Elmo Nüganen: kunst aitab meil olla inimnäoline

"Teatri eesmärk on, et me märkaksime teist inimest ja tema probleeme. Et suureneks inimese empaatiavõime, mitte et igaüks uurib oma naba," räägib lavastaja ja näitleja Elmo Nüganen linnateatri uue tootmiskompleksi ehitamise puhul tehtud intervjuus.

Pilt: Scanpix

Elmo Nüganen: kunst aitab meil olla inimnäoline (3)

Meelis Piller

"Teatri eesmärk on, et me märkaksime teist inimest ja tema probleeme. Et suureneks inimese empaatiavõime, mitte et igaüks uurib oma naba," räägib lavastaja ja näitleja Elmo Nüganen linnateatri uue tootmiskompleksi ehitamise puhul tehtud intervjuus.

Elmo Nüganeni kabinetis tervitab meid hiigelsuur pruun koer. "Ega sa koeri ei karda?" küsib tema peremees. "Ei," vastab loo autor.

"Tõsiselt, ma võin ta teise tuppa viia," jätkab Nüganen. Koer on väga sõbralik, nuusutab mind korra ja keerab end siis laua alla kerra. "Ta salvestab lõhna tuhandete teiste lõhnade hulka ja järgmine kord juba tunneb sind," lausub Nüganen.

Milline koht on teatril tänapäeva maailmas?

Mis on laulupeo eesmärk? See, et me ei istuks ninapidi igaüks oma mobiiltelefonis – ja teatri eesmärk on samamoodi, et me märkaks teist inimest, teise inimese probleeme, suurendaks oma empaatiavõimet, mitte et igaüks uurib oma naba.

Hästi lihtne näide. Kohtusin eile ühe inimesega. Ta tuli sisse – üks noorema põlvkonna inimene –, keep oli peal ja keebil mõned vihmapiisad, ja ma küsisin, et kas väljas sajab vihma. Siis see inimene ütles, et jah, just siis, kui mina tänavale tulen, hakkab vihma sadama. Hakkasin mõtlema, kuidas mõned inimesed võib-olla tõesti arvavad niimoodi, et kui MINA tänavale lähen, siis sajab vihma, kui mina teen seda või seda, siis on niimoodi – kui palju on niisugust egoismi või minakesksust. Minu vaatenurgast, mina näen maailma sellest vaatenurgast. Aga teater kutsub üles vaatama ka teisi, ütleb, et on olemas teinegi vaatenurk. Mitte ainult see, et kui mina tänavale lähen, siis hakkab vihma sadama.

Mõtlen ka, et kui meil praegu tsenseeritakse näiteks Agatha Christie raamatute pealkirju, raamatutest võetakse välja "sobimatuid" sõnu – siis kuidas sellega teatris on?

Seniajani pole meil olnud teatritekstiga juhtumit, et ei tohi  seda või teist öelda. Aga tean, et et niisugune tsensuur on Venemaal. See, mida laval öeldakse, peab tihti olema teistsugune või kontrollitud.

Sama on ka filmidega Venemaal – pannakse mingisugune helipiiks või midagi peale või lõigatakse välja mõni sõna.

Meil Eestis pole niimoodi juhtunud. On olnud paar vaidlust, et kas see on vihakõne või mitte, või kas mõni raamat on pornograafia või ei ole.
Mina arvan, et need pretsedendid tuleb luua, mitte muidugi kunstlikult. Aga et kui midagi niisugust juhtub, siis on hea, kui asi kohtus ära käib, sest siis me saame aru, on see nüüd nii või on naa.

Võib-olla meie kirjanikel on lihtsalt niisugune hea enesetsensuur, leebe enesetsensuur, et kui tegelane peab ütlema, et mine sa ka p-tähega asja, siis kirjandusteoses seda ta ka ütleb ja nii see ka trükitakse; saadakse aru, et selle tegelase karakter on niisugune või seda on millegipärast vaja. See ei ole lihtsalt sõim sõimu pärast  või vandesõna vandesõna pärast. Meil seda probleemi ei ole, jah.

