ELS HIMMA: Ametnikud ei suutnud fantastilist jazzi keelata

"Õues olid välismaa lõhnad, kõik olid eufoorias ja terve Tallinn oli maailmanimega muusikuid täis," meenutab armastatud laulja Els Himma pealinnas 70ndatel toimunud fantastilist džässifestivali. "Siis aga löödi meile laksti luugiga vastu pead. Ministeeriumi ametnikud tulid lava taha ja küsisid, et kes lubas teil improviseerida."

Pilt: Scanpix

ELS HIMMA: Ametnikud ei suutnud fantastilist jazzi keelata (1)

Vesta Reest

"Õues olid välismaa lõhnad, kõik olid eufoorias ja terve Tallinn oli maailmanimega muusikuid täis," meenutab armastatud laulja Els Himma pealinnas 70ndatel toimunud fantastilist džässifestivali. "Siis aga löödi meile laksti luugiga vastu pead. Ministeeriumi ametnikud tulid lava taha ja küsisid, et kes lubas teil improviseerida."

Eelmisel nädalal kohtus Kaja keskuses rahvaga legendaarne laulja Els Himma. Kõik mäletavad tema  kuulsaid laule nagu "Millest sa elad ja hingad", "Must mees", "Ootama peab", "Üksinduse aeg" jne. Pealinn pani kohtumisel kõlanud küsimustest-vastustest kokku intervjuu.

Milline te lapsepõlves olite?

Olen kuulnud, et ma olevat väga päikeseline laps olnud. Tagasihoidlik, aga enda meelest hakkaja tüdruk. Mõtlesin igasugu asju välja, olin ka jonnakas ja väga iseteadev.

Kuidas te muusika juurde jõudsite?

Minu ema armastas väga muusikat, ennekõike just klassikalist. Ta kuulas palju klaverimuusikat ja klassikalisi oopereid ning orelit. Noorest peast veetsin palju aega vanema õe juures Riias, kes abiellus ooperilauljaga. Seal lauldi hommikust õhtuni – seal ma sain kuulda maailma lauljaid. Ooperis käisin koos oma õega, nii et õhtuti olime ooperis ja vaatasime ka balletti – nii tore elu oli!

Üldiselt ma ei mäleta, et oleksin kunagi öelnud, et tahan lauljaks saada. Mina ei ole ise kunagi pillimeeste juurde läinud.

Millised on mälestused esimesest esinemisest?

Otseselt puutusin laulmisega esimest korda kokku keskkoolis, kui kooli õpilastest pillimehed palusid mul endaga kooli kontserdil esineda. Nad ütlesid, et koolis tuleb  kontsert ja tantsuõhtu. Ilmselt nad olid läbi klassiuste kuulnud, et ma oskan natuke laulda. Esinemiseks valmistumine oli üks hirmus nädal minu elus. Ma laulsin ennekuulmatut repertuaari, see oli tohutu julgustükk aastal 1953, samal ajal ju veel küüditati inimesi.

Laulsin inglise keeles Nat King Cole’i laulu "Liiga noor". See oli ennekuulmatu lugu, sest kõik teised laulsid pioneeri- ja kolhoosilaule. Sellest tuli huge (inglise k – tohutu) jama. Meie klassijuhataja oli tohutu parteilane, kommunist, sõjaväe politruk ja mida kõike veel. Kogu õhkkond klassis oli diktaatorlik, meil ei lubatud näiteks kanda sõrmuseid, ja jumal hoidku selle eest, kui kellelgi oli mingi sinimustvalge kombinatsioon – selle eest võidi koolist välja visata. Isegi loomulikud lokid olid keelatud, aga mul olidki suured paksud juuksed ja loomulikud lokid. Läksin juuksurisse ja lasksin juuksed lõigata õlgadeni, aga see õpetajale ei meeldinud. Ühel päeval pani ta kooli koridori kraanist külma vee jooksma ja surus mu pea kahe käega sinna kraani alla. Paremad õpetajad, nagu ka muu intelligents, olid ju küüditatud ja Siberisse saadetud. Need õpetajad, kes seal olid, olid vagurad kui lambad, kõik kartsid ehk ka küüditamisi ja üldiseid repressioone. Teistega oli  samamoodi, kõik kartsid.

