Eile avati Põhja puiestee ja Kotzebue tänava ristil Eesti Kunstiakadeemia uus maja, mis tõi kokku kõik ligi kümme aastat laialipaiknenud erialad. Vaata fotosid ja videosid avaaktusest, ekskursioonist ja soolaleivapeost, kus esinesid Kukerpillid!
“1918. aastal etendas Kunstiakadeemia eelkäijast Tallinna Kunsttööstuskool olulist rolli Eesti Vabariigi loomisel ning nõukogude aja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi vilistlased, nende seas näiteks Heinz Valk, Enn Põldroos ja Leonhard Lapin, olid teisel ärkamisajal taasiseseisvumise liikumise võtmefiguurideks,” meenutas rektor Mart Kalm Kunstiakadeemia uue maja avamise puhul seost minevikuga.
Kunstiakadeemia on rektori sõnul meie kultuuri ja majanduse arengu seisukohalt üks võtmetähtsusega õppeasutus. “See on ülikool, kus õpivad Eesti kultuuri loojad, talletajad, säilitajad ja arendajad. Suure osa meie visuaalkultuurist ja elukeskkonnast on kujundanud just EKAs õppinud spetsialistid ning selle kultuurikihi säilitamise ja mõtestamise eest kannavad hoolt siin hariduse omandanud muinsuskaitsjad ja kunstiteadlased,” rõhutas Kalm.
Vana vabrikuhoone ümbersünd
Pärast ebaõnnestunud katseid ehitada uus kool kesklinna kaubamaja kõrvale, ostis Kunstiakadeemia vana vabrikuhoone Kalamaja ja vanalinna piiril ja asus seda koostöös EKA arhitektuurieriala vilistlaste Kuu arhitektidega ülikooli õppehooneks kavandama. Nüüd on kõigi rõõmuks leitud uus ja väärikas kodu ühes nn eestiaegses moodsa arhitektuuriga tööstushoones – endises sokivabrikus, mille peahoone arhitektuuri on suhtutud ülima pieteeditundega, ka sisekujunduses on mitmed elemendid , nagu trepikoja värviornamendid ja massiivsed kivist aknalauad säilitatud. Kuid uus osa on väga modernne ning selles asuvad õpperuumid ja töökojad on teeninud juba kadedaid pilke esimestelt välismaiseltki külalistelt.
Arhitekt Eugen Habermanni projekteeritud Rauaniidi vabriku vanim osa valmis 1929. aastal, kuid nõukogude ajal tegutses seal tekstiilitoodete vabrik Punane Koit, mil tehti hoonele ka juurdeehitusi, mille arhitektuuriväärtus oli üsna küsitav ja mis on nüüdseks pea tundmatuseni teiseks muutunud.
Maja, mis peab vallandama loovuse
Kuu arhitektid on ise öelnud, et nii tundlikule ja nõudlikule publikule nagu kunstitudengid, on üpris raske sobivat maja kujundada. Kuid nad on ise ka selle kooli kasvandikud ega kartnud seda asja ette võtta. Tulemus rõõmustab aga kõiki, kes seda on näinud. Mõningaid kriitikanoooli on ssiki ka lendu lastud – miks on māja anult mustvalgetes ja hallides toonides. Arhitektid pareerisid seda süüdistust väitega, et loodava ruumi potentsiaal on peidus eelkõige kasutajate enda sees ja projekteeritu saab seda vaid vallandada aga mitte ise väga esile tõusta. Algusest peale on mängitudki nn toorikruumi mõttega. Kuu arhitektide soov oli luua hoone, milles säilib värskus ja isegi teatav robustsus ning mis vallandab valmiduse kohaneda ja edasi areneda. Hoone kest peab kasutajale olema tugistruktuuriks ja raamistikuks, mitte piiranguks, leievad arhitektid. Nii saab kasutaja ruumi ise sekkuda, et enda ootusi ja lootusi realiseerida. See on maja, mis peab vallandama loovuse.