Ja ma usun, et praegu keeleseadus ikkagi lubab seda, et kui näitemängu nimi on "Kümme väikest neegrit", siis näitemängu nimi ka on "Kümme väikest neegrit".

80ndatel tõi Mikk Mikiver lavale "Libahundi". Lavastus oli oma ajast kõvasti ees, käsitles praegu tulipunktis olevat võõraviha ja eestluse ellujäämise küsimust. Kui palju peaks teater kunstiliigina sekkuma päevapoliitikasse ja palju ta praegu sellesse sekkub?

Ta võib seda teha, aga see ei ole põhieesmärk. Kui inimene tuleb teatrisaali ja saab elamuse, siis on ju selge, et seal on puudutatud teemasid, mis kõnetavad tänapäeva inimest. Vastasel korral see inimene ei oleks puudutatud. Aga millise teema kaudu, kas see on päevakajaline, peab olema just nii-öelda top viies...? Kui me mõtleme, mis on praegu top viie teemad, siis kas see peab puudutama apteegiseadust ja kõiki apteegis müüdavate rohtudega seotud asju, või siis pensione ja pensioniseadust, kõiki pensionäre ja seda, mis meist edasi saab? Ja siis veel võõraviha ja veel mõningaid asju, et kas ta peab puudutama just neid top viie teemasid, see on iseküsimus.
Aga igal juhul peab puudutama inimeseks olemist, inimeseks olemise keerukust, mitte lihtsust. Ega ei ole lihtne inimesel praegusel ajal täita oma igapäevaülesandeid, olla hea pereisa või hea pereema ja lapsevanem, hea kolleeg, käia tööl, olla hea kodanik. Ja nii edasi ja nii edasi... ja veel eeskujulik, see on eriti keeruline. Elu pöörab meile nii palju eri külig ette, et me peame tegema oma valikuid. Tihti ei ole need valikud kõige kergemad.

Aga inimnäoga inimeseks tahame me kõik jääda, ja see nõuab teatud pingutusi.

Aidata inimesel olla inimnäoline, aidata tal vastu pidada selles maailmas, see on minu meelest üks kunsti väga-väga olulisi ülesandeid praegu. Olgu siis tegemist kirjanduse, filmi või teatriga.

Viimasel ajal on paljud näitlejad hakanud tegema poliitilisi avaldusi. Kas see üldse sobib näitlejaametiga kokku?

Ei saaks öelda, et ei sobi. Aga kui see muutub moevooluks, kui see muutub niisuguseks asjaks, et ma tahan selle kaudu näidata, et ma olen kaasaegne näitleja või mõtlev inimene või aktiivne,  ühiskonnas kaasa toimiv ja ühiskonnaga kaasa minev inimene –  no siis see paneb võib-olla õlgu kehitama. Kui aga inimesel on midagi öelda ja tal selle koha pealt kusagil kas pitsitab või tal on valu või ta tunneb väljaütlemise vajadust, siis ma arvan, me tunneme selle kohe ära. Et see inimene ütleb mitte sellepärast, et ta tahab ka midagi öelda, vaid et tal on see sõnum.

Populaarsust kogub stand-up komöödia, mis on ju ka omamoodi teatrižanr ning suuresti keskendunud päevapoliitilisele huumorile – mida te sellest valdkonnast arvate?

See on juba väga-väga levinud. Mingil ajal oli ju oma osa huumoril ja huumorikavadel ja estraadiartistidel, estraadinumbritel – see on sellesama asja edasiarendus teatud suunas. Kui varem kasutasid artistid tihti kellegi teise teksti, siis stand-up’i puhul peetakse heaks stiiliks või tõeliselt heaks näitajaks seda, kui artist esitab omaenda loodud materjali, tihti veel ka enda tähelepanekuid, enese läbielatut. Inimene ei ole kellegi rollis, vaid ta esitab seda iseendana.

Stand-up on samasugune, nagu mõni muu kunstivorm. See ei ole ei parem ega halvem, ei eesrindlikum ega tagurlikum kui sõnalavastusteater, ooper või filmikunst.

Mida soovitate noortele inimestele, kes soovivad minna teatrit õppima?

