HELVE SÄRGAVA: Inimestele tuleb anda õigusabi – muidu  tallatakse nad jalge alla, kasutades ära nende juriidilist abitust

"Vaevalt keegi vahistatakse, kui sa loed sellest lehest. Info on sinna jõudnud politseist või prokuratuurist ja eesmärk on ikka kohtuniku survestamine," räägib ekskohtunik Helve Särgava, kes on muu hulgas südameasjaks võtnud ka korteriühistute mured. "Ühistute juhatustesse jõuavad tihti vastutustundetud inimesed, kes võtavad nii suuri laene, mida kõik ei jõua maksta jäädes lõpuks lausa kodust ilma."

Pilt: Scanpix

HELVE SÄRGAVA: Inimestele tuleb anda õigusabi – muidu tallatakse nad jalge alla, kasutades ära nende juriidilist abitust (2)

Virkko Lepassalu

"Vaevalt keegi vahistatakse, kui sa loed sellest lehest. Info on sinna jõudnud politseist või prokuratuurist ja eesmärk on ikka kohtuniku survestamine," räägib ekskohtunik Helve Särgava, kes on muu hulgas südameasjaks võtnud ka korteriühistute mured. "Ühistute juhatustesse jõuavad tihti vastutustundetud inimesed, kes võtavad nii suuri laene, mida kõik ei jõua maksta jäädes lõpuks lausa kodust ilma."

Praegu valitseb puuduliku seaduse tõttu suur oht, et mõni aferist võtab ühistus võimu, sest seadustest arusaamine on inimestele  keeruline ja kokkuvõttes satuvad korteriomanikud tänavale. Ligi 40-aastase kohtunikupraktikaga naine, kes näinud kohtusaalides piltlikult öeldes verd, higi ja pisaraid, kutsub seadusandjaid kümme korda mõõtma, enne kui seadus vastu võetakse. Tavainimestel peab muidu olema isegi lihtsa küsimuse puhul jurist ees ja taga.


Kas enda esimest kohtuotsust mäletate?


Tol ajal oli veel Harju mitte maa-, aga rahvakohus! Tol ajal olid veel rahvakohtud! (Naerab nostalgiliselt.) Siis oli nii, et kui sa ei töötanud, ja pikka aega ei töötanud, oli see parasiitlus. Seaduses seisis kohe selline säte, et parasiitluse ja hulkurluse eest võis karistada vangistusega. Meelde on see jäänud sellepärast, et palju aastaid tagasi olin ju mina ka noor – ja siis pidas süüdistatav pika epistli, kuidas ikka nii noorel inimesel ei ole sobilik kohtunikuametit pidada ja et ta peab üldse uurima, kuidas nii noor inimene on sellise hariduse ja veel sellise koha saanud.


Ma olin siis noor ja tagasihoidlik ja ei katkestanud teda.  Siis sekkus prokurör, vanem härra, kes ta jutu lõpetas.


Kui kohtuotsus oli ette loetud (ja ta sai vanglakaristuse – parasiitluse ja hulkurluse eest ei olnudki tol ajal midagi muud ette nähtud), siis kuni miilits ta ära viis, jõudis ta veel paar epiteeti minu kohta ütelda. Ma siis vudisin kähku kohtu esimehe juurde, et kas niimoodi jääbki. Aga kohtu esimees, kes oli suure kogemusega, ütles nii, et pea meeles, kohtusaalis pead ennast ise kehtestama. Kui ei kehtesta, pead vaatama mõne teise juristikoha.
Paraku pean ütlema, et kui olin juba ise kohtu esimees, pidin neid sõnu noortele kolleegidele ütlema. Need olid jumala kuldsed sõnad!


Millised on olnud raskeimad kohtuasjad, mis on jäänud pärast otsust pikemalt saatma?


Üks oli see, kui 1990ndatel lennuk kaaperdati. See oli üks väga tõsine lugu, mis jäi kauaks keerlema. ((1990.a jaanipäeval kaaperdas Mihhail Varfolomejev Tallinna-Lvivi reisilennuki, ähvardades, et lõhkab nn diplomaadikohvris pommi, kui lennuk Rootsi ei suundu. Meeskonnaliikmed valetasid, et enne on vaja Helsingis tankida. Soome andis kaaperdaja NSV Liidule välja. Noormees väitis, et on patsifist ja ei taha teenida nõukogude armees. Kohus mõistis talle nelja-aastase tingimisi karistuse, ehk nii vähe kui tollastes oludes võimalik.