Aga teie ise?

Ma olin ka natuke nähtamatu tütarlaps. Aga kui vaja, siis jagus mul häält küll.

Mida te peale laulmise veel tegite, olite ehk sporditüdruk või olid teil mingid lemmikõppeained või midagi muud?

Ennevanasti olid lapsed õues. Õues oli tohutult palju teha. Tol ajal olid aiad olemas, jooksime ja tegime pallivõistlusi. Ma olen palliga väga kõvasti pihta saanud, aga ei teinud teist nägugi selle peale. Elu oli õues – ka talvel olime hästi palju väljas.

Millal saabus see aeg, kui te saite aru, et lähete edasi muusika ja ainult muusikaga ning otsustasite professionaalseks lauljaks saada?

See hoiatus minu näol, kui laulsin uut lääne lugu inglise keeles, levis üle Tallinna ja sellest oli hästi palju juttu õpetajate seas – et meil on väike rahvavaenlane, kes laulab inglise keeles vaenlase muusikat. Siis läks ikka palju aega mööda ja vahepeal käisin isegi tööl, tegin mingisugust paberitööd. Aga ilmselt kuuldi sellest, et ma mingil määral laulda oskan, ja siis Kevade restoran otsis solisti. Mulle tuli seal vastu üks orkestrant, kes tundis mind nägupidi, see oli ka mulle suur üllatus. Ta pidas mind kinni ja palus proovi tulla. Ei mina läinud! Mis proovi?! Ja niimoodi juhtus kolm korda, kolmandal korral mõtlesin, et pean ikka vist minema. See läks lihtsalt niimoodi, et sinna ma jäingi.

Kindlasti saite seal väga hea esinemiskooli ning ka vokaalse kooli? Ivo Linna on öelnud, et tema õppis laulma Viru hotelli teisel korrusel.

Olen sellega absoluutselt nõus, sest see on selline töö igal õhtul, et lähed kohale ja laulad, kaua vaja. Mina laulsin kolm tundi, vahel ka neli. Repertuaari uuendati pidevalt, nii et väga hea kool oli.

Kuidas hääl vastu pidas? Kas vastavad tõele müüdid toore muna ja konjaki joomisest?

Toorest muna ma küll ei ole proovinud, ei usu ka sellesse. Aga ega mul ei ole häälega eriti probleeme olnud.

Kas mäletate aega, millal teil on hääl ära olnud?

Mäletan, see oli kaks aastat tagasi. Just siis, kui Nokia (nüüd Alexela – toim) kontserdimajas pidi olema suur kontsert, seal pidid laulma nooremad ja vanemad lauljad – kõik kutsuti kokku. See oli niisugune megakontsert! Ma käisin Georg Otsa muusikakoolis proovis, kõik sujus väga ilusasti, läksin koju, aga väga külm ilm oli. Järgmisel hommikul tõusin üles ja häält ei olnud – oligi asi otsas, nii et mina sellel kontserdil ei osalenud.

Millised on teile endale kõige kallimad laulud?

Kui ma lähen kontserdile, siis tean, mis laule inimesed seni väga armastavad. On laule, mis mulle endale väga meeldivad, aga kontserdil on neid keeruline esitada. Näiteks "Tass teed sõpradele" – see on väga mõtlik lugu ja suurele saalile esitades ei mõju. Rahvas armastab ikka kuulata "Millest sa elad ja hingad", "Must mees" ja "See, jah see on hea". See neile väga meeldib. Ma ju üldse ei laulakski, kui minu oma repertuaaris mulle laulud vastumeelsed oleksid. Üldiselt meeldivad mulle sellised laulud, millel on sisu ja mis on muusikaliselt huvitavad. Need, mida ma nimetasin, on suhteliselt lihtsad laulud.

Kui oluline on muusika puhul teksti sõnum?

Mulle on see väga oluline, sest tegelikult ju tean, et inimesed kuulavad väga hoolega sõnu. Meloodia on väga tähtis, aga sõnum ja lugu, mida jutustatakse, on ka. Inimeste fantaasia hakkab tööle või tuleb neile midagi meelde. Paljud on mulle öelnud, et kui ootamatult raadiost mõnda lugu kuulevad, siis käib nagu sähvatus läbi, kusagilt kaugelt tulevad mingisugused elu olukorrad meelde.

