EKSPERDID: Me ei tea koroona ohtlikkusest veel kõike, sest uued viirused liiguvad piirideta maailmas kiiremini kui inimesed

"Kust kohast tegelik ohutus hakkab, seda me ei tea," lausub Saaremaa haigla ravijuht Edward Laane. "Koroonaviirusinfektsioon on väga nakkav, võib olla 100-1000 korda nakkavam kui SARS." "Lisaks vanemaealistele on ohus ka langenud immuunsusega inimesed," lisab infektsioonide asjatundja dr Mait Altmets. Ekspertide sõnul on oluline, et piirangute ohje esimeste edusammude järel liiga kiiresti lõdvemale ei lastaks.

EKSPERDID: Me ei tea koroona ohtlikkusest veel kõike, sest uued viirused liiguvad piirideta maailmas kiiremini kui inimesed (8)

Pealinn

"Kust kohast tegelik ohutus hakkab, seda me ei tea," lausub Saaremaa haigla ravijuht Edward Laane. "Koroonaviirusinfektsioon on väga nakkav, võib olla 100-1000 korda nakkavam kui SARS." "Lisaks vanemaealistele on ohus ka langenud immuunsusega inimesed," lisab infektsioonide asjatundja dr Mait Altmets. Ekspertide sõnul on oluline, et piirangute ohje esimeste edusammude järel liiga kiiresti lõdvemale ei lastaks.

Epideemia võidetakse seda kiiremini, mida rohkem saadakse teada, mis laadi immuunsust haiguse läbipõdemine tekitab. Me teame koroonast veel vähe, sest haigused liiguvad piirideta maailmas kiiremini kui inimesed, leiavad Pealinna küsitletud eksperdid: epideemia ühes keskpunktis, Saaremaal Kuressaare haiglas ravijuhina tegutsev Edward Laane, epidemioloog Nelli Kalikova, Põhja-Eesti Regionaalhaigla infektsioonikontrolli talituse juhataja Mait Altmets ja terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna peaspetsialist Hanna Sepp.

Kuidas oleks võimalik tegeleda nakatanute parema kaardistamisega – millistes Eestipiirkondades nakatunud paiknevad või elavad? Andmeid avalikustati seni vastavalt labori asukohale, mitte nakatunu elukohale?

EL: Inimesed ümberringi peaksid siiski teadma, kui halb on nende ümbruses epidemioloogiline olukord. Kui suur oht võib kodukandis peituda. Arvestades Saaremaad, kus käis mängimas Itaalia võrkpalliklubi ja pärast ilmnes 57 viiruspositiivset. Me haiglas võtame küll asja nii, et iga inimene võib olla potentsiaalne haigusekandja. Me ei tea, aga võib olla – ja selle teadmisega  peame elama. Näiteks Saaremaal oleks õigustatud suurem elanike testimine. Mitte ainult sümptomitega inimeste hulgas, vaid ka sümptomiteta, kes käisid võrkpallimängu vaatamas.

MA: See on pigem küsimus terviseametile. Praegu peaks kõik välisriikidest tulnud inimesed jääma kodusesse isolatsiooni vähemalt 14 päevaks.

ES: Eilseni (esmaspäeva, 16. märtsini – toim) hinnati haigusjuhte  labori asukoha maakonna tunnuse alusel. Eilsest võeti andmete avaldamisel aluseks haigestunute rahvastikuregistri põhine elukoht. See on täpsem kui laboripõhine kaardistamine, kuid tuleb siiski arvestada, et mitte kõik elanikud ei ela rahvastikuregistri järgses elukohas.

NK: Kaardistada ju võib, aga mis sellest kaardistamisest kasu, kui terviseameti lehel olid alates jaanuari lõpust kirjas kõik riigid, kus kui palju nakatunuid jne. Ja oli juba näha, et ümber Eesti tõmbub ring koomale ja oht oli mitu nädalat väga suur. Ja selle taustal toimus 4. ja 5. märtsil Saaremaal Milano ja Eesti võrkpallivõistlus. Kusjuures uhkusega kirjutati, et täissaalides. Ja toimuski täissaalides! Kusjuures Saaremaal võinuks olla kõik eeldused jääda üksikuks, koroonast puutumata saareks. Vastupidi, Saaremaa sai hoopis esimeseks kohaks, kus koroona hakkas levima Eesti-siseselt. Ma ei kujuta ette, mida mõtles terviseamet, kui võistluseks loa andis, või võrkpalliliidu juht Hanno Pevkur. Kuigi kõik need sportlased olid uljust täis ja tundsid ennast tervena, oleks viimane ja keelav sõna pidanud jääma terviseametile.

