EKSNARKOMAAN: Uimastite küüsis inimest suudab enim vabaneda aidata endine sõltlane

"Las endised narkomaanid abistavad ise narkomaane, nad mõistavad üksteist," räägib endine sõltlane Jelena Antonova. Nii tema kui ka politseinikud on ühte meelt: narkost loobuda tahtjate abistamine on liiga napp ning killustunud. Järjekordselt tänavalt üles korjatud narkarit pole diilerite suureks rõõmuks saata mujale, kui sinnasamasse tänavale tagasi.

Pilt: Albert Truuväärt

EKSNARKOMAAN: Uimastite küüsis inimest suudab enim vabaneda aidata endine sõltlane

Virkko Lepassalu

"Las endised narkomaanid abistavad ise narkomaane, nad mõistavad üksteist," räägib endine sõltlane Jelena Antonova. Nii tema kui ka politseinikud on ühte meelt: narkost loobuda tahtjate abistamine on liiga napp ning killustunud. Järjekordselt tänavalt üles korjatud narkarit pole diilerite suureks rõõmuks saata mujale, kui sinnasamasse tänavale tagasi.

Tänavu jaanuaris rääkis politsei peadirektor Elmar Vaher ühel pressiüritusel, et politseil jäävad narkomaanidega tegelemisel käed lühikeseks. Kui sünteetilise narkootikumi fentanüüli puhul tekkis turul 2017. a korraks auk, sest politseil õnnestus turult ära korjata aastas tavapärase umbes poole kilo asemel kümme kilo, siis ei osatud seda auku ära kasutada. Ometi olnuks just siis õige aeg tuhandetele narkomaanidele asendusravi pakkuda.


"Meie uurijad tunnetasid vahetult, kuidas keegi narkomaan küsis abi," rääkis Vaher ühest fentanüülisõltlasest. "Tal oli võimalus kas kummiliim või amfetamiin, kuid meie teda aidata ei saanud."


Praegu töötavad nii politsei kui kiirabi narkomaanidega nagu konveieril: korjatakse üles, putitatakse korda, lastakse minna uuele ringile jne. Inimesed tavaliselt ei taju, kui tänaval järjekordset ringikakerdavat narkomaani kohtavad, et vanglate juurdeehitamine ei aita ning tegemist on kehva sotsiaalpoliitikaga. Ei saa väita, et narkost loobuda soovijal puuduksid igasugused võimalused nõu ja abi saada. Kindlasti neid leidub, nagu neid loetletakse kas või võrgulehel www.narko.ee. Ainult et see nõuab visadust ja tahtejõudu, mida narkomaanilt ei saa eeldada. Ridamisi tegutseb kristlikke abistamiskeskusi, kuid ateistid või igasuguste muude usundite esindajad sinna ilmselt ei siirdu.


Narkomaanide lõputu konveier


Narkomaanide võõrutamisega tegeleb selle ala tuntud asjatundja Nelli Kalikova, ja leiduvad veel mõned kliinikud, nagu näiteks Wismari. Juunis käivitati politsei ja tervise arengu instituudi koostöös pilootprogramm Sütik. Üldiselt ongi see kõik. Abistamiskeskuste kasinat nimekirja sirvides paistab silma nn võlusõna metadooniravi, ehkki näiteks Eestis levinud sünteetilise narkootikumi fentanüüli puhul jäävat see mõnegi asjatundja sõnul nõrgaks.


Ainuüksi Tallinnas arvatakse tervise arengu instituudi andmetel olevat umbes 6000 süstivat narkomaani. Tegemist tundub olevat väga optimistliku hinnanguga. Politsei narkotalituse üks juhtidest on pakkunud ka umbes kaks korda suuremat arvu ja Eesti narkoturu aastakäibeks võib koguneda umbes paar-kolmsada miljonit eurot. Rikutud mõtlemisega inimene küsiks siinkohal muidugi: kas on tõesti juhus, et riigis, kus narkosuremus Euroopa suurimaid, polegi kainestusmajas või kiirabis toibutatud narkomaaniga suurt midagi peale hakata kui ta tänavale tagasi saata?


