Nõukogude Venemaa "pesi" Eesti Panga kaudu tsaari mündid, kullakangid ja briljandid lääneriikidele vastuvõetavaks, Eesti riik võis ärilt teenida üle 30 miljoni kuldrubla.

Hiljuti tuli päevavalgele, kuidas läbi Eestis tegutseva panga Venemaa musta raha pesti. Siin pole midagi uut. Tartu rahu sõlmimise järel “pesi” Nõukogude Venemaa Eesti abil puhtaks ja parseldas maailma uskumatuid koguseid tsaaririigilt päritud või aadlikelt röövitud kulda.

Tallinnas räägiti veel pikka aega pärast Tartu rahulepingu sõlmimist puhkenud kullamüügi aktsioonide lõppu lugusid muinasjutulistest kasumitest, mida Tallinnas asuva Nõukogude Venemaa esindusega sahkerdajad saanud. Tallinna kaubandusesindust revideerimas käinud Moskva kõrge emissar Jakubov iseloomustas sealset olukorda kui “kaost, milles väljendub kuritegelik suhtumine Nõukogude töötava rahva varadesse”.

Äri enamlastega sai Eestile saatuslikuks?

Pärast oktoobrirevolutsiooni Nõukogude Venemaa rahanduse rahvakomissariks määratud Issidor Gukovski saadeti 1920. aastal Vene NFSV esindajaks Eestis. Gukovski oli avalikult Eesti Vabariigi vastu, kuid leidis, et mõnda aega on see ometi Venemaale kasulik.

Nimelt hakkas ta ise kulla vahendamisega tegelema. Gukovski vahetas tsaari kuldrublad Tallinnas vastava valuuta vastu ning saatis raha kulleriga kokkulepitud kohta. Kulla teekond Tallinnast läks edasi Skandinaavia maadesse, enamjaolt Rootsi, aga ka Norrasse ja Taani. Osa kulla eest osteti kaupu kohe Tallinnas. Rootsis sulatati kuld ümber ning viidi juba Rootsi kulla nime all Kesk-Euroopasse, Inglismaale või USA-sse.

Gukovski kliendid olid ka paljud Kominterni salajased osakonnad, sest nemadki vajasid välisvaluutat. Eesti kaudu käinud hiiglaslikust kullaärist saadud raha kasutasid enamlased relvade ostuks, oma propaganda tegemiseks ning maailmarevolutsiooni ettevalmistamiseks.

Oma osa läbi Eesti käinud kullaärist said ka siinsed ärimehed ja poliitikud. Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri Harju Pank oli parseldamise juures väga aktiivne osaline. Väidetakse, et kopsakad summad maandusid ka enamlaste ninameeste läänes asunud isklikele arvetele.

Kohe peale Tartu rahu tegemist hakkasid Eesti tööstusettevõtted müüma kaupa Nõukogude Venemaale ja lisaks kulges Eesti kaudu Vene transiit, mis kasvas aastaga üle kümne korra. Kahe riigi vaheline kaubandus ja ka siitkaudu käinud pool-illegaalne kullaäri sai suuresti hoo sisse tänu sellele, et Euroopa riigid lootsid Vene enamlaste võimu kokkuvarisemisele ja tahtsid seda majandusblokaadiga kiirendada.

Eesti oli seevastu üks väheseid, mille vahendusel toimus Nõukogude Venemaa kaubavahetus Euroopaga, ning seetõttu kujunes Eestist Venemaale kahekümnendate aastate algul väga oluline partner.

Pole liialdus, kui väita, et Nõukogude Venemaad päästis kokku vajumast Eesti majandusringkondade koostöövalmidus. Avalikult sellest ei räägitud, kuid teadaolevalt olid asjasse pühendatud nii riigivanem Konstantin Päts, rahandusminister Georg Vestel kui ka Eesti Panga juhtkond.

