Hüljatud laps: vanemad jätsid mu Soome!

"Ema lihtsalt jättis mu Soome maha. Arvasin, et ta käib korra kodus ära ja tuleb tagasi, aga ei tulnud. See oli uskumatu üleelamine," rääkis Mirko (nimi muudetud toim.), kelle vanemad hülgasid siis, kui poiss oli 11-aastane. Nüüd nõuab ta vanematelt kohtus elatisraha. Pärast lahutust sai isa korterist homokommuun, kus poiss viibida ei tahtnud ning kuhu isa teda ei oodanudki.

Pilt: Pilt on illustratiivne

Hüljatud laps: vanemad jätsid mu Soome!

Greta Kaupmees

"Ema lihtsalt jättis mu Soome maha. Arvasin, et ta käib korra kodus ära ja tuleb tagasi, aga ei tulnud. See oli uskumatu üleelamine," rääkis Mirko (nimi muudetud toim.), kelle vanemad hülgasid siis, kui poiss oli 11-aastane. Nüüd nõuab ta vanematelt kohtus elatisraha. Pärast lahutust sai isa korterist homokommuun, kus poiss viibida ei tahtnud ning kuhu isa teda ei oodanudki.

Mirko elas koos emaga Soomes, kus ta ka koolis käis. Kui reeglina käivad lahku läinud eluteedega lapsevanemad kohtuteed, et nõuda lastele elatisraha ning saada endale laste hooldusõigus, siis see lugu on vastupidine – kumbki vanem ei taha lapsi oma katuse alla.

Jaak ja Katrin olid suhteliselt heal järjel ja elus edasi pürgivad inimesed. Keegi nende peretuttavatest ega ka sugulastest ei osanud ette kujutada, mis toimub nende koduseinte vahel.

Kumbki vanem lapsi ei taha

Neil on kokku neli last, kolm neist tänaseks täiskasvanud ja pesamuna Mirko jõudnud noorukiikka ehk saanud 16-aastaseks. Mirko elab praegu oma tädi juures Tallinna lähistel, asub õppima kutseõppesse ning tuleb sügisest elama Tallinna kooli ühiselamusse. Selleks, et kooliasju osta ja endale elementaarnegi koolikäimise raha saada, on Mirko võtnud ette kohtutee ja nõuab vanematelt endale elatisraha. Seni ei julgenud ta seda teha, sest lootis, et vanemad ikka võtavad ta enda juurde või olukord muutub.

Kõik sai alguse sellest, et kui Mirko oli 11-aastaseks saanud ja tema vanem vend just äsja täisikka jõudnud, otsustasid vanemad lahutada. Isa kolis Viimsisse ja ema alguses koos Mirkoga Tallinnas üüripinnale. Kuid ema kaotas töö ja elu veeres allamäge. Isa neid ei toetanud, neil polnud erilist kontaktigi.

"Alati kui helistasin, oli ta kuskil ära või tal oli kiire. Ta lubas mulle midagi osta, aga sinnapaika see jutt jäigi," räägib Mirko.

Depressioon laastas suhted

Poiss lisab, et esialgu ema vähemalt püüdis neid mõlemaid n-ö pinnal hoida, kuid asi läks päris hulluks, kui nad kolisid Soome ja ema hakkas seal koristajana tööle.

"Emal olid pikad tööpäevad. Mina käisin koolis, seal mind kiusati, aga kuna emal oli niigi palju muresid, ma sellega ei tahtnud teda tülitada ja püüdsin hakkama saada," räägib Mirko ja lisab, et nii teda kurvameelsus kui ka ema nukrus aina süvenesid. Emal jõudis see lausa depressioonini välja.

Mirko ei osanud lapseeas aru saada, et ema vaevab depressioon. Ta püüdis ikka olla hea laps, et emal poleks põhjust muretsemiseks ja pahandamiseks, kuid emal käisid peal raevuhood, mil ta loopis nõusid ja tiris küüntega tapeedi seinast.

"See oli jube vaatepilt ja hirmuäratav. Ma läksin selleks ajaks õue jalutama või mõne sõbra juurde või lihtsalt kössitasin nurgas. Ei julgenud mõnikord hingatagi," ütleb Mirko. Niisugune kodune olukord oli sagedasti Soome kodus, kus Mirko ja ema kahekesi elasid. Vanematel õdedel ja vennal ning sugulastel polnud sellest aimugi. Poiss ei rääkinud oma probleemidest ka koolis, kuni ühel päeval jäi täiesti üksi. Ema läks hommikul tööle nagu ikka, aga võttis tavapärasest suurema koti kaasa, nagu hiljem selgus.

Õde tuli järele

"Ma alguses ootasin teda koju, aga siis mõtlesin, et küllap tal läheb tööl kauem, ja jäin magama. Hommikul läksin kooli, koolist koju minnes aga ema eest ei leidnud. Kolmanda päeva õhtupoolikul õnneks õde helistas ja ma rääkisin, et olen üksi, ei tea, kus ema on. Ta tuli kohe järgmisel hommikul laevaga ja viis mu Eestisse. Ema oli psühhiaatriahaiglas ning õde viis mu isa juurde," meenutab Mirko.

Kahjuks polnud Eestisse saabumine ja isakoju sattumine talle samuti meeldiv kogemus, sest selgus, et selle poole aastaga, mis nemad eemal olid elanud, on isakodust saanud homokommuun. Poiss ei tahtnud seal olla ja ega isagi poja saabumise üle väga rõõmus polnud.