Ei pea teesklema  


Endine narkosõltlane Jelena Antonova aitab nüüd koos Mart Kalvetiga loodud sõltlaste MTÜ-s narkost loobujaid. Kunagi oli Jelena kui naisteajakirja kaanetüdruk: kaks last, mees ja meigikunstniku amet. Pärast 15 aastat "rattas" tiirlemist ja vanglat õnnestus tal ühe abiprogrammi abil siiski pääseda. Tema arvates on näiteks süstlavahetuspunktidel, kui nendega ei käi kaasas toetav või nõustav külg, praegusel kujul üsna vähe mõtet.  


"Seal vaadatakse narkomaane kui alama sordi inimesi. Kui seal nurgas istub vanaema, kes sind kogu hingest vihkab, miks ma üldse sinna peaksin minema?" küsib Antonova. "Kui mina olin veel narkomaan, siis ka mina sellistes kohtades ei käinud. Ma ei võtnud ei süstlaid ega metadooni ja kõik oma küsimused otsustasin ise. Las endised narkomaanid abistavad ise narkomaane, nad mõistavad üksteist. Tööle narkomaani muidugi kuhugi ei võeta ja ravida neid samuti ei taheta. Eesti häda seisneb selles, et pole ühtset abistamiskeskust, nagu neid leidub kas või Hollandis või Portugalis."


Näiteks võib narkomaan seal tänavalt otse ravile tulla. Metadooni asendusravi kestab üheksa kuud, vajadusel saab seal mingit ametit õppida ning siis otsustatakse koos ravialusega, kas ta saaks ise oma eluga hakkama. Sageli toetavad narkomaane endised narkomaanid – see on maailmas üsna levinud. Eestis on üks tuntumaid n-ö kogemusnõustajaid endine sõltlane Immanuel Volkonski, Peeter Volkonski poeg. Oluline, et narkomaani aitab endine narkomaan, siis ei pea ta kuidagi "näitlema" ega tundma kohustust suruda end n-ö normaalse inimese raamidesse. "Nägude tegemine" käib praegu kas või kriminaalhooldajate juures, kus kohtunik on vangist välja saanule narko karmilt ära keelanud ja too siis valetab kriminaalhooldajale, et enam ei tarvita. Too omakorda mõistatab, kas hoolealune on kaine.


"Laske narkomaanil, näiteks võõrutamisel, olla selline, nagu ta on," ütleb Antonova. "Nii on kõigi jaoks ohutum."
"Tükati tegelevad sõltlastega justnagu paljud, aga süsteem puudub," räägib omakorda Nelli Kalikova. "Planeerimist pole olemas, igaüks istub oma mätta otsas. Ma ise olin kunagi süstlavahetuspunktide idee maaletooja, aga süstlavahetuspunktid üksinda ei otsusta midagi. Ilma süsteemita muutuvad need iseenda vaenlaseks."


Kalikova viitab ka tervishoiukorraldajate eluvõõrusele, nende maailma nägemisele ainult oma kabinetist: "Politseinikest on kohati kahju, nad teevad, mis nende võimuses, aga peavad tuginema nõrgale süsteemile: tervisespetsidele, kes tegelikult pole mingid spetsid."


Taksoga uue süstla järele


Kohati võib asjassepühendamatule jääda mulje, et kuna süstlavahetuspunktidest räägitakse palju, on tegemist mingit laadi narkovastase võitluse programmiga. Tegemist on siiski peamiselt HI-viiruse leviku tõkestamisega. "Kui süstlapunkt siin alustas, käis neid siin vähem, nüüd tuleb aga juurde ja juurde," rääkis palju kära põhjustanud Sitsi 28 süstlavahetuspunktist selle maja korteriühistu juhatuse liige Dmitri Grishkun. "Kuu aega tagasi oli üks neljanda trepikoja juures pikali, pappkarp peal. Siis tuleb kiirabi, süstib midagi, narkomaan läheb edasi. Mõned narkomaanid paistavad olema päris rikkad inimesed: sõidavad taksoga, paistab, et teisest linna otsast, kohale."