1920. aastate alguses vahendas Eesti 684 miljoni kuldrubla eest enamlaste kuldmünte, mis moodustas ligikaudu 4% maailma riikide kullavarust. Peale müntide liikusid läbi Eesti veel kullakangid ja briljandid, mida oli samuti väga palju. Tagasihoidlike hinnangute kohaselt teenisid Eesti vahendajad ainuüksi kuldmüntide pealt 30 miljonit kuldrubla, millest Eesti riik võis Eesti Panga ja riigikassa kaudu saada ligi 20 miljonit.

Rahvusvaheline kloaak

Kullavool kosutas Eesti raharinglust, tekitades rahva seas illusiooni hästi toimivast majandusest. Samal ajal muutus Eesti Pank Georg Vesteli juhtimisel käputäie suurärimeeste isiklikuks rahakassaks. Tallinnasse sõitis kokku avantüriste ja aferiste igast maailma otsast.

Siinsest idaärist kirjutanud prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui rahvusvahelist kloaaki. 1922. a saavutas Nõukogude Venemaa kaubandussuhetes Euroopa riikidega läbimurde ja selle järel kadus kohe ka Eesti kui olulise kaubanduspartneri staatus.

Juba 1924. aasta 1. detsembril korraldas Nõukogude Venemaa Eestis kommunistide mässu. Enne seda oli Eesti Pank just suurest idatulust julgustatult kergekäeliselt laenu andnud. Märkimisväärne osa laenurahast suunati Vene turule orienteeritud ettevõtetesse, mis sattusid idakaubanduse pidurdumisel raskustesse Eesti Pangale laenude tagasimaksmisega. 1924. aastaks oli riigipanga vabade kulla- ja valuutatagavarade suurus mitu korda kahanenud.

Rünnakut Eesti Panga korruptiivse poliitika vastu alustas 1923. aasta lõpul Tööerakonna juht Otto Strandman, saades selleks toetust ka Jaan Tõnissoni Rahvaerakonnalt. Ajaloolase Jaak Valge hinnangul õnnestus just Strandmanil rahandust viimasel hetkel tasakaalustada ning seeläbi Eesti majandus idast lahti haakida ning keerata riik läänelikule arenguteele.

Paljude idaäri ajajate tulud Eestis hakkasid pärast seda, kui Venemaa sai lääneriikidega otse kaubelda, kokku kuivama. Pätsi ja Laidoneri Harju Pankagi tabas krahh. Päts sebis end jurist-konsultandiks idanaabrite naftafirmale, mida kutsuti Naftasündikaadiks. Enamlased maksid talle selle eest töötasu 4000 dollarit aastas, mis oli tol ajal 18 000 Eesti krooni. Laidoneri majanduslik olukord oli aga vilets elu lõpuni.

Panga kaudu liikusid suured summad

• Mais 1921 küsis Eesti Pank 1,2% kulla vastu võtmise eest, 1,4% kuus hoidmise, 1,2% kuus deposiitide ja 1,2% akreditiivide eest kuus.

• Kulla Stockholmi toimetamise ja kindlustamise eest sai pank 1,2%.

• Kulla väljaveo litsentsi eest 10 miljoni kuldrubla puhul võttis pank 574 000 Eesti marka. Telegraafiülekannete eest Lääne-Euroopasse maksid bolševikud Eesti Pangale 1%, Ameerikasse 2%. 1921. aasta novembris võeti Eesti Pangas kõikide kullaga tehtavate operatsioonide eest 1,2% tehingu maksumusest.

• Teades, et teenustasud olid enne 1921. aasta kevadet suuremad, võisid Eesti Panga kasumid olla vähemalt 15 miljoni kuldrubla. Nii oli Eesti Panga miinimumteenistus aastatel 1920–1922 17,7 miljonit kuldrubla.

• Lisades Eesti riigikassa kullaoperatsioonid Venemaal, mida oli minimaalselt 1,2 miljoni kuldrubla eest ja Riigikassa kullavahenduse, mida oli minimaalselt 1,8 miljonit kuldrubla eest, pidi Eesti riigi teenistus olema neil aastatel tõenäolisemalt üle 30 miljoni kuldrubla.