FOTOD! Endine kinnipeetav Lootuse külas: võtsin rinnavähiga võitleva ema pangakaardi ja tegin ta konto tühjaks

"Ühel hommikul ärkasin selle peale, et sõbrad olid ukse taga, ja nad tõid mu siia, Lootuse külla," meenutab endine märulipolitseinik Ants. "Ma ei tea, kuidas nad mu üles leidsid, me polnud vähemalt kaks aastat näinud, nii et tegu oli omamoodi imega."

Pilt: Albert Truuväärt
Eesti

FOTOD! Endine kinnipeetav Lootuse külas: võtsin rinnavähiga võitleva ema pangakaardi ja tegin ta konto tühjaks

Õnne Puhk

"Narkokonksu otsas olles hakkad petma oma lähedasi ja lõpuks müüd ka sõbrad maha," rääkis endine kinnipeetav, praegu Lootuse külas sõltlasi vabaneda aitav Arvi. "Võtsin rinnavähiga võitleva ema pangakaardi ja tegin ta konto tühjaks, järgmisel päeval sõin ka tema tabletid ära. Ükskord pärast poes vargil käimist oleksin peaaegu üledoosi saanud ja ärkasin haiglas tilgutite küljes, Pampersid all." 

44images

Praegu 38-aastane Ants töötas aastaid Tallinnas ja Tartus politseinikuna. Praegu õpib ta Lootuse küla "Teeniva juhi" programmis, kuidas sõltlasi nende ahelatest vabastada ja neid taas normaalsesse ellu aidata. Antsu sõnul oli ka ta ise väga sügavas alkoholisõltuvuses. "Mu probleemid olid tööga seotud, soovisin alkoholiga stressi ja pingeid maandada," meenutab ta. "Töö juures ma alkoholi ei tarbinud. Olin lõpuks märulipolitseis, kus osi tõesti väga hea tiim, kõik valmis üksteise eest elu andma. Politseinikuametit peetakse tööks, kus sa saad ainult vaenlasi kogu aeg. Seejuures tundsin meeskonna küünarnukitunnet ja see motiveeris väga palju."

Kümneaastase töötamise järel sai Ants aru, et politseinikuna ta siiski maailma ei paranda. Mees pettus politseiniku töös lõplikult, kui taheti, et ta oma komissari kohta valetunnistusi annaks. "Ma keeldusin ja mul ei lubatud enam edasi töötada," lausus ta. "Nõukogude aja mõjud vähenevad iga päevaga, pigem on põhjus inimloomuses, kust on seda väga raske välja juurida."

Rohkem rabeledes sügavamale vajud

Sestpeale hakkas kõik allamäge veerema. "Tulin politseist ära kriminaalasjadega. Minu meelest tehti mulle ülekohut ja ma langesin depressiooni. Ma ei saanud enam magama jääda. Perearst kirjutas mulle Xanaxit ning luges sõnad peale, et ma ei sööks seda nagu kommi, sest sellest võib sõltuvusse jääda. Võtsingi seda ainult siis, kui oli väga vaja. Aga alkoholi tarbimine muutus täiesti igapäevaseks. Ma jõin üksinda kodus kanget õlut. Raha ei olnud ja läksin lõpuks viina peale üle, et lihtsalt lülitada ennast sellest maailmast välja. Päris viimases otsas olin voodihaige ega jõudnud midagi teha."

Ants jõudis haiglasse, kui ei saanud 11 päeva enam magada. "See on nagu vesiliiv – mida rohkem sa rabeled, seda sügavamale vajud. Olin 21 päeva haiglas," rääkis ta. "Mul tekkisid maksehäired, alimendid jäid maksmata. Sellest olukorrast põgenemiseks jõin jälle."

Ants tundis, et olukord on lootusetu, aga pingutas siiski veel, et oma eluga toime tulla. "Läksin uuesti kooli – õppisin elektrikuks-automaatikuks. Läksin rahvatantsu ja hakkasin mälumänguga tegelema, et kõigest eemale saada. Elasin tuttava metsamajas, kus oli toas kaks kraadi sooja. Pidin hommikul kell viis ärkama ja kõndisin iga päev läbi metsa koju. Sain heal juhul viis tundi magada – ja et see asi natuke pehmem oleks, jõin alkoholi."

