FOTOD JA VIDEO! HEIKI NABI: Hea tulemus võistlustel paneb valu unustama

"Mul on hästi meeles, kui mu roided kahel korral maadlustreeningu ajal katki pigistati. Samas õpetavad sport ja maadlus elama, ausalt võistlema ja oma asjadega hakkama saama," kinnitas maadleja Heiki Nabi. "Minu suurim eeskuju on mu väike vend, kes motiveerib mind treenima," lisas vigursuusataja Kelly Sildaru. Nabi ja Sildaru olid ühed neist, kes said linnalt aasta sportlase preemia.

Pilt: Ksenija Kurs

FOTOD JA VIDEO! HEIKI NABI: Hea tulemus võistlustel paneb valu unustama

Urmas Kaldmaa ja Ivo Karlep

"Mul on hästi meeles, kui mu roided kahel korral maadlustreeningu ajal katki pigistati. Samas õpetavad sport ja maadlus elama, ausalt võistlema ja oma asjadega hakkama saama," kinnitas maadleja Heiki Nabi. "Minu suurim eeskuju on mu väike vend, kes motiveerib mind treenima," lisas vigursuusataja Kelly Sildaru. Nabi ja Sildaru olid ühed neist, kes said linnalt aasta sportlase preemia.

Linnapea Mihhail Kõlvart andis pealinna parimatele sportlastele preemiad kätte Kalevi spordihallis. Parima naissportlase tiitli pälvis tennisist Anett Kontaveit, parima meessportlase tiitli maadleja Heiki Nabi ja parima noorsportlase tiitli vigursuusataja Kelly Sildaru. Parimaks sportmängude võistkonnaks kuulutas linn BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna. Pealinn tegi Nabi ja Sildaruga intervjuu.

Kõigepealt palju õnne Tallinna aasta sportlase tiitli saamise puhul! Kui palju tunnete rahva toetust sportlasena?

Heiki Nabi (HN): Aitäh, juba selle tiitli saamine on toetus, mis innustab. Aga rahva toetust tunnen ma iga aastaga üha rohkem. Algul, esimeste tulemuste puhul ei olnud veel see toetus ehk nii märgatavvõi ei jõudnud mina seda tähele panna, küllap seda ikka oli, aga igasugust meediakära oli rohkem. Aga nüüd, kui suudad pikemat aega olla oma alal maailma tipus, on inimeste toetus selgelt tunda, sellest peetakse lugu. Ja see on väga tore.  

Sooje sõnu on mulle tulnud inimesed küll ütlema. Iga ootamatu hea sõna kas kusagil toidupoes või spordiklubis, annab minule küll väga palju uut energiat, see on nagu aku laadimine.

Kelly Sildaru (KS): Väga tore oli seda tiitlit saada ja spordigalal ütlesid paljud sooje sõnu.

Kas teil on meeles ka kõige esimene treening? Kuidas teie sportlasetee algas?

HN: Esimesed treeningud on mul päris hästi meeles, sest nad olid nii valusad. Ma polnud enne maadelnud, alustasin sellega 16aastaselt Audentese spordikoolis, siis algul oli kõik nii võõras. Ma ei teadnud, kuhu käsi panna, kuhu jalgu panna, kuidas üldse hakkama saada. Olin väga pinges ja krambis. Paljud vanemad olijad vaatasid, et seda noort ja teamatut poissi on väga hea ära kasutada. Kogu mu keha oli sisse töötamata algul, pärast treeningut olid käed-jalad ja roided kõik väga valusad. Niisugune see maadlus kord juba on. Väga spetsiifiline ala.

KS: Suusatamist alustasin 2 aastaselt ja freestyle-suustamisega 5-6 aastaselt, kuid sellest ajast ma treeningute kohta ei mäleta midagi. Nendel treeningutel, mida juba mäletan, küll midagi keerulist ja rasket ei olnud. Ma nautisin kogu seda protsessi. 

Milline on olnud aga kõige eredamalt meelde jäänud võit?