"Helistasin õele ja palusin, et kas saaksin tema juures elada," kirjeldab poiss olukorda. "Alguses õde ei teinud nagu seda kuulmagi ja arvas, et ma lihtsalt pirtsutan."

Paar nädalat pärast seda vestlust poiss enam koju ei läinud, vaid hakkas ringi hulkuma. Kui siis politsei ta turvakodusse paigutas, sest Mirko keeldus isa juurde minemast, hakati otsima sugulasi, kes oleks nõus hüljatud lapse enda juurde võtma. Tädi võttis Mirko enda juurde elama. Nüüdseks on sündmus juba unustatud, kuid perega suhted pole siiani taastatud ja kumbki lapsevanem ei maksa elatisraha lapsele ega toeta ka tädi, kelle õlule on jäänud Mirko kasvatamine. Paberite järgi pole tädi Mirko ametlik hooldaja, nii et ta ei saa ka midagi nõuda. "Tädi lihtsalt heast südamest võttis mu enda juurde," mainib noormees.

Psühhotrauma eluks ajaks

Hiljuti otsustas poiss kutsekooli minna ja ühiselamus iseseisvat elu alustada ning sotsiaaltöötaja ja psühholoogist nõustaja soovitas tal vanematelt talle ette nähtud elatisraha välja nõuda.

Psühholoog ja Eluliin MTÜ kriisiabi nõustaja Eda Mölder mäletab antud juhtumit. "Sellisel puhul tekib lapsel psühhotrauma ja ta elab üle mitmeid tundeid nagu väärtusetusetunne, kurbus, lein," räägib Mölder.

"Hiljem on tal väga raske hakata elus inimesi usaldama, kui tema kõige lähedasemad ei ole talle turvatunnet pakkunud. Isegi lühiaegne hüljatus, nagu juhtus Mirkol, on nii noorele vapustus ja jätab oma jälje."

Õnneks olid Mirko hõimlased noore seisundist teadlikud ja andsid talle kohe abi.

Psühholoogi kinnitusel on selliseid juhtumeid kahjuks palju, kus peretüli tõttu või töö tõttu, mis viib neid välismaale, jäetakse lapsed hoolitsuseta. Sageli arvatakse, et laps on juba küllalt suur ja iseseisev.

"Tegelikult vastutavad vanemad lapse täisealiseks saamiseni või kuni laps õpib koolis, nad on selleks kohustatud," kinnitab psühholoog.

Kärgpered kui ohuallikad

Ka Tallinna laste turvakeskuse juhataja Priit Siigi kinnitusel on talle tuttavad olukorrad, kus ühtäkki kumbki vanem oma bioloogilist last ei taha kasvatada.

"Need on tavaliselt kärgpered, kus ollakse uues suhtes, seal on juba uued lapsed ning keskendutakse oma uutele lastele ning uuele elukaaslasele. Ikka paar-kolm juhtumit aastas tuleb meie asutuses lahendada," räägib Siig. Tema sõnul on lapsed sattunud turvakeskusesse juba siis, kui hakkavad ilmnema käitumishäired või koolikohustuse mittetäitmine ja halvemal juhul juba sõltuvushäired.

"Meie asi on siis ikkagi selgitada vanematele, et neil on kohustused lapse ees, ja koostöös lastekaitsetöötajate ning psühholoogidega oleme suutnud ikkagi saavutada selle, et pannakse paika vanemate rollid ja kohustused ning taastatakse suhted perekonnas. Kui maalida tõetruu pilt, et sel juhul, kui kumbki ei taha lapsega tegeleda, tuleb ka vanemlikest õigustest loobuda, hakkavad vanead mõtlema ja võtavad vastutuse."

Mirko puhul asi nii leebelt ei lahenenud, tema pidi vanemad kohtusse andma.

Tagajärgede suurust ei tea keegi

Advokaat Maarika Pähklemäe tõdeb, et seda, kui sügavad psühholoogilised haavad jäävad hüljatud laste hingemaailma, ei tea keegi. "Vahel on olukord perekonnas nii hull, et lapse eemalolek sellisest perekonnast on lapsele kasulikum," selgitab  Pähklemäe.

"Juriidiline probleem seisneb selles, et mil viisil toimub lapse perekonnast eraldamine.  Antud loo põhjal saab kahjuks möönda seda, et lapsevanemad ohustasid lapse turvalisust ja põhjustasid lapsele psühholoogilisi kannatusi. Väikesel inimestel ei ole ainuüksi soov, et vanemad neist hooliksid, vaid neil on selleks ka seaduslik alus."

Pähklemäe soovitab mittevaralise kahju puhul kaasust vaadelda kannatanu silmade läbi, sest psühholoogilisi üleelamisi elatakse ju erinevalt üle. Hüvitis peaks kompenseerima vähemalt osaliselt elukvaliteedi halvenemist või valuraha.

Juristi sõnul ei muuda see, et vanemad elavad lahus, veel automaatselt lapse suhtes hoolduskohustust. Teise riiki maha jäetud lapsel on seoses kojusõiduga kaasnenud kulutused ning lapse üleelamisega seotud psühholoogiline kahju.

 

 

Laadimine...Laadimine...