"Ma ei ole tõesti mitte hull," teatab Eesti esimene tõeline vilepuhuja Hannes Veskimäe läbi prillide tungivalt silma vaadates. Tõepoolest tekib küsimus, kuidas üks korporatiivsõdur söandaks kaks korda järjest hüljata ülihästi makstud töö suurpanga koorekihis. Täna jutustab ta eestlastele lugu sellest, kuidas suurpangad on terveid riike, Eesti kaasa arvatud, otsekui pantvangi võtnud.

Õismäe paneelelamu nigelates oludes üles kasvanud nooruk siirdus 90ndate keskel Tallinna tehnikaülikooli majandust õppima – taustaks teadmine, et seal võrsuvad töösturid ja pankurid, kes sõidavad uhkete autodega ja elavad villades.

Nagu Hannes ise ütleb, kasvatati ülikoolis mitte kriitiliselt mõtlevaid inimesi, vaid tegusaid ja enesekindlaid korporatiivsõdureid ja -ohvitsere, kes usuks kapitali jumalast antud õigusesse valitseda. Unistuste töö Swedbankis kulmineerus, nagu ta ise ütleb, “laipade koristamisega”. Sõna otsese mõttes. Mõni klient sai tema kabinetis infarkti, mõni pisut hiljem. 2008. a majanduskriisi järel loodud halbade laenude finants-üksus rappis Eesti kapitali tundetult ja jõhkralt, kuidas jaksas. Vastu ei tuldud isegi siis, kui ettevõtte ja sageli mõne inimese elutöö päästmiseks olnuks see võimalik ja vajalik.  Muuhulgas kirjeldab Veskimäe Swedibanki loodud firmat Ektornet, mis ostis üles enamuse kinnisvaratagatisi, mis pank Baltimaades kiirmüüki paiskas. Sisuliselt oli see majanduskuritegu.

Pärast Swedbankist lahkumist töötas Veskimäe suurklientidega Nordea pangas, kuid selle juhtidega läks ta tülli, sest tal ei lubatud töötajate kaitseks ametiühingut asutada. Raamatu “Vabariigi vaenlased” autor nimetab ennast keinsistiks ehk riigi majandusse sekkumise pooldajaks. Pisut sarnaneb tema lugu filmiga “Wall Streeti hunt”. Kalgis murdjas, töökohaga Swedbankis Liivalaia tänaval, ärkab südametunnistus ja ta asub tapale viidavaid voonakesi kaitsma.

Millist vastukaja sa arvasid oma raamatule järgnevat– kas rohkem kirutakse või vaikitakse maha?

Minu ootus oli, et see keelatakse ära.

Mismoodi? Vabas riigis?

Arvasin, et võetakse esialgne õiguskaitse kohtult ja korjatakse riiulitelt ära. Erkki Raasukese ja teiste antagonistide poolt, keda seal on kirjeldatud. Need süüdistused, küll dokumenteerituna, olid üsna värvikad. Ma püüdsin vältida isiklikke rünnakuid.

Minu kogemus on olnud, et kui sa võimu kritiseerid, siis vastuseks tuleb kuvalda (sepahaamer). Mind on ainult ühe kohtumise käigus advokaadi juures ähvardatud menetleda juba enne raamatu ilmumist kuus või seitse korda.  Menetleda saab juriidiliselt, administratiivselt ehk riigi poolt ja ka füüsiliselt. Mul olid närvid ikka üsna läbi, kui see raamat ilmus, sest ma olin kindel, et mingi kolakas tuleb.

Minule üllatusena seda kolakat ei ole tulnud. Pigem on see raamat vaibunud vaikusesse. Minust kirjutas Helsingin Sanomat ja Tallinna TV on kutsunud mind oma saadetesse. Aga peavool ei taha sellest raamatut kuulda ega rääkida. Ma olen seda raamatut püüdnud hoida institutsionaalsel tasemel. Ega isikud pole mind väga huvitanud.

Ma saan tegelikult suurepäraselt aru nii Raasukesest kui Nikkiläst (Nordea-DNB ühendpanga, praegu Luminori juhid). Nemad olid kunagi minu iidolid. Ma olin teel nende sarnase positsiooni poole, kui midagi mu sees kuidagi murdus ja süsteem sülgas mind endast välja. Ma olin ise kunagi samasugune sotsiopaat.

Kas sa uskusid omal ajal Hansapangas, hiljem Swedis ja Nordeas suurkliendihaldurina karjääri tehes, et pangad ajavad Eesti asja?