Ühelt pool paistis enne viiruse leviku algust Eestis silma terviseameti soov mitte paanikat tekitada, mis on mõistetav. Kas teisalt võis see aga kaasa aidata rahva hulgas liiga kergekäelise või vastutustundetu suhtumise kujunemisele? Ilmekas näide on Saaremaa võrkpallijuhtum.

EL: Ma ei tahaks kellegi peale näpuga näidata. Viiruse kohta teati väga vähe. Selles mõttes kummaline viirus. Hiinas saadi see kontrolli alla. Aga mis juhtus Itaalias, see teeb väga valvsaks, ja kui see oli alguses Põhja-Itaalias, siis hiljem tuli juba info, et on ka Lõuna-Itaalias, mis teeb väga-väga ettevaatlikuks. See tõesti levib väga-väga kiiresti. Need, kes langetavad otsuseid, teevad seda teatud info põhjal. Info peab olema võimalikult täpne.

Tõesti, need inimesed, kes on haigusnähtudega, peaksid püsima kodus. Ja riiklikult tuleks kindlasti arvestada, et epidemioloogilises mõttes oleks teatud piirkondades laustestimine väga-väga hea. Viimase paari päeva jooksul (eelmise nädala alguses – toim) on olnud ka mõned need inimesed, kel vähe sümptomeid, viiruspositiivsed.

MA: Eesti valitud strateegia ei ole erinenud paljude teiste Euroopa riikide valitud teest. Haiguse levimises leidub alati üsna palju seda, mida pole võimalik ette ennustada.

NK: Epideemiavastasel tegevusel on kaks aspekti. Kui oht on juba käega katsutav, peab tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Meil Eestis oleks pidanud eriolukorra ja kõikide karantiini abinõudega  alustama kolm-neli nädalat varem, siis ei oleks juhtunud ka seda Saaremaa kaasust. Ja seda ranget joont peab pidama järjekindlalt, sest teistes riikides on juhtunud, et kui ohjad liiga vara lahti lastakse, tuleb epideemia teine laine, mida meil tuleks igati vältida. Seega valvsus peab olema, aga paanikat ei tohi olla. See teeb asja hullemaks. Siis inimesed ei mõista, kuidas ratsionaalselt käituda, ja hakkavad tegema rumalusi.

Selle kohta on naljakas näide Hispaaniast, kus elab minu hea tuttav. Tal on väike toakoer. Hispaanias praegu ei lubata mõnedes kohtades inimestel isegi väljas käia, lubatud on ainult koera välja viia. Ja nii siis tema tuttavad ja sõbrad seda koera laenutavad, et saab vähemalt väljas käia. Sedamoodi jalutabki see koer hommikust õhtuni. Seega, vinti ei tohi üle ka keerata. Talupojamõistus peab ka ikka olema.

Koroonat on kõrvutatud gripiga, see on jätnud inimestele mulje, et tegemist on millegi tavalisega. Ehk tooksite välja need jooned, mille poolest see haigus ei ole nagu gripp?

NK: Tema kliiniline pilt on sarnane gripi jt respiratoorsete haigustega. Köha, palavik jne. Kerged vormid jäävadki selliseks, et ei saa aru, on see koroona, gripp või mingi kolmas respiratoorne haigus. Kui on raskemad juhud, avaldub koroona spetsiifilisus, sest kopsudes põletiku teke viib raske seisundini. Eriti vanematel inimestel, kes kuuluvas koroona riskirühma, võib tekkida raske hingamispuudulikkus. Teiste riikide põhjal arvatakse, et 20% nakatunutest võivad vajada haiglaravi, neist 5% omakorda intensiivravi. Üks protsent vajab hingamisaparaadi abi. See oli probleem paljudes riikides, sest nii paljude inimeste jaoks ei jätkunud hingamisaparaate. Seega meie tervishoiu korraldajatel jätkub, mille üle mõelda.

