Heidy Tamme: olen olemas tänu ema ennastohverdavale armastusele

"Olen olemas tänu ema suurele ja ennastohverdavale armastusele. Olin sünni järel koomas ja ema andis kogu oma Eestist toodud varanduse ära, et mind päästa," meenutab tänavu 75. sünnipäeva tähistanud ja juubelituuriks valmistuv Heidy Tamme üle noatera ellujäämist lapsepõlves. "See on ennastohverdav armastus, mis kinkis mulle elu."

Pilt: Dmitri Povilaitis

Heidy Tamme: olen olemas tänu ema ennastohverdavale armastusele

Ivo Karlep

"Olen olemas tänu ema suurele ja ennastohverdavale armastusele. Olin sünni järel koomas ja ema andis kogu oma Eestist toodud varanduse ära, et mind päästa," meenutab tänavu 75. sünnipäeva tähistanud ja juubelituuriks valmistuv Heidy Tamme üle noatera ellujäämist lapsepõlves. "See on ennastohverdav armastus, mis kinkis mulle elu."

Teil on tänavu mitu tähtpäeva ja novembris on tulemas juubelituur. Millega veel praegu tegelete?


Igavust ei tunne, sest kodus on ikka tegemist. Muru niita, aknaid pesta, õunu korjata, kahe siili eest hoolitseda. Nad on mul nagu koduloomad. Armastavad maiustada kanapraega.


Aga kui rääkida juubelituurist, siis teen seda eriti rõõmsalt, kuna mu süda juubeldab. Meie väikesel armsal Eesti riigil on täitunud sada aastat ja minul endal 75. Ja see pole veel kõik! Olen artistina laval esinenud 55 aastat, pedagoogina töötanud 45 aastat ja poliitikas olnud 35 aastat. Ja kõige rohkem juubeldab mu süda, sest meie kange Kalevite rahvas on ikka elus, vaatamata kõigile raskustele, mis on  tulnud üle elada.


Kas teil on oma repertuaaris ka lemmiklaul?


Ei, lemmiklaulu mul pole. Nad on kõik omamoodi armsad mulle. Kuid ma tahan kiita meie andekaid heliloojaid, kes on kirjutanud nii palju ilusaid ja meloodilisi viise, mida lauldes süda hõiskab rõõmust. Mulle tundub, et me ei mõtle kuigi tihti sellele, kui palju häid laule on meie oma Eesti heliloojad kirjutanud.


Olete öelnud, et muusika ei tohi olla agressiivne, muusika peab tekitama turvatunde.


Midagi jubedamat ei saa olla, kui et bass taob sulle kogu aeg pähe ja tekitab sees mingi vastiku resonantsi, mis ei haaku sinu enda rütmiga. See lõhub meie sisemise energeetika. Tümps, mis tänapäeval kahjuks isegi meie väljakutel ja avalikus ruumis valitseb, lõhub inimese ära. Muidugi peab muusika mõjuma inimesele hoopis julgustavalt ja kaitsvalt. Ma ei tahaks nüüd maha teha praeguse aja lauljaid, aga ei maksa ka öelda, et kõik see, mida meie omal ajal tegime, oli jama. Ei, ei olnud. See oli just see imeline võluvaip, mis kandis paremasse maailma.


Millal jõudsite äratundmisele, et tahate lavale minna?


Oi, see tuli pikkamööda. Olin ikka väga arglik laps. Olin ära hirmutatud kodus. Pidin istuma ja astuma nagu nööri mööda, sest kunagi ei võinud teada, mis mu isale jälle ei meeldi. Purjus peaga oli ta agressiivne ja siis oli parem tema silma alla üldse mitte sattuda. Aga mu ema tegeles minuga palju ja tema innustusel sain esimesed laval esinemise kogemused. Muidugi mitte öösel, nagu üks kõmuleht äsja kirjutas. Ikka päeva ajal tollases raudteelaste klubis, mis asus peaaegu meie kodu vastas. Öösiti õmbles ema mulle esinemiseks marlist kleite ja tärgeldas neid, et ikka uhke välja näeks. Ta ikka ilmselt nägi minus midagi. Ma tundsin, kuidas olin lava peal seistes ja esinedes justkui kaitstud. Olin nagu Tuhkatriinu, kes on oma kuldkinga jalga pannud. Kahjuks tuli see lavalt lahkudes ära võtta ja astuda raskesse igapäeva maailma. Hiljem pedagoogina sellele tagasi mõeldes olen hakanud arvama, et andetuid, laisku ja ebamusikaalseid inimesi pole olemas.  Igaühe anne tuleb enda seest üles leida.


