Eestlaste ammud ja kiviheitemasinad aitasid vallutajatele kauem vastu seista

Saarlased olid vilunud kiviheitemasinate ehitajad, kellest mandrimehed võtsid eeskuju. Tänu masinate pakutud kaitsele venisid piiramised pikale ja ristisõdijad lahkusid linnuste juurest.

Ajalugu

Eestlaste ammud ja kiviheitemasinad aitasid vallutajatele kauem vastu seista

Ivo Karlep

Saarlased olid vilunud kiviheitemasinate ehitajad, kellest mandrimehed võtsid eeskuju. Tänu masinate pakutud kaitsele venisid piiramised pikale ja ristisõdijad lahkusid linnuste juurest.

Seoses Tallinna 800. aastapäevaga on juttu olnud ka võitlusest Taani kuninga Valdemar II sõjaväe ning kohalike vahel, kuid eriti palju ei ole teada selle kohta, milliseid relvi nii selles tapluses kui üldse muistses vabadusvõitluses kasutati. Nii kaugest ajast pole sõjariistu lihtsalt kuigi palju meie päevini säilinud. Ometi teame tänu arheoloogi ja ajaloolase Ain Mäesalu visale uurimistööle siiski mõndagi ka nendest relvadest, millega 800 aasta eest võideldi.

Nii eestlastel kui ka ristisõdijatel oli mõõk kõige olulisem lähivõitluse relv ja nende kvaliteedis kummalgi poolel vahet ei olnud, kinnitas Mäesalu. Muidugi olid mõõgad kallid ja ristisõdijad võisid neid endale lubada rohkem. Võib arvata, et ristisõdijatel olid ka paremad kogemused mõõkade käsitsemisel. Peamiselt olid mõõgad kaheteralised, umbes meetri pikkused. 9.-13. sajandini need väga palju ei muutunud, muutus peamiselt just käepideme nupp või kaitseraud. Mõõga juurde käis alati ka mõõgavöö. See ei olnud tavaline vöö, vaid rihm, mille külge mõõk kinnitati. See vöö pidi mõõga tuppe hoidma kahest kohast kinni, et see käimisel vastu jalgu kõlkuma ei hakkaks.

Relv, mida eestlased kõige rohkem kasutasid, oli oda. See võis olla kahe kuni kahe ja poole meetri pikkuse varre küljes. Need eestlaste odaotsad, mis pärinevad 12. sajandi lõpust, olid küllaltki kvaliteetsed, hindas Mäesalu. Tipupoolne odaotsa osa oli üpris tugev ja ruudukujuline, et saaks kergemini läbi lüüa tol ajal kasutusel olnud rõngasrüüst, mis ristisõdijaid kaitses. Teine iseloomustav detail oli pikk putk oda otsal. See oli tingitud vajadusest sõdida hobustel istuvate ristisõdijatega. Eestlased kasutasid lahingus muidugi samuti hobuseid, aga mõõgamehed püüdsid odade varsi puruks lüüa kas siis mõõga või kirvega. Odaotsa putked osutusid siiski tõhusamaks, sest olid mõnevõrra pikemad.

Korralikud kiivrid

Eestlastele olid väga tähtsad ka sõjakirved. Neid on teada mitut tüüpi ja osa olid kaunistatud ka ornamentidega. Sõjakirveste laba keskel oli auk, mille otstarve on seniajani ebaselge. Sõjakirveste hulka loetakse kirveid, mille kaal on alla 450 grammi, täpsustas Mäesalu. Arvatakse, et sõjakirveid, mille taga oli 50-70 cm  pikkune vars, kasutati löögirelvana ühes käes. Ei saa aga välistada, et muinaseestlaste sõjakirveste varred olid ka pikemad ja nad kasutasid nendega taplemisel kaht kätt.

