EUROOPALIK MÕTTEVIIS: Linnaeestlased muutsid maarahva moodsaks

Saarlaste ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingus oli kirjas kristlaseks olemise miinimum, mida maarahvalt nõuti – tuli loobuda paganlikust ohverdamisest ja paastupäevadel liha söömisest. 

Pilt: Jaana Ratas
Ajalugu

EUROOPALIK MÕTTEVIIS: Linnaeestlased muutsid maarahva moodsaks

Ivo Karlep

Saarlaste ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingus oli kirjas kristlaseks olemise miinimum, mida maarahvalt nõuti – tuli loobuda paganlikust ohverdamisest ja paastupäevadel liha söömisest. 

Tallinna 800. sünnipäeva puhul peetud seminaril septembris Neitsitornis räägiti Läänemere äärsete linnade tekke ja arengu ühistest joontest. Lübeck, Riia, Tallinn, Tartu – nende kõigi loos on väga palju sarnast. Keskaegne kolonisatsioon ei viinud mitte emamaast sõltuvate, vaid neid kopeerivate territooriumide või ühiskondade tekkeni. "Seega ei tohiks keskaegse kolonisatsiooni ja uusaegsete koloniaalriikide loomise vahel kergekäelisi paralleele tõmmata," lausus ajaloolane Anti Selart.

Teine ettevaatuse koht on tema väitel kujutelm, nagu oleks Eesti maa ja rahva saatus alatiseks otsustatud paari-kolmekümne aasta jooksul 13. sajandil, mil Valdemar II pani aluse ka Tallinnale kui euroopalikule linnale. "Läänemere idakallas polnud enne vallutust isoleeritud ei lääne- ega idapoolsest maailmast ja eri  arenguvõimalusi oli kahtlemata ka edaspidi," nentis ajaloolane.

Skandinaavias räägitakse üha enam mitte rahva kristianiseerimisest, vaid religiooni kristianiseerimisest. Loogika on selles, et mingi religioon on ühiskonnas kogu aeg, aga see muutub. Eestlaste kristianiseerimine oli alanud juba ammu enne ristisõdade Eestisse jõudmist. Kokkupuutest ristiusuga annavad tunnistust eesti keele sõnad. Meil on palju vanavene laene, mis  seotud ristisusuga: rist, raamat, papp jne. Läti keeles on neid veel rohkem, sest Läti oli vanavene keskustega palju rohkem seotud. Eesti 12. sajandi arheoloogiliste leidude puhul on ristid täiesti tavalised ja selle põhjal võiks järeldada, et ühiskonnas eksisteeris paralleelselt mitu usundit. Ka ei ole Selarti arvates mõtet toonitada tollases ühiskonnas eri uskude vastandatust, nagu pole mõtet isegi vastandada õigeusku ja katoliiklust tol ajal.  Ka Põhja-Euroopas ei mänginud 12. ja 13. sajandil katoliikluse ning õigeusu usuvahe veel erilist rolli.

Aga skandinaavlaste rüüsteretked Eestisse said katoliikluse levides uue sisu. Neid hakati õigustama ristiusu levitamise vajadusega. Selliseid retki, millest on tõendeid, on tehtud just Taanist. Taaniga on seotud ka esimese eestlaste piiskopi, benediktiini munga Fulko, ametisse seadmine. Talle määrati abiks Norras elanud eestlane Nikolaus. Kahjuks pole teada, mida need kaks suutsid korda saata ja kas nad üldse Eestis käisidki. Kuid see viitab ka ristiusu tuntusele muinas-Eestis.

Vanad kombed segunesid uutega

Välismaa kaupmehed aga käisid Eestis ja nendega olid kaasas ka vaimulikud. Muidugi liikusid eestlased ise ringi mujal Euroopas. Keskaegne usuelu maal ei pruukinud olla selline, nagu seda praegu võib ette kujutada. "Keskaegne külakatoliiklus ei pruukinud vastata nendele doktriinidele, mis vaatavad vastu teoloogide töödest," väitis Selart. See kergendas märgatavalt paganlike kommete sulandumist ristiusuga. "Keskaegsel katoliiklusel oli suur võime absorbeerida mitmesuguseid rahva kombeid ja tavasid. Tekkis sümbioos elementidest, millest osa pärines Kristuse eelsest ajast ja see segunes ristiusu tavadega."

