HUGO HIIBUS: Kui Gori veel elaks, siis tema pilte lehed avaldada ei julgeks

"Karikaturist ei pea olema võimu poolt, vaid inimese poolt. Ka selle inimese poolt, kes veel piltlikult öeldes kartulikoori sööb," lausub legendaarne karikaturist Hugo Hiibus, kelle sõnul hirmutame me inimesi Putiniga, käitudes ise samuti putinlikult. "Kahjuks ei ole meie ajakirjandus enam üldse erapooletu. Näiteks kui Gori elaks, siis tema pilte Eesti lehed avaldada ei julgeks."

Pilt: Scanpix

HUGO HIIBUS: Kui Gori veel elaks, siis tema pilte lehed avaldada ei julgeks (2)

Ivo Karlep

"Karikaturist ei pea olema võimu poolt, vaid inimese poolt. Ka selle inimese poolt, kes veel piltlikult öeldes kartulikoori sööb," lausub legendaarne karikaturist Hugo Hiibus, kelle sõnul hirmutame me inimesi Putiniga, käitudes ise samuti putinlikult. "Kahjuks ei ole meie ajakirjandus enam üldse erapooletu. Näiteks kui Gori elaks, siis tema pilte Eesti lehed avaldada ei julgeks."

Vanameister Hugo Hiibus on nagu elav legend. Ta puistab lugusid ja nalju lausa varrukast. Teda vaadates ja kuulates ei usu, et mees saab varsti 90.


Taluperest pärit poisist sirgus härrasmeheliku olemisega ja muhedat nalja armastav kunstnik. Kes teda kaua on tundnud, ei oskagi öelda, kumba on temas rohkem, kas džentelmeni või boheemlast. Igal juhul teati ja tunti teda kui meest piibu ja pliiatsiga. Nõnda on Hiibus pealkirjastanud ka oma mõned aastad tagasi ilmunud memuaaride raamatu.  Piip on jäänud koju kapinurga peale, aga pliiats on ikka alailma käes. Ja väsimatult mõtleb ta uute piltide peale. Kokku on Hiibus joonistanud pilte enam kui 30 000 inimesest. 90 aasta juubeliks ilmub vanameistril ka šaržikogumik.


Kuidas joonistada inimesest head šarži, et tema karakter sealt välja paistaks?


Sa pead inimest ikka päris hästi tundma, et teda valesti joonistada just niimoodi, et ta hakkab veel palju rohkem iseenda moodi olema.


Näiteks kord kutsuti mind Peipsi äärde laadale, mul olid kõik joonistamistarbed seal väljas. Korraga ilmus rühm  kohalikke joodikuid. Üks lükati ette, et hakaku ma  joonistama. Kõik olid auru all ja selja tagant hakkasid tulema kommentaarid, et see pole üldse meie Sass. Äkki hakkas mees aga lükkama viinapudeliga soni kuklasse, nii et juuksepahmas tuli esile. Mees tegi ähh! ja oli laialt näha tema hammasteta suu nagu karu tagumik. Ja siis tulid selja  tagant kommentaarid, et kurat, see on meie Sass, sa oled geenius. Mehed pakkusid mulle viina. Ma pidin selle poisi olemuse tabama. Muidu ei saanud aru, aga see hetk reetis ta. Šarži joonistaja peab teadma, kes see inimene on. Oli kohalik peakakleja, pundi pealik. Kogu maailmas ei õpeta  kusagil keegi šarži joonistama. Sel inimesel, kes seda teeb, peab olema huumorisoon.


Kas huumorisoon on inimesele kaasa antud või saab seda ka arendada?


Ma ei tea, kas seda saab üldse õppida või omandada. See ikka kas on või ei ole. Ma olen kirjutanud pikki lugusid nalja mõistmisest. On kolme sorti inimesi. Ühed ütlevad, et nad ei mõista nalja ja see asi neid ka ei huvita. Teine osa naerab kogu aeg. Tundub, et nad ei ole päris normaal-sed. Kolmas osa ehk siis arukad inimesed on need, kes hoolivad  naljast. Nende jaoks tulebki joonistada. Me ei saa ühel põhjusel naljast aru – meil on teatavad kompleksid ja need pidurdavad nalja mõistmist. Näiteks juhtiv töötaja ei saa sellepärast naljast aru, et kardab, et tema üle irvitatakse. Kramplikult kardab!


