ERI KLAS: Mulle ei meeldi oma põhimõtete reeturid, kes tegutsevad odava populaarsuse nimel.

«Hispaanias tehti minuga talvel imet. Ma olen kümme kilo alla võtnud, käisin varem kepiga, nüüd käin ilma,» kiitis dirgent Eri Klas oma praegust head vormi.

ERI KLAS: Mulle ei meeldi oma põhimõtete reeturid, kes tegutsevad odava populaarsuse nimel.

Merike Pinn

«Hispaanias tehti minuga talvel imet. Ma olen kümme kilo alla võtnud, käisin varem kepiga, nüüd käin ilma,» kiitis dirgent Eri Klas oma praegust head vormi.

Kui me maestro Eri Klasiga Estonia teatrimajas ühel maikuu hommikul kohtume, on tunne nagu oleksime ammused tuttavad. Ta võlub lihtsuse ja aususega, haarab erakordse jutustamisoskuse ja suhtlemisvõimega.Tal on seljataga kadestamisväärselt rikas elu ja neid elamusi ja seiklusi jagab ta meeleldi, vürtsitades kõike leebe huumoriga. Viimastel aastatel on ta töötempot maha võtnud,kuid kui uurida tema kasvõi selle kevade tegemisi, jagub sinna ikka mitmeid ameteid, mõõdukalt dirigeerimisi, koosolekuid, kõrge auraha Moskvast ja preemia Tallinnast, sõidud Tallinna ja Helsingi vahet ning loomulikult ettevalmistused 75. sünnipäevaks ja Birgitta festivaliks. Te näete suurepärane välja.

Kas olete muutnud oma elustiili?

Hispaanias tehti minuga talvel imet. Ma olen kümme kilo alla võtnud. Ma käisin varem kepiga, nüüd käin ilma kepita. Sporti teen aga väga vähe. Mul on kodus jalgratas, sellega väntan. Jalutan. Ma olen võtnud käsile oma tervise selles mõttes, et toitun teistmoodi. Ma söön vähem, kohvi joon harva.

Alles hiljaaegu olite ju suisa töönarkomaan. Mis pani teid tervise peale mõtlema? Jah, 24 tundi ööpäevas on minule olnud alati liiga vähe. Ma olen tahtnud teha ikka veel ja veel ja veel. Et saaks rohkem teha. Nii on see olnud terve elu. Ehkki mu tervis pole alati vastupidanud. Võib-olla paljud ei teagi, aga mu tervis ütles esimest korda üles juba väga noorelt. Ma olin siis veel tudeng, see juhtus Moskvas. Ja teate, siis ütlesid arstid,et teie töövõime saab edaspidi olla poole väiksem kui tavalisel tudengil! Kuid ma ei õppinud toona sellest midagi. Nüüd on mul olnud kolm insulti, nii et kolm korda olen taevaväravale üsna lähedal olnud. Aga seni ma ei ole taevavärava lingist kinni võtnud, vaid olen töötempot alla võtnud. Maolen ju ammu oma ülesande täitnud. Ma juhatan palju-palju vähem ja olen õppinud, ma pean ka puhkama. Ma olen ära jätnud kõik reisid üle ookeani, ma ei sõida enam Jaapanisse, Ameerikasse, Austraaliasse.

See aja mahavõtmine tundubteie puhul uskumatuna. Millised on näiteks teie lähiaja plaanid?

Ma ei ütleks, et ma olen lõbus pensionär, aga olen saanud maigu suhu ja teate, on päris hea tunda rõõmu igapäevasest elust. (Maestro muigab kavalalt ja loetleb siis oma lähiaja plaane.) Juhatan oma sünnipäeval kahel kontserdil, lubasin juhatada Keila-Joal hümnide festivali. Paluti, et juhataksin seal Eesti ja Soome hümni. See on mulle auasi. Ja siis juhatan veel «Traviatat»... Aga 9. juunil puhkan ning 10. juunil võtan pere kaasa ja lendan nädalaks Türki.

Kes on olnud teie suuremad eeskujud?