1241. aastal oli saarlaste ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingus fikseeritud kristlaseks olemise miinimum. Tuli loobuda paganlikust ohverdamisest ja paastupäevadel liha söömisest. Paganlikke abielusid ei tulnud lahutada, aga edaspidi lihtsalt neid mitte sõlmida. Mujal tundmatu fenomen oli, et siin maeti surnuid mitte ainult kirikaedadesse, vaid ka külakalmistutele. Selle taga võis ka näha kristianiseerimisperioodi järeleandmist kohalikele kommetele, mida tolereeriti, selleks et usu omaks võtmist hõlpsamaks teha.

Karmimaks mindi alles palju hiljem. Pärast usupuhastust pani protestantlus  rahvalikele katoliku kommetele külge paganliku sildi. "Kui Tallinna pastor Balthasar Russow kirjeldas maakohas peetud jumalateenimist kui võigast kombetalitust, siis ikkagi oli see rahvalik katoliiklus ja me võime öelda, et eestlased said kristlasteks pikema perioodi jooksul keskajal," selgitas Selart. Enne ristisõdu võis meil olla nn muinaskristlus, mis aga ei vastanud mujal Euroopas valitsenud arusaamadele kristlusest, sest meil puudus tegutsev kirikuorganisatsioon. Eestlaste käitumine linnas muutus keskajal ka sootuks võrreldes selle eluga, mida elati maal. Linna sotsiaalne kontroll ja tsunftides valitsenud arusaamad ei soodustanud enam vanade kommete säilitamist ja kiriku mõju oli linnas palju tugevam. Linnaeestlaste haudadest kadusid kiiresti kaasa pandud esemed, maal mitte. Võib siis öelda, et linnaeestlased muutusid palju kiiremini moodsa ajastu inimesteks.

Vägivald keskajal liigagi tavaline

Meil on ettekujutus, et eestlased olid väga erandlikud, sest usk toodi siia tule ja mõõgaga, aga mujale mitte. Tegelikult polnud ristiusu jõuga pealesurumine Euroopas mingi erandlik nähe, ehkki valitses arusaam, et usu valik peab olema vabatahtlik. "Võtame kas või saksid, kes Karl Suure ajal vägivaldselt kristianiseeriti," tõi Selart näite. "Ja hiljem olid just saksid need, kes Liivimaal ristisõjas käisid. Hoolimata sellest, et vägivaldne kristianiseerumine pole Euroopa ajaloos väga erandlik, on ta Eesti ajaloos saanud külge spetsiifilise märgi."

Muidugi oli vaja vägivalda kuidagi õigustada, et see mahuks õilsate tegude hulka. Seda tehti niisuguse arutlusega: olid kurjad eesti paganad linnuses ja nende kohta kehtivad kõige kurjemad ja koledamad sõnad, aga nüüd, kui linnus on piirajatele alla andnud ja ristiusu vastu võtnud, rõõmustavad kõik ühtse kristliku perena, sest Kurat on sõjakäiguga võidetud ja inimestel on võimalus avada oma silmad ja süda vabatahtlikult jumalale. Et siis alles pärast kaotust saadakse aru, et ristiusu jumal on võimas ja hea ning uus usk võetakse tegelikult omal vabal tahtel vastu.

Muidugi oli see tegelikkuses aset leidva ideoloogiline õigustamine. Niimoodi loodi põhjendus kristluse juurutamisele vägivalla kaudu. Küsimus polnud mitte kristluse pealesundimises, vaid Kuradi väljaajamises. Selline sõda oli kaitsesõda ja kristlastele lubatud õiglane sõda.
Selline ideoloogiline lähenemine hakkas murenema alles 13. sajandi keskel, kui said eluõiguse kerjusordud, mis väitsid, et võib-olla on paganad sellepärast paganad, et nad pole Kristuse lunastussõnumit kuulnud. Selge on see, et igasugune vägivald tekitab trotsi, olgu tema õigustus kui õilis tahes.

Selart lausus ka, et me ei tohiks hinnata usku tänaste mõõdupuude järgi, kuna  kristlus on aja jooksul palju muutunud.  "Keskaegses kristluses ei saa näha üks-ühest vastavust tänapäeva kristlusega, kitsamalt öeldes ka mitte tänapäeva katoliiklusega," nentis ta. "Inimesed tajusid keskajal maailma teisiti kui meie praegu, neil võisid olla teistsugused väärtushinnangud, teistsugused arusaamised heast ning halvast."