 Iga medalivõit on ikka meeles ja kõik üsna eredalt. Iga võit läheb ju sportlasele väga korda. See ongi tema töö leib. 

HN: Iga medalivõit on ikka meeles ja kõik üsna eredalt. Iga võit läheb ju sportlasele väga korda. See ongi tema töö leib. Kõik need medalid on tähtsad, aga kõige suurema kaaluga on muidugi kõige paremad medalid – olümpialt saadud medalid. Minu jaoks on see hõbemedal Londoni olümpialt 2012. aastal. Ja muidugi ka maailmameistrivõistluste kaks kulda.

KS: Tõenäoliselt see, kui ma tulin sel aastal maailmameistriks ja samuti see, kui ma sain Aspeni X-Mängudel naiste pargisõidus 99 punktiga esikoha.

Milline on olnud kõige raskem hetk teie sportlasekarjääris?

HN: Teinekord on nii, et sa maadled näiteks viis matši ja võidad finaali ning sul ei olnudki eriti raske. Ükski koht ei valuta ka. Aga on juhuseid, mil teed ühe maadluse, kaotad ja kõik kohad on väga valusad. Need on rasked hetked. Tuju läheb ära ja sa ei suuda kuidagi meeleolu üleval hoida. Aga seda peab tegema, sest muidu sa ei ole võitluseks valmis. Kui on ka valu, siis tuleb ikka pea püsti hoida, sest eesmärk on ju hea tulemus. Ja kui see tulemus käes, siis ununeb ka valu. Minu karjääris oli kriitiline aeg 2007. kuni 2012. aastani. Olin siis paljude vigastuste küüsis. Mul oli Achillisue kõõluse probleem, mulle tehti kaks roiete operatsiooni. Mul on hästi meeles, kui mu roided kahel korral maadlustreeningu ajal katki pigistati.

Need asjad  juhtusid paariaastase vahega. Need olid tagasilöögid, mis mind esialgu ikka natukene kohutasid. Roiete seisukord on maadluses ikka väga tähtis. Kui roided pigistades haiget teevad, siis on ikka väga rakse end maadeldes partneri eest kaitsta. Et sellest olukorrast välja tulla, oli vaja operatsioone. Need olid minu karjaääri kõige valusamad momendid.

KS: Kõige raskem hetk oli siis, kui ma vigastasin 2017. aastal enne olümpiat põlve.

Mis teid oma spordiala juures kõige rohkem võlub? Miks te soovitate ka noortel seda ala harrastada?

HN: Maadlus  nagu muugi sport õpetab tegelikult elama ja ausalt võistlema, nagu rõhutas auhinnagaalal ka linnapea Mihhail Kõlvart. Ja minu meelest on just maadlus see, mis õpetab väga hästi, kuidas oma asjadega hakkama saada. Muidugi soovitan noortel seda ala proovida, sest edu maadluses näitab vast selgemini kui mõnel muul alal, et väikesest Eestiski on võimalik jõuda maailma tippu, et meil on alati olnud tugevaid mehi, kes ka suurte riikide atleete on võimelised võitma. See on väga sümboolne. Selleks, et tugevam olla, ei pea olema tingimata pärit mingist suurest riigist. Kui väga tahta ja pühenduda maadlusele, siis on kõik võimalik. Ma ikka väga loodan, et meie noortel ei kao sära silmist ja läbi aegade püsib tahe näidata kogu maailmale, mis masti mehed need Eesti mehed on.

Kõige suurem võlu minu spordiala juures on see, et kuigi seal on mingid reeglid, saab sportlane üldiselt end vabalt tunda ja nautida seda, mida ta teeb.

KS: Kõige suurem võlu minu spordiala juures on see, et kuigi seal on mingid reeglid, saab sportlane üldiselt end vabalt tunda ja nautida seda, mida ta teeb. Soovitaksin oma ala just seepärast teistele.

Kui palju olete õppinud oma vastastelt? Kes on olnud selles mõttes kõige paremad konkurendid?