Mina olen karantiini pooldaja. Mida rohkem me takistame nakkust, seda vähem seda tekib. Ja intensiivravi, sealhulgas hingamisaparaatide abi, läheb siis vähem vaja. Karantiin on väga vajalik. Seejuures avaldub nakkus pigem lühema aja pärast: see kuni kaks nädalat, mida on nakatumisest alates pakutud, on varuga võetud.

MA: Tegemist on mõlemal puhul hingamisteede viirusinfektsiooniga. Praeguse info põhjal iseloomustab koroonaviirust vanemaealiste, alates 60. eluaastast suurem suremus ning suurem intensiivravi vajadus. Kliinilise pildi järgi ei ole neid haigusi võimalik täpselt eristada.

EL: Kindlasti on levik teistsugune kui gripil. Mis puutub raskusastmeid, siis on vara öelda. On kergelt haigestunuid, on raskelt. Surmaga lõppevate juhtude protsent on suurem kui gripil. Mis kõige enam häirib – tundub, et viirus jääb pikaks ajaks inimese sisse. On võimalik korduv haigestumine. Kas inimene omandab immuunsuse, kui on selle läbi põdenud – ma ei julge seda kinnitada. Puuduvad andmed.

Kui nakkav on koroonaviirus – räägitud on meetrisest, aga ka kahemeetrisest ohutust vahemaast võimaliku nakatunuga. Ja on räägitud, et nakkab ka kergemini kui gripp, sealhulgas puhastamata telefoniekraanide jm pindade kaudu.

HS: Haiguse nakkavust iseloomustatakse mõistega reproduction rate (R0) (nakkavuskoefitsient – toim). Seni on COVID-19 R0 2-3. See tähendab, et keskmiselt nakatab üks haigestunu 2-3 inimest.

COVID-19 levib piisknakkusena otsekontaktil või saastunud pindade kaudu. Otseseks lähedaseks kontaktiks loetakse eri  allikate kohaselt allikast nii meetrist kui ka vähem kui kahemeetrist vahemaad. Fakt on aga see, et haigus levib otsesel, nö näost näkku kontaktil. Tõenäosus, et haigestutakse, kui nakatunud inimene lihtsalt mööda kõnnib, on vähe tõenäoline.

Pindade kaudu nakatutakse, kui haige inimese rääkimisel, köhimisel, aevastamisel vm viisil satuvad viirusega saastunud piisakesed pindadele, järgmine inimene katsub saastunud pinda ning seejärel oma suu, silmade ja nina limaskestasid. Seepärast on hea kätehügieen ning pindade regulaarne koristamine esmatähtis haiguse ennetamisel.

NK: Koroonaviirusest tekitatud haigust nimetatakse piisknakkuseks. Kui me näiteks katmata suuga köhime, siis me ei näe süljeosakesi, aga need võivad lennata meetri, kahe ja veel kaugemale. Ruumis oleks kaks meetrit vahemaad suhteliselt väikese ohuga. Aga väljas oleks see vahemaa täiesti ohutu. Kui ma näen kedagi väljas nakatumise hirmus maskiga jalutamas, siis on see täiesti üle pakutud. Isegi kui väljas inimesed üksteisega üsna lähestikku räägivad, siis õhu ringlus on nii suur, et süljepiisad hajuvad ja nakatumist ei toimu.

Mis puudutab telefoniekraane jm pindu, siis tõepoolest, süljepiisakesed võivad nendele kukkuda või lenduda. Nakkustekitaja võib seal säilida 2-3 päeva. Aga see kõik on rohkem teoreetiline. Teadlased on uurinud pindu laboris ja leidnud tõesti pinnalt viirust isegi 72 tunni pärast. Aga see ei tähenda, et suur oht oleks nakatuda telefoni kaudu, sest me ju ei laku telefoni. Põhiline nakatumine juhtub ikkagi piisknakkuse kaudu. Muidugi on väga hea, kui tihti käsi pestakse, sest väga palju nakkusi hoiab nii ära – A-hepatiiti, soolenakkusi ja palju muud. Muidugi tuleb sellesse suhtuda mõistusega. Kõik, mis läheb suhu, mingu puhta käega, ja kempsus käimise järel alati käsi pesta. See on kuldne reegel. Aga kuna koroona levib ikkagi piisknakkusega, on ohtlikud täistuubitud vagunid ja üldse täistuubitud ruumid.