Mu kõige suurem eeskuju on olnud minu ema. Olen kasvanud üles ilma isata, isa jäi sõtta. Otsisin kogu aeg, milline võiks olla minu isa. Minu eeskujud on olnud minu õpetajad ja üks iidol on olnud Georg Ots. Minu eeskujuks on olnud Neeme Järvi. Tema on palju suurem looduslaps kui mina. Ema on näinud minuga palju vaeva, sest olin väga elav ja riukaid täis laps. Ema käis minu pärast vist sama palju koolis kui mina. Küll ma mõtlesin koolis neid tempe välja! Sel polnud otsa ega äärt. Teate seda hobuse kooli viimise lugu? Kui piimamees tuli meie õuele, rakendasin hobuse vankri eest lahti ja tahtsin ta kooli viia, aga suksu ei tahtnud mitte trepist üles minna…

Olete olnud seitsmes riigis peadirigent, juhatanud rohkem kui 100 orkestrit enam kui 40 riigis. Milline on nende aastate kõige eredam hetk? Kas on paika, kuhu tahaksite kindlasti veel minna?

Ma ei oska ühte kohta või hetke eraldi välja tuua. Olen õnnelik, et olen saanud käia nii paljudes riikides. Neid orkestreid ja kontserte ja elamusi on nii palju olnud. Aga üks, mis mulle kindlasti väga kalliks jääb, on kontsert Berliini Filharmoonikutega. See oli minu eksam – juhatada, kui saalis istub Herbert von Karajan. Aga minu kõige tähendusrikkam reis ja kõige olulisem töö on olnud viia Estonia teater esimest korda Rootsi, see oli 1960ndate aastate lõpus. Tol ajal sosistati palju «valgest laevast». Minul õnnestus see igatsus tegelikkuseks teha. See oli tollel ajal hullumeelne idee, aga tegin selle teoks. Istusin sadamas ja kui see valge laev Margarita Uljanova nähtavale ilmus, tuli pisarsilma. See on olnud mu elu üks liigutavamaid hetki. Aga kõik need orkestrid ja esinemised – see on olnud suur töö. Pool sajandit olen olnud seotud Estoniaga, sellest kakskümmend aastat peadirigent.

Mis teid ikka veel tegutsema paneb?

Mu huvi ja uudishimu maailmas toimuva vastu on olnud nii suur, et sellel pole algust egalõppu. See tohutu uudishimu on mind alati tegutsema pannud. Iga päev elamusi pakkuda ja elamusi saada. Minu üheks suureks eeskujuks selles mõttes on olnud Mstislav Rostropovitš. Ta reisis kogu elu ja tal oli alati mingi üllatus varuks. Teda jätkus igale poole, küll kuningate õukonda, küll poliitseltskonda. Ta oli alati kohal seal, kus midagi toimus ja nii elu lõpuni. Ta oli õnnelik kuni viimase päevani, et sai musitseeerida ja tunda maailma. Ma ei ole tahtnud teda jäljendada, aga olen tundnud, et minu missioon on olnud olla Eesti kultuuri saadik.

Mis on dirigendi kõige olulisem roll? On see aastakümnetega muutunud? 

Ideaalne dirigendi roll on selline, kus sa ei tohi unustada, et sinu instrument on orkester. Dirigent peab looma selle õige õhkkonna, et muusika sünniks. Honorar on pillimeeste pilkudes ja publiku aplausis. Minule on olnud alati tähtis juhatada ka näiteks laste- ja noorteorkestreid, mitte korjata oma pagasisse ainult kõige kuulsamaid ja mainekamaid orkestreid. Aga aeg praegu ja aastat kolmkümmend või viiskümmend tagasi ei ole võrreldavad. Ma olen olnud muusikasõdur terve elu. Soov musitseerida on minus alati olnud.

Kuidas teie päevad välja näevad?

Ma ärkan väga vara, kella viie paiku. Nii et mu päevad on küllalt pikad. Hoian end ikka tegusana. Kui seisma jääd, siis on oht kustuda. Mäletan seda oma ema järgi, kes oli eluaeg tööd teinud õpetaja ja klaverikunstnikuna. Varem töötasin liiga palju, kuid ma ei taha jäädailma rõõmuta, et saan veel kellelegi elamusi pakkuda ja rõõmu valmistada. Mul on palju tegemist, sõidan täna õhtulgi Soome. Sõidan päris sageli Soome ja Tallinna vahet (abikaasa Ariel viibib tihti Soomes).