3. aprillil 2019 jõudis omadega täiesti põhjas Ants lõpuks Lootuse külla. "Ühel hommikul ärkasin selle peale, et sõbrad olid ukse taga ja nad tõid mu siia. Ma ei tea, kuidas nad mu sealt kolkast üles leidsid. Me polnud vähemalt kaks aastat näinud, nii et tegu oli omamoodi imega.

Tollest autosõidust ei mäleta mees suurt midagi. "Mul oli paha olla, see autosõit oli nii raske, tundsin, et annan otsad, enne kui kohale jõuame. Aga mul ei olnud mitte midagi kaotada – mul ei olnud ju isegi süüa. Ei jätkunud julgust minna ja küsida sotsiaalabi. Olen ju politseinikuna näinud, kui kehvades tingimustes inimesed elavad, ja tundsin, et mina elan nagu kuninga kass. Sain koolist ka praktikatoetust – kalapulgad, makaronid ja muidugi õlu hoidsid hinge sees."

Antsu sõnul hakkas ta Lootuse külas iseendas toimuvaid muutusi aduma mõne kuu pärast. "Mulle tundub, et mu tõsine vaine kasv toimus kolmanda-neljanda kuu pealt – siis tundsin, et midagi toimub," kirjeldas ta. "Ma ei oska seda sõnadesse panna. Oli tunne, et nüüd läheb paremaks. Siin läheb iga päevaga paremaks. Muidugi, ikka tuleb ette ka kehvi päevi. Kümnenda kuu peal oli mul väga raske. Kõik asjad läksid valesti – meeste vahel olid pinged ja tol korral olin peaaegu valmis lahkuma."

Kuna Lootuse külas on kõik kõigile toeks ja sellises olukorras toetatakse inimest kõigiti, sai Ants sellest olukorrast üle. "Me kõik oleme siin vabatahtlikult," sõnas ta ja lisas, et tahe iseennast leida ja aidata tuleb eelkõige ikkagi iseenda seest.

Ettekujutus ilusast koolita elust

34-aastane Arvi on praegu Lootuse küla haldusjuht, kes käib omast kogemusest koolides rääkimas, miks ei tasu sõltuvusaineid pruukida. Arvi sattus ise abivajajana Lootuse külla 2014. aastal. "Ma olin oma elus kõik kaotanud. Ema oli kasvatanud mind üksi, ta tegi väga palju öövahetusi ja mina olin palju üksinda kodus. Tollal ma ei mõistnud, miks mu vanemad lahku läksid. Mul oli armastuse puudus, nii ma hakkasin koolis mässama ja sel viisil tähelepanu nõudma. Minust sai juba noorena koolikiusaja. Olin kõva kakleja – käisin maadlustrennis ja olin kõikides spordialades edukas. Mulle meeldis võitmine ja kaotamine tegi mind pahaseks."

Arvi ütles, et kuna ta oli maadluses edukas, siis tekkis tal plaan saada elukutseliseks sportlaseks. "Mõtlesin, et siis ma ei peagi koolis käima. Ma oskan ju raha lugeda, arvutada – liita ja lahutada," meenutas ta. "Olin näinud telekast rikkaid jalgpallureid, kellel on ilusad autod ning ühel pool blondiin ja teisel pool brünett – see oli elu, mida ma endale soovisin," rääkis ta. "13-aastaselt hakkasin käima pidudel ja muutusin väga uhkeks. Hakkasin sõbrustama vanemate poistega – mu ellu tulid alkohol ja kanep. Sport jäi seljataha ja ma jäin sõltuvusse. Kogu mu elu hakkas keerlema ümber pidude ja see tundus lahe. Kui ma ei tahtnud ennegi koolis käia, siis nüüd ei läinud ma sinna enam üldse. Õpetajad üritasid küll mulle mõistust pähe rääkida, aga ma saatsin nad puu otsa."