Muuhulgas põhjusel, et Varfolomejevit kui armeest kõrvalehoidjat oli varem vaimuhaiguse diagnoosiga taga kiusatud.  V.L.) Kuigi ma alati teadsin, et kui kannad neid asju endaga kaasas, põled nagu säraküünal ära ja siis ongi kõik. Kui ikka kohtumaja uksest välja tulid, pidid hakkama kohe mõtlema koduste asjade peale. Et jumala eest mitte läbi põleda. Kõike kaasas kandes kohtunikuametit kaua ei pea.


Ja veel üks meeldejääv protsess toimus, mis jäi eelmisesse riigikorda – Desintegraatori asjast oli osa eraldatud, ja kui ma olin süüaluse õigeks mõistnud, tuli prokurör mu kabinetti ja ütles, et sellised kohtunikud kaua ei tööta. Paraku läks nii, et mina töötasin nii kaua kui mina soovisin.


Vanglas pole, muide, õudne olla mitte vaid 25 aastat, vaid ka üks päev.


Mida ma kohtunikuna olen mõelnud – alati tuleb hoolega kontrollida, et keegi ei tuleks relvaga saali. Ma ei arva, et keegi tahaks rünnata kohtunikku. Aga et ei rünnataks kedagi saalis olijatest.


Te soovite seista lihtsa inimese õigushuvide eest – sealhulgas korteriühistutes. Mida selles osas saaks inimeste aitamiseks veel ära teha?


Ma olen ise lihtne maatüdruk. Mu vanemate ainus soov oli, et  pead õppima, õppima ja õppima. Ja kui sul on iseloomu ja püsivust, on võimalik küll mööda redelit ronida. Ma heameelega – nii palju kui oskan ja kui palju on seaduse kohaselt võimalik – tõepoolest abistaksin lihtsaid inimesi. Ehhki jah, ka miljonär võib näida nagu väga lihtne inimene, ja lihtne inimene võib esineda nagu kuningas. Korteriühistud on tõepoolest üks minu hingeteema, ja sai selleks seoses ühes juhtumiga Liivalaia tänaval.


Endine Dünamo poe maja, kus kardeti, et poeomanikud saavad poepinda paljudeks väikesteks osakesteks jagades korteriühistus enamuse?


Jah, kus minu meelest just nimelt tavaliste inimeste, olgu nad pensionärid või kes iganes, õigusi lihtsalt jalge alla tallati – kasutades nende väiksemaid juriidilisi teadmisi. Selle juhtumi taustal jõudsid minu juurde paljude korteriühistute esimehed, ja mulle tundus, et sarnast probleemi esineb küllaltki palju. Kui sellised juhtumid nagu Liivalaia tänaval korduma hakkavad, jõuab varsti hulk inimesi elujärjega tänavale. Need inimesed on vaeva näinud, nad on endale korterid ostnud, aga võib juhtuda, et neil pole korterit ega raha ja nad on sõna otseses mõttes abivajajad. Ehkki tegelikult nad pole ju abivajajad olnud.


Tõsine probleem on see, et juhatustesse võivad jõuda… (otsib sõna) … vastutustundetud inimesed. See on pehmelt öeldud.


Väga lihtne on võtta laenu, aga tagasi hakkavad seda maksma kõik omanikud. Näiteks kolmel või viiel omanikul ei pruugi raha olla. Järgneb kohus, korterid pannakse müüki nende laenuosa katteks. Ja edasi ongi tänav.


Kuidas saab sellistes olukordades inimesi aidata?


Linn saabki päris palju teha, näiteks juriidilise nõustamise osas. Volikogu liikmena olen pidanud ühistute esimeestega koosolekuid, kus nemad on küsinud, mina vastanud jne.


Tegelikult on probleem selles, et korteriühistute seadust tehti küll kaua, aga... On üks ütlus, et kaua tehtud kaunikene, aga selle kohta võib öelda, et kaua tehtud viletsakene, õnnetukene. Seadus pole lõpuni läbi mõeldud. Esineb võimalus, et vastutustundetuna juhatuses tegutsedes võid sa tekitada korterite omanikele ikka väga suuri probleeme.