Ühed võitlusvahendid olid ka sõjanuiad. Ain Mäesalu rääkis, et alles hiljuti leiti Pärnumaalt sõjanuia pea, millel oli kahe mehe pea kujutis. Ka mujalt leitud nuiapead kuuluvad kas 12. sajandi lõppu või 13. sajandi algusse. Need nuiad võisid olla ka kohalike ülikute võimutunnused, mainis Mäesalu. Saaremaal Karja kirikus on üks figuur, milles kujutatakse legendi püha Nikolause elust. Tegemist on mehega, kel on käes samasuguse peaga nui – teda on peetud üheks Saaremaa vanemaks, kes on saanud just tänu püha Nikolause abile tagasi vaenlase käes vangis olnud poja.

Eestlaste kaitsevarustuse kohta on materjale võrdlemisi vähe. Ei saa öelda, et varustust üldse ei kasutatud, aga seda ei ole säilinud. Võib siiski arvata, et ka eestlastel olid olemas üsna korralikud kiivrid, mis suutsid ikka pead kaitsta. Sel ajal olid kasutusel eri  kujuga kiivrid: koonilise kujuga kiivrid, aga ka rõngassärgi alla paigutatud kuklakiivrid. Ja siis veel kübarat meenutavad kiivrid, mida kutsuti ka raudkübaraks. Eestist on leitud vööpannal, millel on kujutatud kiivris meest, ei ole välistatud, et muinasajal olid kasutusel just sellised kiivrid. Ristirüütlitel olid näomaskiga kiivrid, mis tulid kasutusele 1220. aastate paiku. Joonistustelt tuttav pottkiiver ilmus alles paarkümmend aastat hiljem.

Kallid rõngasrüüd

13. sajandil oli Euroopas peamise kaitserüüna kasutusel rõngasrüü. See koosnes raudrõngastest, mis olid vaheldumisi kokku needitud ja sepakeevisega ühendatud. Eestist on leitud kümmekond rõngasüüd, mida võib paigutada 12. sajandi lõppu, see annab tunnistust, et kahtlemata oli neid rõngasrüüsid ka Eesti sõjameestel. Need olid nähtavasti küllaltki kallid ja neid ei olnud jällegi nii palju nagu ristisõdijatel. Lisaks olid ristisõdijatel kahest rõngassäärest koosnevad jalgade kaitsed, nimetame neid rõngassukkadeks. Ristsõdijad kandsid rõngaskaitse peal tavaliselt valget halatti ehk hõlsti, mis oli kasutusele tulnud Lähis-Idast ristisõdade ajal. Seal oli väga palav päike ja raudsärk oleks üle kuumenenud, rõngasrüü aga lasi õhku läbi ning hele hõlst varjas kuumaks muutuvat metalli. Hõlsti külge kinnitati ordu embleeme.  

Võis olla ka teistsuguseid kaitserüüsid. Idapoolsetel aladel levisid  lamellkaitserüüd, kus metallplaadid olid kokku tõmmatud nahkrihmade abil. Taolisi rüüsid võidi valmistada ka kõvastatud nahast.

Kilpidena kasutati ümarkilpe, mille keskel on käepide. Need püsisid hästi tasakaalus ja neid oli hea käsitseda. Aga juba 11. sajandi teisel poolel hakati tänu ratsanike ilmumisele kasutama mandlikujulisi kilpe. Ratsasõjamees hoidis paremas käes mõõka või oda ja vasakus käes kilpi, ta pidi ka hobust juhtima ja ratsmeid hoidma. Kilp oli kahest kohast kinnitatud käsivarre külge nii, et mees sai peopesa kasutada hobuse juhtimiseks. Mandlikujulised kilbid läksid moodi ja neid hakkasid kasutama ka jalaväelased. Tõenäoliselt oli see ka siin Eestis sõdalaste relvastuses olemas.  

"Teine relv, mille ristisõdijad siia kaasa tõid, olid kiviheitemasinad,  vaieldamatult mängisid need ka sõjasündmustes ääretult olulist rolli," hindas Mäesalu vanaaegset raskerelva. Kui ristisõdijatel oli kiviheitemasin kaasas, andis  piiratav linnus alla paari-kolme päeva jooksul.

