FOTOD JA VIDEO! Ekspert: Eesti kodudes läheb aastas raisku 63 miljoni euro eest toitu

"Kui toiduraiskamine oleks riik, siis oleks ta riikidega võrdluses süsiniku jalajälje edetabelis ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel kolmandal kohal peale Hiinat ja USA-d," kirjeldas toiduraiskamise ekspert Evelin Piirsalu maailmas ühe levinumat probleemi, mis puudutab ka eestimaalasi isiklikult.

Pilt: Albert Truuväärt

FOTOD JA VIDEO! Ekspert: Eesti kodudes läheb aastas raisku 63 miljoni euro eest toitu

Sandra Lepik/Video: Dmitri Povilaitis

"Kui toiduraiskamine oleks riik, siis oleks ta riikidega võrdluses süsiniku jalajälje edetabelis ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel kolmandal kohal peale Hiinat ja USA-d," kirjeldas toiduraiskamise ekspert Evelin Piirsalu maailmas ühe levinumat probleemi, mis puudutab ka eestimaalasi isiklikult.

Toidu raiskamine kasvab koos elatustaseme tõusuga. "Maailmas on juba näha, et rikkamates riikides läheb toitu raisku rohkem kui vaesemates riikides," tõdes Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse toiduraiskamise vanemekspert Evelin Piirsalu. "Hoolimata sellest, et eestlased on pigem kokkuhoidlik rahvas, tuleb hakata probleemiga tegelema, et meie nende hulka ei jõuaks."

12images

 Teiste Euroopa riikidega võrreldes ei ole Eesti suur toiduraiskaja, kuid vähem arenenud riikidega võrreldes küllaltki suur. "Eestis raisatakse palju, 63 miljoni euro ulatuses läheb toitu raisku kodustes majapidamistes aastas kokku."

Eestlane on üldjoontes toidupoes üsna kaalutlev – mõeldakse läbi, kas ja kui palju toitu süüakse, vältimaks liigset ostmist. "Osaliselt esineb ka impulsiivseid oste, mis juhtuvad siis, kui poodi minnakse tühja kõhuga," kirjeldas Piirsalu olukorda, millal ostetakse süüa rohkem, kui reaalselt jõutakse tarbida. "Inimesed võiksid rohkem mõelda oma nädalaplaanile ehk kui palju viibitakse kodus ning vastavalt sellele osta süüa."

Toiduainete õige säilitamine vähendaks raiskumist

Juba ostetud toidu raisku minemist vähendaks õige toiduainete säilitamine, milleks on palju erinevaid variante, millest inimesed ei pruugi teadlikud olla. "Näiteks sügavkülmutatakse moosi ja liha, aga inimesed ei mõtle, et ülejäänud suppi või pajarooga saaks samuti sügavkülmutada, samuti puuvilju," rääkis Piirsalu, et erinevate toiduainete sügavkülmutamist on majapidamistes vähe.

Uuringud on näidanud, et paljud ei tee vahet kirjel "parim enne" ja "kõlblik kuni". Kukkuv kuupäev tekitab tihti hirmu, samas "parim enne" ületanud toiduainete, mille alla käivad näiteks makaronid, jahud või sool, tarbimine peale märgitud kuupäeva otsest terviseriski ei põhjusta. Tähtajast tuleb aga kinni pidada „kõlblik kuni“ toodete puhul, kuna see märge on otseselt seotud toiduohutusega. Siia kategooriasse kuuluvad näiteks kala-, liha- ja piimatooted. Mõlema kategooria puhul on loomulikult soovitatav lähtuda ka talupojamõistusest ehk hinnata toiduaine olukorra üle tema värvuse ja lõhna järgi, mis oligi tavapraktika enne, kui kuupäevad toiduainete pakenditele tekkisid.

Samas tekitab vahel probleemi ka see, kui toiduainete pakenditel "parim enne" või "kõlblik kuni" märge asub kuupäevast eraldi.