HN: Tegelikult on iga vastase käest võimalik midagi õppida. Kui sa lähed oma arust nõrka meest mütsiga lööma ja vaatad, et on tundmatu, siis võid ise väga valusalt kannatada. Kõik ju püüavad jõuda kõrgele. Kuna kõik mõtlevad ja tegutsevad omamoodi, kõigil on oma stiil ja käekiri, siis ongi neilt ka midagi õppida.

KS: Mingil määral on seda teinud kõik konkurendid. Mina üritan iga päev iseendast parem olla. Sotsmeediast ma ikka jälgin, mida konkurendid teevad.

Kas teil on olnud ka eeskujusid, kes teid oma sihikindluse või millegi muu poolest on innustanud?

HN: No päris kindlasti on mul selliseid eeskujusid. Võtame või Kristjan Palusalu või Johannes Kotkase, kes on ikka olnud meie raskekaalu korüfeed. Nemad suutsid tõetsada, et riigi suurus pole võidu jaoks oluline.  Aga lisaks nendele on mul olnud väga suur eeskuju minu üks esimesi treenereid Tiit Madalvee, kes mu Hiiumaalt üles korjas ja tõi mind maadluse juurde. Me olime koos teinud muud trenni peale maadluse, jooksnud koos ja nii edasi, siis ta nägi ära, et sisu on olemas. Ja siis ta pakkus mulle, et kas ma tahaks maadlema hakata. Ja oma ellusuhtumise ja käitumisega on ta mulle alati olnud elus heaks eeskujuks. Kuni tänase päevani,  mil ta on muutunud juba legendaarseks treeneriks.

KS: Minu eeskuju on mu väike vend Henry. Tema on minu motivatsioon teha sporti. Ma olen temaga koos saanud sporti teha ja ma ei kujuta ette, et peaksin seda üksinda tegema. Mingil määral on Henry mulle ka eeskujuks.

Kas spordi nimel on tulnud palju ohverdada? On mõnikord olnud tunnet, nagu oleksite millestki ilma jäänud?

HN: Ei, sellist tunnet mul küll üldse ei ole. Ma olen oma tee valinud ja tean, mida tähendab tippu jõudmine. Olen kuulnud ka selliseid jutte, et ega siinstest oludes üldse suurt edu pole võimalik saavutada. Et kõigil teistel mujal on ju paremad tingimused sportimiseks. Et meie siin Eestis teeme oma põlve otsas kõike. Mina neid jutte kuulama ei jäänud, vaid seadsin kohe eesmärgi näidata, et tippu jõudmine on jüts meil täiesti võimalik. Ma valisin selle tee ja pole kunagi kahetsenud, et sellega käib kaasas ka teatud enesepiiramine. Lohutuseks võib ju ka öelda, et see pole ju kogu elu, vaid üks etapp elus, mil nii aktiivselt sporti teha ja üldse tipus püsida saab. Ja miks siis mitte seda lühikest aega häasti ära kasutada ja anda endast maksimum. Eks pärast jõuab ka veel midagi muud teha küll.

Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid päevi. Kui mul mõnikord ei ole aega, jaksu või tuju trenni minna ja üks trenn jääb tegemata, siis see ei muuda suures pildis suurt midagi.

KS: Ma ei ole spordi nimel eriti midagi ohverdanud. Ma olen saanud spordi kõrvalt teha neid asju, mida ma olen tahtnud. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid päevi. Kui mul mõnikord ei ole aega, jaksu või tuju trenni minna ja üks trenn jääb tegemata, siis see ei muuda suures pildis suurt midagi. Kui mul on sihid silme ees, kuhu ma tahan jõuda, aitab see ka treeningutel pingutada.

Mida te peale spordi veel armastate teha? Mis on teie jaoks elus oluline?

