Enne sõda eputas Pirita noobleima supelrannaga Põhja-Euroopas

Enne iseseisvusaega käisid peened prouad ujumas vatipükstes, kaasas kaks teenijannat, kes oma emanda lähedale kannust kuuma vett valasid, et proua ei külmetaks.

Pilt: Erakogu

Enne sõda eputas Pirita noobleima supelrannaga Põhja-Euroopas (1)

Ivo Karlep

Enne iseseisvusaega käisid peened prouad ujumas vatipükstes, kaasas kaks teenijannat, kes oma emanda lähedale kannust kuuma vett valasid, et proua ei külmetaks.

Pirita rand võib varsti nagu Eesti Vabariik oma sajandat aastapäeva tähistama hakata. Kuigi vanasti ei peetud suplemist ja poolalasti liiva peal põõnutamist eriti peeneks kombeks, hakkas pärast iseseisvumist kõik kiiresti muutuma.

Veel tsaariaja lõpus tõsteti Tallinnas hädakisa, kui spordientusiast Anton Õunapuu hakkas Pirital naistele ja meestele üheskoos ujumist õpetama – sellise ebamoraalse käitumise peale ähvardati isegi kubernerile kaebama minna. Jah, vanasti olid supelsakstel keerulised kombed. Prouadele tõmmati jalga paksud vateeritud püksid, mis seoti alt kinni, ja kaks teenijat pidid vette kaasa minema, kuumad veekannud käes, et valada proua lähedale merre kuuma vett, et ta jumal pärast ei külmetaks.

Pirita kui Põhjamaade pärl

Aga ajad ja kombed muutusid. 1920. aastate algul jõudis Eestisse euroopalik rannakultuur – ühisrannad, päevitamine ja sportlik ning aktiivselt seltskondliku rannapuhkuse mood.

Eesti esimene ühisrand avati 1923. aastal Pirital, järgmine aasta hiljem Pärnus. See tekitas vanades traditsioonides kinni olevate kuurortlinnade kogukondades esialgu rohket poleemikat ning isegi jäika vastuseisu. Kuressaares olid veel 1930. aastate alguses naistele ja meestele eraldi nii riietehoiuruumid kui ka suplusajad. Meeste ja naiste ühissuplemine sai seal alguse alles 1932. aastal.

Pirita rand oli juba kahekümnendate aastate keskel pealinlaste seas armastatud puhkekoht ja just seal hakkas välja arenema meie oma rannakultuur, mille märksõnadeks said elegantsus, vabadus ja muretus. 1932. aastal välja antud teatmik "Eesti suvituskohad" kiidab Pirita randa selle demokraatliku hinge ja sära eest: "Vaadelge pühapäevast Piritat: viistuhat inimest korraga kilomeetri pikkusel plaažil, kümme tuhat puhkavad metsade varjus," kirjutati selles. Ja edasi: "Siin on kõrvuti suure vabriku direktor ja tema tööline; siin näete üldiselt tuntud poliitikuid, teadlasi, kunstnikke. Aga siin ei puudu ka inimesed, kes kuus päeva nädalas peavad leiva mures higistama – see on Pirita!"

Ja siis tuleb üsna pretensioonikas, ent tõenäoliselt paikapidav hinnang: "Praegu on Pirita supelrand oma elevusega, mille kulminatsioon keskendub kuurhoone ümbrusse, Põhja-Euroopa silmapaistvaim ja meeleolulisem supelkeskus."

Neile, kes tahavad "nooblilt esineda ja peenemat shnitti teha", soovitab kõnealune teatmik astuda Pirita Rannasalongi rõdule, kus saab tellida kehakinnitust ja mõnuleda saalis tantsupõrandal. Vanad postkaardid kinnitavad seda kõike. Suvekuumusest hoolimata on Rannasalongi külastajad viisakalt ülikondades, lipsude ja kaabudega. Puhkajaid teenindasid valgetes pintsakutes ja kikilipsudega kelnerid. 

Massaaž, arst ja juuksur

1929. aastal valminud esinduslik Rannasalong oli 100 meetrit pikk, seal asusid massaažiruumid, arstikabinet, juuksur, 300 istekohaga kohvik, perekonna ja üksikkabiinid ning üldriietehoid 500 inimesele. Salongis ja selle ümber keerles kogu toonane rannaelu ja -melu, mille üks tähelepanuväärne osa oli iga-aastane rannakuninganna valimine. Vanadel postkaartidel näeme, kuidas tollased kauneimad neius istuvad suurtes korvtoolides Rannasalongi ees. Kombed nõudsid veel kolmekümnendatel aastatel, et neidudel poleks kõht paljas, pildil on kaunitaridel ka ujumismütsid peas. 

Rannas võis näha liikumas politseikonstaablit ja vetelpäästjaid. Paljud päevitajad istusid merepiiri lähedal rannal kokkupandavatel toolidel – neid toole oli kolmekümnendatel aastatel palju rohkem kui tänapäeva Pirital. 

Valge põllega jäätisemüüja

Soovijad võisid end rannas kaaluda, rannasalongi esisel liival peeti koroonaturniire. Ringi liikus ajalehepoiss oma suure käruga, kus välja pandud mitmed trükised, nende peal aga seisis suur kiri: Pirita Kaunistamise Selts.

Aeg-ajalt ilmusid randa klounid, kes lõbustasid inimesi ja puhusid pasunat. 

Lisaks nooblile salongile oli rannakiosk, kus suure leti taga, millel kiri "Jäätis", seisis teenindusvalmis ja naeratav valge põllega näitsik. Tema lähedusse armastasid end ankurdada ülikonnas ja lipsuga härrasmehed, kes limpsisid kes teab mitmendat tuutut. Meres olid täiskasvanute kõrval ka lapsed, aga vanemate range järelevalve all.

Tänapäeval paljalt ringi sebivate jõmpsikate kõrval paistaksid sõjaeelse Pirita väikesed suplejad nagu täisriides vette kupatatud, kõigil särk seljas ja pikemate sääretorudega lühikesed püksid jalas. Pirita rannas kohtas ka jalgrattureid, kes olid oma sõiduriistad pannud vastamisi üksteist toetama. Üks Pirita jõukamaid elanikke, Tallinna kompveki- ja šokolaadivabriku omanik August Brandman oma perega käis samuti tavalise rahvaga koos rannamõnusid nautimas.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...