Eestist sai Poola töötutele paradiis

Aastatel 1937-1939 saabus Poolast Eesti taludesse ja põlevkivikaevandustesse tööle 10 455 "majanduspagulast".

Pilt: Poola töötud lõid pärast vintsutusi täistuubitud Läti rongis Valga piiripunktis laulu lahti, sest selgus, et lätlaste jutud hirmsast elust Eestis ei pea paika.

Eestist sai Poola töötutele paradiis

Ivo Karlep, Oliver Õunmaa

Aastatel 1937-1939 saabus Poolast Eesti taludesse ja põlevkivikaevandustesse tööle 10 455 "majanduspagulast".

Tänase pagulaste sissevoolu ja eestlaste endi võõrsile tööle mineku taustal on huvitav meenutada, et kolmekümnendate aastate teisel poolel toodi Eestisse arvestatav hulk välistööjõudu Poolast. Eesti jõukates taludes oli puudus töökätest, Poola vaesemates piirkondades seevastu valitses rahva-arvu kiire kasvu tõttu aga enneolematult suur tööpuudus.

Eestlaste usaldus poolakate vastu sai alguse juba esimese ilmasõja päevil, mil paljud eestlastest ohvitserid tsaariarmee koosseisus Leetu ja Poolasse sattusid. Kuna 20. sajandi alguses nappis eestlastest haritud naisi, jäid kenad ja haritud poolatarid sõjaväeakadeemia lõpetanud eesti meestele kohe silma. Veel hiljem, vabariigi ajal, meenutasid asundustalunikeks hakanud endised ohvitserid hardalt poolataride uskumatut ilu. Nad rääkisid, et oleksid hea meelega mõne naise pärast Poola jäänudki, kui poleks puhkenud Vabadussõda ja kodumaa poleks kutsunud.

Mõned ohvitserid võtsid aga poolakatest naised Eestisse kaasa. Johan Laidoner õppis Vilniuse kõrgemas sõjakoolis ja aadlisoost poolatar Maria sai tema abikaasaks. Kolonel Artur Korjus ei tahtnud alla jääda. Tema kohtas samuti aadlisoost poolatari Annat ning neil sündis laps, kellest sai tuntud laulja Miliza Korjus.

Üksteise spaasse suvitama

Ka vabariigi ajal olid Eesti ja Poola suhted head. Sõlmiti lepingud, mis võimaldasid ohvitseridel ja nende peredel viibida tasuta üksteise kuurortides, sanatooriumides ja puhkekodudes. Seda kas külalistena või mingi vastastikuse tasaarvelduse korras. Poola ohvitsere ja nende pereliikmeid käis mudaravil Haapsalus ja puhkajaid Pärnus. Niisamuti viibisid meie ohvitserid ja nende pereliikmed ravil Poolas. Poola sanatooriumis käis end kopsuhädadest turgutamas ka president Pätsi käsundusohvitseri poeg Hellar Grabbi. Grabbile avaldas muljet Poola poiste patriootlikkus – nii mõnigi neist asetas rõdul päevitades rinnale ajakirjast välja lõigatud Poola vapikotka. Päike pani naha punetama, vapiga kaetud koht jäi aga valgeks ja niimoodi ilutses rinnal Poola vapp – valge kotkas punasel põhjal.

Niisiis polnud imestada, et kui pärast Suurt Depressiooni Eesti majandus taas õitsele puhkes ja maal töökäsi nappis, valisid eestlased endale appi just hädas Poola töölised.

Kadedad lätlased

Eesti põllutöökoja esimees Ignas Tõrmaküla sõitis Poola läbirääkimistele. Need õnnestusid igati ning Poola sotsiaalministeerium, Eesti saatkond Varssavis ja põllutöökoda sõlmisid lepingu, mille järgi saabus 1937., 1938. ja 1939. aastal Eestisse lühemaks või pikemaks ajaks 10 455 töölist. Sündmusest kirjutasid kõik suuremad Eesti ajalehed. Lepingu järgi pidid Eesti taluperemehed ja ettevõtted poolakatele maksma 23-27 krooni kuus. See oli peamiselt Vene piiriäärsetelt aladelt pärit Poola töötutele taevalik palk.

Enne eestlasi olid Poolas tööliste saamiseks läbirääkimistel käinud ka lätlased, kuid jõukamad eestlased maksid nad üle. Nüüd siis rääkisid kadedad lätlased Eestisse teel olnud Poola töölistele, et Eestis olevat töötingimused väga rasked. Seda tõendavat ka asjaolu, et Eesti töölised ise Lätti tööle kippuvat. Lätlased väitsid, et eestlased ei oska vene keelt ja töölistele annavad nad süüa ainult kartuleid ja kuivatatud kala. Suur oli poolakate kergendus, kui see tõele ei vastanud. Tsaariajal elanud eestlased rääkisid vene keelt ning endistest ohvitseridest taluperemehed tönkasid poola keeltki – see oli mälestus endistest romantilistest aegadest. Süüa said sulased korralikus talus aga sama, mida sõi peregi.