Absoluutselt! See oli minu valgus tunneli lõpus. Ma olen pärit vaesest perekonnast. Aga 90ndate neoliberalism ja turud! Raha! See oli mu fetiš.

Majanduse õppimisel polnud minu jaoks muud kaalutlust, kui saada rikkaks.

Panka kui lunastajasse ja kirikusse usub vist siiamaani suurem osa eestimaalastest?

Me oleme selles osas sumbunud täielikku provintslikusse. Poliitiline eliit on ju kapituleerunud välispankade ees. Nüüdseks oleme nende survel aheldatud kasinuse hullusärki. Meenutagem,  mida eelmine president – võib-olla purjus peaga – Twitteris ütles Paul Krugmani kohta. (President Toomas Hendrik Ilves pidas 2012. a Twitteri kontol sõnasõtta New York Timesi kolumnisti ja Nobeli preemia võitnud Paul Krugmaniga, kes juhtis tähelepanu sellele, et Eestis pole erilist majanduslikku tervenemist aset leidnud.)

Meie avalikus ruumis on põlistatud kõik see, mis meile omal ajal maha müüdi ehk neoliberaalne ideoloogia. Me oleme tõstnud püünele Mart Laari šokiteraapia, aga nagu üks kriitik on öelnud  – see oli šokk ilma teraapiata. Aga meedia ei suuda kritiseerida protsesse laiemalt. Seega tavainimese teadvuses ei ole kunagi koitnud, et meid on jõhkralt petetud. Mitte ainult meie, vaid kogu Ida-Euroopa on olnud rahvusvahelise kapitali türannia all, millega on kaasnenud idealiseeritud meediapilt.

Sa näiteks ei uskunud, et Eesti peab aitama Kreekat päästa ja nende võlakirjadelt peaksime edaspidi hakkama tulu teenima?

Ma olen võtnud oma raamatu kirjutamisel palju šnitti Gianis Varoufakiselt (Kreeka majandusteadlane ja poliitik, lühikest aega rahandusminister). Rahvusvaheline kapital lihtsalt ütles Kreekale, et te võtate selle abipaketi vastu. Sellega kaasnes majanduse kokku kukkumine, vaesumine ja allakäiguspiraa. Pankurite huvides pigistatakse raha välja nõnda, et nii mõnedki peavad maha müüma oma perekonna lauahõbeda.

Ma saan aru, et üks suurpankade ohver ehk Eesti on pidanud osalema teise ohvri ehk Kreeka päästmises?   

Me oleme osalenud teise ohvri piinamises. Meil tehti erapankade poolt juba nö Kreeka varem ära. Kreekat ei lõigatud mitte ainult luuni, vaid neil võeti ka jalad maha, et saaks Prantsusmaa ja Saksa pangad maksumaksja rahaga ära päästa (Ka Eesti ostis Kreeka võlakirju ca 350 mln euro eest). 30 protsenti Kreeka noortest on emigreerunud, ülejäänud elavad vaesuses. Sadamad, rannad – kõik on Kreekas maha müüdud, et maksta neid laene. Erastamisagentuur pandi püsti Šveitsi, selle nõukogus ei istu mitte ühtegi kreeklast. Kui see pole finantskolonialism, siis mis see on?

Meil aga domineerib, ma ei tea, kust kohast orkestreeritud meediapilt, kus uudised tulevad ühest torust ja seesama üks lugu levib üle maailma. Kuidas Alexis Tsipras (Kreeka peaminister) sidus lipsu ette ja ütles, et kõik on hästi. Kui vähegi vaatad, siis Kreekas toimuv on katastroof.

Miks on teine pensionisammas totaalselt äpardunud ja Indrek Neiveldi arvutuse järgi oleme kaotanud üle miljardi euro?

Oh jummel, see on terve suur saaga, kuidas finantssektor või rikkam osa ühiskonnast on 20-30 aasta jooksul saanud endale maksuvabastuse. Enne neilt sisuliselt eksproprieeriti osa kapitalist: te teenite küll raha, aga annate sellest osa ühiskonnale tagasi, selleks et haridust, pensione, tervishoidu, euroopalikke institutsioone ülal pidada. Ma ei nimetaks seda heaoluühiskonnaks. Ma ütleksin, et see oli tsivilisatsioon.