Mis teile meenub lapsepõlvest, kas oli ka raskusi kunstnikuks kujunemise teel?


Mulle on jäänud kõige rohkem see meelde, kuidas olin noorena haige. Ema ostis kingad, mis hõõrusid raku kanda. Ma sain veremürgituse ja vale diagnoosi. Varsti pärast seda olin juba kliinilises surmas, hetke surnud, arstid aga tõid mu tagasi. Seejärel olin kolm aastat voodis, ja nii ma hakkasingi igavusest Gori karituuride järgi šarže joonistama. Kui lõpuks kooli tagasi läksin, joonistasin õpetajaid. Ninad olid pikad ja nii edasi. Ja ema kutsuti kooli, öeldi, et teie poeg pilkab õpetajaid. Õigesti hakkasin joonistama alles keskkoolis. Kunstiinstituudis sain aru, mis on portree, mis šarž, ja õppisin joonistama. Ma olen läbi raskuste pusides neid šarže tegema hakanud. Kusagil ei õppinud, see tuli mul iseenesest.


Olete kadestamisväärselt heas vormis. Ilmselt pole te pensionile jäämist isegi mitte kaalunud?


Minul käib töö ja lõbu koos, mul on lihtsalt niisugune eriala, ja see on tugevam kui minu elu ise. Kuna joonistamine on olnud mulle kõige südamelähedasem tegevus, siis muutuski see minu eluks. Joonistamine on niisugune töö, et kui pannakse juba kirstu, siis kaane vahelt võib ju ka veel nii kaua, kuni käsi liigub, ikka joonistada. (Naerab.) Kunagi ma mõtlesin, et ostan raamatuid, panen need suvilasse riiulile varuks ja kui pensile jään, siis hakkan lugema. Aga seda pensionile jäämist ei tulnudki. Sain aru, et minu puhul ei tule sellest mitte midagi välja. Kogu aeg tekivad peas ideed, tahaks midagi teha.


Aga ideed võtan ma elust enesest. Näiteks kui sõidan bussis või trammis, jääb mõni nägu lihtsalt meelde ja hakkab kollitama. Seejärel üritan talle leida rakendust ja mõtlen, millega annab seda tüüpi siduda. Elus näeme ju poliitilisi lugusid pidevalt ja mõni asi ajab närvi kole krussi. On tuntud ütlus, et karikaturist peab olema võimuga vastuolus. Mida see tähendab? Karikaturist peab kaitsma inimest, see kõlab võib-olla liiga ilusasti, aga tegelikult ongi nii. Karikaturist peab taipama, milles on vaimu ja võimu antagonistlik vastuolu. Võimu oht on võim ise ehk kui seda võimu on liiga palju. Ja kui võim otsustab midagi valesti, siis see on väga kahjulik. Niisugust võimu, mis kedagi  lamama  lööb, tuleb kritiseerida! Ka siis, kui päriselt pikali ei lööda, aga on näha, et otsused on valed. Ega lamajat ei tasu karikaturistil lüüa. Lamaja ei ole ohtlik, ta tuleb lihtsalt kiirabiga ära viia.


Kui tihti on tulnud ette, et keegi on mõne karikatuuri ära keelanud?


Sellealase hea karastuse sain nõukaajal. Siis oligi aeg, mil võim oli suur ja tegi vigu. Mind suisa üllatas noorena, kui hakkasin karikatuure tegema, kui palju oli keelatud teemasid. Nõukaajal võis kritiseerida loodreid, kes tööd ei teinud. Usku võis kritiseerida, kapitalismi ning imperialismi võis pilada. Kolm teemat ja kõik. Aga meie oma nn rahva võimu kritiseerida ei tohtinud, isegi ametiühingut mitte. Kujutage ette, et karikaturistid ei võinud joonistada isegi suitsevat korstent! Jaan Jensen (Nõukogude Eesti karikaturist ja kauaaegne kunstnike liidu esimees – toim)  pidi peaaegu oma parteipileti kaotama, sest ta joonistas Rahva Häälde karikatuuri, millel korstnad suitsesid. Nõukogude võim aga püüdis sel ajal tõestada, et tema ei saasta õhku. Tuli välja, et kui meie, karikaturistid, panime korstnad suitsema, siis see oli üleastumine. Isegi Jensen ei teadnud seda. Ta ei teadnud ka seda, et piltidel ei tohtinud  suurtükitorud või tankikahurid olla suunatud vasakule poole. See tähendas läänekaart. Nõukogude Liit oli retoorikas rahuarmastav maa, järelikult pidid kahuritorud olema suunatud ida suunas. Meid ähvardas kapitalism-imperialism, ja vaenlase kahuritorud pidid olema suunatud meie poole. Häda neile, kes tegid kahuritorud valele poolele!