Lugege raamatuid ja vaadake vähem filme. Ja veel vähem vaadake seda, et kuidas mõned näitlejad filmis mängivad – ärge nende nõkse küll ära õppige, sest siis te hakkate kasutama klišeesid. Te hakkate tegema nagu nemad, aga see on ebahuvitav, originaal on ammu nähtud. Tuleb leida oma tee. Selleks, et oma tee leida, ei pea vaatama, kuidas teised enne teinud on ja siis järele teha, vaid tuleb leida oma tee, tuleb oma kujutlus tööle panna. Kujutlus läheb tööle siis, kui sa näed oma sisemist filmi kujutluspildis. Sinu sisemine film läheb tööle siis, kui sa loed raamatut. On väga suur vahe, kas sa loed "Kolme musketäri" ja kujutad neid sündmusi ise elavalt ette, või sa vaatad kellegi tehtud filmi, sest sel juhul sa ei kujutle, sa lihtsalt vaatad.  Aga raamatu lugemine paneb kujutlusvõime tööle. Kujutlusvõime on näitlejale kõige olulisem – mitte ahvimisvõime, mitte imiteerimise võime, mitte järeletegemise võime, vaid just kujutlusvõime, sest siis võib jõuda oma isikliku personaalse tegelaseni, enda d'Artagnanini, enda Athoseni jne.

Kas tänapäeval vajab teater laiemas mõistes teistsuguseid ruume, kui need olid näiteks 20-30-40 aastat tagasi?

Loomulikult, loomulikult. Teater on Panso ajast, mil linnateater loodi, palju muutunud. Teater on kolinud väiksematesse ruumidesse, ta on tulnud vaatajale lähemale. See tunne ja energia, mis toimub siin ja praegu, et mina näen näitlejat, ma tajun toimuvat, see jõuab minuni. Väiksemates saalides, kammerlikes saalides ma näen näitleja iga kulmuliigutust. Näitlejad panevad väiksemates saalides silma värvilised läätsed, et muuta mõne rolli jaoks silmade värvi, sest see annab midagi juurde. Sa näed tema silmi, tema silmade värvi. See on hinda läinud.

Suures saalis ei ole sellel mõtet, kinos võib seda teha.

Tänapäeval on levinud black box, taoline teatrisaali tüüp tuli tunduvalt hiljem. See on lihtsalt üks must ruum. Must sellepärast, et must neelab valgust, ta on kõige teatrisõbralikum ruum. Kui me tahame tuua ruumi kunstvalgust, prožektoreid ja kõike, siis päevavalgus tapab selle ära. Kui on pime ruum, siis hakkab prožektorivalgus kehtima, nii et must on kõige parem. See must kast või must ruum, mida saab transformeerida ühte- ja teistpidi. Seal on tavaliselt kohti vähem. Black boxide eelis on see, et sa võid mängida 50 inimesele ja võid ka 200-le. Lava võib olla nii suur või naa suur, siin või seal, see annab kohe uusi võimalusi. Tavaliselt on black boxid väiksemad. See tulenes ka vajadusest. Et praegu leida etendusele 500-600 vaatajat, koguni 700-800, nagu on kohti Salmes, peab see olema kas hästi menukas komöödia või muusikal. Tegelikult peab see olema hea meelelahutus.

Kui linnateater, toona siis noorsooteater aastal 1965 loodi, hakati kohe rääkima ka uuest majast, ja loomulikult mõeldi, et vaja on üht suurt saali. Saali all peeti silmas sellist Itaalia tüüpi, suurt saali. Nagu on Salme kultuurikeskuses või nagu on Draamateatri suur saal – kus on portaal, arlekiin, aksid, parter... Tol ajal see oligi kõige levinum teatrisaali vorm. Itaalia tüüpi saalis midagi ei muuda, publik on seal, kus ta istub, ja sinna ta jääbki istuma.

Hea lavastaja ja head näitlejad teevad suurepärase töö ära ka piltlikult öeldes elutoas, aga kui oluline on praegu linnateatrile võimekus toota tänapäevaste vahenditega dekoratsioone ja kostüüme?