See struktuur on nüüd laiali löödud, sest raha kapitalilt maksudena enam ei võeta. Ja mida nad teevad? Pangad laenavad meile selle raha, mille nad peaksid ühiskonnale maksudena ära andma. Ja võtavad laenult intressi! Loomulikult on kõik eelarved riigis miinuses, sest see ei  ole jätkusuutlik!

Sellise tasemega analüüsi ei kuule kusagilt. Aga see hakkas pihta, kui 1970ndatel Bretton Woodsi reeglid (1944-1971 kehtinud maailma majandussüsteem) laiali löödi ja kapital võis vabalt liikuda. Ühiskonnad, eriti väiksemad sattusid liikuva kapitali pantvangiks, sest kapital ütles: kui teie ei lase palku alla, kui te ei dereguleeri tööjõuturgu, kui teie ei võta inimestelt kaitset ära, siis me läheme mujale.

Kõik poliitilised eliidid – arvestades, et oma rahandus riikidel tavaliselt puudus – hakkasid oma rahva vastu dumpingut tegema, et kapital ikka kohale tuleks. Igasugust dumpingut – ka sotsiaalset. Riikide juhtkonnad sattusid kapitali või pankade pantvangi. Ja hakkaski võidujooks põhja. See põhi asub tegelikult lõunas. Meid, tavalisi inimesi nivelleeritakse järgmistel aastatel kuhugi Bangladeshi tasemele. Demokraatia tingimustes, kus euro puhul puudub riikidel iseseisev rahanduspoliitika, võib see viia selleni, et hääletatakse näiteks kõva käsi võimule.

Kas Eestis, kus kaks Rootsi panka valitsevad turgu, saaks riik konkurentsiameti kaudu sekkuda ja kehtestada panga teenustasudele näiteks piirangud – et võtke sama palju kui oma emamaal Rootsis? Röögatuid kasumeid teenitakse ju sellelt, et Eesti kliente kooritakse?

Rootsis asub suverään. Ta ei lase endal varbale astuda. Võtame Bonneseni (Swedbanki Rootsi peakontori juhatuse esimees, kes kaotas töö seoses rahapesuskandaaliga) visiidi Eestisse enne kui ta kinga sai. Minuni jõudis siseinfot, ja ma usun täiesti siiralt, et see on tõsi, et ta teatas meie riigijuhtidele: kui te meile vastu hakkate, ma keeran rahakraanid kinni ja tekitan siin sellise majanduslanguse, et…

Väga keeruline olukord.

See on poliitiline hullusärk. Kui vasemalt tuled, pead poliitikuna lubama õiglasemat riiki, et jagad kasvõi mingit raha ringi. Kui paremalt, siis lubad näiteks panna piirid kinni. Aga sa justnagu ei saa lubada mitte midagi teatavas valdkonnas, mis on ühiskonnale ääretult oluline ehk pangandust puudutavas rahanduspoliitikas.

Kas rootslased reageeriksid sama tundlikult, kui Eestis tehtaks riigi osalusel pank?

Eesti riigil ei ole laenu. Jah, me võime emiteerida omaenda võlakirju ja tõmmata raha kusagilt mujalt kui rootslaste armust.  

Aga samas ollakse ikkagi ideoloogia pantvangis. Kuna Krugmani ja Keynesi kohta ütles eelmine president oma sõna ära, siis minul on isegi vestluspartnerit sel teemal Eestis väga raske leida. (Keynesi teooria pooldajad räägivad riigivõimu sekkumisest majandusse). Aga kui ma sõidan mööda Euroopat, kohtun kasvõi Varoufakisega (Kreeka majandusteadlane ja rahandusminister – toim), siis seal on enesestmõistetav kogu see kriitika, millest ma siin või oma raamatus räägin. Aga Eestis leidub 101 parlamendisaadiku seas mõni, kellega on sellest võimalik kõnelda. See on ikka hästi kummaline.

Millal omandas kapital Eestis absoluutse võimu?

Kohe, sest me sidusime oma krooni Saksa margaga. Meil pole kunagi iseseisvat rahanduspoliitikat olnud. Saksa margaga kurss oli fikseeritud. Rool oli olemas, aga see oli lukus ja ei saanud kuhugi keerata.

Kui alguses ehk ongi nii, et pole kompetentsi, siis kui sa oled 10 aastat riiki pidanud, võiksid ikka oma rahanduse kontrolli alla võtta. Poolakad ei anna kunagi oma zlotti ära. Mitte kunagi! Milleks anda ära tohutu hoob, mille abil ühiskonda sotsiaal-majanduslikult juhtida? Sellepärast näemegi parlamendis broilerite armeed jahumas nonsenss-teemade üle, et kahte kõige olulisemat poliitotsust rahanduspoliitikas nad seal teha ei saa.  