Arvi jõi, tal tekkisid konfliktid mõttetute asjade pärast ning ta lasi käed käiku. "18-aastaselt läksin esimest korda vangi. Sain ka politseinike käest peksa – aga eks ma teenisin selle ise välja."

Rakvere arestimajas kuulis Arvi tollal esimest korda Lootuse külast. "Andsin kambrikaaslasele ümbriku ja margi – vahetuskaubana tahtsin saada suitsu, aga tema kristlastest sugulased saatsid hoopis nätsu ja Lootuse küla flaieri… Ma hoidsin seda käes ja mõtlesin, et kes see loll sinna läheb!"

Vanglas nagu kodus

Tookord oli Arvi vangis pool aastat ja siis hakkas vanglate vahet sisse-välja käima. "Kolisin ühel hetkel ema juurde Soome. Siis tarvitasin juba peale kanepi kokaiini ja korgijooki," rääkis ta. "Edasi sattusin vanglasse Soomes. Varastasime, tegime kriminaalseid asju… Elasin niimoodi, et sõltuvus läks pidevalt suuremaks ja ma hakkasin ka ise narkootikume müüma. Kokaiin annab sulle kõva mehe tunde, tunned ennast kuningana!"

Arvi sõnul sunnib sõltuvus tegema asju, mida inimene niisama iial ei teeks. "Narkokonksu otsas olles hakkad petma oma lähedasi ja jääd kergemini vahele, sest oled aju nii sassi tõmmanud," kirjeldas ta. "Lõpuks müüd ka oma sõbrad maha. Mina jäin lõpuks korgijooki (GHB-d) tarvitama. Mul olid kõik asjad nii pekkis – ja kogu see süütunne sundis omakorda põgenema oma maailma. Lõpuks sul on kõigest nii ükskõik, peaasi, et sa ise oled oma mullis turvalises maailmas."

2014 vabanes Arvi taas vanglast. "Minu ainsaks varanduseks oli koolikott, kus olid kõrvaklapid ja kaks paari musti sokke. Teadsin, et mul on ainult üks inimene, kes saab ja tahab mind veel aidata – mu ema. Ta ise võitles sel ajal rinnavähiga. Ta võttis mind vastu nagu sõjasangarit. Ma sõin seal – ta võttis mu nõud ja läks nõusid pesema. Mina läksin samal ajal tema tuppa, võtsin ema käekotist pangakaardi ning tegin konto tühjaks. Järgmisel päeval sõin ka ta tabletid ära. Kolmandal päeval üritas ema mulle mõistust pähe panna. Ta ütles: "Arvi, sa tapad iseennast, aga sa tapad ka kõik teised, kes su ümber on!" See oli laks, mis läks mulle otse südamesse. Üle aastate esimest korda tundsin valu, et mida ma teen oma emale. Mõistsin, et ma pean oma eluga midagi ette võtma ja siis tuli see klõps – Lootuse küla. Nädal aega hiljem olin ma siin."
Praegu Lootuse külas programmis osaleja peab läbima range testi. Sinna saabuja ei pea olema kristlane, küll aga tunnistama oma sõltuvust ja soovima sellest vabaneda. "Inimesel on valik ja meie põhimõte on, et kui see muudatus ei toimu tema südames, siis on väga raske inimest muuta," ütles Lootuse küla asutaja, piiskop Märt Vähi.