Eriliselt pole praegusest ühtedesse kohtadesse kinnistatud süstlavahetuspunktidest vaimustunud ka politsei: nii on peadirektor Vaher kõnelenud vajadusest suunata selline töö liikuvana n-ö kuumadesse paikadesse.


Kui keegi näeb tänaval ilmsete joobenähtudega narkomaani, peaks ta helistama numbrile 112. Siis oleneb juba asjaoludest, kas välja sõidab kiirabi või politsei. Üledoseerinud narkomaanid – oopiumi ja fentanüüli süstijad – kujutavad endast Tallinna ja Narva spetsiifikat. Tallinna kiirabil tuleb aastas kokku korjata üle tuhande üledoseerinud narkomaani, kes on koomas, kellel on hingamine seiskunud ja kes seetõttu vajavad kiiret sekkumist. 2017. a oli selles osas rekordiline: üle 1200 sellise patsiendi. Tallinna kiirabi juht Raul Adlas on öelnud, et tegemist on keerulise "klientuuriga", sest väga suur osa neist kannab ohtlikke nakkushaigusi ja sageli muututakse kiirabitöötajate suhtes agressiivseks.


Mis politseisse puutub, siis loobusid korrakaitsjad juba kümmekond aastat tagasi väärteootsuste välja kirjutamisest. Mis mõte oleks lisada ühe narkomaani kas või 20 väärteole veel 21., kui tal pole niikuinii raha trahve ära maksta.


"Me võtame neid kui haigeid," ütleb politsei piirkonnavanem Uudo Sepa. Ta räägib, et päris kindlasti ei keskendu politsei spetsiaalselt narkomaanide püüdmisele. Kui mõni narkojoobes tegelane aga kusagil jaurab, tuleks kindlasti 112 helistada. Kui narkomaan on mingi süüteo toime pannud, järgneb muidugi pikem menetlus. "Alati me neid seega ei karista," ütleb Sepa. "Kui trahvid pöörata sundtäitmisele, müüakse näiteks narkomaani korter maha, ja siis võib ta kaotada viimasegi pinna jalge alt."
Jelena Antonova räägib, et narkomaane türmi pista pole loomulikult võimalik, kuigi see mõte võiks ju rahva seas populaarne olla. "Meie oleme ainus sõltlaste endi ühing," toonitab ta, et tavaliselt luuakse igasuguseid abistamiskeskusi ja ühendusi rohkem abistajate endi kui abivajajate huve silmas pidades.


Riiklik narko ja kirstutöökojad


Maailmas katsetatakse igasuguseid meetodeid. Uuemad lähenemised ei kätke endas naiivset moraalilugemist või nõudeid päevapealt tarbimine lõpetada, vaid oluline on kõigepealt sõltlase eemaldamine musta turu haardest. See oleks esimene tervenemise samm. Šveitsis oli kontrollitud keskkonnas registreeritud narkomaanidele heroiini müüma, kirjutas mõni aasta tagasi kirjanik Kaur Kender, keda ilmselt väheses elutundmises ei saa süüdistada. Riik kasumit ei taha, riik müüb heroiini edasi ostuhinnaga: kümme korda odavamalt kui tänavahind.


Ühel fentanüülisõltlasel kulub päevas kolm doosi, on üldlevinud info. See on 30-50 eurot. Tippajal kulub 15 doosi päevas, sest siis süstitakse juba viis korraga. Võõrutamine peaks käima ilmselt tagurpidi: nn riikliku narkootikumi toel suurematest doosidest järjest väiksemate suunas, kuni ehk tublimatel õnnestub nõiaringist pääseda. Tegelikult on ressurss, mida politsei ja kiirabi peavad narkomaanidele või nende põhjustatud tagajaärgedele, sh kõikvõimalikele kuritegudele, ikkagi meeletu.