MA: Tegemist on nakkava haigusega, üks inimene võib nakatada keskmiselt 2-4 inimest. Üldiselt on piisknakkuste leviku piiramiseks 1,5-meetrine vahemaa piisav. Lisaks köhaetiketi järgimine. Viiruse osakesed võivad aevastamisel/köhimisel sattuda pindadele ja sealt käte kaudu edasi kanduda. Viirus võib pindadel olla nakatamisvõimeline 48-72 tundi, aga ka pikemalt. Seetõttu on käte pesemine või antiseptikumiga puhastamine haigestumise ennetamiseks äärmiselt vajalik.

EL: Ma avan, et kahjuks me seda viirust veel õieti ei tunne. Algul levis info, et see tuleb loomadelt ja otse inimeselt inimesele ei levi. Siis selgus, et nakatub. Siis räägiti, et levib hingamisteede kaudu nagu tavalised viirused. Nüüd selgub, et ka pindadelt levib. Seda on väga-väga raske kommenteerida. Ma isiklikult arvan, et kaks meetrit on küllaltki kunstlik piir. Kokkuleppeline. Kust kohast tegelik ohutus hakkab, seda me ei tea. Koroonaviirusinfektsioon on väga nakkav. Võib-olla 100-1000 korda nakkavam kui SARS. Aga seejuures võib see olla kergete haigusnähtudega, mistõttu näiliselt terved inimesed võivad samamoodi koroonaviirust COVID-19 levitada.

Inimesed on kaevanud, et haigusnähtudega polnud testimine seni piisavalt kättesaadav. Üks erakliinik pakkus testimist hinnaga 81 eurot üks test, äsja lõpetas seegi. Kui massiline ja kergelt kättesaadav peab testimine olema?

MA: Testimisvajaduse ja -võimaluse osas tuleb vaadata hetkeolukorda. Praegu on Eesti laborite võimekuse tipp käes. Testimisstrateegiate otsustamine on terviseameti pädevus.

HS: Edasine testimise strateegia on kujundamisel. Mõistetav on see, et kõikide respiratoorsete sümptomitega inimeste laustestimine COVID-19 suhtes ei ole otstarbekas, sest praegu  puudub COVID-19 spetsiifiline ravi. Olenemata, kas respiratoorse haiguse põhjustajaks on COVID-19 või mõni teine hooajaline viirus, on parim ravi piisav puhkus ning apteegis müüdavad käsimüügiravimid. Laustestimine koormaks liialt tervishoiusüsteemi. Kiirteste tõepoolest pakutakse, kuid seni pole neist ükski veel piisavalt valiidseks tunnistatud, et kliinilisse praktikasse rakendada.

NK: Praegu on valitsus võtnud vastu otsuse, et kõiki ei testitagi, ainult otse riskigruppi kuuluvaid ehk vanemaealisi. Kui oleks palju raha ja võimalusi, võiks võimalikult palju testida. Kuid päriselt testimisest loobuda pole õige. Kõik hingamisteede katarri nähtudega juhud, samuti kõik ohtlikest piirkondadest naasnud inimesed peaks olema testitud. Kui me seda ei tee, siis ei ole meil edaspidi mingit ettekujutust nakkuse leviku ulatusest ja paljud levikut tõkestavad meetmed jäävad tegemata. Kasulik on teada, kui palju nakatus, kui palju pidi haiglasse minema jne. See on tähtis teave tervishoiuorganisaatoritele. Aga inimese enda tervise jaoks on praegu tema testimisest olulisem tema käitumine. Kui ikka on koroona või gripp või midagi kolmandat, siis peaks püsima kodus. Kui inimene põeb tõestatult koroonaviirushaigust, siis kaks nädalat kodus. Kui inimesel ei esine haiguse sümptomeid, siis on teiste nakatamise võimalus väga väike.