Programmi saamiseks tuleb vestelda telefonis ja kohale saabuda kainena. "Pohmellis inimene ei oska vastutust võtta – tal peab olema kindel otsus: mina tulen, olen kümme kuud siin ja valmis tegema kõik, mis on võimalik – teiste abiga ja Jumala abiga –, et elu muutuks," selgitas Vähi. "Meditsiin võib aidata, aga meditsiin ei ravi sõltuvust iialgi, sest suurem probleem on inimese peas kinni. Ravimid ei ole vastus sõltuvusele."
Programmis osaleja peab loobuma ka suitsetamisest: "Tubakas ei hävita küll inimese elu sel viisil, nagu alkohol ja narkootikumid, aga see on samm sõltuvuse poole. Me tegime ühe uuringu ja selgus, et 70% suitsetajatest langeb tagasi," selgitas Vähi. "Aga inimeste põhiprobleem ei ole sõltuvus, selle taga on mingid muud asjad, nt lapsepõlvetraumad, vanemate lahutamine. Selle kallal me teeme kümme kuud tööd. Sõltuvusest iseenesest nad saavad kuu ajaga vabaks." See, mis toimib, on tõsiasi, et alati on käepärast kõikide külas elavate inimeste igakülgne tugi.
Arvi ütles, et alguses polnud Lootuse külas kerge, sest ta oli harjunud tegema vaid seda, mida ise tahab. "Ja kõik see valu minu sees – pidin kaine peaga kõik need asjad vastu võtma. Ma olin alguses väga skeptiline. Istusin siin pinkide peal, minu juurde tulid üleni tätoveeritud mehed, kes küsisid: kuidas sul läheb? Mul läks kohe tuli põlema – vanasti, kui keegi sellist asja küsis, siis ta tahtis sinult midagi saada. Tegelikult need inimesed päriselt tahtsid aidata," rääkis ta paranemise vaevalisest algusest.

Arvi ütles, et kui tema programmi lõpetas, läks ta veel seitsmeks kuuks vangi. Esimesel päeval vanglas oli aga narkootikumidega silmitsi: "Mul oli isu, aga ma ei võtnud. Järgmisel päeval tehti avavangla jaoks narkotest – ja ma olin puhas. Ma pidasin vastu sellele asjale," rääkis ta. "Kui vabanesin, tulin siia tagasi. Tundsin, et olen 15 aastat hävitanud teiste elu ja pean nüüd selle tasa tegema. Minu arust on nii põnev ja vägev olla kaasas sellega, mis siin toimub!"

Kõige raskem on tegelemine iseendaga

Lootuse küla rehabilitatsiooniprogramm koosneb etappidest, mille kaudu õpitakse oma tegude eest vastutust võtma. Vähi sõnul ongi kõige raskem tegeleda iseendaga. "Mõni lihtsalt ei taha oma eluga tegeleda," tõdes ta. Intervjuus on küsimused, kas inimene tahab muutuda. "Kui inimene tunnistab, et kõige suurem probleem on tema ise, siis on ta valmis programmi tulema," lausus piiskop. "Me oleme ära saatnud ka neid, kes teatavad: mina olen õige ja maailm on vale! Mis sa siia siis tuled – me ei saa maailma muuta, me saame sind muuta, aga me saame sind muuta ainult siis, kui sa ise tahad end muuta"

Esimene kuu on sõltlasele Lootuse külas kõige raskem. "Esimesel kuul tunneb inimene, et tervis on parem ja ta saab hakkama, aga ei saa," rääkis Vähi. "Kes soovib lahkuda, on vaba lahkuma. Paljud tulevad teist ja kolmandatki korda tagasi."

Tavaelus on palju kiusatusi – selleks, et neid vältida, pole programmis osalejal mobiiltelefoni, tubades pole telereid ja kohapeal ei kasutata raha. Iseendasse ja taeva poole vaatamine käib käsikäes igapäevase tööpraktikaga: igal programmis osaleval inimesel on kohustus teha päevas kuus tundi tööd vastavalt oma võimetele, tervislikule olukorrale ja oskustele. Põhitöödeks on oma elukeskkonna eest hoolitsemine, toitlustus, koristamine ja küla arendamine. Külas on oma saekaater ning tehakse ehitus- ja metsatööd: kõik küla hooned on ehitatud personali, programmis osalejate ja vabatahtlike abiliste ühistööna.

Lootuse küla programmi lõpetajad saavad soovi korral jääda edasi ja õppida teeniva juhi programmis. "Kõik meie praegused töötajad on programmi tulnud ja selle läbinud," lausus Vähi. See tähendab, et uusi tulijaid aitavad sarnaste kogemustega inimesed.