Kas te õppisite siis teiste vigadest, neid ise tegemata?


Kus sa sellega! Kunagi ei võinud teada, kust see pauk tuleb. 1983. aastal kutsuti mind Moskvasse karikatuure joonistama. See oli üks rahvusvaheline näitus, mis nagu olümpiamängud leidis aset iga nelja aasta tagant ja kandis kõlavat peakirja Za protšnõi mir ehk siis Kindla rahu eest. Üks kuulsamaid nõukogude poliitilise karikatuuri tegijaid, akadeemik Boris Jefimov ning tol ajal samuti väga kuulsad Kukrõniksid juhatasid seda ettevõtmist. Seal toimus enne väike seminar, kus põhiettekande tegi Jefimov. Ta ütles, et nõukogude karikatuuri on tabanud stagnatsioon. Kujundid olevat liiga kulunud ja kasutatakse ainult ühtesid ja samu stampe. Ja nii tõepoolest oligi. Kapitalismi kujundiks oli põhiliselt suure rahakotiga onu Sam. Rahvaste kannatusi ja nälga aga kujutasid skeletid.


Kuidas te siis üritasite neid stampe murda?


Rahu jaoks mõtles Picasso kunagi välja valge tuvi, mis muutus nõukogude rahu sümboliks. Kuna põhilised vaenlased olid kahurid ja igasugune sõjatehnika ning tankid, muidugi kapitalistide omad, siis rahutuvi oli neile vastukaaluks nõukogulik. Rahu sümbol. Meie, karikaturistid, proovisime siis öelda, et rahutuvi on ikka natuke nõrgukene. Kujutage ette, suur rakett ja sõjamasin ning selle vastas väike jõuetu valge linnuke. See sümbol ei töötanud ju. Kuna Jefimov rääkis, et asi on liiga stampi läinud, siis püüdsingi välja mõelda uusi kujundeid. Mul tuli sealsamas mõte, et ma näitan küll neid lubatud kujundeid, aga mingi tobeda vastuolu kaudu. Joonistasin siis valge ilusa rahutuvi ja selle vastu raketi. Aga kuidas on ikka võimalik, et valge väike rahutuvi selle suure raketi võidab? Ma kasutasin siis lõbusat seksi varianti. Tegin tuvile suured rinnad ja panin raketi tuvi ette longu. Selline kujundite vastamisi asetamine meeldis kõigile Moskva juhtivatele karikaturistidele, nad naersid südamest ja ütlesid, et see pilt saab peaauhinna, kuldmedali.


Mulle tehti ülesandeks kujundada näituse saal ja see tuvi pidigi minema aukohale. Aga niipea kui näitus avati, üllatus-üllatus! ma ei näinudki oma karikatuuri! Viimaks tuli Jefimov minu juurde ja sosistas kõrva, et  keskkomiteest tuli üks tähtis nina, kes ütles: "SEE ON JU PORNO!" ja võttis pildi sõna lausumata maha. Jefimov püüdnud veel kaitsta, öeldes, et nendes kujundites on ju hea nali, mida me oleme taotlenud, nõnda me naerame sõjardid välja. Aga keskkomitee mees jäi endale kindlaks, öeldes, et inimesed naeravad siin kõike muud kui seda, mida teie loodate. Võitjaks tuli Vietnami sõprade plakat, mida žürii ei näinudki. Lubatud esimese preemia asemel tunnustati mind nummerdatud rahumedaliga. Vaat see on näide liiga tugevast võimust.


Mil viisil oli võimalik siiski karikaturistil nõukogude  ajal n-ö köiel käia, teha häid karikatuure, ilma et teda kinni pandaks?


Miks muutus siiski vaatamata kõigele ka nõukogude karikatuur vaimukamaks? Sest toimetajateks pandi mitte oma eriala mehed, vaid poliitilised mehed. Karikaturistid hakkasid olukorda ära kasutama ja neid ninapidi vedama. Toimetajad olid tsensuuri teostajad, aga naljamehed lõid asju, millest toimetajad aru ei saanudki. Naljal on ju mitu allteksti.