Olete ka öelnud, et siin Eestis laulad suletud silmadega, nagu iseendale, aga Venemaa suurtel lavadel laulmine õpetas meie artistid publikule laulma. Miks ollakse laval kinniste silmadega?


Muusikas pole mõtet niisama häälitseda ja sihitult ringi uidata. Olen 45 aastat öelnud oma õpilastele, et tegelikult ma pole pedagoog, vaid aitaja, kelle juurde tulevad noored oma talendiga. Ma olen nende esimene tõsine kuulaja. Kõigepealt peame leidma usalduse ja siis hakkame avama oma väravaid. Et vaadata, mis on sinu sees sellist, millega seda maailma saaks teenida. Me anname üksteisele seda jumalikkust, millega me siia maailma oleme tulnud. Aga vähemalt 10 000 ränkrasket tundi peab enda kallal vaeva nägema, enne kui võid julgelt lahtiste silmadega publiku ette minna.


Mis on teie peamised õpetamise nipid? Kas üks laulja saab rikkuda teise laulja hääle?


Minul olid iga õpilase jaoks välja mõeldud oma harjutused. Kõigepealt tuleb äratada õpilase kõrvad tardumusest, et ta kuuleks, mida teeb. Pahatihti nad ei märkagi ennast, vaid ainult imiteerivad. Ja ma hakkasin neid siis parodeerima ning näitasin, kuidas nad laulavad. Küsisin, kuidas meeldib. Kui meeldib, lase käia.


Olen utsitanud paremaid õpilasi õppima ka klassikalist laulmist, sest seda avaram on nende  perspektiiv. Samuti olen alati öelnud, et lauljal on vaja end ka mitmekülgselt harida, peab õppima filosoofiat, psühholoogiat.


Olen õpetanud ka laulmise tehnikat – laulmise ja haamriga löömise juures on ikka oma tehnika, ükskõik milline see haamer ka ei ole või mis žanris sa laulad, vahet pole.


Tõin välja neid apsakaid, mis minuga olid juhtunud. Et näete, mina olen nii kaua laval olnud, aga ikka veel tuli selline viga. See on vaja nüüd ära parandada. Vahel öeldakse, et see või teine õpetaja rikub noore laulja hääle ära. Ükski koolitaja ega ükski metoodika ei saa lauljat ära rikkuda. Inimene rikub ikka ise ennast ära, kui kuulutab kellegi autoriteediks, kes talle kitsast metoodikat õpetab. Ent iga keha ja indiviid on ju erinevad.


Miks osa noori lauljaid jääb nn mugavustsooni?


Meil on nii, et väikesed lapsed on juba kõik hiiglased ja superstaarid. Neid solistihakatisi, kes alles esimesi samme teevad, nimetatakse superstaarideks. Tegelikult tehakse sellega  neile  karuteene. Jaa, me peame tärkavaid andeid innustama ja julgustama, aga me ei tohi neile valetada.


On ikka vaja vaadata peeglisse ja kuulata ennast iga päev. Et mida ma seal prääksun, kui mind kutsutakse kogu aeg esinema. Ja siin on veel see oht, et kui sa ennast hoolega tähele ei pane, siis võib juhtuda, et lihvid oma vead ka sisse. Pärast ütled, et see ongi minu stiil. Ja kõige olulisem – unustatakse, et tehnikale on vaja lisada ka hing. Peab püüdma seda jumalikku sädet, mis igaühe sees on.


Läksite veel sügaval nõukogude ajal Soome, sest abiellusite soomlasega. Sel ajal oli kontrast Eesti ja Soome elu vahel üüratu – kuidas te võõral maal toime tulite?


Mind aitas hea haridus. Oma dirigendi- ja muusikapedagoogi haridusega lõingi läbi.  Lõpetasin 1967. aastal Tallinna konservatooriumi ja kohe tegi mingi kõrgem, meie elu juhtiv taevane lavastaja minu jaoks oma korrektiivi. Olin ikka unistanud, et minust võiks saada maailma esimene  kuulus naisdirigent, aga minust sai Eesti Riikliku Filharmoonia laulusolist. Tegin kaasa ka helilooja Gennadi Podelski juhendatud ansamblis Laine. Ja vaat selle Lainega käisime juba Kanadas, laulsime  maailmanäitusel Expo 67. Ja pärast Kanada-sõitu oli Lainel Soome-tuur. Hiljem külastasin Soomet veel koos Uno Loobi ja ansambliga Sinilind. Nii et juba enne Soome kolimist oli mul välismaa ja Soome elust ettekujutus olemas. Siis polnud veel muidugi aimu, et kunagi hakkan seal elama.


