HELILOOJA IVAR MUST: Eurovisioon pole pullitegemise koht. Me peame end treenima nagu sportlased olümpiaks!

"Me peame end võidu nimel ikka ise valuga treenima nagu sportlased olümpiamängudeks. Tähtis on, et meil oleks silme ees suur lava ja suur publik," leiab Eesti ainukese Eurovisiooni võiduloo autor ja helilooja Ivar Must, kelle sõnul praegune Eesti Laulu konkurss ei tööta. "Sinna tulevad inimesed, kes teevad pulli või tahavad teha reklaami oma Tartu või Türi kontserdile," lisab ta.

Pilt: Ilja Matusihis
Intervjuu Eesti

HELILOOJA IVAR MUST: Eurovisioon pole pullitegemise koht. Me peame end treenima nagu sportlased olümpiaks! (7)

Maarja-Liis Arujärv

"Me peame end võidu nimel ikka ise valuga treenima nagu sportlased olümpiamängudeks. Tähtis on, et meil oleks silme ees suur lava ja suur publik," leiab Eesti ainukese Eurovisiooni võiduloo autor ja helilooja Ivar Must, kelle sõnul praegune Eesti Laulu konkurss ei tööta. "Sinna tulevad inimesed, kes teevad pulli või tahavad teha reklaami oma Tartu või Türi kontserdile," lisab ta.

Kohtume helilooja Ivar Mustaga(57) õdusas Ampsu kohvikus ning püüame leida vastust küsimusele, mis valemiga saaks Eesti taas Eurovisiooni võitu nautida. 2001. aastast, kui Musta laul "Everybody" Tanel Padari ja Dave Bentoni esituses vallutas Eurovisiooni lava, on möödunud juba rohkem kui 17 kevadist hetke, aga uut võitu pole Eestimaal suudetud sepistada. Miks – kas meil pole häid heliloojaid ja kuumi artiste? Või me ei proovigi enam võita ja korraldame tegelikult noorlauljate kodust lauluvõistlust?


Eesti Laul üritab muutuda, valiti uus peaprodutsent, tehtud on väikseid uuendusi. Kas need kannavad vilja või tuleb teha suurem revolutsioon, et Eesti võiks taas noppida Eurovisioonil võidu?


No küsimuses on ju vastus kohe olemas. Kui Eesti võitis, siis ei olnud mingit Eesti Laulu veel olemaski. Oligi vaid Eurovisiooni eelvoor. Siis valis meie võitja välja välismaine žürii pluss kohalik publik.


Mu naine tuletas täna meelde, et "Everybody" oli ainuke laul, mille nii žürii kui ka publik hindasid parimaks. Siis sihtisimegi Eurovisiooni võitu.


Kui nüüd antaks jälle käsk, et teeme Eurovisiooni, siis tehaksegi nii, et taas on silme ees suur lava ja suur publik. Vaid nii tekib ka tegijatel mõte, et teeme tõesti suurelt. Nägin saadet, kuidas meie rahvusballett käis Moskva Suures Teatris, kus on kolm korda suurem lava. Sa pead paugupealt kõike suuremaks tegema.


Praegu sellele ei mõelda ja pooled laulud on sellised, et nende koht ei ole Eurovisioonil, mis ei tähenda, et need poleks midagi väärt. Püüatakse end promoda mingiteks oma kontsertideks Türil, Raplas ja Paides. Aga seal on saalis 200-300 inimest ja lava mahutab mõned esinejad.


Paljud Eesti Laulu konkursi finalistid on elus esimest korda laval, laulukogemus on ka olematu?


Paljud, kes töötavad hoopis teises ametis, otsustavad, et vohh ma lähen laulma. Kahjuks pole ka laule valiv žürii nii pädev, olen seal olnud. Eesti Laulule tulevad inimesed, kes teevad pulli. Selline nali, nagu tegi Orelipoiss, võib muidugi olla. Samas – kas me oleme ikka niivõrd maakad, et teeme Eesti Laulu vaid seetõttu, et saaks nalja? Me oleme ju üsna haritud. Miks meile pakutakse siis selliseid saatejuhte? Sõud sellises kastmes? Me ei ole ju idioodid.