Võtame sellesama näite, et igas toas võib teha etenduse, ilma et ruumis midagi muudaks. Ka siin toas. Ma arvan, et kümme vaatajat paigutab siia ära. Kuskil kõrvalruumis võib veel teha – ja mille poolest need etendused siis erinevad üksteisest? Lihtsalt on tuba ja ongi tuba, seal on lihtsalt teine laud, teine tool, teine kapp.

Samamoodi võib teha lavastuse tühjal laval, mida ma olen ka teinud kolme viini tooliga – "Ma armastasin sakslast". See oli aeg, kui teatril oli rahaga kitsas käes ja samas pidi teater edasi toimima. Siis ma tegin ka niisuguse lavastuse. Aga ma ei kujuta ette, et kõik Eesti teatrid töötavad tühjadel lavadel või ainult tubades.

Ehk kui te küsite, kui palju see juurde annab, siis ma arvan, et tubateatrite ja tühjade lavade lavastuste osakaal teatripildis võiks olla üks protsent, võib-olla pool protsenti. Nii et tegelikult võib öelda, et 99 protsenti annab juurde kõik see. See on umbes sama, kui kirjanik kirjutab paberi peale pastakaga ja see ongi raamat – me ei trüki teda, me ei paljunda teda, lihtsalt inimese käes on need lehed.

Või kui helilooja kirjutab muusikalisi teoseid, siis ta kirjutab selle paberi peale ja sinna see jääbki. Seda ei hakka orkester mitte kunagi mängima.

Need on samasugused ülimalt olulised vahendid mingi kunstiliigi viljelemiseks ja selle kunsti edasiandmiseks vaatajale.

Kui keegi geniaalseid luuletusi omale sahtlisse kirjutab või keegi noodipaberile võrratut muusikat kirjutab, aga keegi sellest osalust ei saa, siis selle väärtus on väga väike.

Kõik sellised asjad loomulikult maksavad. Kirjaniku palgad ja teatritöötajate palgad, aga ka publik maksab omakorda selle eest teatri omanikule. Ükskõik kes omanik on, olgu see riik või linn, olgu see munitsipaal- või riigiomand.

See süsteem on niisugune ja nii on olnud läbi aegade. Lõhkuda seda ei õnnestu, saab ainult ära kaotada. Võib ära kaotada kirjanduse, kino, teatri ja kõik muud asjad, aga siis me jääme väga-väga-väga-väga vaeseks.

Mis on linnateatris olnud kõige võimsam või kallim kujundus?

Kui me vaatame etendusi Lavaaugus, siis mööda sedasama Aida tänavat on hobused kapanud, siin on autod sõitnud, siin on laev tulnud – Veneetsia laev on siia sadamasse sõitnud koos kahuripaukudega, mis laevalt tulevad ja sadamast vastu lastakse.
Niisuguseid asju on ikka tehtud, mistõttu ühte lavastust on keeruline välja tuua.

Mida uus kompleks teatrile annab?

Seni on lavakujundus valminud selleks mitte ettenähtud ruumides. Keldrites, kus on pime ja rõske, kus on nõuetele mittevastav ventilatsioon, näiteks kui on tarvis värvida. Kas te kujutate ette, et selles ruumis kogu aeg värvite? Teete ainult akna lahti ja värvite iga päev! Muidugi, respiraator antakse ka. Ja nii värvite dekoratsioone iga päev.

See paneb ju mõtlema. Kui keldrisse ei mahu värvimise ajal ära, hakatakse dekoratsioone ette valmistama, värvima ja kruntima proovisaalides. Ja siis ei saa proovi õiges ruumis teha, seda  tehakse kuskil teises koridorinurgas.

Metallitöökoda pole meil seni üldse olnud. Kõik metallitööd ostetakse väljast sisse, sest meil pole olnud omal ruumi neid teha.
Praegu aga ootab meid ees tootmiskompleks, kus on olemas kõik teatriks vajalik, kus saab teha puidutööd, metallitööd, maalitööd, butafooriaid. Kõik lavamaketist kuni täissuuruses kujunduseni saab nüüd seal tehtud.

See on hädavajalik, ilma selleta me lihtsalt lämbume. Mitte ükski organism ei ole võimeline töötama tingimustes, kus tal ei ole värske õhu juurdepääsu. See on tõesti vajalik organismile, nagu kopsud.