Mis teeb muusika heaks?

See on tunde küsimus: muusikas on ju kõik olemas, kas rõõm või kurbus või ärevus – seal on hästi palju tundevarjundeid. See, mis tunne inimesi parasjagu kõnetab.

Kus teid praegusel ajal kuulata saab?

Praegu ei saa kuskil. Ma valmistan ette selleks, et järgmise aasta alguse poole... praegu mul on muud tegemised.

Kui palju te olete pidanud oma muusikalist maitset kohendama?

Ma olen algusest peale pidanud laulma popmuusikat. Oli periood, mil sai džässmuusikat laulda ja siis tuli periood, kui seda enam laulda ei saanud. Siis laulsime igasugust muud, peamiselt popmuusikat. Mul on huvi ka muude muusikaliikide vastu, vahepeal õppisin ära ja laulsin päris pikalt Argentina muusikat – see oli ka väga huvitav periood, laulsin piazzollat ja Argentina tangot. Kui tuleb võimalus, siis teen nii, et esimese poole laulan džässi ja teise poole Argentina muusikat. Käin esinemas ka Philly Joe’s, see on uus džässiklubi, seal olen käinud kolm korda.

Kuidas te jõudsite raadiost televisiooni? Mida selleks tegema pidi?

Mitte midagi! Mina ei ole ennast kunagi pakkumas käinud, mind on igale poole ainult kutsutud. Ma pole kunagi mitte ühtegi kohta ise läinud, alati on kutsutud. Televisioon oli ka päris ruttu kohal, ma olin võib-olla aastakese laulnud. Televisioon tuli Kevade restorani kohale. Kevades ma sain üldse rahvale natuke tuttavamaks, see oli üldse kõige ilusam restoran Eestis ja muide, seal anti väga hästi süüa. Kelnerid olid sabakuubedes ja laudade peal olid linad. See oli elitaarne restoran, seal ei olnud vabu kohti mitte kunagi. Alati olid inimesed ukse taga, kes ootasid, et äkki pääseb sisse, isegi esmaspäeviti ja teisipäeviti. Seal käisid näitlejad ja kunstiinstituudi üliõpilased, õppejõud, maalikunstnikud, igasugust rahvast oli seal, ka muusikuid ja televisioonitöötajaid. Ilmselt said nad sealt mõtte mind esinema kutsuda.

Kindlasti mäletate legendaarset Horoskoobi aega?

Asi oli selles, et niisugust šõud, kus tehakse muusikat ja räägitakse horoskoopidest, ei olnud varem olnud. See oli inimestele väga uudne asi: esinejaid oli ju nii palju ja see kordus igal nädalal, rahvas lausa ootas. Üks asi veel, et meelelahutust oli suhteliselt vähe, kõik oli ju keelatud!

See oli ju 60ndatel, me ei teadnud midagi, mis välismaal toimus. Hiljem tuli juba Soome televisioon, siis hakkasime seda natuke vaatama ja saime aimu, mis maailmas toimub. Kuna igas Horoskoobi saates oli palju esinejaid, siis ei olnud võimalik teha seal proove orkestriga ja laulud lauldi enne linti. Helikvaliteet ei olnud ka stuudios nii hea, et oleks saanud otse laulda, seepärast paluti meid kõiki lindistama. Artistidele muutis see elu palju kergemaks,  tulime kohale ja tõesti liigutasime suud. See tähendas muidugi, et kõik pidid oma asju ikka väga täpselt tegema, eks me oleme näinud, kuidas mõni asi lipsab ikka suust ära. Aga nendes saadetes mitte, seda tehti väga hoolikalt.
Meil oli seal päris tore! Esinejatel on ikka tore, kui nad kõik koos esinevad.

Olete te iseõppija, on teil olnud õpetajaid või eeskujusid?

Meil kodus kuulati lisaks klassikalisele muusikale kõike, mis mujal maailmas kõlas, ka džässi. Samuti Ameerika Häält ja mida Saksamaalt tuli – seal olid väga head asjad. Meie ei kuulanud neid kolhoosilaule. Tänaval olid suured krapid ja kujutage ise ette, kui sealt üürgas (laulab): Au kolhoosikorrale! Kui tänavale läksid, siis juba kuulsid muusikat, Hatšaturjani "Mõõkade tantsu" olen ma vist elus 200 korda kuulnud tänaval!