Filipiinidel narkosõda pidav president Rodrigo Duterte aga kasutab sõltlaste ravimisel profülaktilise tööga musta huumorit: nende suunamist kirstutöökodadesse kirste meisterdama.

 

 

 

Tallinnas üledooside arv vähenenud


• 2016. a  kulutas Tallinn sõltlaste raviks, rehabilitatsiooniks ning ennetustööks kokku 352 657 eurot, praegused summad on samas suurusjärgus.

• Narkoravi ja nõustamist pakuvad linna toel näiteks Lääne-Tallinna haigla psühhiaatriakeskus (Õismäe tee 179, tel 659 8483 või Ehitajate tee 27, tel 659 8006), Tallinna laste vaimse tervise keskus (Tervise 28, tel 678 7400), Loksa rehabilitatsioonikeskus (Madara 31-9, tel 62 59 784), aids-i tugikeskus (Kopli 32,  tel 6413165 või Paldiski mnt. 36A, tel 66 03 636), päästearmee lootusemaja (Laevastiku 1A, tel 656 1048), ja MTÜ Convictus (Lastekodu 6, tel 6414107).


• Samuti toetab Tallinn sotsiaalset ja psühholoogilist nõustamist, koolitusi alkoholi, uimastite ja seksuaalkäitumise riskide kohta ning sotsiaalset rehabilitatsiooni ja süstlavahetust.

• Eelmisel aastal suri fentanüüli üledoosi tõttu Eestis 117 inimest, narkosurmade arv oli ainuüksi üledoose arvesse võttes viimase viie aasta kõrgeimal tasemel. Tallinnas mullu aga üledoose saanud inimeste arv vähenes, sest politsei võttis mitu suuremat müüjat vahi alla ja konfiskeeris arvestatava koguse fentanüüli. Tervise Arengu Instituudi (TAI) esindaja Aljona Kurbatova on tunnustanud, et Tallinnas on tehtud narkomaania pidurdamisel märkimisväärset tööd.

 

 

 

Mart Kalvet: sõltlaste palett on väga lai


"Politseile jääb silma vaid jäämäe veepealne osa," hindab Mart Kalvet, kes koos Jelena Antonovaga veab  pilootprogrammi Sütik. See üritab Eestis juurutada sõltlastele teistsugust lähenemist: narko tarvitamise või väikeses koguses omamise pärast kinni peetud inimene suunatakse karistamise asemel tugiisiku programmi.


"Palett on üldiselt väga lai," räägib Kalvet. Tavaliselt saadab nn kliendid politsei, aga igaüks võib ka ise vabatahtlikult liituda. "Leidub esimesi tarvitajaid, kelle sõltuvus pole veel laastavaks kujunenud, selliseid pealtnäha ontlikke ja tööl käivaid inimesi, aga leidub ka kodutuid. Põhitähtis, et klient peab ise leidma, et tal on abi tarvis. Me ei nõua seejuures kohe, et ta peab narkost loobuma. Inimest motiveerib ikka see, kui üritatakse lahendada probleemi, mis tema enda jaoks on sel hetkel oluline." Mart Kalveti sõnul on üks olulisemaid küsimusi, kuidas eemaldada sõltlased mustast turust.


Seega tuleb mõnel juhul tugiisikul hakata peale  elupinna leidmisest või aidata töökoha otsimisel. Aidata vormistada ID-kaarti või koostada CV-d. Tavaliselt, kui sõltlane on politseisse sattunud, küsitakse, et kas tal on oma murede lahendamisel abi vaja, ning siis kutsutaksegi tugiisik välja. Ühte inimest nõustatakse umbes aasta. Vahekokkuvõte tehakse iga kolme kuu järel. Kokku töötab kümme tugiisikut. Teiste riikide põhjal võib öelda, et üks tugiisik tuleks toime kuni 20 nn kliendiga. Programmiga tegelevad
MTÜ-d Convictus ja Lunest.

Laadimine...Laadimine...