Kui palju käivad tänapäevaste näidenditega kaasas nõuded lavakujundusele, näiteks et kui sellist asja püsti ei saa, siis minu tükki ei lavastata?

See sõltub näitemängust ja traditsioonist. Näiteks inglise näitemängude puhul ja angloameerika kultuuris on üsna levinud, et kuna autori looming on püha ja puutumatu, algabki kõik autorist – siis kirjeldatakse väga täpselt ära ka lavakujundused.

Tavaliselt peetakse Inglismaal sellest traditsioonist väga kinni.

Meie siin Ida-Euroopas oleme võib-olla tänu Vene ja Saksa teatri koolkonna mõjule selles suhtes palju vabamad. Me suhtume sellesse kui algmaterjali, interpretatsioonivõimalus on palju suurem ja palju laiem.

Keegi ei mängi enam Shakespeare’i näitemängu nii nagu Shakespeare ta kunagi kirjutas – ma pean silmas remarke (nagu "ilmuvad joostes kaks paaži"). Peale selle ta kirjutas, et tegevus toimub merel, aga kus kohas seal see meri. See niikuinii oli tinglik. Praegu liigub teater üsna palju selles suunas, et oleks suur interpretatsioon.

Aga kui me räägime suurtest produktsioonidest, näiteks muusikalidest, siis võid sedasama lavastust näha ükskõik kus kohas – Berliinis, New Yorgis või Pariisis. Pariisis sa kuuled seda prantsuse keeles, Berliinis näed paremat või vastupidi, kesisemat esitust, aariat. Aga muidu on kõik sama, sest seal on nõuded, mis müüakse paketina. Täpselt ühesugust lavapilti sa ka näed. Minu meelest ei rikasta see teatripilti mingil määral, ainult vaesestab. See paneb meid klišeedesse.

See on umbes sama, et inimesed ei loe raamatuid, vaid vaatavad filme ehk söövad valmis produkte. Kõik filmid nagu näiteks Dumas’ "Kolm musketäri" – need on seal ühesugused, lihtsalt näitlejad on erinevad.

Kuulge, see on ju igav, kui sa saad lavastada ja näidelda kas nendel tingimustel või ei saa üldse. Vahel antakse kellelegi mingisugused eriõigused, et natukene võib midagi muuta. Aga üldiselt hoiavad lääne-eurooplased neist nõuetest väga rangelt kinni. See on ärimudel, üks osa meelelahutusärist, et sina ostad minult valmis kauba.

Linnateater saab ka vanalinna peagi võimsa ja nüüdisaegse  teatripaiga. Kuidas selle arendamine on läinud?

Arhitektidele on ette antud tingimused, on kirjeldatud, mida nii-öelda klient soovib. Ja kõik arhitektid ütlevad nagu ühest suust, et mida paremini klient suudab sõnastada, mida vähem jääb seal asju õhku rippuma, seda parem. Kirjeldatud peab olema see, mida on vaja, mitte kuidas miski välja näeb. See on nüüd arhitektide asi, kuidas kõik omavahel funktsioneerida võib, kõike muud oodatakse ikkagi kliendilt.
Ma võin nimetada mõned teatri jaoks olulised tingimused. Üks oli 350-kohaline saal. Aga me ei öelnud, kuskohas see peab asuma.

Sisehoov läheb Aida tänava pinnaga tasa ja sinna alla tuleb kaks saali, üks 350-kohaline suur saal ja üks 130- või 150-kohaline blackbox. Kuhu nüüd arhitekt selle paigutab, see on juba tema asi. Teater pakkus ka võimaluse, et kõige parem koht oleks seal, kus praegu on Põrgulava. Kõik arhitektuuribürood ei läinud seda teed, mõned tegid teise lahenduse, aga võidutöö võttis meie soovitusi arvesse.
Tuleb teha ka koostööd muinsuskaitsega, sest vahel võib selle tulemusena jõuda palju huvitavama lahenduseni.