„Tihtipeale on nii, et seal, kus on kirjas toiteväärtus ja muud andmed, on kirjas "parim enne: vaata pakendilt" ja kuupäev ongi pakendil hoopis kuskil mujal peidus. Selline detektiivitöö ajab inimesi segadusse," rääkis Piirsalu. See põhjustab selle, et inimesed vaatavad lihtsalt kuupäeva ning valivad kauba, mis on võimalikult kauge kuupäevaga. "Isegi mõned juustud on "parim enne" kuupäevaga ning inimesed ei tule selle peale, et juust ei lähe sellel päeval kohe halvaks."

Mõjutab keskkonda

Toiduainete tootmiseks kulub palju energiat, vett, maad ja tööjõudu. "Üks kolmandik maailma toodetud toidust läheb raisku, seega läheb ka nende toiduainete tootmiseks kulunud tööjõud ehk kolmandik sinna panustatud ressursist raisku," nentis Piirsalu. Toiduaineti on kaduma läinud ressurss väga erinev, näiteks veiseliha tootmise jalajälg on oluliselt suurem kui juurviljade tootmise oma, kuna veiseliha tootmiseks on vaja esiteks veiseid kasvatada.

"Kui toiduraiskamine oleks riik, siis oleks ta riikidega võrdluses süsiniku jalajälje edetabelis ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel kolmandal kohal peale Hiinat ja USAd," kirjeldas Piirsalu toidu raiskamise suurust.

"Eesti toiduraiskamise süsiniku jalajälg on hinnanguliselt 95 000 tonni süsihappegaasi aastas, see on umbes sama palju kui tekitavad 27 000 sõiduautot aasta jooksul või 30 000 pere aastane elektritarbimine," rääkis Piirsalu.

Probleemi ei teadvustata

Probleemi lahendamiseks tuleks tõsta inimeste teadlikkust probleemi ulatusest. "Inimestel pole reaalset aimu, et tegu on tõsise probleemiga. Samamoodi ei teadvustata, et väikesed raisku läinud toiduained teevad kokku suure koguse raiskamist," selgitas Piirsalu, et siin kohal ei kehti jutt ainult majapidamistele, vaid ka toiduainetööstustele, kauplustele ja ka toitlustusasutustele.

Kampaania "Kokkame koos!" eesmärk ei ole vähendada toidu raisku minemist ainult koolides vaid laste kaudu ka kodudes. "Me tahame tõsta laste teadlikkust ja arusaamist, kuidas erinevaid üle jäänud toiduaineid saab vägagi maitsvalt uuteks toidukordadeks ära kasutada ja soovime, et nad selle teadmise endaga koju kaasa kannaksid."

Koolitoit on laste seas endiselt halva maiguga

"Hetkel on koolitoitudel juures pigem halb maik. Koolitoidu osas esineb ikka veel hoiakuid, millel ei ole enam alust," selgitas Piirsalu, et kampaania raames tahetakse negatiivseid hoiakuid murda ning tõsta laste usaldust koolitoidu osas. "Kokkame koos! Kampaania raames näitame lastele ka kööki ja kaasame neid toidu tegemisse, et nad näeksid, et köögis on kõik puhas ja korras. Samuti suureneb nii usaldus kooli kokkade ja söökla vastu üldiselmalt."

Laste teadlikus toidu raiskamise vähendamisest on kooliti erinev. "Me oleme näinud, et osades koolides teavad lapsed teemast rohkem ning oskavad kaasa arutada ja mõelda, teistes koolides on seda vähem," rääkis Piirsalu, et koolides antud teemaga väga ei tegeleta. 

"Kui Eestis laps tuleb koolist koju ja jagab oma muljeid, siis ta tihtipeale ei maini, mis söögiks oli. Seevastu näiteks Brüsselis oskavad lapsed toidu kohta asju juba paremini teadvustada ja hinnata, vahel on koolilõuna nende jaoks ka päeva kõrghetk," selgitas Piirsalu selle näitega, et kindlasti on potentsiaali toiduraiskamise teemat tuua ka kooli õppeprogrammi. "Näiteks lisaks söögitegemisele võiks suuremates klassides jõuda teemadeni, et kuidas mõjutab toiduraiskamine maailma majandust, miks on Aafrikas näljahäda jne."

Laadimine...Laadimine...