Eesti Laulu eelmine produtsent ütles kummalise lause, et me ei tohiks tunda liigset võiduiha. Kas me ei peagi enam tahtma võita?


Ta on veelgi lollusi rääkinud. Ta rääkis ühes saates, et Eesti võidab ükskord niikuinii, millest jäi mulje, nagu me poleks seda kunagi võitnud.


Et siis tõenäosusteooriat arvestades?


Ei, et lihtsalt võidab. Ühe asja on aga uus produtsent Tomi Rahula teinud superhästi – nüüd laulavad kõik lauljad otse ja on näha, kes seda suudab. Nüüd me näeme, et me ei saa eriti kedagi suurele lavale saata, ka närvikava tõttu. Jah, Uku Suvistel on faktuuri, häält ja talenti, aga ta laulab liiga keeruliselt. See armeenia poiss Stefan, tema ka laulis puhtalt.


Kas eelvoorus võiks olla vähem laule ehk tihedam sõel juba varem? Ja tuleks lüüa Eesti Laul ja Eurovisiooni võitlus lahku?


Siin on küsimus, kes selle sõela teeb. Palju on žüriis muusikalise haridusega inimesi ja palju lihtsalt diskoreid? Kuidas tekkis Eesti Laulu eelvooru Sünne Valtri, kuidas tekkis Orelipoiss? Kuidas tekkisid sinna mõned mõttetud laulud?


Jah, tõesti, kohalik Eesti Laulu lauluvõistlus ja Eurovisioonile suunatud lauluvõistlus peaksid olema lahku löödud ja eri konkursid.


Praegu tundub, nagu valitaks laule selle järgi, et televaatajale pakutaks võimalikult kirjut buketti, n-ö igale maitsele. Tundub, et tähtsam on konkreetse saate reiting Eestis, mitte laulu läbilöök Euroopas?


Jah, praegu on tähtis, et saadet vaataks võimalikult erinevad inimesed. Kui on kommertstelevisioon, siis tehku, rahvamassile meeldib, aga meil on riigitelevisiooni saade. Riik peab kasvatama oma vaatajaskonda ja toetama muusikuid ja head muusikat. Levimuusika, šõubisness pole Eestis mitte kunagi mingit toetust saanud.


Aga miks Rootsi ja Iirimaa on nii palju Eurovisioonil võitnud? Mida nad teevad ülejäänutega võrreldes teistmoodi – on nad lihtsalt musikaalsemad rahvad?


Kui jalutada ükskõik millises Rootsi linnas, siis seal on iga teine-kolmas uks spordisaal või muusikaruumid noortele muusika tegemiseks, kus aparatuur ja kõik vajalik sees – tule ja tee. Vanasti olid ka meil koolides n-ö pioneeride ruumid, kus oli klaver ja mingid halvad instrumendid. Ent sealtkaudu tuli muusika ka minu ellu.


Enne oli mu sünnikoha lähedal neli staadionit, nüüd ainult majad. Kus me siis noortele arenguvõimalusi pakume?


Samas elab Eestis suur laulurahvas, oleme laulupeo ja ühislaulmise fännid, meil on Pärt jne.


Issand jumal, mul on oma stuudio juba 20 aastat. Ja vähesed lauljad annavad mulle tunde, et me oleme laulurahvas.


Mulle tundub, et meil on eelkõige väga nõrgad poplood, et artistide taseme pealt on kohati seis parem. Kas määrav on n-ö super-artist või superlaul?


Tähtsad ei ole ainult helilooja ja laulja – mujal maailmas töötab vähemalt kuni kümme inimest ühe loo produtseerimise nimel. Need on suured tiimid. Ja kui te panete tähele, siis ka Eestis toimivad hästi just meeskonnad. Näiteks 2Quick Start, nad töötavad juba 25 aastat kolmekesi, aga kõik toimib. Aga üksikud hundid – neil saab üks mõte otsa ja saabki kõik otsa. Rootsis toimib ka hästi just laululoojate ühistegevus ehk nende tugevad tiimid on nagu kolhoosid heas mõttes.