Ma tahaksin nüüd selle temaatikaga ikka väga süvitsi minna.


Kui teile pakutaks suure kortermaja ühistu esimehe ametit, kas riskiksite vastu võtta?


Jah, kindlasti. Teades, et see pole lihtsate killast – aga ma julgeksin selle pakkumise vastu võtta tõepoolest.


Ehk peaks tasuta või soodushinnaga nõustamist veelgi laiendama?


Päris selge, et riigi toel tuleb nõustada. See on tingimata vajalik. Aga eks sellegagi on oma mured. Mõne lihtsa küsimusega on asi lihtne. Paraku on aga enamik probleeme tõlgendatavad. Seadused ise on tõlgendatavad. See on minu arust kogu meie seadusandliku maailma, ma ütleksin et suur küsimärk – just seaduste tõlgendamine. Seaduse tõlgendamise õigus on tegelikult riigikohtul. Aga paratamatult võib eri tõendite baasil seadust vaadata ühest ja teisest nurgast.


Kui inimene tuleb nõustamisele, siis loomulikult räägib ta murest oma vaatenurgast. Aga siis tulevad teise poole argumendid.  Ma olen mõne nõustajaga vestelnud: väga raske ongi nõu anda, sest olgem ausad, ükski jurist ei taha eksida. Aga eksimise võimalus on väga suur. Teie räägite oma jutu ära. Ja siis jurist peaks ütlema (rõhutatult), et teie versiooni kohaselt on asi nii. Aga see väike lause võib ka meelest ära minna: teie versiooni kohaselt.


Aga kui ilmnevad teised asjaolud, võib olla ka teisiti.


Muidugi leidub abivajajatel väga palju ka üheselt mõistetavaid küsimusi.


Miks seda tehakse projektipõhiselt – mina küll ei näe, et see nõustamise vajadus kusagile ära kaob. Ilmselt on see poliittehniline põhjus. Kui riik selle ühiselt seadustaks, oleks seda ära muuta keeruline, aga valitsused vahetuvad. Olgu see projektipõhine või mitte – selline nõustamissüsteem on hädavajalik.


Kuigi ühel hetkel võivad advokaadid ütelda, et see on turu solkimine?


Jah, eks teisalt riik oma vahenditega vähendab nende tööd. Tegelikult on see muidugi nii mitmetes maades, kus riik oma raha eest palkab juriste.


Olete viidanud, et tavainimesel ongi väga keeruline õigusaktidest aru saada, ja et seadused on liiga laialivalguvad. Kuidas nii saab olla?


Peaaegu igal seadusel ongi juba umbes viis muutmist ja ei tea kui palju täiendusi. Kui oled tavainimene, loed seaduse "põhja" ja ei arvesta kõiki neid muudatusi ja täiendusi, siis võid täiesti valele teele sattuda. Vale teadmise saada.


Minu arvates peaksid teatud igapäevaeluga seotud seadused ikkagi olema üheselt mõistetavad ja selged. Meie seadusmaailm on muutunud selliseks, et see ongi nagu vaid juristidele. Aga minu arusaama kohaselt ei peaks kõik seadused olema kirjutatud ainult juristidele. Neid peab mõistma iga keskmise haridusega tavainimene. Mulle jääbki mulje, et rida seadusi on muudetud muutmise pärast. Ärme võtame siis seadusi nii kergekäeliselt vastu. Et hops! vastu võetud, ja homme, et oh sa! See osa jäi täiesti reguleerimata! Oi, seda oleks ka vaja veel reguleerida! Süvenegem siis juba varem sellesse.


See on riigikogu küsimus. Enne kui seaduse poolt kätt tõstame, tuleb ikka tõsiselt arutleda. Mitte nii, et homme vaatame: muudatus, ja jälle muudatus.


Võib-olla ühiskond arenebki nii kiiresti?


Ei ole niimoodi! Tuleks ikka väga hoiduda seaduste vastuolulisusest. Meie eesmärk ei saa olla seaduste arv. Tuleb ikka lähtuda sellest, kui palju me võtsime korrektselt vormistatud, mõistetavaid seadusi aastas vastu.


See vist häiris tõsiselt juba kohtunikutöös, kus inimeste elud ja saatused kaalul?


