raha emiteerija ja rahakursi hoidja kui ka laenude andja, kuna kommertspanku oli vähe ning nad ei suutnud välja anda nii palju laene, kui oli nende järele nõudlust. Elati väga suurte lootustega ja helge tuleviku ootuses. "Kellel vähegi ärimehe verd oli, asutas mingisuguse osaühisuse või tööstuse, sest pangalaene anti lihtsalt. Valitses üldine arvamine, et õige varsti hakkab välismaa kapitali voolama sisse ustest ja akendest ja kes selleks ajaks firmale vähemalt nimesildi muretsenud, oli tehtud mees," on tol ajal valitsenud meeleolusid kirjeldanud ajaloouurija Valdeko Vende.

Eesti Pank andis tõesti laenu väiksema protsendiga kui kommertspangad, kuid need läksid eelkõige suurtööstusele, mitte alustavale väikeettevõtjale. Finantseeriti nõrku Vene turuga seotud ettevõtteid, mis varsti pankrotti läksid, sest Venemaa lõpetas pärast kullamüügi lõppu tihedamad majandussuhted Eestiga. Hiljem edukaks osutunud ettevõtted olid ebasoosingus. Eesti Pangas eelistati isikuid, kes olid seotud Põllumeeste Kogude tippliikmetega. Niisiis anti laenu lahkel käel, aga ainult omadele. Niisugune laenupoliitika rikkus kehtivaid õigusakte, keskpanga tühjaks laenamine oli isegi tollases Euroopa praktikas täiesti enneolematu. Pole ime, et riigi majandus hakkas tasapisi alla käima.

Alles tööerakondlase Otto Strandmani 1923. aasta 7. detsembril riigikogus peetud kõne sai muutuste aja alguseks. Strandman tõendas, et Eesti Pank on müünud või kergekäeliselt välja laenanud riigi kullatagavarasid. Selle järel Eesti Panka revideerinud riigikontroll kinnitas seda. Võimalik, et hüperinflatsioon oligi Pätsi varjatud eesmärk, et ta saaks pärast nii enda kui ka kamraadide hiigellaenud odavnenud raha tõttu suures osas korstnasse kirjutada.

Ühistupangandus tegi imet

Karm reaalsus oli see, et väliskapital Eestisse ei tulnud, Eesti Pangal sai raha otsa, rahakurss oli aga lootusetult langenud. Et Eesti Panka mitte pankrotti lasta, lõpetati seal raha laenamine ja selle asemele tehti riiklik Pikalaenupank.

Aga raha oli majanduse käimatõmbamiseks vaja rohkem, kui üks riiklik pank ja mõned kommertspangad suutsid laenata. Selle kitsaskoha täitmiseks sai hoo sisse ühislaenu-hoiuühistute asutamise buum, kus panga kunded olid ühtlasi ka selle omanikud. 1924-1929 asutati neid 152, enne sõda oli neid üldse 240. Ühistuid oli kõikides Eesti linnades ja väikeasulates, nad olid rahvalähedased ja usaldusväärsed asutused. Nii sai võimalikuks ka väikehoiuste koondamine suurema laenurahastu loomiseks. Anti välja peamiselt lühiajalisi, suhteliselt väikesi laene, mis toetasid eeskätt kohalikku väikeettevõtlust ja ehitustegevust. Tunti praktiliselt kõiki laenuandjaid ja -võtjaid. Riski viis miinimumini nn rahva silm, mis jälgis kõiki ja kõike. Seadused olid pankrottide puhul ranged.

1932. a krediidiasutuste seadusega nimetati laenu-hoiuühisused ehk ühingud ja tagavarakassad ümber ühispankadeks ning neile anti ühtlasi kommertspankade õigused. Võib öelda, et need sammud võimaldasid edaspidi laenu saada kõigil ausatel väikeettevõtjatel, kes tões ja vaimus oma ettevõtet püüdsid kasvatada, aga kel ei olnud tutvusi pealinnas, et suurtelt pankadelt kergelt raha saada, nagu Põllumeeste Kogude tuusadele lähedalseisvad isikud võisid teha. See andis inimestele usku ka oma ettevõtmistesse ja tugevdas ühtlasi riigi usaldusväärsust ettevõtlike inimeste silmis.

Kõige rohkem oli ühispanku Harjumaal ja Tartumaal, kuid nagu öeldud, need olid olemas kõikides maakondades – ja just selles seisneski ühistupankade tugevus. 1938. aastal ületasid krediidiühistute antud laenud juba aktsia- ja linnapankade laenumahu. Arvukas liikmeskond sidus krediidiühistud rahvaga tihedamini kui teised pangad, mistõttu oli ka krediidiühistute hoiuste maht tunduvalt suurem kui aktsia- ja linnapankades. 1940. aasta mais oli 15 erapanga hoiuarvetel 7,9 miljonit krooni, aga ainuüksi 61 tähtsamas ühispangas 9,1 miljonit krooni.
"Ühistute võrk oli päris suur ja tihe, aga välispanku Eestis tol ajal ei olnud, nagu polnud ka praeguse ajaga võrreldes peaaegu üldse väliskapitali," kommenteeris Jaak Valge. "Saadi ka omal jõul päris kenasti hakkama, ja just tänu ühistutele."

Saadi ise hakkama

Valge arvates võib väliskapitali eemalehoidmist seletada ühelt poolt hirmuga Nõukogude Liidu ees. Aga ega Eesti seadused ka väliskapitali kuigivõrd ei soosinud. Kuid eraisikutest omanike seas oli siiski ka välismaalasi. Nii oli kõige suuremas kommertspangas Scheeli pangas sees Saksa, Rootsi ja Taani kapitali.

"Aga niisugune raha väljaviimine, nagu me praeguste suurpankade juures näeme, oli tol ajal täiesti võimatu," kinnitas Valge. "Väliskapitali suhtuti üldse väga umbusklikult. Kolmekümnendate aastate keskel tuli näiteks nõue, et ettevõtete juhatuses ei tohtinud olla üle ühe või kahe välisriikide kodaniku. Sellist oma riigi huve esiplaanile seadvat poliitikat on rakendatud ka hiljem päris mitmetes riikides. Selle poliitika nimi on majanduslik natsionalism ja seda rakendatakse nn kasvuhüppe faasis. Näiteks Lõuna-Koreas, Malaisias, Singapuris ja Hong Kongis. Need riigid on olnud kiire majandusliku kasvuga just nn majandusliku natsionalismi faasis, ikka oma 10% aastas. Sellega saadakse kiire hoog ja mingi tase kätte ja alles siis avatakse oma majandus välisrahale."

Valge lisas, et Eesti majandus arenes pärast kolmekümnendate alguse suurt majanduskriisi kiiresti ka omal jõul ning selleks andis väga hea eelduse korralike omamaiste ühistupankade olemasolu. "Kõik riigid tõmbusid kriisi ajal tagasi ja tegelesid põhiliselt iseendaga, vaatasid, kuidas ise hakkama saada. Ega tol ajal teist valikut ju ei olnudki," tõdes Valge.

Laadimine...Laadimine...