Inglismaal tehtud Eurovisiooni võidulugude analüüs väitis, et aastast 2000 on võiduvalem totaalselt muutunud. 16-st võiduloost 12 on praegu minooris, varem oli vastupidi. Ka peab olema vastav tempo, õiged sõnad jne – leiti, et Inglismaa teeb loomulikult kõike totaalselt valesti.


Ma arvan, et see võit sünnib ikka sel momendil sealsamas kohas – nii, et kõikidel hakkavad äkki pisarad jooksma. Näiteks kes arvas enne, et Sobral võidab? Aga Inglismaa orienteerub kindlasti liigselt nn raadiopopile. Eurovisioonil on absoluutselt teine publik.


Osa leiab, et peale hea laulu peab Eurovisiooni laulja praegu ka kuidagi vaatajat šokeerima või olema natuke "kiiksuga" – Dana International, habemega Conchita Wurst  jne?


Aga kui nüüd silmad kinni panna ja mitte vaadata seda habet – ta laulis ikka ohjumal kui võimsalt. Pane kas või neli habet ja sada kleiti selga, kui sa oskad niimoodi laulda. Mulle ka ei meeldi, kui mehed meestega musitavad, aga mis teha.


Samamoodi kui kuulata juudi lauljatari Nettat, silmad kinni, siis ta laulab hästi. Kui me ka Eestis leiame samasuguseid "friike", keda saab silmad kinni nautida, siis olgu nad olla. Ma toon siia paralleeli, ma näiteks väga austan Linnar Priimäge, kuigi ta jooksis mingis saates paljana mööda stuudiot. Paljas või mitte, tema mõttekäigud on hoolimata sellest fantastilised!


Välimus ega riided ei ole Eurovisioonil määravad. Sul ei pea olema mingit kristallkleiti, vihjan siin ka ühele kleidile. Mina läksin enne Eurovisiooni poistega kaubamajja ja ütlesin, et valige ise, mis meeldib. Laula hästi ja kõik! Kleit ju ei laula.


Kas Eesti eurolaulud võiksid olla natuke jõulisemad? Neis puudub kohati piisav intensiivsus ja dünaamika. Isegi meie monotoonne regivärss on omas elemendis sugestiivsem.


Meil käib põhimõtteliselt taidlus. Praegusel konkursil eristub 24 laulust ainult paar kampa. Üks neist oli Viktor Crone "Storm", nad teavad, mida teevad. Mihkel Mattiseni tiimi puhul ma saan ka vähemalt aru, mida nad üritavad (lauljad Tanja ja Birgit – toim).


Meloodiad võivad ju head olla, aga see kõik peab kõlama ka tänapäevaselt. Näiteks Pajusaare loo kohta ütlen, et kurat küll, selliste lauludega tuldi välja eelmisel sajandil.


Pärt on praegu maailma kuulatavaim helilooja oma žanris, aga miks meie popmuusika eksport kuidagi ei edene? Näiteks rootslaste lauludel ka väga ehedad rütmid...


Rootslased on popmuusikas lipulaevaks, sest nad tõesti tahavad olla kõige ees ja kogu aeg otsivad uusi lahendusi.


Kuidas muusika üldse tekkis ja mis oli inimkonna esimene pill? Trumm. Sellega šamaanid kutsusid välja nii vihma kui ka päikest.


Rootslased ei ole nagu jänesed trummi peal. Nad mõtlevad, neil on õiged aktsendid ja tunnetus.


Kas eesti keeles laulmine takistab võitu? Ott Lepland sai eestikeelse lauluga kuuenda koha ja polnud seal laval ka mingit tingel-tangelit. Võimas minimalism.