Väga sage on see, et inimene leiabki endale töötajate hulgast ühe kindla usaldusisiku, kelle juures ta käib. Vähi ütles, et alkoholitarvitajat on raskem ravida kui uimastisõltlast, sest see on tänapäeva ühiskonnas rohkem aktsepteeritud. "Sa ei leia narkomaani, kellel on see probleem olnud 30 aastat – ta on surnud selleks ajaks," selgitas ta.

Esimene nõu Lastekodu tänavalt

Kesklinnast saavad sõltlased võlanõu, psühholoogilist ja juriidilist abi, uusi süstlaid ning infot, kuhu ravile minna.

Alkoholi ja uimastite tarvitamisega kimpus olevad inimesed leiavad tänapäeval abi üles hõlpsasti ka Tallinna südames. Lastekodu 6 asub kahjude vähendamise keskus MTÜ Convictus Eesti, kuhu abivajaja saab pöörduda süstlavahetuseks, nõustamiseks ning sotsiaalabi ja psühholoogilise toe saamiseks. Siia ei tulda aga ravile, erinevalt Laitse külas asuvast Lootuse külast. Pigem esmast abi saama, et näiteks Lootuse külla edasi minna. "Meil on võlanõustamine, suhtleme töötukassaga, aitame vormistada dokumente, koostada CV-d, anname infot, kuhu minna," loetles MTÜ kogemusnõustaja Greete Org. "Võib-olla on vaja aidata kliendil mingit aega registreerida või anda talle juriidilist abi."

Org rääkis, et praegused uimastitarvitajad ei kogune enam kampadesse, vaid lähevad ise diileri juurde. Uimasteid ostetakse palju ka interneti teel ja saadaval on väga palju eri aineid ning sünteetilisi uimasteid, mis on eriti ohtlikud, sest nende mõju pole täpselt teada. Kuna tänapäeval saab abi lihtsamalt ning ka hirm stigmatiseerimise ees on väiksem, tuleb kohale aina rohkem inimesi. Tegu ei ole juba ammu enam pelgalt süstlavahetuspunktidega, sest aina rohkem inimesi tarvitab uimasteid muul viisil kui süstides. 

Kuidas saada sõltuvuse korral abi?

• MTÜ Convictus aadressil Lastekodu 6 töötab iga päev kella 10-22, info tel 641 4107. Keskused aadressil Sitsi 28 ning Maardus aadressil Kallasmaa 12 võtavad vastu tööpäeviti kella 10-18.

• Juunis alustasid tervise arengu instituut (TAI) ja Põhja prefektuur pilootprogrammiga SÜTIK, mis annab politseile võimaluse suunata narkootikumide tarvitamisel või väikeses koguses omamise tõttu kinni peetud narkootikumide tarvitajaid karistuse asemel tugiisiku programmi. Programm on mõeldud mh fentanüüli ja amfetamiini tarvitajatele, selles osalemine on tasuta ja vabatahtlik. Programmiga võib liituda ka ilma suunamiseta, selleks tuleb ühendust võtta tel 5884 4225 või kirjutada programmsutik@gmail.com.

• Aprillis käivitasid TAI ja Põhja prefektuur vaid kanepitarvitajatele mõeldud pilootprogrammi VALIK, mille raames suunab politsei kanepit või selle analooge tarvitanud inimese tema nõusolekul nõustamisele. Nõustamise läbinud inimese suhtes ei algatata väärteomenetlust. Programmi raames viiakse läbi kuni kuus nõustamist, mille jooksul antakse kannabionoidide tarvitamise vähendamiseks või lõpetamiseks vajalikke oskusi. Programmis VALIK võib osaleda ka ilma politsei suunamiseta, selleks tuleb ühendust võtta MTÜ-ga Peaasjad meiliaadressil kanep@peaasi.ee või saata SMS või helistada kl 9-17 tel 516 3356.

• Laitse ja Keila lähedal, Kibunas asuva Lootuse Külaga saab ühendust telefonil 56 633 804, info ka kodulehelt www.lootusekula.ee

Laadimine...Laadimine...