Nüüd lendab see seltskond, kes on rahandusliku rool-lukus-sõitmise poliitika heaks kiitnud, vastu seina ja järgneb parempoolne reaktsioon. Ja siis on kõik šokis. Meedia. Poliitikud.

Kujutage ette! Raimond pidi astuma (Protestiks.) parteist välja! Türannia tuleb meie suunas. Kohutav! Aga nad on ise kogu selle protsessi arhitektid olnud – absoluutselt mõistmata oma vastutust. President Lennart Merigi oli samasugune neoliberaal, kes meid kapitalile maha müüs. Täna mõtleme EKRE-le, täna me räägime ühiskonna polariseerumisest.

Jah, öeldakse, et jänkidega pole mõtet vaielda, läheb halvasti. Aga see, et me Euroopa Liidus pole suutnud teha oma suud lahti ja öelda, et meie kui väikeriik ei lähe kallale teisele väiksemale riigile nagu Kreeka – see kõik on üks ja seesama poliitilis-ideoloogiline hullusärk. Käiakse mingite vikerkaarelippudega. Pannakse parukad pähe ja riputatakse südameid välja. Aga rahast ei taha keegi rääkida.

Kui Eesti keskmise palga saajale pakutakse 15 protsendi intressiga väikelaenu, siis võib jääda mulje, et suurpangad on loobunud väikeklienti teenindamast, raha on isegi palju, kuhu on sel kliendil minna?

Nad laenavad kõigile, kellele võimalik, aga umbes pool elanikkonnast pole laenuvõimelised. Seepärast Danske ja Nordea loobusidki siin sellest ärist: ameeriklased, võtke see endale. See rikkam kolmandik – no kui mitu korterit sa sellele rikkale veel teed? Järgmine nišš on need 20-30protsendilise intressiga SMS-tüüpi laenud. Seal on tohutu buum.

Väga palju räägitakse, et kodulaenu puhul nõutakse suuri tagatisi, mis teeb kodu loomise eriti just noortel võimatuks.

Noorem põlvkond on pidanud leppima kümnekonna aasta pikkuse seisakuga. See on kadunud põlvkond. Beebibuumerid. Noorte oma korteri jaoks on emad-isad-vanavanemad oma Õismäe või Mustamäe korterid või muu vara täiendava tagatisena panti pannud. Noortel ei ole ju tänapäeval sageli tähtajatuid töölepinguid, nad töötavad vabatahtlikena, veavad korraga nelja eri projekti.

Räägitakse, et seda põlvkonda ei huvitagi materiaalne vara?

See on mingi konservatiivide jutt, et tänapäeva noori ei huvita raha. Kes ei tahaks enesele stabiilset tulevikku? Kui sa oleksid 25, tahaksid pere luua – kas sa ei tahaks stabiilsust? See jutt, et noored on lumehelbekesed, nad ei viitsi, ei taha – see on täielik jama. Kuidas saab olla laisk, kui minnakse vabatahtliku töö peale, rügatakse aastaid, et saada paar rida CV-sse kirja, et siis siirduda kuhugi 1200eurose bruto palga peale. Muidugi sa pigem emigreerud, sellise perspektiivi peale tõmbad minema kuhugi Austraaliasse.

Sa oled selles kasinuse hullusärgis võimelnud 10 aastat. Sa võid panna vinged tossud jalga, sõpradega linna peal õlut juua, jalgrattaga sõita, aga sa tead, et sul pole mingit tulevikku,  kui lähtuda tõsiasjast, et sinu praegusest palgast võtab korteri sissemaksu kogumine aega 30 aastat. Arvuta, kui kaua sul läheb aega, et saada see 20 000-30 000 eurot kokku, et minna panka ja öelda, et tahan osta korterit Kalamajas.

Mulle on jäänud mulje, et Rootsi pangad on spetsialiseerunud peamiselt suurettevõtete teenindamisele ja lisaks tavaklientidele on hüljatud ka väiksem ettevõtlus.

Jah, nii tõesti toimub. Ma olen kuulnud nii panga allikatelt kui ettevõtjatest sõpradelt, et laenu saada on täna juba pea võimatu, sest turg ei kasva, kuna nõudlust ei ole.

