FOTOD! Abilinnapea Sarapuu: mu naine on sitke skumbria

"Kersti on selline skumbria rohkem. Tal on sisu väga hea ja väljast ei oska kohe öeldagi, kui hea see kõik on. Samas on ta sitke ja tugev. Mind peab naine forelliks, lapsed on libedad angerjad ja lapselaps meie kuldkalake," ütles tänasel Kalafestivalil naljaga pooleks Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu.

Pilt: Albert Truuväärt

FOTOD! Abilinnapea Sarapuu: mu naine on sitke skumbria (2)

Ragne Jõerand

"Kersti on selline skumbria rohkem. Tal on sisu väga hea ja väljast ei oska kohe öeldagi, kui hea see kõik on. Samas on ta sitke ja tugev. Mind peab naine forelliks, lapsed on libedad angerjad ja lapselaps meie kuldkalake," ütles tänasel Kalafestivalil naljaga pooleks Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu.

Milline on perekond Sarapuu suhe kala ja merega?

Arvo:  Kui ma olin väike laps, tahtsin ma laevakapteniks saada. Ma lugesin väga palju raamatuid purjelaevadest ja nendest tean ma ikka väga palju. Ma olen purjelaevu ka kogunud ja nüüdseks on meil neid kodus ikka päris palju, kuigi ühtegi purjekat ma pudelisse pole ise siiani ajanud. Lapsena meeldis mulle väga purjekate ahter – see on selline ilusam ja kõrgem koht, kujutlesin, kuidas ma tormisel merel just ahtris seisan. Kahjuks pole mul siiani õnnestunud. 

Meil on ikka nii, et kui me käime kuskil ringi erinevates riikides, siis uurime, kuidas on seal lood kalaturuga. Esimene riik, mille kalaturgu me külastasime oli Soome – tulime laeva pealt maha ja nägime igavesti uhket kalaturgu. Siis vaatasime küll, et issand küll on ikka kala ja kõiksugu marju müüa.  Kui ma Tallinna linnavalitsuses tööle hakkasin, siis minu esimesi mõtteid oli see, et vot kalaturu peame tegema sama kihvti, kui on see Soomes.  

Kas meil on juba sama kihvt kalaturg?

Kersti: No natukene läheb ikka veel aega, aga juba ma kuulsin ka, kuidas siia kavandatakse erinevaid ettevõtmisi. Ja täna juba on asjad hoos –rahvas koos, inimesed ostvad, ansambel mängib ja mõned lõid isegi tantsu – vot see kõik on juba samm edasi. Soome kalaturul ma sellist tantsu-laulu ei märganud. Meil on asjad hästi läinud, et meil siia mere äärde on juba selline kalaturg rajatud. Minule on kalaturg väga tähtis ja minust saab selle koha tihe külaline.

Mida täna Kalaturult ostsite?

Kersti: Oi, ma olen siit täna ikka väga palju juba ostnud – meile väga maitseb angerjas, siis ostsime skumbriat ja presidendi kilu. Presidendi kilu on üks väga vägev asi ja seda peaks iga eestimaalane maitsma (Kilu sai oma nime 4- aastat tagasi, kui EV president seda otsis. Nüüdseks tellitakse seda kilu regulaarselt presidendi kantseleisse. Enne presidendi hamba alla sattumist kutsuti seda kilu vaese mehe lõheks- toim).

Kui ma Ukrainas käisin, siis seal alati pakuti saala pekki – see on niivõrd hästi ära töödeldud pekk ja siin turul on just sedasama pekki saada. Mul lapsed tahtsid, aga said siin müüdavat ülihead suitsuvorsti. Need on kodutaludes valmistatud ja naturaalsed – meie perele on kodutoit ikka kõige tähtsam.

Kes Teie peres süüa teeb?

Arvo: Meil on nii, et ema teeb põhiliselt süüa ja mina aitan kaasa. Ema käsib mul kartuleid koorida näiteks ja ma siis proovin teha oma parimat.

Kersti: Ma tahaks ükskord seda kartulikoorimist ka viimaks näha - ma ootan seda juba 43 aastat. Aga pole lugu – mul endal käib kartulikoorimine lips-lops, sest mulle meeldib süüa teha. Ka kalade peade mahalõikamine jääb ema teha. Ja need asjad, mis siis järgi jäävad viib isa välja.