HN: Ma armastan vaba aega, nagu nüüd on aasta lõpp, oma perega veeta. Võistlusteks valmistudes oled sa ju teinekord pikki nädalaid perest ja lastest eemal. Siis tulebki kasutada neid hetki, mis on. Olen hakanud viimasel ajal rohkem lugema ja ennast täiendama vabadel hetkedel. Nooremas eas oli seda vähem aga see annab ka palju juurde.

KS: Armastan oma sõpru ja lähedasi. Mulle meeldib sõpradega aega veeta, kinos või kohvikus käia.

Kas olete mõnda teist spordiala ka proovinud?

HN: No vormis hoidmiseks tuleb ikka ju midagi muud natuke teha, Olen korvpalli mänginud, muidugi ka jõuharjutused. Nendega alustasime Tiit Madalvee juhendamisel juba kunagi Hiiumaal.

KS: Ma olen golfi mänginud, kuigi viimased kaks aastat pole jõudnud seda teha.

Kas teie spordiala hinnatakse ja toetatakse piisavalt?

Kõigil spordialadel jääb alati rahast puudu. Õnneks on aga meie alaliidu organisatsioonil olnud head juhid, kes on lausa fanaatikuid ja teevad kõik, et maadlust arendada.

HN: Vahepeal oli jutt, et maadlus eemaldatakse olümpiamängude alade hulgast aga nüüd õnneks sai sellega korda. Klassikaline maadlus ei kao olümpiamängudelt. No muidugi võiks ju ka maadlust rohkem toetada kui seni. Kõigil spordialadel jääb alati rahast puudu. Õnneks on aga meie alaliidu organisatsioonil olnud head juhid, kes on lausa fanaatikuid ja teevad kõik, et maadlust arendada. Ja see on väga tore.

KS: Ma arvan, et meil toetatakse sporti piisavalt hästi. Freestyle-suusatamisega on natuke teistmoodi, sest meil on Eestis sõitjaid vähe. Mulle aga meeldibki töötada koos väikese meeskonnaga, nagu meil on.

Teiesugused sportlased innustavad rahvast ka liikuma ja kehakultuuriga tegelema. Kuidas te hindate meie rahva liikumiskultuuri, kas enda liigutamine on piisav?

HN: Inimeste teadlikkus, et vaja on olla kehaliselt aktiivne, on muutunud palju paremaks, kui see oli aastaid tagasi. Piisab kui vaadata ringi kasvõi väljas, et näha inimesi liikumas, jooksmas, jalgrattaga sõitmas, talvel suusatamas. Ja rääkimata juba spordisaalidest, mis on harjutajatest tulvil. Inimesed on aru saanud sellest, et liikumine on tervise alus. Eks olete isegi kogenud ju, et peale väiekst õues liikumist on enesetunne järsku palju paremaks läinud.

KS: Ma arvan, et neid leidub, kes on minu eeskujul hakanud freestyle-suusatamist harrastama, aga kui palju neid ma ei tea. Eesti rahvas on spordirahvas ja ma usun, et ennast liigutatakse järjest rohkem. Laiale harrastajaskonnale sobivad kõige paremini sellised alad, mille harrastamiseks ei ole vaja erilist varustust. Selline ala on näiteks jooksmine, aga ma soovitaksin ka suusatamist, ujumist ja jalgpalli.

Harrastussportlased pingutavad praegu mõnikord üle ja teevad endale liiga. Mis soovitusi annaksite, et seda ei juhtuks?

HN: Tervisesportalstele soovitan ennast ikka hoida, mitte liiga hoogu ka minna ja end katki treenida. Küll aga peab olema järjekindel. Isegi ei pea iga päev harjutama, aga suuri katkestusi ei tohiks olla, et alustatakse küll suure hurraaga, aga siis jääb asi mitmeks nädalaks soiku. Kui olla järjepidev, siis ei jää tuelamata ka hea tervis. Ja need, kes natuke rohkem sihiks seavad, võivad ka enda sisklikke rekordeid samm-sammult parandada.

KS: Peab oskama oma keha kuulata ja säilitada sporti tehes terve mõistus.

Millised on teie järgmised sportlikud plaanid ja kas tahate avaldada ka salaplaani?