Me istume kogu Euroopas selles kasinuse hullusärgis. Ega muidu läinud Prantsusmaal inimesed tänavatele. Neil on läbitud kolm dekaadi, meil ainult kaks, sest alguses me ei saanud aru, olime ühe dekaadi lihtsalt šokis.

Laenuralli toimus kuni aastani 2008 ja siis oli ka veel kuidagi nagu äge. Aga viimane dekaad on olnud ainult puhas kannatamine. See mäss Prantsusmaal on sotsio-ökonoomiliste põhjuste tagajärg. Selle põhjuseks ei ole inimeste ärkamine või mingi indigogeneratsioon kapist välja tulek, nagu seletatakse. Et kallistavad puid, silitavad kristalle ja saavad aru, et maailm toimib kuidagi teistmoodi. Ei ole nii! Kes majandusajalugu vähegi tunnevad, saavad aru, et viimased 40 aastat on töö ja kapitali vastasseisus töötegijaid ainult pekstud.Ühendriikides pole reaalpalgad kasvanud 30 aastat, aga seal pole mitte kunagi nii palju tööd tehtud kui tänapäeval!

Tavainimese seisukohalt oleksid ühistud ilmselt alternatiiv suurpankadele, aga inimesed kardavad, et ühistu pankroti korral riik neid hoiuseid ei taga.

Ühistu on üks tee. Aga kõik hakkab taas ülevalt pihta. Kuidas nii, et riik ei saa tagada? See on poliitiline otsus.

Kõigi nende poliitiliste hoovuste taga, mida praegu näeme, on lõpuks ikkagi mäss suurkapitali peale surutud reeglite vastu?

Laias plaanis on olnud valida, kas euro kui rahaühik lendab ribadeks või kehtestatakse praegune kasinusmaania. See on surunud elanikkonna põlvili. Pankade väljaostmine kriisi ajal toimus ühe protsendi inimeste huvides ja kõigi ülejäänute arvelt. Miks Taani, Kreeka, Iirimaa on võlgades? Sest pangad osteti maksumaksja rahaga kahjumist välja, nende kahjumid sotsialiseeriti. Kasumid on privaatsed, aga kahjumid sotsiaalsed. Kapitalism vaestele, sotsialism rikastele. Nüüd tekibki olukord, kus senine ühiskonna struktuur rebestatakse, sest on niivõrd tugev reaktsioon. Euroopa Liit laguneb järgmise viie aasta jooksul, kui neid vastuolusid ei suudeta lahendada keinsistlikust positsioonist. Kõik see hakkas juba Thatcherist (Margaret Thatcher oli Suurbritannia peaminister aastatel 1979-1990 – toim) pihta. Teie minge tööle, meie loeme raha.

Ühelt poolt on vaja mässu altpoolt, aga peab ka olema poliitiline konsensus, et me muudame kurssi. Nõnda nagu USA president Roosevelt seda tegi. (Oma presidendiaja jooksul võttis Franklin D. Roosevelt kasutusele keinsistlikke jooni.) Aga kui seda ei tehta, siis sõidetaksegi lukus rooliga vastu seina ja toimub kõva käe võimuletulek või tuleb järsk vasakpööre.

Kas Danske rahapesujuhtum leidis aset sellepärast, et lihtsalt õnnestus rida pangatöötajaid jm isikuid ära korrumpeerida ja sellepärast ei märgatud elevanti toas?

See oli kõrgeima taseme poliitiline otsus.

Või pigem ainult teati, aga ei võetud midagi ette?

Ei-ei. Eesti Pank saab iga päeva lõpuks kõikide pankade bilansid. Nad teadsid täpselt, mis toimub.  Ju siis kusagil asuv võim määras, et Eestist saab mitte ainult maailma, vaid Ida-Euroopa suurimaid rahapesu organisaatoreid järgmise seitsme aasta jooksul. See oli nõnda disainitud. Nüüd räägitakse, et polnud regulatsioone ja nii edasi, aga andmed ju jooksid igapäevaselt sisse.

Tagajärgi söövad tavainimesed, kelle peedistamiseks pangas piisab umbes sajast kahtlasena tunduvast eurost?

Täpselt!  Me nüüd justkui kontrollime kõike. (Muigab sarkastiliselt.) 200 miljardit eurot – see on maailma ajaloo üks suurimaid rahapesuskandaale. Me ei anna endale selle tähendusest tänapäevani aru! Ja siis pröögatakse, et EKRE rikub maailmas meie maine ära. Ajal, kui paikneme tänu sellele skandaalile Lõuna-Ameerika mõnede riikidega samal pulgal.