Igav ladinakeelne teenistus pani kirikupinki mänge kraapima

Täringutega mängiti selle peale, kui palju silmasid või milliseid kombinatsioone keegi sai. Leitud mängunupud annavad alust oletada, et leidus ka mängulaudu, kus neid nuppe täringu tulemuste põhjal edasi sai liigutada.

Ajalugu

Igav ladinakeelne teenistus pani kirikupinki mänge kraapima

Ivo Karlep

Täringutega mängiti selle peale, kui palju silmasid või milliseid kombinatsioone keegi sai. Leitud mängunupud annavad alust oletada, et leidus ka mängulaudu, kus neid nuppe täringu tulemuste põhjal edasi sai liigutada.

Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu hoidja Heidi Luik tutvustas hiljuti, milliseid mänge mängisid keskaja inimesed. Tartu maantee alguses toimunud kaevamistelt, aga ka Raekoja platsilt on välja tulnud väikesi luust täringuid. Ilmselt mängiti täringutega selle peale, kui palju silmasid või milliseid kombinatsioone keegi sai. Leitud mängunupud annavad alust oletada, et leidus ka mängulaudu, kus neid nuppe täringu tulemuste põhjal edasi sai liigutada. Mängunuppudena võidi kasutada ka purunenud savinõude tükke, mis lihviti ümaramaks.


Tallinnast on leitud mõned nähtavasti 14. sajandist pärit kitse või lamba sääreluust vilepillid, millega ilmselt ei mängitud nõudlikku muusikat, vaid lihtsamaid lugusid, ka näiteks kõrtsides võis keegi sellist luust pilli vahel puhuda. Tihti jäi taoliste pillide tegemine pooleli, sest kuigi püüti aukude suurusega mängides õige kõrgusega heli kätte saada, jäid need katsed luude sisemiste konaruste tõttu viljatuks ja pilli ei saanudki õiget häält tegema panna. Sel luul pidi olema vahast huulik, muidu ei saa sealt torust häält välja puhuda.


Muinasajal kasutati täringuna näiteks veise kontsluud. Selle küljed olid erinevad ja tänu erinevusele antigi neile kindel väärtus. Vahel kasutati mängimisel täiesti töötlemata luid, kuid vahel lõigati neid ka siledamaks, et oleks käepärasemad kasutada. Võib arvata, et igasugused täringud, mis algul olid täiskasvanute hasartmängude atribuudid, muutusid aja jooksul laste mänguasjadeks
Salme 8. sajandist pärit laevamatuse leiust selgub, et eestlastel olid juba tol ajal otsesidemed Skandinaavia meresõitjatega. Laevas lebanud skelettide vahelt leiti mängunuppe ja päikest kujutavate tahumärkidega täringuid. Need on seni esimesed kindlalt mänguga seotud leiud Eestis. Salmel tuli välja mitu komplekti nuppe, osa neist on lihtsamad, tehtud veise reieluu peast, mõned aga valmistatud vaalaluust. Täringud olid tehtud ka vaalaluu hambast ja kašeloti hambast. Vanaaegsed täringud polnudki päris kuubikujulised, vaid veidi piklikud. Kahjuks pole 4.-13. sajandini Põhjamaades levinud lauamängude reeglid enam teada. Ilmselt oli neil siiski teatav sarnasus keskaegsete ja tänapäevagi lauamängudega, sest huvitaval kombel on lauamängud püsinud üsna ühesugused sadu aastaid või veel kauem.


Täringud väiksemad kui praegu


Tallinlaste keskaegsest mängulembusest annavad tunnistust mitmed arheoloogilised leiud. Raekoja platsilt leitud mõningaid täringuid võib pidada linna algusaja mängude juurde kuuluvaiks. Samade leitud täringute silmakesed on kõik ühesuurused, tegemist võis olla ühe komplekti täringutega, mida ka koos kasutati. Need 13. või 14. sajandist pärit veeretuskuubid on tänapäevastega võrreldes ikka väga väikesed. Seda tingis veiste või hobuste sääreluu toru paksus, millest täringud olid tehtud. Üks suuremat sorti leitud täring on aga valmistatud sarvest. Täringutel olid nagu praegugi silmakesed, mille arv tähistas numbrit.