Kas maja Meriväljal on alles?

Maja on müümata, aga uus koht on välja valitud. Suvel sõidan paariks-kolmeks päevaks Hiiumaale. Lähen selleks, et käia läbi oma tuttavad kohad. Istun seal oma tuttaval rannal, mul on vajadus sinna minna ja seal olla.

Käisite hiljuti Moskvas. Teile anti Kuldse Maski preemia. Kuidas teid vastu võeti ja millised olid meeleolud? 

Hästi nagu alati. Kõik oli väga uhke. Olen olnud väga kaua kontaktis Moskva Suure Teatriga ja see on olnud üks minu õnnelikumaid perioode. Aga ma ei käinud ju seekord juhatamas. Ma olen väga-väga palju kordi seinud seal laval ja juhatanud, aga seekord oli eriline roll ja eriline tunne. Mis puutub Kuldsesse Maski, siis see on suurim ja mõjukaim teatripreemia ja seda antakse praegusel juhul ainult elutöö

eest. Olla samas rivis, kus on Galina Voltšek (Moskva lavastaja, Sovremenniku teatri asutaja), Mark Zahharov (Moskva lavastaja ja filmirežissöör), Nina Urgant (Peterburi karakternäitleja), Oleg Basilašvili (Peterburifilmi- ja teatrinäitleja), Anna Kuzmina (Jakuutia filmija teatrinäitleja), Georgi Obuhhov (Barnauli näitleja) ja Klarina Šadko (Uljanovski näitleja). See oli ikka väga pidulik ja hingeminev hetk. Aumärkidega on teid raske üllatada. Teid on tunnustatud nii paljude kõrgete autasudega.

Milline neist teile kõige kallim on?

Kõige kallim on Rootsi Põhjatähe rüütliristi orden, millega tõsteti mind rüütli seisusesse. See oli minu esimene autasu ja sestap kõige tähtsam. Aastate jooksul on mulle antud palju aumärke kõrgetelt riigimeestelt ja kuningatelt, aga ega see ole mu elu palju edasi viinud, ja see pole minu eesmärk olnud. Minu kutsumus ja privileeg on töö, see, et sain seda teha seda, mida olen tahtnud teha.

Mida on meil maailmalt õppida? Mida olete laias ilmas näinud sellist, mis ka Eestis võiks olla?

Olen tohutult uudishimulik inimene ja mind huvitab sada asja. Oi, kui palju on neid asju, mida ma ei ole saanud teha!Usun, et uudishimu ja tung maailma näha on olemas igas inimeses. Minu kõige suurem missioon oli viia Estonia teater ja Eesti kultuur maailma. Mis puutub aga vastupidisesse, siis meil on mujalt maailmast väga palju õppida. Tahaksin väga, et rahvas austaks oma kangelasi. Kus on Ernesaksa tänav, kus on Ernesaksa väljak? Kus on büstid Estonia teatri ees suurtele Estonia teatri tähtedele nagu Georg Ots, Hendrik Krumm, Tiit Kuusik jt? Võtkem eeskuju Hispaaniast, kus laulja büst kaunistab näiteks üht mereranda. Meil on ausambaid kellele iganes, võiks olla rohkem ka kultuuriinimestele. Olete oma elu jooksul selleks palju teinud? Olen õnnelik, et olen saanud olla 23 aastat Eesti rahvuskultuuri fondi eesotsas. Olen hoidnudseda liini, et nõukogusse peavad kuuluma kultuuri suurkujud ja selle tegevuse eest ei tohi ükski nõukogu liige saada pennigi raha, mina kaasa arvatud. Nii on see ka olnud.

Millised on teie suhted rahaga?