Soome minnes olid mul seal ka head kolleegid ees, kelle abil sain tööle pop- ja džässmuusika konservatooriumisse, mille eestvedajad olid kaks head muusikapedagoogi, Seija ja Klaus Järvinen. Ma ei pidanud otsima tööd koristajana või aknapesijana.


Kuigi tegelesite Soomes muusikaga, oli teil ju ka KGB-ga sekeldusi?


Ma olen tegelenud jah muusikaga. Pole tahtnudki pista nina sinna, kus võis kõrvetada saada. Ometi käisin ülekuulamisel KGB-s, kuhu mind Soomes elades välja kutsuti. Niisamuti kuulati mind üle Soome kaitsepolitseis, kus naerdi ja öeldi, et meil siin on ka nagu teil seal KGB-s, et mis teie siis mõtlesite. Soomlased muidugi tahtsid teada, et mis linnuke see ikkagi on, kes tuli siia ja korraldab Eesti Vabariigi aastapäevi. Ega meil ei keelatud vabariigi aastapäevi tähistamast, aga nad tundsid ikkagi huvi ja püüdsid ka värvata. Tuglase seltsis ma esinesin ja korraldasin seal Eesti rahvamuusikale pühendatud üritusi. Kutsusin Olav Ehalat ja Eesti artiste ja kultuuriinimesi külla.


Püüdsin täita oma igapäevatöö kõrvalt ka kodanikukohust, kuigi oli 80ndate teine pool ja mingit vabaduse tuult veel ei puhunud. Ma ei tegelenud poliitikaga, aga see ei tähenda, et kultuur on väljaspool poliitikat, et kultuur ei kuulu poliika juurde. Ei, see on üks poliitika osa. Üks väga tähtis osa, tänu millele ka Eesti sai ju vabaks. Siis ma hakkasin väga selgelt tundma, kui oluline on tegelikult kultuur. Veel olulisem kui poliitika.


Kas õppisite ära ka rootsi keele teatris töötades?


Kuidas siis teisiti, kui olin koos nii auväärsete inimestega, kes seal teatris mind ümbritsesid! Rootsi teatris ma olin "rimadonna", nagu nad mind nimetasid. Ma olin selle teatri ainuke professionaalne vokalist.


Rootsi teater on rohkem sõnateater, ehkki ta meenutab väikest La Scalat või ka Moskva Suurt teatrit. Alul töötasin seal teatris repetiitorina. Valmistasin etendusteks ette näitlejate vokaali, aga ka kõnetehnikat. Ühe esietenduse järel toimunud väiksel banketil pööningukorrusel tuli lavastaja Börje Lampenius, kes on multitalent – helilooja laulja ja lavastaja – minu juurde ja võttis mind tantsima, ja siis ma tundsin end suure valsi ajal nagu Miliza Korjus.


Olin ülemeelik, laulsin neid kõrgeid noote, meel oli hea, sest esietendusel läks kõik korda. Veidi aega hiljem kutsuski Lampenius mind laval kaasa tegema. Mul oli au töötada ka muusikuga, kes oli mees nagu orkester – George de Godzinskyga. Tema pani mind laulma prantsuse šansoone, ja siis tundsin end jälle nagu Miliza Korjus. Ta juhendas mind ka hääldamise koha pealt, käis mul kodus. Mõelda vaid – selline suurus tuleb mulle koju minuga tööd tegema! See ongi mulle andnud õiguse rääkida, et kallid inimesed, andetuid pole olemas. On vaja oma anne üles leida ja seda arendada.


Mida võiksime Soome elukorraldusest õppida ja vastupidi? Miks siiski paljud eestlased jäävad Soome?


Inimesed teevad oma elus suuri muutusi, et parandada oma elujärge. Aga mitte ainult materiaalsetel kaalutlustel. Kui tajud seda eht soomlaslikku talupojatarkust ja kaalutletud tegutsemist, siis muutub see maa sulle sümpaatseks.


Kui mina läksin 80ndatel Soome elama, siis ma veel ei teadnudki, et olen sattunud paradiisi. See oli neil tõesti hea aeg.