HN: Järgmised plaanid on seotud ikka tuleval aastal Jaapanis toimuvate olümpiamängudega. Praegu paneme treeneritega kokku plaani, kuidas harjutada ja valmistuda. SDee on lähituleviku kõige olulisem asi, mis tuleb ära teha. Ja need plaandi hakkavad nüüd juba paika saama. Liigume olümpia suunas.

KS: Ma tahan täiega nautida seda, mida ma teen ja võtta sellest maksimumi. Ma teen sporti sellepärast, et see meeldib mulle, ja kui mul läheb seejuures hästi, on see lisaboonus.

Milliseid pahesid võib sportlane endale lubada ilma, ilma et vorm kaoks?

Kui midagi läheb valesti või halvasti, siis on tähtis sellest aru saada ning viga mitte korrata.

HN: Kõigil inimestel on oma nõrkusi, ärgem nimetagemgi neid ehk pahedeks. Ja kui midagi läheb valesti või halvasti, siis on tähtis sellest aru saada ning viga mitte korrata. Aga nii on see elus üldse, mitte ainult spordis. Sportlased peavad teadma, mis hetkel tuleb tagasi tõmmata. Jaapani restoranide tuur jääb kõige viimaseks asjaks, mida tõusva päikese maale sõitmise eel teha. Enne seda on ikka kogu muu ettevalmistus, mis aitab Jaapanis hästi võidelda.

KS: Vaevalt üks tippsportlane endale suuri pahesid lubada saab, kui ta tipus tahab püsida, aga ega meist keegi ei ole täiuslik ja mingil määral võib igaühel komistusi ette tulla.


82images

Kõlvart ütles tervituskõnes, et käesoleval aastal tähistame eesti keele aastat – tänavu täitus sada aastat eesti keelel riigikeelena.

"Ent tänavu tähistasime ka 150 aasta möödumist esimesest laulupeost ja sada aastat tagasi sündis otsus rajada Eesti Spordi Liit ja Eesti Olümpiakomitee. Keel on riigi ja selle kultuuri aluseks, kuid võime öelda, et ka sport on meie riigi üheks alustalaks," sõnas Kõlvart. "Kirjanik Ernest Hemingway on öelnud, et sport õpetab ausalt võitlema. Sport õpetab väärikalt kaotama. Niisiis õpetab sport kõike, ta õpetab elu."

Tallinna aasta parimaks naissportlaseks nimetatud Anett Kontaveit jõudis WTA Stuttgardis finaali ja WTA Miami Open poolfinaali, maailma 25 parema naistennisisti hulgas (aasta kõrghetkel WTA14. koht). Valiti Eesti 2019 parimaks naistennistiks. Anett Kontaveidi treener on Nigel Sears.

Tallinna tänavune parim meessportlane Heiki Nabi võitis maailmameistrivõistlustel pronksmedali kreeka-rooma maadluses, Euroopa meistrivõistlustel saavutas 5. koha, võitis sõjaväelaste maailmamängudel hõbemedali ja Eesti meister 2019. Heiki Nabi treeneriteks on Igor Bugay ja Ivar Kotkas.

Parim sportmängude võistkond BC Kalev/Cramo korvpallimeeskond on Eesti meister 2019 korvpallis üheteistkümnendat korda. Osales VTB Ühisliigas esmakordselt play-offis, pälvis kokkuvõttes 7. koha ning Eesti-Läti Ühisliigas võitis 3. koha. Peatreener Donaldas Kairyos, abitreenerid Indrek Reinbok ja Russell Bergman.

Parimaks juuniorsportlaseks tunnistati Kelly Sildaru ja parimaks noorte spordiklubiks Haabersti uisukool.

Tallinna linn tunnustas ja autasustas oma tublisid sportlasi, sportmängude võistkonda, juuniorsportlasi ja olümpiaveterane juba 25. korda, sedapuhku toimus pidulik vastuvõtt Kalevi Spordihallis.  

Laadimine...Laadimine...