HOOLDEKODUS ELAV 89-AASTANE IIA: Ma kohe pean kogu aeg mingit tööd tegema

"Loomulikult tahaksime me kõik vanaduspõlve kodus veeta, aga kui võtad olukorda mõistusega, on võimalik ka hooldekodus õnnelik olla," tõdes Merle Mallene, üks Iru 175  töötajast.

Pilt: Rene Suurkaev
Eesti

HOOLDEKODUS ELAV 89-AASTANE IIA: Ma kohe pean kogu aeg mingit tööd tegema

Krista Kiin

"Mingil ajal läks lastel raskeks sõita igal nädalavahetusel maale ja tagasi, kokku 600 kilomeetrit," räägib 89-aastane Iia, kes on eluga Iru hooldekodus rahul. Eakas daam teeb iga päev käsitööd: koob, joonistab, lõikab, kleebib ja meisterdab. Nii ehivad hooldekodu seinu Iia väljalõigatud pääsukesed, sügislehed ja seened, puhkenurga lauakesel aga lilled.

"Positiivse ellusuhtumisega saab ka hooldekodus õnnelik olla," ütleb Iru hooldekodu tegevusjuhendaja Merle Mallene. Olgugi et keegi meist ei unista vanaduspõlvest hooldekodus, on võimalik tunda end sealgi mugavalt ja turvaliselt, nagu polekski päriskodunt lahkunud.
Iru hooldekodus veedab oma päevi praegu üle 300 elaniku, kes on hajutatud viie maja ja kaheksa hooldusüksuse vahel. Enamik neist on eakad, noorim aga kõigest 44-aastane. "Kõige pikema staažiga elanik on meil 1971. aastast ning vanim 101-aastane," lausub personalijuht direktori ülesannetes Inga Kurismann.

Lõuna-Eestist Verioralt pärit Iia on Iru hooldekodus elanud ligi kaks aastat. Selge silmavaate, erksa olemise ja terase jutuga 89-aastane endine õpetaja nendib, et tema siia jõudmine oli paratamatu. "Lapsed läksid linnadesse õppima ega tulnud pärast maale tagasi, sest tööd meil ei olnud. Jäime abikaasaga kahekesi," jutustab eakas naine. "Mees suri 22 aastat tagasi ning mingil ajal läks lastel raskeks – nad ju ise ka juba pensionieas – sõita igal nädalavahetusel maale ja tagasi, kokku 600 kilomeetrit." Iia ei varja, et esmalt talle mõte hooldekodust ei meeldinud, kuid laste juurde elama minna ka ei tahtnud – et neile tööl käimise kõrval mitte hooldust lisada. Kui kodukanti Veriora vallas hooldekodu ei ehitatud ning puusaoperatsioon tõi tüsistused, oligi Iia pärast mitmeaastast hoovõttu nõus otse Räpina haiglast Iru hooldekodusse kolima. "Hakkasin teistpidi mõtlema ja sain aru, et olengi nüüd elu lõpuni siin."

Elu nagu koduski

Vaatamata sellele, et Iia igatseb endise elu järele ja muretseb, kuidas uued omanikud tema äsja müüdud majas ja aias hakkama saavad, ei kurda ta elu üle hooldekodus. "Lapsed käivad mul külas ja viivad sageli enda poole, linna või loodusse," räägib ta. "Sünnipäevadel käime restoranis, jõuluõhtuid oleme veetnud laste kodus." Perega suheldakse ka mobiiltelefoni teel. Iga päev teeb Iia käsitööd: koob, joonistab, lõikab, kleebib ja meisterdab. Nii ehivad hooldekodu seinu tema väljalõigatud pääsukesed, sügislehed ja seened, puhkenurga lauakesel on krepp-paberist lilled ning jõuluteemaliste kompositsioonide tarbeks on vanaproual kõrvale pandud männikäbid. "Ma kohe pean kogu aeg tööd tegema," naerab Iia ning kiidab tegevusjuhendaja Merlet, kes toob ikka ajakirju, kust käsitööks ideid ammutada. Lisaks käib Iia rulaatori abil õues ning väntab aeg-ajalt trenažööril pedaale.

"Paratamatult olen eluga rahul – muud võimalust ei ole," tõdeb Iia, tsiteerides kunagi loetud artiklit nunnast, et vanas eas ei kasvata enam kedagi ümber. "Minagi võtsin pensionile jäädes seisukoha, et olen küll eluaeg teisi õpetanud, aga enam ei sekku. Olen ka noortele öelnud, et olgu nad või kolm korda abielus, see ei ole minu arvustada. Iseasi, kui nad tulevad nõu küsima – siis ma räägin."