Võib-olla see lugu on kooskõlas eesti inimese hingega? Keel oli oluline just seetõttu. See polnud ju mingi rõõmsameelne laul. See ongi eestlane, kes tuleb ja nutab. Kell üks öösel joob ennast täis ja kirub teist eestlast. (Naerab.)


Aga ma ei kujuta ette "Everybody" laulu eesti keeles. See oleks ju paroodia.


Eesti keelt võiks siiski katsetada?


Sa pead keele sobitama oma lauluga. Kui Ott nii tundis ja laulis, siis see kõik sobis. Ma olen seda laulu kuulnud pärast itaalia ja vene keeles, aga see polnud enam see.


Kurjad keeled muidugi räägivad, et ega Eurovisioonil polegi muusika oluline, kõik puha poliitika. Pärast Eestit võitis kohe Läti, siis anti Ukrainale poliitilist tuge jne.  


Mis pagana poliitika on Türgil meie osas, kust Eesti saab 12 punkti? Räägitakse, et Balkani maad ei anna kunagi teistele punkte. Aga Eestile on sealt palju punkte tulnud, samas kui lähiriigid pole midagi andnud.


Kas rahvas ise võiks rohkem poliitikat teha – näiteks Soome on alati andnud meile palju punkte, aga meie pole samaga vastanud.


Vaat ise me kardame poliitikat, aga siis räägime, et teeme nüüd seda ise. Venemaa on alati number kaks, kes saab meilt punkte. Ok, ma olen ka venekeelne juut ja saan sellest natukene aru. Aga ükskõik mis Vene laul on, nad hääletavad. Võib-olla peaks Eesti parema tulemuse saavutamiseks enne Eurovisiooni minema näiteks promokontserdiga Lätti? Meie "Everybodyga" käisime. Võib-olla peab ka Soomes ära käima? Me räägime kogu aeg, et raha ei ole. Kui mitte raisata raha sellele mõttetule Eesti Laulule, siis tekib seda ka võiduloo promomiseks.


Kui meenutada veel Eurovisiooni võitu, siis mis tunded sind toona valdasid? Kas see oli šokk või aimasid seda juba ette?


Ei, ei aimanud. Mõned Vene muusikaäris olevad sõbrad ütlesid mulle küll, et sa võidad ära. Kui ma läksin Soome lugu miksima, siis Soome poiss ütles mulle ka, et see on nii kihvt, et ta miksib Eurovisiooni võidulugu.


Samal ajal räägiti Eestis, et oi kui halb lugu. Ma arvan, et see võit tuligi omamoodi protestina, kuna ma olen eluaeg vastuvoolu ujunud. Ma olen maksimalist. Kui ma Eurovisiooni lugu ette valmistasin, siis võtsin oma kodu eelarvest hunniku raha ja maksin kõik kinni – miksimine, tiimi riided, hotellid, sõidud, söögid...


Eurovisiooni võit tõi sulle heade emotsioonide kõrval ka väga halva emotsiooni, sest Padari ja Bentoni koostöö läks lõhki. Ei plaati, ei Euroopa turneed jne.


Kui me esimest korda Silvi Vraidiga Eurovisioonil käisime ja meil ei läinud hästi, oli tunne nelisada korda parem kui Eurovisiooni võitmise järel. Minusse ei suhtutud pahasti, oli tunne, et mind isegi hoiti.


Aga pärast võitu, hoppa! Ainus mõte oli siis: mis nüüd edasi saab? Nagu "Viimses reliikvias", kui Agnes küsib Gabrieli käest: mis meist saab?


Me ei teadnud midagi. Mis raha võib kaasneda? Ei teadnud, et Padar muutub selliseks idioodiks. Kes pressikonverentsil saadab ka ajakirjanikke sooja kohta ja kogu Euroopa kirjutab sellest.


Kas Benton oli samuti väga pettunud, et plaadileping Universaliga läks vett vedama?


Muidugi oli nördinud, kui tuli see sinine esmaspäev ja kõik läks tuksi. Ja kõik ühe rumala inimese pärast.