Niisamuti ei peaks me tema meelest tänapäeval lugema keskaegset kroonikat nagu eilset ajalehte. "Liivimaa Henriku kroonika on väga selge sihiseadega, väga selgete poliitiliste eesmärkidega kirjutatud teos," lausus Selart. "Ristisõja kroonika žanr ise nõuab, et sinna sisse oleks kirjutatud vastandus kahe maailma vahel. Henriku žanri reeglid on selge poliitilise sihiseadega, aga ei räägi midagi sellest,  mida inimesed mõtlesid ja arvasid."

Kristlaseks olemine ei tähendanud südamest uskumist, vaid puhast juriidikat

Arusaam, et usk toodi vaid tule ja mõõgaga, sündis Rootsi ajal – selle taustaks oli tollane kirikupoliitika, mis tahtis halvustada katoliku aega ja välja juurida talurahva kombed, mis ortodokssest luterlusest hälbisid.

13. sajandi arusaamades oli ristiusu vastuvõtmine pigem juriidiline akt, mis räägib vähe inimeste mõttemaailma kohta. Kristianiseerimime oli inimeste kaasamine suure ristirahva hulka, mis oli võimalik ainult katoliku kiriku süsteemis. Eesti oli 1200. aastal paganlik maa mitte sellepärast, et seal poleks ühtegi kristlast olnud, vaid et seal puudus kiriku administratiivne süsteem. Polnud maksukohustust jm, mis kristliku maa elu juurde käis. Kuuluvus ristirahva hulka tähendas ka sellesisuliste kohustuste täitmist. Ristimise aktile pidi järgnema palvusega jumala poole pöördumine ning pihil käimine hingekarjase juures. Ristimine oli ka maise edukuse pant. Oli loogiline, et kui sõlmiti leping igavese elu saamiseks, siis nende hüvede eest tuli maksta, kandes kiriku koormisi. Leping kirikuga tähendas inimesele uude staatusse astumist.  

Usk toodi tule ja mõõgaga – see arusaam sündis Rootsi ajal ja selle taustaks oli tollane kirikupoliitika, mille eesmärk oli juurutada puhas ortodoksne luterlus ja juurida välja talurahva kombed, mis sellest ortodokssest luterlusest hälbisid. Kõik, mis polnud ametliku doktriiniga kooskõlas, sai nimeks  ebajumalateenistus. Samasuguseks ebajumalateenistuseks kuulutati katoliku aja kombed.  Nii pandi alus vaatele, et katolikul ajal üldse kristianiseerimist ei toimunudki ja selle tegi ära hoopis  usupuhastus.  Kui me loeme pastorite kirjeldusi ebajumalakommetest, mis katoliku usu ajal alles jäid, siis me leiame selles muinasusu.

Paganausk oli mitmete autorite arvates moraalselt kõrgem kui vägivallaga peale sunnitud katoliiklus. Levis ettekujutus harmooniliselt loodusega kooskõlas elavatest ürgsetest metslastest, keda tsivilisatsioon ja selle pahed ei ole veel rikkunud. See kujutelm kanti üle ka muistsetele liivlastele ja eestlastele. Tekkis uus mustvalge maailm: enne vallutust oli kõik puhas ja ilus, pärast vallutust must ja kole. Kuna ristiusk tuli vallutusega, siis kuulus ka see musta ja koleda hulka. Eesti traditsioonis sulasid need kaks vaatepunkti – 13. sajandi ristimine ja usupuhastus – omavahel kokku ja seetõttu ongi vaadatud ristiusu poole kõõrdi. Protestantlik vaade lubas ka Jakob Hurdal  ja Villem Reimanil  ilma vaevata ületada iseeneses vastuolu kristianiseerimise ning selle hukkamõistmise vahel. Lähtekohaks sai tees, et  kristianiseerimine, mis 13. sajandil toimus, ei olnud õige, see oli paavstlik. See oli vägivaldne, see oli saksa, see oli katoliiklik.

Ometi on ristusk andnud näo tänapäevasele eesti kultuurile ning kujundanud meie elu kõiki külgi just selliseks, nagu see tänapäeval on. Me oleme moodne linnarahvas, kes kuulub ühtsesse Euroopasse.

Laadimine...Laadimine...