Arvo: Kunagi olid meil kass ja koer, kes kõik need jäänused ära sõid, aga enam pole. Meil on kodus juba aastaid korralik suitsuahi, mis osteti Kersti eestvedamisel, milles ma siis nüüd kala ja liha suitsetan. 

Kersti: Tõin suitsuahju ise oma autoga Tartu Bauhofist ära ja panin selle oma heasse suurde universaali, millega saab kasvõi mööblit vedada, ning siis oli isa fakti ees, et tuleb ahi püsti panna.

Arvo: Kui meil veel koer ja kass olid – no siis algas kalasuitsetamisel peale tõeline hullumaja. Nii pea kui kogus see värk hakkas toimima ja lõhnad tulid ülesse, siis oli nii, et kass oli marus ümber suitsuahju ja koer oli pöörane. Praegu suitsetame tihti ka liha ja kana – suitsuahi on meil otse köögiaknast näha. Mina olen siis õues ja ema vaatab aknast ja mina suitsetan tema valvsa pilgu all. Suitsetamine on peen kunst, sest seal on oluline, millal sa teed suitsuahju ukse lahti.

Kersti: Eks ma jah, oma intuitsiooniga tajun ära, kui kaua mingi asi peaks ahjus olema, et ta väga maitsev tuleks. Meie laste lemmikkalaks on skumbria.  

Räägite, et sööki teevad ema ja isa – on need siis teie vanemad, kes on abiks?  

Kersti: Ei – me kutsume teineteist emaks ja isaks. Arvo hakkas mind juba 11-ndas klassis emaks kutsuma, kui me Tartu 7-ndas keskkoolis kokku saime. Ja nüüd oleme siis juba 43 aastat olnud teineteisele ema-isa. Mina ei ole päriselt tegelikult üldse Arvo ema moodi.

Arvo, millest see tuli, et hakkasite Kerstit emaks kutsuma?

Arvo: No meil on nii palu lapsi ja Kersti on hea ema. Me oleme siin täna nagu kalaisa, kalaema koos kalapojukestega. Ja lapsed on terve elu hüüdnud ikka emme, emme, issi, issi ja eks me viimaks hakkasimegi teineteist nii kutsuma. Minu meelest see on nii südamlik, armas.

Kuna täna on kalafestival ja teie "kalapere" koos "kalamaimukestega" kohal – siis peremees Arvo, öelge palun, mis kala keegi teie perest meenutab?

Arvo: Mulle tundub, et Kersti on selline skumbria rohkem. Tal on sisu väga hea ja väljast ei oska kohe öeldagi, kui hea see kõik on. Samas on ta sitke ja tugev.

Kersti: Ei ole, minul meeldib ikka olla latikas rohkem.

Arvo: Iseennast pean ma aga libedaks angerjaks.

Kersti: Pigem ikka siug. Ta oskab meie peret väga hästi koos hoida ja oskab igast pereliikmest välja tuua tema parimad omadused.  Ma arvan, et üks perehoidjaim kala on siiski forell ja see peaks Arvole sobima.

Kas Arvo olete rahul austava forelli tiitliga? 

Arvo: No täitsa lõpp – ja mina ütlesin oma naisele ainult skumbria. Kui nüüd teised loevad seda lugu ütlevad – vaat kus naine ikka hoolib oma mehest, aga mees ütles ainult skumbria.

Kumma kilo on kallim – kas forellil või skumbrial?

Kersti:  No kohe kindlasti on forellikilo on kallim.

Kalaema ja kalaisa – kuidas iseloomustate kalamaimukesi?

Eks nad kõik kokku ühed libedad angerjad ole ja meie lapselaps on kuldkalakene.

Arvo, kuidas tähistate Kersti sünnipäeva, mis nüüd kätte on jõudnud?

Arvo:  Nüüd praegu mängibki ansambel Kerstile sünnipäeva laulu ja mina viin oma kalli kaasa tantsule ning seejärel läheme kõik koos perega laevareisile Naissaarele.

15images

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...