Kui tähtis on riigi jaoks võita ja kas riik ka seda tunnustab?


Ega Eurovisiooni kangelastele pole siiani mingit riiklikku tähelepanu eriti pööratud. Dave Benton, peagi 70, aga mida ta on riigi käest saanud? Ainult nn vastuvõtt Raekoja platsil, kus oli väga piinlik seista, kui Mart Laar karjus, et "me tegime Vene karule ära". Samas olid eurotiimis laval ju mitu vene inimest. Mine sa, mees, metsa!


Ütlesid ühes intervjuus ka Eesti artistide kohta, et mõnel neist pole isegi sõnad stuudios alati peas, võib-olla vaid vanadel kaladel.


Paraku on n-ö vanad kalad mõnikord veel hullemad. Nad ei õpi isegi meloodiat ära. Tulevad lindistama ja tahavad, et ma oma laulu ette mängiksin. Ja siis nad on nii suured "pomod", et minutiga õpivad meloodia ära, teise minuti jooksul vaatavad sõnu ja ütlevad siis ciao! Ja sina mõtled, et kas ta üldse tahab muusikat teha...


Mulle ei meeldi suhtumine stiilis, et küll me kuidagi saame hakkama. Sa ei saa ju minna rallit sõitma, kui sa lapsepõlves ei teinud läbi kardiradasid. Eestis tihti mõeldakse, et ah, ma siin eriti ei harjuta, aga lähen kuhugi Inglismaale ja vohh seal me teeme ära. Et siin ei tee ja seal äkki teed?! Kes Eesti lauljatest on seal tegijad? Kes harjutavad kaheksa tundi päevas?


Meil on latt ikka hästi madalal. Valitseb suhtumine, et kui vaja, siis tantsime ka varvastel. Aga ei saa homme minna "Luikede järve" tantsima, kui pole aastaid iga päev kaheksa tundi tööd tehtud. Samas arvatakse, et Eurovisioonile kõlbab minna küll.


Ja kui palju meil on ainult ühe laulu artiste! Mõni hakkab pärast  korra Eurovisioonil osalemist kohe saateid juhtima ja lõpuks kaob see aeg käest, mil ta võiks saada profiks artistiks. Kohe ja Eestis tuleb esineda samamoodi, nagu sa oleksid suurel laval!


Kui jätta "Everybody" kõrvale, siis mis on olnud veel Eesti kõige parem eurolaul?


"Seventeen", laulja Eda-Ines Etti ehk 2Quick Stardi looming. Sajaprotsendiline võidulugu. Eesti läks triumfi võtma. Kohapeal juhtus aga nii, et Ines oli nii nooruke ja närv vedas alt. Seda oli näha ja sellest oli kahju.


Mille kallal sa praegu töötad?


Väga palju istun stuudios ja miksin lugusid. Teen multifilmimuusikat, mis ei lähe ainult Eestisse, ka Araabia Ühend-emiraatidesse, Pakistani, Lätti ja Leetu. Teen ka bändi, kus mängime akustiliselt 2Quick Stardi lugusid. Oleme neid muutnud bossanovadeks, tšatšadeks, mina mängin klaverit, meil on bändis bassimees Mihkel Mälgand, saksofonist Virgo Veldi, noor andekas kitarrist Karl Kanter ja tuntud meister Pearu Paulus. Harjutan taas iga päev taas vähemalt tund-poolteist klaverit, et mängutehnikat arendada. Meil olid ka suve- ja jõulutuurid mööda Eesti mõisaid.


Kui vaatad Eesti Laulu, kas siis vahel ikka kripeldab, et tahaks kaasa lüüa?


Sel aastal ma korra mõtlesin, et otsiks endale kaasprodutsendi või artisti Rootsist, aga jäin hiljaks. Mul on siin ässitajaid palju, kes ütlevad, et järgmisel aastal teeme. Ma hea meelega ka produtseeriksin kedagi, kes seda tõeliselt tahab.

7 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...