Mina olen looduslaps, laulan nii nagu nokast tuleb.

Kuidas tollane aeg nüüd tundub – kas läbilöömine oli kergem või raskem kui tänapäeval, mil maailm on nii kirju?

Mina ei mõelnud hetkegi selle peale, kas ma löön läbi või ei löö, kas saan kuulsaks – see oli asi, millega mina oma pead üldse ei vaevanud. Oli nagu oli, mul läks niigi hästi, miks ma oleks pidanud oma pead läbilöögiga vaevama?

Horoskoop oli meile siin tollal juba nagu Hollywood, kas siis tuli see suur ratas, et hakkasite mööda Eestit ringi sõitma?

Tööd oli ikka hästi palju, kõigepealt kutsus mind kohe ka Emil Laansoo, nendega lindistasin palju ja käisin mööda Eestit kontsertidel. Siis oli Rjabovi Big Band – suur bänd, kus oli väga palju viiuleid. See muusika, mida seal teha sai, oli täiesti imeline! Nendega laulsin kontsertidel ja suurtes saalides, samal ajal olin muidugi Kevades ka. Tööd oli palju, lisaks veel lindistamised. Siis hakati kutsuma igale poole, televisiooni ja mujale.

Ilmselt tollal ei olnud sellist mõistet nagu stress või väsimus?

Me ei teadnud selliseid sõnugi nagu stress või depressioon. Tegime seda, mida oli vaja teha, kuna meie elu ei olnud lapsepõlves väga roosiline ega kerge olnud. Mäletan, kui Kevadesse läksin ja hakkasin seal juba laulma, siis kõik läks väga toredasti, elu muutus justkui paremaks. Sünge aeg sai läbi, 1960. aastatel tehti juba aknad lahti ja värsket õhku hakkas tulema. Kõik olid rõõmsad!

Need olidki need kuldsed kuuekümnendad?

Tegelikult on see väljend üle pakutud, see oli lihtsalt inimeste hingeseisund. 1967. aastal toimus siin fantastiline džässfestival, kus olid Ameerikast suurepärased esinejad ja ka Venemaalt. Ma kahtlustan, et selliseid inimesi nägime me elus esimest korda. Terve Tallinn oli maailmanimega muusikuid täis! Nad liikusid linna vahel ja isegi mängisid linnas, rahvas oli elektriseeritud, kõik saalid olid alati puupüsti täis. Kõigil oli hea meel, et õues olid välismaa lõhnad, näiteks piibulõhn, ja muusika ka veel sinna juurde. Kõik käisid eufoorias ringi – et nüüd tuleb meie ellu midagi väga head ja erilist! Aga siis tulid seitsmekümnendad ja laksti löödi meile jälle kohe luugiga vastu pead! Siis tuli minu muusikas ka pööre, džässmuusikat ei tohtinud laulda.

Neid kohtigi enam ei olnud! Mina laulsin ju Kevades, esimese tunni laulsin alati džässi ja kuulama tulid just need inimesed, kes tahtsid seda kuulata. Siis hakkasid meid külastama igasugused ministeeriumiametnikud, istusid saalis ja pärast tulid taharuumi: "Aga kes teil lubas improviseerida? Mis muusika see selline on?" ja nii edasi! Ega nad palju ei jõudnud käia, eks ma tegin ikka asja oma edasi. Mingil ajal oli see eriti range, džässiklubisid üldse ei olnud! See, kui Ojakäär sai bossiks ja talle anti ametlik luba, et ta võib džässist rääkida – see tuli juba hiljem. Ma käisin Moskvas, Kiievis, Tbilisis, kus olid tõeliselt suured džässfestivalid, nendest võtsin ka osa. Vähemalt sai midagi tehtud!
Bigbändidega esinesin kaheksakümnendatel, siis läks juba natuke vabamaks. Hakkasid tekkima džässiklubid, Viru tänaval oli üks, kus ma esinesin.

Kui pikk on olnud teie teadlik lauljakarjäär?