Täiesti loomulikult – see tekitas lisatööd juurde. Siin on jah inimeste saatused mängus. Vaatasingi kogu aeg, et ahah, seda on muudetud. Ja veel seda seal… Vahel oli terve laud seadusi täis, et vaadata, mis ja kus… Ja oi oi, see siin on hoopis vastolus tollega. Eks tänapäevani käib see õigusemõistmine nii. Ega kohtunik ei tohi eksida. Kuigi jah, ta on juriidilise haridusega, tal on selle võrra lihtsam neid seadusi mõista.


Ma ei kujuta ette, kuidas tavainimene neid otsiks ja vaataks – mis on millega vastuolus, kus on see punkt ja kus too. Ei ole reaalne.


Tulebki välja, et selleks, et mõnele lihtsale küsimusele vastust leida, milleks võiks ju olla ise võimeline, peab ta ikka võtma ette tee juristi juurde. Ei peaks aga olema nii, et iga väiksema küsimusega olgu jurist ees ja jurist taga.


Juristid on justkui ühiskonna ülemkiht?


(Naerab lühidalt – sarkasminoodiga.) Aga me ise oleme selle kõik teinud! Oleme ise teinud sellise seadusandliku baasi! Tihti öeldaksegi, et ega seadused ei peagi lihtsad olema. Õige! Nad ei pea olema lihtsad! Aga nad peaksid olema mõistetavad.
Iga seadusega käib ju omaette kaasas tõendamise pool. Kuidas tõendatakse ja kuidas tõendeid hinnatakse. See on juba tõepoolest juristide mängumaa.


Teile olevat pakutud veel liikumist ülemkihi ülemkihti – riigi peaprokuröri ametisse kandideerimist?


(Paus.) Ma jätaksin sellele küsimusele vastamata.


Mis mõtteid tekitas teis endise kolleegi Leo Kunmani intervjuu, kus ta osutas õigusriigi – diplomaatiliselt öeldes – kitsaskohtadele. Muuhulgas võis välja lugeda, et ehk polegi kõige suurem probleem see, et kohus ja prokuratuur paiknevad ühes majas, vaid et kohtunikud ja prokurörid, ühed protsessiosalised teistega, käivad liiga semutsevalt omavahel läbi?


Selge, et meil on väike riik ja enamik juriidilise haridusega inimesi on Tartu Ülikooli lõpetanud. Inimesed paratamatult tunnevad üksteist. Ja kriminaalasjades puutub prokurör kohtueelses menetluses paratamatult kohtunikuga tihedalt kokku, kuna küsib vahistamist, tõkendeid jne. Ühest küljest on läbikäimine seega paratamatu.


Küsimus on siin selles – ja ma arvan, et just seda pidas Leo Kunman silmas, aga kui see nii pole, siis palun vabandust –, kas kohtunik jääb lõpuni õigusemõistjaks. Ja kas ta ei lase end süüdistuse poolel mõjutada? Siin on veel üks lisamõjur. Vaevalt keegi vahistati, kui juba sa loed seda lehest. Eks info ajakirjanikule läheb samuti – vabandage väga – politseist või prokuratuurist. Aga eesmärk on ju kohtuniku survestamine. Sa vaata! Mõtle!
Samal teemal olen kohtu esimehena töötades andnud kurja alatooniga intervjuusid. Mul on ikka neid pagana juhtumeid olnud… Kus kohtunik mõistis kellegi õigeks, ja siis ma loen, kus keegi süüdistuse poolelt, kasvõi politseist ütleb, et kohus võis ta õigeks küll mõista, aga meie teame, et ta on ikka süüdi.


Niikuinii on ta kurjategija, arvaku kohus mida tahes?


Jah, kurjategija niikuinii. Ma kunagi ei vaikinud, kui midagi taolist lugesin, vaid võtsin kohe ise sõna. Kuidas see nii saab olla!? Ega see, kui keegi on kohtu all, ei tähenda veel, et ta on süüdi. Ega see, kui asi prokuratuurist kohtusse läheb, ei tähenda, et nüüd ongi kohe kõik.


Eks õhus on ka selline teema nagu jälitustoimingud. Minu arvates peab tõendeid eelkõige koguma ilma jälitustoiminguteta. Ainult väga erandlikel juhtudel võiks kasutada jälitustoiminguid nagu pealtkuulamised, salaja jälgimised jne. Mõistetavaks võiks seda pidada korruptsioonikuritegude puhul, kus tavamenetlusega on keeruline tõendeid koguda.