Üritusi kogu linnale
EKA kui kultuuri- ja teadusasutus ei hakka mõjutama ainult Kalamaja elanike vaid kogu Tallinna ja võib-olla isegi kogu Põhja-Eesti kultuurihuviliste inimeste liikumist. Arhitektide mõtte kohaselt on uue maja keskne osa, mis seob vana Habermanni muinsuskaitsealuse hoone uue osaga, tervenisti avalik. See on hea koht kõikvõimalike töötubade, seminaride, festivalide ja teiste avalike ürituste korraldamiseks, mida selles majas ka tegema hakatakse. Esimesel korrusel on lisaks avalik raamatukogu, galerii, pood ja söökla.
Uhked uue kodu üle
Arhitektuuriteaduskonna dekaan Andres Ojari ei varjanud oma uhkust kooli lõpetanud Kuu arhitektide töö üle. Ta andis sellele ülivõrdes hea hinnangu uue maja projekteerijatele ning ühtlasi viitas ka akadeemia tasemele, mis on niisugused oma ala virtuoosid suutnud kasvatada. “Mina peab väga oluliseks seda,. Et selle māja puhul arhitektuur ei domineeri, ei suru ennast peale, vaid jätab õhku ja ruumi nendele, kes siin tegutsevad. See on eriti oluline kunstiakadeemia puhul. ” Ta pidas oluliseks ka seda, et nüüd saavad arhitektid õppida ja teha oma katsetusi koos sisearhitektidega, ülimalt vajalikuks. “Nüüd istuvad arhitektuuri ja sisearhitektuuri tudengid päriselt ühes stuudios koos ja see on vägev.”
Disainiteaduskonna dekaan Kristjan Mändmaa muheles, et nüüd on nii, et kui vaatad aknast välja, siis kohe on läbi klaasi näha, mis teises majapooles toimub. “Vanas majas pidi ikka kohale minema, et näha, kas keegi, kellega kohtumise kokku leppisid, on juba pärale jõudnud. Aga kui tõsiselt rääkida- siis töökodade sisseseade on uus ja vastab ka kõige nõudlikumatele soovidele. Oleme ise äärmiselt rahul ja välismaalased, kes meid on juba jõudnud külastada, vanguatavad kadedalt pead,” sõnas Mändmaa. “Näete, sellele rõdule siin katusel võib teha suvel kohviku ja talvel kasvõi liuvälja. Aga laseme tudengite fantaasial ka ses osas lennata ärme ruttame sündmustest ette. Disaierite dekaan ennustas, et kõik need tingimused uues majas tõstavad meie disainikunsti täiesti enneolematule tasemele. “See toob kaasa kindlasti palju imesid, mis siin majas sündima hakkavad.”
Vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro aga leidis, et kõige selle toreduse kõrval on tähtsaim, et kooli tuumakas sisu on suudetud ikka alles hoida. “Seda on tehtud vaatamata vahepealsetele üsna karmidele tingimustele, kui me olime sunnitud linna peal laiali pillutatud olema. Siia uhkesse kunstipaleesse tulles on meil võimalus kohe tegutsema hakata.” Kangro arvates on samuti väga tähtis, et kõik loovtudengid saavad nüüd ühes majas tegutseda. ” Ka kunstnike seisukohalt on hea, et kõik tegevussuunad on nüüd ühe katuse all. Need ajad, mil üksikud geeniused kusagil katusekambris ihuüksi suurt kunsti lõid, on tänaseks möödas. Tänapäeva kunstnikud töötavad koos ateljeedes.” Kangro lisas, et kunstiõpe on tänapäeval rahvusvaheline ja meielgi hakkab siia eri kontinentidelt õppureid saabuma.
EKA uue maja ehitus kestis kokku 20 kuud, 640 000 inimtöö tundi, Kogu projekti maksumus kokku on 28 miljonit eurot. 22 miljonit sellest maksis Euroopa liit läbi oma fondide. Eesti riigi poolt kompenseeriti käibemaks. Ülejäänud on akadeemia omafinantseering.