EL: See on riikliku otsustamise koht. Antud olukorras tragöödia arvelt teenida on palju (seoses tasulise testimisega – toim). Epidemioloogid ütlevad, et kuni 70% elanikkonnast nakatub. Kiirtestid tuleksid ikkagi odavamad kui need praegused. Kiirteste pakuvad päris mitmed tootjad. Neid saab teha kohapeal. Veel kord: see on riikliku otsuse küsimus.

(Neljapäeval selgus, et kui varem oli jõudlus 300 testi päevas, siis peagi tõuseb see 1000 peale. Algab välioludes, telkides testimine seitsmes kohas üle Eesti: kaks Tallinnas, üks Kohtla-Järvel, Tartus, Kuressaares, Viljandis ja Narvas. Lisatakse ka mobiilseid brigaade. Testimise eelduseks on perearsti otsus. Toim.)

Räägitakse suurest ohust vanemaealistele, aga millised on ohud keskealistele ja lastele?

EL: Asi on taas selles, et meile teada olevat infot on vähe või on see puudulik. Eelkõige haigestuvad vanemaealised – nendel esinevad raskemad sümptomid. Nüüd tuli uudis, et Prantsusmaal see päris nii ei ole, seal leidub olulisel määral ka nooremaid nakatunuid. Mis teeb olukorra keeruliseks. Ja selles osas olen saanud siin Saaremaalgi targemaks, et koroona viiruspositiivne võib olla ka inimene, kes on täiesti asümptomaatiline või väga väheste haigustunnustega. Need inimesed on selles mõttes ohtlikud, et nad ise ei tea, et nad on viiruspositiivsed ja võivad anda nakkuse vanemale inimesele. Nii et pilt on väga keeruline.

MA: Laste kohta on vähe teada. Lisaks vanemaealistele on ohus ka langenud immuunsusega inimesed.

NK: Tavaline gripp niidab samuti vanureid maha. Imelik, aga lapsed nakatuvad koroonasse väga vähe. See on muidugi hea. Miks – seda praegu keegi veel ei tea, aga teadlased uurivad. Mida me ei tohiks lubada – et koroona satub hooldekodudesse. Seal ta teeb laastava töö.

Kas HIV-positiivsed peaksid eriliselt muret tundma?

NK: Mõnes ajalehes on kirjutatud tõesti sellest, et koroonaviirus ohustab HIVi nakatunuid, sest selle haiguse puhul on tegemist immuunpuudulikkusega, ja see tekitas ärevust ja paanikat nende seas. Kinnitan, et HIV-positiivsed inimesed, kes on arstide jälgimisel ja saavad HIV-vastast ravi, ei pea muretsema rohkem  kui kõik teised inimesed. Nakkusevastased abinõud peavad olema samad, nagu kõigil kaaskodanikel.

Milliste krooniliste haiguste puhul on inimesed ohus – sageli on inimestel juba vanuses 40-50 mingi krooniline haigus?

HS: Enim on ohustatud diabeediga, mõne kroonilise kopsuhaigusega ja südamehaigustega inimesed.

MA: Ohustatud on eri krooniliste haigustega inimesed, aga samuti onkoloogilist ravi saavad patsiendid.

NK: Mõnes artiklis on olnud juttu diabeedist ja kõrgvererõhutõvega inimestest. Aga ennekõike on ohuteguriks vanus ja nõrgem immuunsüsteem. Hoolduskodudele, hooldushaiglatele on koroonaviiruse sissetung eriti ohtlik, seda näitasid teiste riikide kurvad kogemused, kus valdav enamus surmajuhtudest oli just sellistes asutustes.

EL: Diabeet kindlasti. Samuti need, kellel on enne kopsu- või neerukahjustus või kellel mingil põhjusel alanenud immuunsus. Kuid ma ütlen veel kord, et me teame väga vähe selle viiruse kohta.

Millised tüsistused võivad hiljem, pärast haiguse läbipõdemist esineda?

EL: Meedias on avaldatud andmeid, et infektsiooni on esinenud ühel ja samal inimesel korduvalt lühikese aja jooksul. Nüüd on küsimus, kas see oli korduv nakatumine, aga võib-olla oli seesama viirus, mis jäi ikka sisse ja nüüd tekitas uuemaid sümptomeid. Kas immuunsust tekib, on küsimärk. Või kui tekib, siis me ei tea, kui tugev see immuunsus on.