Soomlased käisid massiliselt Venemaal ehitustöödel, oli vilgas kaubavahetus jne. See kõik muutus pärast majanduslangust. Aga nad said sellest üle. On mitu korda saanud ja saavad ka edaspidi.


Soomlased on selles mõttes toredad, et nad hoolitsevad enda eest. Nad mõtlevad kõik enne läbi,  kui midagi teevad. Nad ei torma. Pole kiiret. Soome tempo on palju aeglasem kui meie oma. Ma pidin seal elades ja vahepeal siin käies end pidevalt ümber häälestama. See oli põnev ja täiendas minu elurikkust. Ja peab ütlema, et juhid on neil targad. Võtame Mannerheimi, kes otsustas vastu hakata ja kindlustas Soomet, või tavalised firmajuhid ning kooli- ja teatrijuhid, kellega mina koos töötasin. Nad olid kõik oma tööle pühendunud, samas inimestena väga avatud ja toredad.


Eestis on praegu ka palju rohkem sotsiaalabi kui varem, ka meil hoolitsetakse oma inimeste eest üha rohkem. On supiköögid, eri toetused...


Jah, ja see on paljudele abiks. Kuid igal asjal on kaks otsa. Vaatan neid kodulähedasi abisaajaid. Mehed, täis elujõudu, tulevad sööma ning lepivad kokku, et pärast teevad väikesed või isegi suured tropid. Ma siis mõtlen, et miks ei võiks linn neid mehi heakorratöödele suunata. Luuad kätte ja las vuntsivad meie ilusa kodulinna veel ilusamaks. Või mis töö kellelegi istub, mida keegi kõige paremini teha oskab. Ja siis saab ta linna kulul süüa. Oleks ju kõigi meie huvides? Muide, Soomes anti ka enne kõigile vajajatele tasuta supiköögi lõunat ja toidupakke. Aga Nõukogude Liidust tulnud emigrandid hakkasid seda kurjasti ära kasutama, käisid mitmes kohas ja saatsid toitu oma sugulastele ja sõpradele Venemaal. Siis tehti nimekirjad, kes abi saavad. Aga väga väetitele eakatele, kes elavad üksinda, neile peaks sooja toidu kindlasti koju viima. Meie üksikuks jäänud vanad väärivad seda. Aga rääkides meie linnast, olgem ausad- Tallinn on muutunud päris ilusaks linnaks. Poliitikutel on siin olnud tähtis roll. Teha üks linn kiiresti ilusaks- see ei ole lihtne.


Tänaste eakate pensionisambana nähakse tulevikus lapsi, kes peavad vanemaid aitama. Mis tooks peresse rohkem lapsi?


Selleks on vaja tingimusi ja mitte rikkuda loodusseadusi. No näiteks mitte nii hoogsalt propageerida seda omasooiharust. Kui me siis niisugusesse peresse tahame lapsi, siis peame ostma munarakke, peame ostma seemet, see on juba äri…


Me peame elama loodusega harmoonias ja täitma seda kohust, mis loodus on meie ette pannud. Me ei saa loodusel käsi väänama hakata. Ei saa puud nii kasvatada, et latv mulda ja juurikas üles taeva poole.


Peab olema ikka mees ja naine ja armastus. Kuskohast need lapsed siis tulevad, kui pole sellist perekonda? Mulle meenub mu oma ema. Kuidas ta läks oma haavatud mehele sõja ajal Venemaale järele ja leidis kalli Oskari üles. Haavatud, üleni sidemetesse mähitud… Mis oli esimene asi – suure armastuse kirepuhang, mille tulemus olen mina. Uljanovskis sündinud tüdruk. Ja kuidas ema seal minu ellujäämise eest võitles. Sain kõhutüüfuse, olin koomas. Ema andis kogu oma Eestist toodud varanduse ära, et mind päästa. Üldse anti siis igaühele 50 grammi leiba päevas. Ema tuli selle leivapiskuga toime, et mind ära kanda. Ta oli ise veel malaarias, võitles haavadega, et need ei läheks mädanema. Vahetas oma suitsud leiva vastu. See on armastus. Olen olemas tänu ema suurele ja ennastohverdavale armastusele. Kus me täna seda näeme nendes moodsates peredes?


Kas teadmine sellest suurest armastusest on lasknud teil teha oma vägivaldseks muutunud isaga oma südames igavese rahu?