Muinasaegne "suurtükivägi"

Heitemasina põhitüüp oli vastukaalujõul põhinev suur masin. Võimalik, et tehti ka väiksemaid, meeste enda tõmbejõuga töötavaid kiviheitjaid. Paarikilosed purustava jõuga kivid lendasid kaugele ja võisid päris palju kahju teha. Meeste tõmbejõul põhinevaid masinaid kasutati aga näiteks Viljandi piiramisel 1211. aastal. Kümme aastat hiljem võtsid eestlased selle oskuse üle ja hakkasid ise neid heitemasinaid ehitama. Esialgu hakkasid neid tegema saarlased. Taanlased olid andnud ühe masina Varbola alistatud meestele, aga saarlased käisid seda vaatamas ja tegid järele.

Nende heitmasinate tegemine ei olnud siiski niisama lihtne. Kivid võisid lennata ka vales suunas või üldse mitte lendu tõusta. Henrik kirjutab oma kroonikas, et venelased püüdsid samuti ehitada kiviheitemasinaid, aga ei saanud sellega hakkama. Kivid lendasid nende oma meeste sekka selja taha.

Mandrieestlased hakkasid kohe saarlaste järgi neid kiviheitemasinaid ehitama, et kasutada neid oma linnustes. Nii löödi rivist välja piirajate kiviheitemasinaid ja suudeti neid isegi täielikult purustada.

"1223. ja 1224. aastal venisidki need linnuste piiramised väga pikaks, kestsid kaks nädalat või enam, mille järel ristisõdijad lahkusid linnuse alt, suutmata seda vallutada," kiitis Mäesalu kiviheitemasinate mõju. Lõhavere linnust piirati, aga mindi edu saavutamata minema. "Kõik need juhused, mil suudeti piirajad lahkuma sundida, olid ju võidud, millest meie ajaloolased pole rahvale kuigi palju rääkinud," ütles Mäesalu.

Eestlased võtsid esimesena Läänemere ääres ammud oma relvastusse

Piiramistornidest ei ronitud linnuse müürile, vaid need olid tegelikult laskeplatvormid. Linnusesse tungiti hoopis müüri- või seinaalust maapinda õõnestades.

"Ühes relvaliigis oli eestlaste mahajäämus siiski täiesti selge – need olid kaugrelvad," nentis Ain Mäesalu. Tol ajal kasutati viskeodasid, linge ja lingukivisid ning vibusid. Viskeodade otsikud olid noakujulise lehega. "Viskeodasid on leitud sellest ajast palju ja nähtavasti peab paika see, mida Henrik kirjutas – et eestlased viskasid lahingus viskeodasid nagu vihma," nentis Mäesalu.

Vibusid kasutati nähtavasti vähem, sest eestlastele kuuluda võinud nooleotsi on leitud kasinalt. Vibu Mäesalu arvates väga oluline relv ei olnud ja pole teada, kas üldse kasutati ka kahest puust tehtud keerukamaid vibusid, kuna tõestusmaterjali selle kohta pole säilinud.
Ristisõdijate väga olulised relvad olid ammud. Need olid üsna tõhusad abimehed nii linnuste piiramisel kui ka hiljem linnuste kaitsmisel. Ambude tõttu said eestlased kõvasti kannatada, kuid samas muutis see neid ka õppimisvõimelisemaks. "Eestlased olid esimene Läänemere äärne rahvas, kes ammud oma relvastusse üle võttis. Tänu sellele saavutati ka päris suurt edu muistses vabadusvõitluses," lausus Mäesalu.

Edukaks ründamiseks ehitati ka piiramistorne, mille otsa ronisid ammukütid, vibumehed ning odaheitjad. "Henriku kroonikas pole kordagi olnud juttu sellest, et piiramistorni kaudu oleks tungitud otse linnusesse," selgitas Mäesalu. "Need tornid olid laskeplatvormid. Samal ajal said teised sõjamehed minna ja uuristada kaitseehitiste alust. Eestlased olid ka kohalikest rahvastest esimesed, kes kasutasid piiramistorni, näiteks 1210. aastal Võnnu linnuse piiramisel."

Laadimine...Laadimine...