See, et kohtunik jääks kohtunikuks, nõuab tugevat isiksust. Nii et minu endisel kolleegil ei olnud need mõtted lihtsalt õhust võetud ja emotsionaalsed. Kui me nii võtame, siis pole see aus. Muidugi kutsus see esile tõsise pahameele – aga minu teada elame demokraatlikus õigusriigis, kus igaühel on õigus oma arvamusele. Ja ei ole nii, et kui minu arvamus ei ühti näiteks saja teise omaga, et siis võib mind kividega surnuks loopida.


Mida arvate paljuräägitud Mary Krossi kaasusest, kus tuli välja, et ta oli enda poliitilise alatooniga ründamise kohta  valetanud, aga ta ise vabastati süüst – meedias on esile tõstetud, et motiveerimata kohtuotsust poleks kohus üldse tohtinud langetada.


Tundmata sisu ja täpseid asjaolusid – kui tegemist on ühiskonnas kõlapinda leidva asjaga, ja see on fakt, et seda see asi oli –, siis tõepoolest, kõik õigusinstantsid peaksid kindlasti need lahendid põhjalikult motiveerima. Ja võib-olla polekski avalikkuses probleemi kerkinud. Motiveeritud lahend tähendabki, et kõik tõendid on ritta pandud, selgitatud ja kohus oma siseveendumuse kohaselt on otsuse ära põhjendanud.


Laiemat kõlapinda leidnud asjades ju üleüldiselt kohus ei selgita avalikkusele, miks ühe või teise lahendini jõuti, millised olid argumendid. Või oleks selgitamist palju tahta?


Absoluutselt mitte. Mina kohtu esimehena töötades selgitasin oma kolleegide lahendeid küll ja küll. Ongi vaja selgitada! Kõige halvem, kui jätame küsimused õhku.


Omajagu tööd annavad kõikvõimalikele juristidele elatisrahavõlglased – kas riik survestab neid liiga vähe?


Loomulikult me eeldame, et isal või emal on kohustus rahaliselt oma last toetada. Emotsionaalselt öeldes: häbi neile, kes ei toeta, aga sageli pole nendel sellest häbist sooja ega külma.


Praegu on siiski ühiskonnas hakanud tekkima halvaks panev foon, mis enne puudus. Tööandjad pole enam nõus inimest osalise koormusega tööle vormistama, ja kui sul on lapse või laste ees kohustus, siis pead ikka seda täitma. Ja see on minu arusaama järgi olukorda parandanud. Tööandjad saavad siin ise abiks olla, sest riik ei saa kohustada, et vormistage täiskohaga, aga mitte näiteks 0,25-ga.


Lisaks on täiturid neis asjades varmamad. Varem võeti teatud perioodil neid elatisraha asju nagu teisejärgulistena, et ei tasu vaeva. Kui mõni võlgnik on kurtnud, et talle tuli pärimise kaudu arvele suurem summa ja kõik võeti ära, siis õige – peabki ära võtma! Kui su võlg oli näiteks 60 000 ja 20 000 võeti ära, siis nii peabki. Ega riik ei saa lastekasvatamise kohustust endale võtta. Riik peab muidugi survestama, aga seaduse piires.


Ei saa võlglast nii nurka suruda, et inimesel pole enam võimalik elada ja tööd teha?


Absoluutselt! Eks neid elatisrahavõlglasi on ju ka kohtus süüdi ja vanglassegi mõistetud. Aga vanglakaristuse puhul olen mina alati mõelnud – ja kuigi ma olen ka ise küllalt selliseid süüdi mõistnud, kes kuritahtlikult on elatise maksmisest kõrvale hoidunud –, et vanglakaristuse ajal see võlgnevus ju ainult kasvab. Mis seal siis näiteks logardil viga. Ainult sööb, magab, loeb lehti ja mõnuleb. Tal pole võib-olla vabaduseski selliseid elamistingimusi, nagu on vanglas.