Jah, ma olen hakanud mõistma, miks mu isa närvid kaotas ja selliseks muutus. Sõjaaeg ja see ideoloogiline surve. Ta murdus, hakkas jooma, muutus meile lausa ohtlikuks. Vaevalt mu isa isegi aru sai, mis temaga toimub. Aga ta polnud kogu aeg selline. Paides, kus ta enne sõda elas, oli ta seltskondlik, mängis orkestris pilli, oli jalgpallur ja kaitseliitlane. Aga nüüd ma olen talle kõik andestanud. Mis ei tapa, teeb tugevaks.


Kas me peaksime elus üldse rohkem andestama ja õppima tegema koostööd?


See läheb täpselt naelapea pihta. See asi on tõsiselt just nii. Ma olen viimasel ajal väikest viis ka luuletusi kirjutanud. Nii ajaviiteks oma märkmikku. Ja selle kohta on mul samuti üks luuletus, milles on ka niisugused read:



Me oleme kõik üks


ja on ühine ja meie südamete tuks.


Ja kui me kõik seda mõistaks ja näeks


võiks inimkond selle jõu liita võimsaks rahu ja armastuse väeks


 
Ma mõtlen siin isegi kõiki inimesi maailmas. Isegi meie väikeses Eestis ja Tallinnas elab nii põnevaid inimesi, mitmete rahvaste poegi ja tütreid. Miks ei võiks nad ka vabariigi sünnipäeval oma kultuuri meile näidata? Selle asemel, et sundida inimesi telekast vaatama mingit õudust, Alfred Hitchkocki filmi meenutavat jama, mis tekitab ainult piinlikkust!

 

 

 

Heidy Tamme juubelituur "Õnne tipul"


• Heidy Tamme tähistab juubelikontsertidega "Õnne tipul" kolme tähtpäeva – 75. sünnipäeva, 55 lava-aastat ja 45 aastat lauluõpetajana.


• Kontserdid toimuvad 11. novembril kell 17 Pärnu kontserdimajas, 14. novembril kell 19 Tartus Vanemuise kontserdimajas ja 15. novembril kell 19 Tallinnas Salme kultuurikeskuses.


• Külalistena astuvad üles ka Ivo Linna, Karl Madis ja ansambel Karavan, Nele-Liis Vaiksoo ja Lauri Liiv ning šõutrupp Showstoppers. Kontsert on kaks tundi pikk ja kahe osa vahel on vaheaeg. Piletid maksavad 20-25 eurot ja need on müügil Piletilevis ja Piletimaailmas.

 

 

 

Kuulsa kohviku külastajad istuvad tegelikult Heidy lapsepõlvetoas


•Heidy Tamme sündis 5. aprillil 1943 Uljanovskis. Pere kolis tagasi Eestisse, kui Heidy oli poolteist aastat vana. Heidy lapsepõlv möödus Kopli tänaval, majas, kus praegu asub kohvik Boheem. Tänapäeva kohvitajad istuvadki Heidy toas.


•Tamme lõpetas aastal 1964 Tallinna muusikakooli koori- ja orkestridirigeerimise erialal ja kaks aasta hiljem konservatooriumi. Muusikakoolis oli Heidy laulmisest vabastatud, kuna teda peeti selleks kõlbmatuks! Ta nägi enda kallal vaeva ja tõestas, et suudab laulda küll.


•Konservatooriumi lõpetamise järel  töötas Heidy Tamme Eesti Filharmoonias solistina. Aastatel 1967-1969 laulis ta ansamblis Laine ja osales ka ETV legendaarses laulusaates "Horoskoop".


•1983. aastal asus ta elama Soome, kus oli Helsingi džässi ja popi konservatooriumis  lauluõpetaja ning esines ka rootsikeelses teatris.


•2007. aastal pöördus ta kodumaale  tagasi. 2010 auhinnati teda Kuldse plaadiga panuse eest Eesti popmuusikasse.


•Heidy esimene abikaasa oli helilooja Avo Tamme, kes kirjutas ka laulul "Mustamäe valss". Heidy on öelnud, et see laul räägib tema elust, kui ta kolis Mustamäele. Heidyl ja Avol on poeg Enzy, kes elab Soomes.


•Muusikat õppima asus Heidy helilooja Uno Naissoo õhutusel. Helilooja Kustas Kikerpuu kirjutas ekstra Heidyle mitu laulu, nende seas ka "Meie kaks" ja "Kasatšokki keerutades".  Viimast on laulja ette kandnud ka Kuubal ning löönud tantsu Fidel Castro endaga.

Laadimine...Laadimine...