ES: Kõige sagedasem tüsistus on kopsupõletik. Täpsed andmed puuduvad, kuna tegemist on uue haigusega, millesse haigestunud ei ole olnud võimalik veel pikalt jälgida.

NK: Kui on kergem või keskmine vorm, siis ma ei ole märkimisväärsetest tüsistustest selles osas kuulnud. Inimene paraneb ja kõik. Kui aga keegi kuulub riskirühma ja saab näiteks kopsupõletiku, siis kopsud võivad muidugi väga viga saada ja paranemine võtab kaua aega.

MA: Kergemakujulisel põdemisel ei pruugi mingeid tüsistusi tekkida.

Tagantjärele tarkus olevat täppisteadus – kuidas meie meditsiinisüsteemi nii korraldada, et olla edaspidi valmis taolisteks haiguspuhanguteks? Meil pole ju varem toimunud epideemia kriisiõppusi jne?

ES: Kindlasti on sellest nii meil kui ka teistel riikidel ja tervishoiuorganisatsioonidel palju õppida. Täpsemalt saab sellele küsimusele vastata pärast puhangu lõppemist. Õppused, ka nakkuspuhangu tõrjumiseks, toimuvad pidevalt. Kindlasti annab aga praeguse olukorra hilisem analüüs palju uut.

NK: Kunagi tegutsesid meil rajoonides ja linnades sellised asutused nagu sanitaar-epidemioloogilised jaamad. Koos selle asutuse kadumisega kadusid ka epidemioloogid. Mida teevad epidemioloogid? Kui epideemiat ei ole, töötavad nad välja meetmeid, kuidas potentsiaalset epideemilist ohtu vältida. Ja kui epideemia tuleb, kuidas seda peatada. Praegu tegelevad meil epideemiaga inimesed, kes ei tea epidemioloogiast midagi, kompetents puudub. Nüüd nad saavad kogemusi, aga need on valusad kogemused, sest vead maksavad ju kätte. Eesti Vabariigi ajal ei ole epidemiolooge meil välja õpetatud. Need, kes veel alles, on saanud hariduse nõukogude ajal, nad vananevad, suurem osa on juba pensionil. Hämmastav, et ka praeguse epideemia vägesid juhib spetsialist, kes ei ole ei arst ega epidemioloog!

2003. a ilmnes SARS-i epideemia. See levis paljudes riikides, meieni ta ei jõudnud. Praegu said koroonaga hästi hakkama need riigid, kes õppisid SARS-i peal – Aasia maad, kes olid selle läbi teinud. Aga kuigi meid jumal SARS-ist hoidis, pidanuks me vähemalt valmis seadma strateegia, kuidas tegutseda, kui epideemia tuleb. Ja see võib juhtuda igal ajal, koroona pole esimene ega kaugeltki mitte viimane. Globaliseeruvas maailmas on kõik riigid tihedalt seotud. Üks aevastab Aafrikas, tuleb Eestisse ja toob oma hirmsa haiguse siia. Valmisolek meil sisuliselt puudub. Sealhulgas puuduvad läbimõeldud plaanid karantiinideks ja muudeks epideemiavastasteks meetmeteks, kõike  tehakse käigu pealt.

MA: Igast kriisist tuleb midagi õppida, ja mitte ainult tervishoiutöötajatel, vaid ka konkreetsest meil kõigil – igal inimesel oleks palju õppida.

EL: Eesti vajaks jah ekspertkomisjoni helgematest peadest, kuhu kuuluksid esindajad teistest riikidest, kes aitaksid meil koostada plaani, kuidas massinfektsiooni puhul käituda. Väga oluline küsimus on, et kas see praegune laine kestab kaks, neli või kuus nädalat. See on väga oluline küsimus varude planeerimisel. Teine oht on ootamatus. Meditsiiniasutus peab ette teadma, kui palju haigeid korraga tuleb. Kui näiteks sada haiget tuleb Kuressaares ühe nädalaga, satume me väga suurde hätta. Kui kuue nädalaga, siis oleme paremas olukorras.

8 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...