Ma pole kunagi raha üle kaubelnud. Aga juba minuema ütles: kui antakse, võta vastu, aga ära nuru. Mu kõige suurem honorar on see, kui näen, et pillimehed vaatavad mind sooja pilguga ja publik on rahul. Ma olen loomult filantroop. Tahan teha head. Mul on hea meel, et näiteks ühel minu sünnipäevakontserdil on Jüri Leiten organiseerinud ühe hiiglasliku tordi ja publik saab osta tordilõigu, makstes selle eest ühe euro, mis läheb heategevuseks. See on väga hea mõte.

Mis on see, mis teile ei meeldi?

Mulle ei meeldi oma põhimõtete reeturid, kes tegutsevad odava populaarsuse nimel. Mulle ei meeldi ebaausad inimesed. Ausus peab olema esikohal ja nähtav. Minu eesmärk pole olnud karjääri teha, aga olen teinud küll kõikvõimalikke töid.

Mis teid Eesti kultuuris rõõmustab? Mind rõõmustab väga, et on kasvanud peale noorte muusikute generatsioon. Mul on väga hea meel, et ei kustunud laulupeoleek. Kui lauluväljakul hakkasid esinema maailma popmuusikastaarid, siis üks kultuuriedendaja arvas, et polegi vaja laulupidu. Jumal tänatud, et see ei ole nii läinud. See on ainulaadne pidu maailmas ja et mul on olnud õnn osa võtta kõikidest pärastsõjajärgsetest laulupidudest. Kui olin koolipoiss, osalesin lastekooriga, seejärel mängisin puhkpilliorkestris, aga olen olnud laulupeol ka kooride peadirigent. Laulupidu on fenomen, mida ma tahan, nii kaua kui ma elan, olla vähemalt kuulamas. Tore algatus on olnud klassikatähtede saade. See näitab, kui suur on eestlaste andepagas ja kui palju on meil andekaid noori muusikuid. Selle üle on ainult hea meel.

Mis teile Eesti elus rõõmu teeb?

Mäletan, kui Siberist Tallinna tulime, oli linn varemetes, oli väga raske aeg. Ka kultuurielu oli soikunud. Et Eesti riik on tagasi ja oleme saavutanud selle, mis meil olemas. See on üks tõeliselt suur asi. Olen väga uhke Eesti üle. Meie suur eeskuju on olnud naaberiik Soome. Kui poleks olnud nõukogude aega, oleks meie elujärg kindlasti samal tasemel või isegi kõrgem. Meie areng on olnud tohutult kiire. Kui keegi küsib, kas me niisugust Eestit tahtsime, siis ma vastan nõnda: kui me pole saavutanud päris seda, millest unistasime, siis oleme ise süüdi ja selle põhjuseks on olnud võidujooks ja kadedus, üksteisele kaigaste kodaratesse loopimine ja teistele ärategemine. Püüame Eestit hoida.

Mis teile Tallinnas meeldib?

Mulle meeldib Tallinna linn üle kõige. Ma pole just väga sentimentaalne inimene, aga pisar tuleb silma, kui näed head ja ilusat. Ei salga, et kui tulen Tallinna, kas maandun lennukiga või tulen laevaga ja näen Tallinna torne, läheb silm märjaks. Nüüd, vanemas eas, on see nii aina sagedamini.

Kas te kuulate-vaatate oma vanu salvestisi? Ei, absoluutselt mitte. Elan hetkes, mitte minevikus. Naudin selle hetke õnne ja elan tänases päevas. Kui Helle Karis minust filmi tegi, siis tema otsis üles minu fotod, arhiivi ja tänu temale on need olemas, aga olen kinkinud ära nii oma plaate kui noote. Ma annan ära, sest mul ei ole vaja asju, mida ma ei vaja. Kas olete kunagi päevikut pidanud? Ei. Tahan halvad asjad kiiresti unustada. Olen elus rääkinud ühe raamatutäie juttu, aga ma ei ole kunagi soovinud ise enda elust kirjutada, kuigi elu on olnud põnev. Las seda teevad teised. Las räägivad need, kes on minuga ühte teed käinud või nagu ütles kadunud Jaan Kross, minu kaasteelised. Aga teie sünnipäevaks ilmub ju taas raamat? Jah. «Eriline Eri Klas» on pealkiri.

Ja te ei tea, mis seal sees on?

Ei.

Laadimine...Laadimine...