Heeroldi jutustus Rohelisest turust

"Heeroldi jutud" viivad meid seekord Rohelisele turule, mis asub Olevimäe ja Pika tänava ristil ning on äratuntav väikese korrastatud kabeli järgi.

Tallinn Ajalugu

Heeroldi jutustus Rohelisest turust

Lisa Gabriela Metsala

"Heeroldi jutud" viivad meid seekord Rohelisele turule, mis asub Olevimäe ja Pika tänava ristil ning on äratuntav väikese korrastatud kabeli järgi.

 

"Kui me vaatame linnaplaani aastast 1825, siis siin, selles kolmnurgas, on tühi koht, hooneid ei ole. Kui möödunud aastal tehti siin kaablite paigaldamiseks väikesed kaevamised, osutus, et see ala on keskajal olnud tihedasti hoonestatud. Varem selle koha tähtsusele viitab asjaolu, et järgmise, praeguse suure hoone koha peal oli kompaniihoone ja võimalik, et see paik, kui ta muudeti Roheliseks turuks, siis siin müüdi juurvilju, puuvilju ja kala. Niisugune oli selle platsi esialgne mõte, aga siis hakati teda pargilaadseks muutma," rääkis kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa.

Kuuskemaa ei söandanud ütelda, kui vanad võiksid olla puud, mis Rohelisel turul asuvad, küll aga sai ta vestluses muinsuskaitse rohelise tiivaga teada, et seal tagumises osas neljast seal olnud puust oli üks eriti haruldane must pöök. "Kui ma ütlesin, et need puud on majale nii lähedal ja see maja on pragunenud ja lausa trossiga peetakse seda koos, siis öeldi jaa, olgu pealegi, müüre annab parandada, aga selliseid vanu puid ei ole millegagi asendada."

"Kui ma olen vaadanud tsaariaja lõpu postkaarte sellest kohast, siis olid siin mõned väikesed puud, kabelit veel ei olnud, aga see-eest oli siin nurgal tänavakaev, kust said vett võtta ümbruskonna majade elanikud, kellel keldris oma kaevu ei olnud," sõnas Kuuskemaa. Veel rääkis ta, et ühes Rohelise turu äärses majas elasid enne revolutsiooni Marie Under ja Artur Adson, kes kuulusid kirjandusühingusse Siuru. Sellepärast on seal nüüd raamatukauplus, nimeks Siuru Read.

"Üheks toredaks vaatamisväärsuseks kaasaegsel Rohelisel turul on sepisvõre, mis piirab kogu ala ja selleks on ka vajadus, sest Olevimäe tänava poolsel küljel oleme me üsna kõrgel ja võiksime alla kukkuda, kui seda võret ees ei oleks. Olgu öeldud, et selle on omal ajal kujundanud metallikunstnik Tõnu Lauk, kelle idee see oli," sõnas Kuuskemaa.

Kõige silmatorkavam objekt Rohelisel turul on graniidist ehitatud kabel, ning selle lugu on üsna omapärane. "Viimane vene keiser, Nikolai II, oli troonil olnud 15 aastat ja Kuremäe kloostri nunnad pidasid seda sündmust nii tähtsaks, et nad leidsid vahendid ja tellisid, et siia ehitataks mälestuskabel, ja nii juhtus. Arhitektiks on olnud kohalik meister Tamm ja kuigi Tamm oli kohalik Tallinna arhitekt, kus ehitati reeglina paekivist, siis tema valis toekama materjali graniitkivi ja siin tänaval paistab eriti silma tema on sibulakujuline kullatud kuppel, mis vahepeal ei olnud säilitanud ei oma kullatust ega oma risti, sest kui tuli nõukogude aeg, siis see kabel tehti tühjaks, ikoonid välja, rist maha ning siin sees, kujutage ette, oli seinal telefoniautomaat," jutustas heerold. "Kui tuli uus eesti aeg, lõpetati selle sakraalse objekti rüvetamine. Leidus ka üks Tallinna venelasest ärimees, kes oli sponsor ja toetas selle kabeli restaureerimist. Selle restaureerimise käigus sai ta puhastatud, kuppel sai risti, kõik see kullati ja tehti selle trepi äärde raamistus, millel on ka nüüd ristid."

Kuuskemaa sõnul, kuhu me vanalinnas ka ei läheks, millist objekti ka ei vaataks, ikka osutub, et see, mida me näeme, on ainult osake sellest, mis selle hoone ja paigaga seostub. Tegemist on nagu mitmekihilise pirukaga, mille möödunud sajandiste kultuurikihid on jäänud kuskile varju. Sellest vaatevinklist on huvitav vaadata mitte üksnes Rohelist turgu, vaid ka paljusid teisi objekte vanalinnas. 

Laadimine...Laadimine...