Kui kolm nõukogude kosmonauti lennutati korraga üles, siis tollane Pikri toimetaja Rait Aarma ütles, et selle paneme esikaanele, see on võimas teema. Teadus, poliitika, võim ja kõik. See on nõukogude võimu tippsaavutus. Mina küsisin toimetajalt, et kas me võime siis seda kritiseerida. Tema, et ei-ei-ei, ma ei mõelnud nii. Me saame teha positiivse karikatuuri. Ma ütlesin, et see ei ole ikkagi karikatuuri teema. Aga tema ütles, et karistuseks niisuguse jutu peale nüüd sina teedki, ja ma tõmbasin selle asja endale kaela.


Mismoodi te siis olukorra lahendasite?


Ma mõtlesin, et teen paar-kolm varianti nii, nagu tema tahtis, lollikindlat. Aga siis mõtlesin ka, et nüüd on hea võimalus toimetajat alt tõmmata. Tegin ühe variandi enda tahtmise järgi, nagu mina mõtlesin. Ja üllatus-üllatus, kui ma selle toimetusse viisin, valis toimetaja just selle, mis oli tema alt tõmbamiseks tehtud. Kuna see oli teaduse ja tehnika võit, siis ma tegin niisuguse karikatuuri, et prillidega intelligent, teadlane või insener, vajutab nupule. Nupp pidi panema käima süsteemi, milles torud viskavad raketid välja. Aga nendeks torudeks olid sümboolsed vabrikukorstnad. Kolmest korstnast lendasid välja raketid, milles olid mehed sees. Allkiri oli: nõukogude teaduse ja tehnika võit. Ma nägin, et see läks läbi. Rahva seas on ju väljend "raha korstnasse kirjutamine" ehk siis raha raiskamine. Aga mul tulid korstnatest välja raketid ja see karikatuur ilmus. Ma mõtlesin, et oleks veel võimsam, kui ma viin pildi Moskvasse kuulsa huumoriajakirja Krokodill toimetusse. Astusin Krokodilli toimetaja kabinetti, ta ajas ruumist inimesed välja, keeras ukse lukku, vaatas mulle otsa ja küsis, kas mind ei ole Siberisse saadetud. Ma vastasin, et ei tea miks. Ta ütles, et ahaa, eesti keeles ei ole siis niimoodi, aga vene keeles on väljend "raha korstnasse", mis tähendab, et te irvitate siin Nõukogude Liidu üle, kes  raiskab raha. Raketid tulevad ju korstendest välja. Ma ütlesin, et mõtlesingi tõsiselt seda, et eesti keeles on ka see mõiste olemas. Aga meil ongi ju selline lugu: tänavatel on augud, liftid ei tööta, sest raha ei ole kõige selle jaoks, aga kosmoselendude peale raiskame miljardeid. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et ma pean teatama, et te olete dissident. Aga siis hakkas naerma, et ta saab aru, ma olen naljamees ka.


See oli oma aja kohta üks näide, kuidas prooviti ja kombati piire. Nii see käis kogu aeg.


Kas tänapäeval on olukord vabam?


Ma mõtlesin ka, et nüüd on vaba Eesti ja me võime nagu omal ajal Eestis karikatuure teha. Ma ju sain innustuse karikaturist Gori töödest, kes kritiseeris kõiki, keda vaja. Näiteks võimumehi Hitleri ja Stalinini välja, rääkimata meie oma poliitikutest Pätsist, Laidonerist jt. Ta oli rahva seas väga populaarne. Aga praegu kahjuks ei ole meie ajakirjandus üldse enam erapooletu.

 

Peavoolulehed on kõik kuhugi poole kaldu. Vastavalt sellele kajastatakse seal ka poliitikat. Ja karikatuure ei saa vabalt teha kahjuks. Lehtedel on oma palgalised karikatuurijoonistajad, kes iga päev pilte teevad. Päevalehel on oma karikaturist, Õhtulehel ja Postimehel samuti. Teised sinna ligi ei pääse naljalt. Ma olen kindel, et kui Gori praegu elaks ja karikatuure joonistaks, siis meie nn peavoolulehed ei julgeks neid avaldada. Minu enda vanus on juba selline, et ega ma nüüd kuhugi palgalisele tööle küll ei lähe. Ega valikut, kus karikatuure avaldada, ei olegi. Nii saangi aru, et karikaturisti jaoks ei ole meil vabadust olemas. Kahjuks.