Seda on kõige lihtsam kokku lüüa. Alguses olin Kevades kümme aastat, siis ma olin baaris Tallinn poolteist aastat, sealt kutsuti mind Virusse, kus olin ka peaaegu kümme  aastat ja siis olin veel viis aastat tööraamatuga filharmoonias. Need eelnevad olid ka kõik filharmoonia töökohad. Hiljem töötasin Tallinna hotelli varietees.

Kuidas teile meeldis tollal Venemaal käimine?

See oli sel ajal, kui Jaak Joala oli Moskvas ja Venemaal väga kuulus. Siis otsustas Moskva Music Halli juhatus, et toome Baltikumist ikka veel ühe artisti, seekord naisterahva. Uurisid, käisid kohal kuulamas. Kuulasid kõik ära, kes siin olid, ja siis tegid mulle pakkumise. Mõtlesin, et ma siis lähen ja proovin. Seal oli väga suur kollektiiv – kokku umbes 200 inimest, kontserdid olid kolmetunnised, orkestris oli umbes sada inimest. Minule tehti seal orkestratsioonid ja ma laulsin ainult lääne muusikat. Minule oli see lubatud!

Kuidas Moskva elu meeldis?

Kontsert on üks asi, aga see elu seal oli mulle täiesti vastuvõetamatu. Ütlen ainult ühe asja: kui ma pidin kellegagi ühes toas olema, siis koristajal oli seal teisel pool ikka väga palju tööd. Tõsiselt! Kõigi toad olid nagu prügikastid, sest seda nad ei kasutanud. Kõik, mis oli üle, visati maha. Üks asi, millega ma kuidagi ei suutnud harjuda, oli nende lõputu viinajoomine. Näiteks solistid elasid omaette natuke peenemas hotellis, neil olid juba toas laua peal viinapudelid valmis, kui nad sinna läksid. Ja enamik olid ju naisterahvad! Võeti klaasid ja hakati viina jooma, mina nagu valge vares, sest tõesti, seda jooki ma ei joo. Ega siis nemad ei joonud nii nagu meie joome, nemad istusid laua äärde ja võtsid klaasi korraga põhjani. Seltskondlikust vestlusest ei tulnud muidugi midagi välja. Tehti selliseid mänge, et mindi pikas koridoris vaiba alla ja vaadati, kumb enne keskele jõuab. Ma olin ikka nii teistsugune inimene, et lõpuks jõudis see jutt ülemusteni ja mind pandi eraldi, üksinda teise hotelli.

Kui kaua te seal vastu pidasite?

Oh, kaks ja pool kuud. Siis mulle tehti ettepanek, et terve kava on tehtud minu peale. See ehmatas mu nii ära, et  ütlesin, et ei saa sellist vastutust võtta. Seejuures oli mul veel see privileeg, et ma võisin iga kahe nädala tagant kodus käia. Võimalusel sõitsin isegi mõneks päevaks, ükskord pandi mind postilennukisse, et saaksin õigesse kohta kohale. Postilennuk jäi väga suure tormi kätte, aga ikkagi jõudsime kohale. Minul on niisugune anne, et ükskõik, mille peale ma lähen, selle asjaga ei juhtu mitte midagi.

Kuidas juhtkond teie äratulekusse suhtus?

Lavastaja rääkis mulle pikalt-laialt, et sõidame Pariisi ja igale poole, et kuidas mina nüüd ära tahan minna. Ma ütlesin selle peale, et ei suuda nende inimestega koos töötada. Tulin tagasi, jumal tänatud! Mul oli siin tööd küll ja küll!

Milline ema ja vanaema te olete? Teie tütar Nancy oli samuti menukas laulja.

Ma olen alati olnud niisugune ema, et kui midagi ütlen, siis ütlen veel ühe korra, aga kolmas kord mulle eriti ei meeldi, samas karjuma pole kunagi hakanud. Ka lapselapsed kuulavad kenasti minu sõna.

Omaette lugu on sellega, kuidas lapsed minu selja taga käitusid. Mina läksin tööle, siis neil oli igavene pidu seal. Nad tegid igasuguseid trikke, põhiliselt kuulasid muusikat ja tantsisid. Mina olin õndsas teadmatuses, mida lapsed tegelikult teevad.

Kodust olin karjääri tõttu muidugi palju ära, aga vaatamata sellele on lastest tublid inimesed kasvanud.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...