Sõltumata elaniku tervisest ja füüsilisest võimekusest käib Iru hooldekodus täiesti tavaline elu: kes vaatab telerit, kes lobiseb kaaslasega, kes jalutab ilusa aiavaatega galeriis või lahendab ristsõnu. "Loomulikult tahaksime me kõik vanaduspõlve kodus veeta, aga kui võtad olukorda mõistusega, on võimalik ka hooldekodus õnnelik olla," nendib Merle Mallene, üks Iru 175  töötajast. "Meil ei ole lihtne töö, kuid ka hingekosutavat on palju. Jõudu annab, et ma olen alati oodatud – hoolealustel on hea meel, kui tulen. Nemad omakorda saavad jagada oma elukogemust ja tunda end kasulikuna. Minu töö ongi rõõme ja muresid kuulata, ette lugeda, eri tegevusi pakkuda. Ja ei maksa arvata, et hoolealused vaid kurdavad oma vanuse ja haiguste üle."

Iru hooldekodus 17 aastat töötanud Mallene ütleb, et töö pole talle seni rutiinseks muutunud. "Kui saabuvad uued elanikud, tekivad uued tutvused ja uued sõprussuhted," lausub ta. Tore on näha sedagi, kuidas saavad sõbrannadeks elanikud eri osakondadest, kes siis koos aias jalutatavad ja puhvetis kohvitavad. "Ja ma ei tunne end siin kunagi vanana!" lisab Mallene naerdes.

"Üks tähtsamaid asju elanikele ongi teadmine, et inimesed on lähedal ja abi ööpäev läbi kättesaadav. Siin saab suhelda  toakaaslaste, tegevusjuhendajate, hooldustöötajate, õdede, hingehoidjate või oma lähedastega, ja see tekitab turvatunnet," lisab Kurismann.

Tavapärane jätkub ka koroonaga

Rääkides hooldekodu elanike igapäevategevustest ja vaba aja veetmisest, rõhutab Kurismann: "Saame rääkida rohkem sellest, et tahe on, aga tegevusvõime puudub, ja vastupidi." Seega sõltuvad elanike päevad individuaalsest abivajadusest ja hetke tervislikust seisundist, mängu tuleb ka meeleolu. "Huvitegevused muudavad päevad sisukamaks ja vaheldusrikkamaks," kinnitab Kurismann. "Kodutunnet tekitavad lähedaste külastused – tähtpäevade puhul tullakse kohale kringli ja tordiga. Vähem tähtis pole võimalus veeta oma lähedastega aega väljaspool hooldekodu."

Enne koroonakevadet toimus Iru hooldekodus keskmiselt 37 väliskontserti aastas. "Hommikuti olid päevakavas toolitants/võimlemine, lauajalgpall, koroona ja mälumäng," loetleb Kurismann. "Pärastlõunati vaadati nii eesti- kui ka  venekeelseid filme ning kord nädalas leidis aset soovikontsert. Sinna kogunes alati palju inimesi – see ettevõtmine oli üks lemmikutest." Kuigi praegu suuremaid kontserte ja ühisüritusi ei korraldata, ei jää hooldekodu elanikud tavapärastest tegevustest ilma: oma tervist ja ohutusmeetmeid järgides saavad lähedased ikka külla tulla või pakke jätta, teenused toimivad edasi ja see kõik pakub kindlustunnet. Kokku on hooldekodus 334 kohta.

Iru hooldekodu saab paari aasta pärast uue osa

Linn ehitab õendusabi andmiseks ja dementsetega tegelemiseks Iru hooldekodu juurde uue korpuse, mis peaks valmima järgmise aasta lõpuks ja avama uksed 2022. aasta alguses.

Arvestades meie rahva vananemist, on Eestis, sealhulgas Harjumaal nappus hooldekodudest. Abilinnapea Betina Beškina sõnul on lõpuks teoks saamas linna kauaaegne ja pikalt ette valmistatud projekt. "Õendusabi vajavate eakate arv kasvab pidevalt ja uue korpusega soovime parandada õendusabi kättesaadavust," selgitas Beškina. "Väga keeruline on leida kohti dementsuse diagnoosiga eakatele, selle mure lahendamiseks luuakse uude korpusesse eraldi üksused. Nii ehitame hooldekodu juurde saja voodikohaga uue korpuse, kus saavad abi inimesed, kes vajavad ööpäev läbi jälgimist. Uude ossa tuleb moodne ja mugav hooldustehnoloogia."

Abilinnapea Eha Võrgu sõnul on linna eesmärk rajada Iru hooldekodule kahekorruseline juurdeehitus, mis ühendatakse galerii abil olemasoleva hoonega. "Lisaks lahendatakse liikumispuuetega isikute ligipääs eri korrustele ja evakuatsioonivõimalused. Hooldekodu on aastate vältel laiendatud ja eri hooneosad on ühendatud galeriide abil. Uus õendusabi korpus tuleb enam kui kümne aasta eest alustatud, kuid pooleli jäänud suurköögi ehituse asemele."

Hanke kohaselt korrastatakse ka kommunikatsioonide ühendustrasse ja rajatakse 20 parkimiskohta. Hoonesse on projekteeritud kolme osakonna jaoks kokku 100 voodikohta. Projekti kogumaksumus on 7,7 miljonit eurot.

Laadimine...Laadimine...