Mida siis teha, et Gori ei peaks minema põranda alla?


Kui Eesti võim tagasi tuli, oli palju romantikat, et sööme kartulikoori ja nii edasi. Aga kahjuks ongi nii, et osa jäigi kartulikoori sööma ja me ei ole jõudnud ühtsema, terviklikuma ja solidaarse riigini. Selle tõttu rabelevad ka karikaturistid nende võimuvoolude vahel ja on jäänud isegi kahjuks neile jalgu. Tänapäeva Eesti karikaturistid ei saa sirge seljaga erapooletult oma tööd teha. Me oleme nii poliitilised, ja vähe veel sellest, mängu tuleb ka maailmapoliitika. Osa on väga Ameerika-meelsed, osa Euroopa-meelsed ja osa ka Putini-meelsed. Meil pole mingit ühtset oma, Eesti liini.


Karikaturist ei pea olema võimu poolt, vaid inimese poolt. Ka selle inimese poolt, kes veel piltlikult öeldes kartulikoori sööb. Me oleme ise veel liiga nõukamentaliteediga, ilma et seda taipaksimegi. Minu meelest peaks Euroopa Liit ka siin seda märkama ja kuidagi aitama sellest üle saada. Me hirmutame inimesi küll Putiniga, aga tegeleme ise samade meetoditega ehk siis käitume ise ka putinlikult.


Sellega peaks ka karikaturistid tegelema. Aga kahjuks pole meil praegu head poliitilist karikatuuri. Need, mis päevalehtedes praegu ilmuvad, on rohkem nagu illustratsioonid.


Et õitseks hea sirgeseljaline karikatuur, et Gori saaks oma pilte avaldada, selleks peaks meie ajakirjandus olema võimudest lahus. Siis me näeksime head karikatuuri iga päev.

 

 

 

Šarž annab inimesest portreestki täpsema pildi
 
"Sa pead puuda soola koos modelliga ära sööma, et osata teda žanris kujutada," rääkis Hiibus.


"Portree puhul pannakse modell istuma, ta ei liiguta silma  ka, ning tehakse temast täpne koopia," selgitas ta. "Aga šarž – seda ei saa teha liikumatu inimese pealt. Sa pead puuda soola koos modelliga ära sööma, et osata teda selles žanris kujutada. Mul on üks šarž Hardi Tiidusest ja ka Lennart Merist. Joonistasin neid, ja oskasin juba peast joonistada. See tähendab, et kõige olulisemad asjad on paigas. Siis võid ka valesti joonistada. Näiteks Meri puhul on ju kõik nagu valesti joonistatud, aga kokku annab just selle inimese, ja palju jõulisemalt kui mingi täpne portree."


Kord, kui Hiibus laeval portreid joonistas, tiirles ta ümber üks härrasmees. "Käis ringi, konjakiklaas käes, ja istus mu juurde, aga ütles, et ei, ärge joonistage. Olen ainult siis nõus, kui te leiate minu näost ühe joone, mida ma ise peeglist ei näe," meenutas Hiibus. "Ma küsisin, kas ta on kunstnik, tema vastas, et ärimees. Šarži juures on üks olulisemaid asju see, mida ise ei näe. Ta ei tahtnud portreed, vaid šarži. Ma ütlesin, et proovime. Ta palus luba tuua endale veel üks konjak, tuli tagasi, istus ja rüüpas konjakit. Rääkisime ja tema võttis vahepeal ühe tugevama lonksu. Siis pani klaasi maha. Nii kui mees selle lonksu võttis, kergitas ta kulmu ja vaatas niisuguse üleoleva pilguga, et mida sa nüüd ikka leiad minu juures. Aga ma panin seda kohe tähele ja joonistasin üles selle iroonilise, natuke ülbe pilgu. Kui šarž sai valmis ütles ta: "Üks hetk, ma viin selle korraks kaasa kajutisse. Mul on naine ja ämm seal, žürii.""


Mees oli pikka aega kadunud, kuid viimaks naasis naise ja ämmaga. "Ämm naeris ja küsis, kuidas ma seda meest tunnen. Ütlesin, et ise ju poseeris. Ämm ütles, et ta ongi irooniline mees. Kui aga mees poleks oma kulmu kergitanud, poleks ma seda teadnud ja oleks välja tulnud lihtsalt portree. Ta ise reetis end mulle."

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...