Poolakatele eestlastest rohkem palka

Poola arstid vaatasid töölised enne Eestisse saatmist läbi. Pileti Eestisse ehk tervisetõendi said töölised, kes polnud rasedad või kel polnud nakkushaigusi. Eesti talunikud hindasid poolakate töökust, mis kohati ületas ka eesti sulaste oma. Seepärast pidasid kohalikud töölised poolakaid konkurentideks. Eesti sulased kutsusid poolakaid pilkavalt härrastöölisteks, sest peremehed maksid piiri tagant tulnutele ebatavaliselt kõrget palka.

Valdav osa võõrtöölistest kavatses üsna pea kodumaale tagasi pöörduda. Sellegipoolest õppisid nad hoolsalt eesti keelt, soovides endast paremat muljet jätta ja kohalikku kogukonda sulanduda.

Lisaks taludele töötasid poolakad Eesti põlevkivikaevandustes. Seal aga nende käsi nii hästi ei käinud. Kuna Poola töölised ei olnud varem põlevkivikaevanduses töötanud, kulus neil töö tegemiseks rohkem aega, mis aga tähendas, et nii tulemused kui ka töötasu olid võrreldes kohalikega nigelamad. Poolakad tahtsid seepeale töölt üldse ära minna. Lõpuks ei jäänud Kiviõli kaevandusel nii võõr- kui ka kohalike tööliste meelitamiseks muud üle, kui tõsta tööliste palka ja lisada preemiaid. Niisiis muutsid Poola töölised oma rahulolematusega kaevanduse töötingimusi paremaks.

Keeleoskus päästis Eesti ohvitseri

Kuna Poola alad, kust suur osa töölisi meile oli tulnud, läksid juba 1939. aastal Nõukogude Liidu kätte, tekkis poolakate seas segadus ja hirm. Poola põllutööliste esindaja saadeti Nõukogude saatkonda aru pärima, mida nad peavad nüüd tegema. Sealt soovitati oodata ära, kuni "olukord normaliseerub". Poola töölised olid endiselt segaduses ja püüdsid kodukohta tagasi minna. See aga ei olnudki enam nii lihtne.

Postimees kirjutas, et näiteks Valgas viibis endises 3. pataljoni kasarmus ligi 50 Poola põllutöölist, naised ja mehed, kes ootasid kojupääsemist. Kõik suuremalt osalt perekonnainimesed, keda mure koduste pärast sundis töökohast loobuma. Kojusõitu takistas ka Läti valitsus, kes keeldus neile andmast läbisõiduviisat. Pärast luhtunud kojusõidukatset läksid paljud poolakad tööle uute peremeeste juurde.

Neutraalse riigina interneeris Eesti 1939. aastal siia saabunud sõdiva Poola allveelaevaga Orzel. Eesti võimude peale pahased Poola allveelaevnikud kruttisid relvi laevalt maha demonstratiivse aegluse ja vastumeelsusega. Kui Eesti kaptenmajor Johannes Santpank interneeritud laeva külastas, olevat Poola ohvitserid poola keeles arutanud, et kas viskame selle mehe kohe üle parda. Santpank aga vastanud üpris rahulikult poola keeles: "Me veel vaatame, kes kelle üle parda viskab!" Temalgi oli kodus poolatarist kaasa. Seepeale asi rahunes, poolakad said aru, et tegelikult kuulus ka Eesti ohvitseride sümpaatia suures sõjas selgelt Poolale.

Sõda ei halastanud

Kui Eestisse saabusid baaside lepingu alusel nõukogude sõjaväelased, kes poolakaid vaenlasteks pidasid, läks nii mõnelgi töötajal haprasti. Üks toonane Eesti talupere liige meenutas, kuidas kodukülas elas imekaunis poola neiu, kelle baasidesse saabunud nõukogude sõdurid vägistasid ja tapsid. Sõdurid küll said oma ülemustelt karistada, kuid asi vaikiti maha, sest punavägedest üle ujutatud Eesti valitsus üritas iga hinna eest Nõukogudemaaga hästi läbi saada. Nõukogude Liidu nõudmisel võttis Eesti politsei 18. juunist 1940 siin töötavad Poola põllutöölised kinni, et selgitada välja nende seas olevad ohvitserid ja allohvitserid. Enamik neist viidi pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu vangilaagritesse.

Laadimine...Laadimine...