Kui öeldakse, et nii ei saa teha ja naa ei saa teha, võidakse tänu sellele jõuda täiesti unikaalse lahenduseni. Salto arhitektid on meid viinud uskumatult originaalse lahenduseni.

Mis on teile seni suuremat pinget pakkunud, kas lavastamine või näitlemine?

Raske öelda. Vanasti ma vastasin niimoodi, et iga kord, kui ma lavastasin, ma mõtlesin, et tahaks mängida, ja kui mängisin, siis leidsin, et tahaks lavastada. Praegu on see lavastamine kuidagi  juba nii loomulik osa, et vist ikkagi naudin seda.

Ma ei näe mingisugust probleemi, ei näe mingisugust konflikti, mul on huvitav seda tööd teha.

Kas võite tuua välja mõne lavastuse ja näitlejatöö, millega olete jäänud kõige rohkem rahule?

"Kolmekrossiooper". See oli tore, väga-väga suur, mahukas ja oluline töö. Mida enam aeg edasi läheb, seda rohkem saan aru, et ega niisugust teatrit naljalt enam ei tehtagi. Tol hetkel oli see veel täiesti uus saal. Publik ei olnud kordagi seal saalis käinud, me ei olnud seal kunagi mänginud, me alles omandasime seda, sest saal oli hoopis teistpidi. Seal oli elav muusika, osales peaaegu terve trupp, materjal oli väga-väga huvitav. Brechti tehakse väga harva. "Kolmekrossiooperit" ei oldud enne seda paarkümmend aastat tehtud ja meie etendusest peale ei ole seda ka uuesti lavastatud.

Kõik lavavabaõhuetendused, mis siin on olnud, need on ikka ka väga suur linnateatri maamärk olnud. Eri eesmärgid on läbi käinud, eri esteetikad, eri inimesed on mänginud.

Kas nii on ka juhtunud, et ise ei jää rahule, aga kriitika on pärast väga hea olnud?

Kui rääkida professionaal-sest seisukohast, siis professionaalne lavastaja teab üsna hästi oma loo tugevaid ja nõrku külgi. Tal ei ole vaja seda lehest lugeda ja ta ei pea selle sellest ise rääkima. Ma arvan, et kui peaksin kirjutama retsensiooni, olema kriitik oma lavastusele, oskaksin ma seda paremini kui paljud teised.

Lihtsalt ma ei tee seda, sest see pole minu amet. Minu amet on teha valmis teos ja las siis hindajaks või arutlejaks jäävad teised. Aga kindlasti ei saa sellest arutelust välja jätta publikut, kellele me etendust ju tegelikult teeme. Tema hääletab jalgadega ja oma rahakotiga. Inimene, kes luhvitab oma sajaseid ja tuleb oma taksokesega või oma autoga. Või sõidab siia teatrisse hoopis rohelise kaardiga. Inimene paneb iga kuu esimesel kuupäeval pileteid kinni ja loodab, et pääseb siia. See on meie tegelik ja tõeline kriitik.

Enne rääkisime, et selleks, et suur saal publikut täis saada,  peab olema väga hea meelelahutus. Kas publiku suhtumine on tänapäeval kuidagi muutunud?

Ja, loomulikult. Aga see on palju laiem probleem. Enamik inimkonnast istub oma mobiiltelefoni otsas ja uurib nutiseadet. Isegi restoranis võib näha, et inimesed istuvad kahekesi laua taga – noormees ja neiu –, söök on pooleli ja mõlemad on ninapidi oma nutitelefonis. Loomulikult on maailm väga killustunud, killustunud selles tähenduses, et mingisuguseid suuri ühendavaid ideid on aina vähem.

Kahjuks tihti suured ideed eristavad, ühendavaid ideid on vähem, eristavaid ideid rohkem, ja see sunnib inimesi kaevikutesse, eri pooli valima. Kõik on killustunud, diferentseeritud, marginaliseeritud, kõik lähevad eri nurkadesse. Arusaamad, mis on poliitika, mis on politikaanlus, mis on tõde, mis on pooltõde ja mis on vale, arusaamine, mis on vargus ja mis ei ole vargus ja nii edasi ja nii edasi – kõik see on muutunud. Neid suuri ühendavaid asju, mida me kõik ühtemoodi mõistame, jääb aina vähemaks.