Oli küll neid hetki, kus mõtlesin, et appikene, mõistan süüdi, aga ta on juba vanaisa. Ta enda lapsel on juba sündinud laps. Ja tal on  üleval 50 000 eurot ja tal tuleb minna vangi. Ja olen siis küsinud, et kaua niimoodi võib. Ja ta on vastanud, et pole piisavalt tööd ja igal pool makstakse vähe. No kui palju on siis teie meelest piisav? Alla kahe tuhande euro kätte ma küll kuhugi tööle ei lähe. Samas pole tal endal omandatud ühtegi elukutset.


Minu arust on riik enda hoobi juba igati kasutanud ja nüüd, mida enam ühiskond survestab meie kõigi näol, seda paremaks olukord muutub.


Kuidas saab kohtunik vältida isiklikku vihapidamist enda vastu?


Ma olen alati öelnud, et kohtunik ei taha teile ühtegi päeva vangistust. Te ise olete tahtnud seda! Mis meil üle jääb? Kui keegi ahastas saalis, et mille eest mulle näiteks kolm aastat, siis mina ütlesin alati, et teate, mina ei tahaks mõista ühte tundigi. Aga te olete ise küsinud – mis mul üle jääb. Ise olete näiteks röövimise toime pannud. Ise küsisite! Mina ainult täidan seaduse põhjal teie soovi.


Mis andis teile otsustava tõuke poliitikasse sisenemiseks – oleksite võinud pigem reisida ja elu nautida?


Kui ma olin juba töötanud kohtunikuna ja kohtu esimehena kokku ligi 40 aastat – eri kohtutes –, siis mõtlesin, et kui ma midagi muud veel elus teha tahan, siis on viimane aeg kohtunikuametist lahkuda. Paaril korral parematel aegadel olin mõelnud, et vahetaks ametit, aga siis veendi, et võib-olla ma ikka ei lähe ära.


Au Eesti riigile: nad on kohtunikuametit kõrgelt väärtustanud ja maksavad kõrget pensioni. Kuigi pension oli välja teenitud, mõtlesin, et võiks siiski veel midagi teha.


Näiteks aidata oma abikaasat?


Alguses loomulikult arvasin, et jah, toetan abikaasat tema äris – juriidiliste teadmiste baasil. Aga siis hakkasid eri poliitikud minuga rääkima. Üks ja teine. Mõtlesin, et miks mitte, ja mul tekkis väike hasart ka, et kuna kõrvaltseisjana on ettekujutus, et poliitika on (otsib kaua sõna) … omapärane asi, ja isegi selline, kus ei mõisteta, miks vahel selliseid otsuseid tehakse, siis kui õige vaataks seestpoolt. Kui astuks sisse... Appikene, miks mitte? Kui midagi kaotada ei ole? Ma ei tulnud poliitikasse mitte mingil juhul selleks, et midagi teenida. Mu pension annab mulle ülipiisava elatise.


Kas peresuhetes - laias mõttes - olete teie siis vaidlustes see kohtunik, et kellel on õigus? Tullakse teile kaebama?


(Naerab.) Mul abikaasa on hea huumorisoonega. Ta on naernud kahte asja - et rikkad miljonärid peavad kes uhket kassi, kes uhket koera, kes uhket hobust, aga vaat minu naine peab – põllumeest. Ja vahel on muianud, et milline on tähtsuse järjekord tema naise jaoks - lapsed, lapselapsed, kass Miisu ja siis Mittekeegi, ja siis mina.


(Tõsinedes.) Aga loomulikult, mu abikaasal on tegelikult samuti – suur isiksus.

 

 

 

Tasuta õigusabi kodu lähedalt


• Tallinna teenindusbüroos (Vabaduse väljak 7, I korrus) annavad sageli tasuta nõu õigustudengid.


• Linn tasub juristide liidule, et see korraldaks linnaosades tavaliselt kord kuus elanikele tasuta õigusapteeke. Seal saab nõu notaritoimingute, pärimise, perekonna, laste elatisraha, elatisabi, töölepingu seaduse, täitemenetluse, pankrotimenetluse, kohtusse pöördumise, hagiavalduste nõuete, maksekäsu kiirmenetluse, omavalitsuse ja riigiasutusega suhtlemise ja dokumentide vormistamise, tarbijakaitse ja sinna esitatavate kaebuste, korteriühistu, lepingute ning võlgade kohta. Registreerima ei pea, juristid teenindavad inimesi elavas järjekorras. Info  http://www.juristideliit.ee/

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...