ELUAEGNE TALLINNA BUSSIJUHT: Meil peavad olema terasest närvid

"Tänapäeval on kõik kohad autosid täis, tundub, nagu sõidaksid kõik tööle oma autoga," ütles linnavolikogu esimehelt Mihhail Kõlvartilt tunnustuse saanud bussijuht, kes on oma 40 tööaasta jooksul alati Tallinnale truuks jäänud. "Üldiselt peavad bussijuhil olema terasest närvid ja ta peab ka inimestega alati viisakaks jääma."

Pilt: Albert Truuväärt

ELUAEGNE TALLINNA BUSSIJUHT: Meil peavad olema terasest närvid

"Tänapäeval on kõik kohad autosid täis, tundub, nagu sõidaksid kõik tööle oma autoga," ütles linnavolikogu esimehelt Mihhail Kõlvartilt tunnustuse saanud bussijuht, kes on oma 40 tööaasta jooksul alati Tallinnale truuks jäänud. "Üldiselt peavad bussijuhil olema terasest närvid ja ta peab ka inimestega alati viisakaks jääma."

Kõlvart kutsus Eesti riigi 100. sünnipäeva puhul vastuvõtule inimesed, kes on linna asutuses oma ametit pidanud 40 või rohkem aastat. Näiteks Lembit Vesperi, kes on olnud üle 40 aasta Tallinna bussijuht. "Alustasin tööd ühe üsna loguks kulunud kollase Ikarus-bussi roolis,"  meenutas Vesper. "Niisugused tossavad karbid nad sel ajal kõik olid. Kõige rohkem ongi nüüd muutunud see, et bussid on inimestele väga mugavad. Ikarus oli ju külm – talvel jäälilled aknal, inimesed lõdisesid bussis. Nüüd on bussi aknad puhtad ja selged, paistavad ka külmal talvel läbi ja keegi bussis ei külmeta ennast ära. Midagi pole häda!"


Kõik tikuvad bussirajale


1994. aastal aga istus Vesper Volvo rooli, mis tol ajal Rootsist osteti. See oli juba pikk lõõtsaga buss, enne olid tema roolitud bussid lühikesed. Nüüdseks on Vesper enda sõnul sõitnud pea kõikidel Tallinna liinidel. "Esimesed sõidud tegin Nõmmele mineva 18. liini bussiga. Ja alguses oli ka teine Nõmmet läbiv liin – number 36," rääkis ta. "Tol ajal oli see üks Tallinna pikim liin, mis kulges Mustamäelt läbi Nõmme kesklinna ja sealt edasi Paljassaarde. Kui olin reservis, võisin isegi ühel päeval sõita nelja-viite liini. Praegu olen aga pikemalt pidama jäänud 17. liinile, mis läheb bussijaama."


17. liini bussidele tulevad maaliinide bussijaamast ka välismaalased. "Piletimüügi ja lihtsama jutuga saan ka inglise keeles hakkama, aga kui mõni küsib veel teed ja tahab teada, kus ümber istuda, siis olen kutsunud ikka kellegi reisijatest appi," ütles Vesper. "Alati on keegi, kes lahkesti aitab, nii et saame jutud räägitud."


Algusaegadega võrreldes on Vesperi sõnul nüüd kõik tänavad autosid täis. "Tundub, nagu kõik sõidaksid tööle oma autoga," nentis ta. "Ja selliseid autojuhte on kahjuks küll, kes ei anna bussile peatusest välja sõitmisel teed. Bussirajad peaksid meil olema ikka ainult bussi jaoks, aga pahatihti on hommikul nii, et mina oma bussiga olen viimane, kes sinna saab, nii palju autosid on ees. Soomes käisime kord kolleegide tööga tutvumas, seal küll niisugust asja ei ole, keegi ei julge bussirajale ette tulla, sest selle eest saab kõva trahvi. Liikluskultuuris on meil ikka kõvasti arenguruumi. Valitseb täielik kaos, arvatakse, et kui nii sobib paremini sõita, siis võib minna ja eeskirja rikkuda. Aga paljud juhid on õnneks korralikud ja lasevad bussidel  ka sõita."


Välismaale pole tahtnud


Üldiselt peavad bussijuhil olema ikka terasest närvid ja ta peab ka inimestega alati viisakaks jääma, nentis Vesper. "Ega bussijuhil enam nii palju õigusi ei ole nagu vanasti,"  lausus ta. "Mäletan, et enne olin nagu kapten laevas, mida ütlesin, seda pidid kõik täitma. Bussijuht ju vastutas. Nüüd on olukord palju muutunud. Nõudmised ja tahtmised on inimestel teised. Mõni ajab lausa hinge täis. Üks üle kaheksakümnene naisterahvas oli sage sõitja ja peale tulles kukkus kohe mind sõimama. Miks buss on nii kõrge ja astmed järsud – lubas muudkui kaebama minna. Aga ma sain kohe aru, et ega ta ei lähe kuhugi kaebama, see oli lihtsalt tema viis suhelda. Ju põdes siis suurt suhtlemisvaegust."


Kaebama kipuvad sõitjad Vesperi kinnitusel pisimagi asja peale: "Nagu midagi ei meeldi, kohe hakatakse saatma sõnumeid ja pildistama ja filmima. Mõnikord olen juba uksed kinni pannud, kui ilmub jooksuga veel üks sõita soovija. Teen talle ukse lahti, aga tema paneb juba jooksuga järgmise ukse juurde."


Pakkumisi teistelt töökohtadelt on tulnud Vesperile küll ja küll. "Küll on mind soovinud Eurolines, küll teised firmad, aga ma pole kuhugi jooksnud," lausus ta. "Nendest meestest, kellega koos alustasime, olen ainult mina veel alles. Mitmed mehed on Soome ja Inglismaale läinud. Mõned on ka tagasi tulnud ja sõidavad jälle Tallinnas liinil. Aga siis, kui see välismaale minek hakkas, pidasin ennast selle jaoks juba liiga vanaks. See on rohkem noorte meeste asi, kes käivad ja seiklevad."

 

 

 

Kutsutud olid näiteks õpetajad, näitlejad ja koristajad



"Linn soovib niiviisi meeles pidada ja tänada inimesi, kelle igapäevatöö on Tallinna linna elanike ja külaliste teenindamine ja kes teevad oma tööd südamega," ütles Mihhail Kõlvart.


Kokku palus Kõlvart oma traditsioonilisele vabariigi aastapäeva vastuvõtule 280 linna hallatavate asutuste tublimat või pikaajalisemat töötajat. Tunnustatute seas oli palju koolide ja lasteaedade töötajaid. "Lapsed ongi ju see peamine eesmärk ja motivatsioon, et töötada ja elada," lausus Kõlvart.


Lisaks olid vastuvõtule kutsutud näiteks linnateatri töötajad, lasteaiaõpetaja abid, lasteaedade ja koolide koristajad, kooli turvamees, nägemispuudega laste erirühma ortoptist, busside lukksepp jpt. Pikaajalisim töötaja oli 54-aastase staažiga.

Laadimine...Laadimine...