Kas noored lavastajad saavad aru, et lavastus peaks midagi ütlema?

Ma arvan, et ikka saavad. Siit tuleb nüüd mängu professionaalsus – et kui lavastan näitemängu, inimene vaatab selle ära, läheb saalist välja, aga kas ta oskab öelda, mida ta öelda tahtis? Vot see on juba teine, see on professionaalsuse küsimus.

Muidugi ei saa enne etendust ja pärast etendust hakata rääkima, millest see lugu laval räägib. Kõigepealt kirjutada raamat ja siis väike raamat sinna kõrvale, kus kirjanik seletab lahti, millest suur raamat räägib – noh, see oleks natuke imelik.

Kas nätlemise tehnikates, näitlemise õpetamise metoodikates on mingeid uusi suundi ja uusi gurusid, nagu omal ajal oli näiteks Stanislavski?

Praegu on noortel näitetudengitel kõige suurem ootus, et nüüd peaks nende koolituses olema midagi täiesti uut ja enneolematut. Aga täiesti võimalik, et asi on hoopis vastupidine, ja nende kurvastuseks võib öelda, et teatrikunsti ABC on ikkagi esimene asi, mis tuleb omandada.
Võtame näiteks Picasso. Enne, kui ta jõudis selleni, kuidas paljud inimesed Picassot tunnevad, oli ta väga hea natuurist joonistaja. Ta oskas väga hästi joonistada – nii-öelda usutavalt ja üks-ühele. Ta lihtsalt õppis selle tehnika selgeks ja siis hakkas otsima oma tehnikat. See on väga paljude loominguliste ametitega niimoodi.

Olete teinud ka mõned täispikad mängufilmid, on midagi veel lähiajal plaanis?

Praegu on ettevalmistamisel film apteeker Melchiori põhjal. Üsna paljud on mõelnud selle peale, pikk ettevalmistusperiood on olnud, asi on läinud tõusude ja mõõnadega ja vahetanud ka tegijaid.

Kord on ühed tegijad tahtnud teha, siis teised, praegu on ta jälle päevakorras ja mina olen ka seal selles tiimis sees. (Nüganen on Taska Filmi toodetava filmi "Apteeker Melchior" režissöör – M. P.) Võtted peaksid algama hilissuvel.

Kas sama näitlejaga teatrilaval ja filmivõtetel tööd teha on kaks eri asja?

Ei saaks öelda, et kaks täitsa erinevat asja, aga vahendid on erinevad ja võib-olla ka lähenemisnurk. Millegi pärast mul on näide tuua Rain Simmulist, kellega olen teinud kaks filmi – "Meeletus" ja "1944". Ja lähenemine rollidele oli teistsugune kui see, mis ma olen temaga teinud teatris. Võimalik, et see tulenes temast enesest, ta võib-olla ise lähenes nendele rollidele teistmoodi ja see tingis ka minu veidi teistsuguse lähenemise. Nii et töötasin Rainiga veidi teistmoodi kui teatris.

Ma olen ka Peeter Tammearuga töötanud kahes filmis, sealgi on võib-olla mingi erinevus olnud. Ma ei oska päris niimoodi öelda, aga usun, et see on olemas küll. See sõltub näitleja rollist ja milline on selle filmi keel.

Teil oli teatri- ja muusikaakadeemias oma kursus aastal 2002 ja 2012, kas 2022 võtate uue kursuse?

Ei tule vist. Vist enam ei tule. Aga nüüd nad lõpetavad, 2020. Tuli üks lend varem.

Kuidas jäite rahule oma tütre ülesastumisega "Talves"?

Ma ei ole näinud veel, aga lähen kindlasti vaatama.

Kelle üle oma kunagistest tudengitest olete kõige uhkem? Kui nii üldse vahet teha sobib...

Mul on hea meel, kui need õpilased mind hea sõnaga meeles peavad. Ehk siis ma olen midagigi nende heaks teinud.

Ja lõpetuseks, kuidas on Leida Rammo fond ennast õigustanud?

Oi, see on üks võrratu asi. Oluline on see, et see fond toimib ka.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...