Hiljuti leiti aga Kalamajast rombikujuline täring, mille keskel võis olla pulgake. Sellise kujuga täringuid ei veeretatud, vaid keerutati nagu vurri ja siis vaadati, millisele küljele ta maandub. Kõige rohkem oli  mängus täringuid, mille vastaskülgede summa andis kokku liites seitsme. See tähendab, et kuue vastas oli üks, viie vastas kaks ja nelja vastas kolm. Olid ka mõned sellised täringud, millel kõige suuremad numbrid asusid vastakuti – kuue vastas viis, kolme vastas neli ja siis kaks ning üks. See täringusüsteem oli kohati levinud põhjapoolses Euroopas 13.-16. sajandini.


Alati leidub neid, kes püüavad ausa mängu asemel petta. Sellest annavad tunnistust mõned valetäringud. Mõnel täringul on kaks kuut, mõnel kaks viit ja kaks nelja. Kuid petta püüti ka nii, et kuue poolsele küljele pandi sisse seatina, et ta oleks raskem ja vajuks just sellele küljele. Mõnikord tehti petutäringu suurte numbrite poolsed küljed suuremaks, et veeretades õnnestuks rohkem neid numbreid saada.
Mõnikord läksid täringumängijad omavahel tülli ja põhjuseks  võiski olla valetäringute kasutamises. Et selliseid asju vältida, keelati mitmel pool täringumängud üldse ära või piirati mänguaega. Hasartmängude keelde on Euroopas teada juba 10. sajandist. Näiteks ei tohtinud mängida öötundidel või siis ei tohtinud noori ahvatleda mängima. Väiksemad karistused olid rahatrahvid ja häbipostis seismised.


Täringud ka malemängu juures


Mängulaudu on olnud igasuguseid. Mõned neist kraabiti isegi tünnikaantele või teenistuse ajal ajaviiteks kirikupinkidesse. Kõige lihtsamas mängus tuli oma nupud saada ritta nagu trips-traps-trullis ja vastane pidi siis seda takistama. Niisugust mängu võis mängida tavaliselt kolmekesi kuni kuuekesi. Kaotas see, kelle nuppe kõige rohkem õnnestus maha võtta. Seda mängiti niinimetatud veski mängulaual. Väga populaarseks sai aga ka trikktrakk ehk backgammon, mis nõudis juba suuremat nutikust ja peamurdmist. Mitmesugustes lauamängudes kasutati kettakujulisi nuppe, mis meenutavad veidi kabendeid. Mõned neist võisid olla väga uhked, kaetud pärlmutriga. 12. või 13. sajandil hakati nende lauamängude edasiarendusena tekkinud kabet mängima samuti malelaual.


Mängunuppudena võidi kasutada ka näiteks kamme, mille piid olid aja jooksul ära murdunud. Muidugi võis mängunuppudena kasutada muidki lihtsamaid asju, kivikesi või isegi ploomikive.


Male pärineb Indiast ja selle varasemad variandid 5.-6. sajandist. Euroopasse jõudis see mäng 1. aastatuhande lõpul araablaste kaudu. Alguses kuulusid ka male juurde tihti täringud. Aja jooksul on aga mängureeglid palju muutunud. Need malereeglid, mille järgi praegugi mängitakse, pärinevad 15. sajandist. Kalamaja Jahu tänava leidude hulgas on samuti malendid nagu oda ja vanker, mis nüüd on hoiul linnamuuseumis. Malemängijaid kujutavatel kunstiteostel on näha ka naisi malet mängimas. Leidub üks gravüür, kus kujutatakse malet mängivaid aadlikke, nende taga aga istuvad ahvid, kes mängivad lihtsamat veskimängu.


Veise varbalülisid kasutati osavusmängu mängimisel. Need luud pandi ridadena püsti seisma ja siis visati kepi või mingi teise luuga nende pihta. See oli nagu keegel, mille puhul tuli postid pikali visata. Luud olid märgistatud ja nende tabamine võis anda erineva arvu punkte. Parema püstivuse nimel valati nende sisse ka seatina.

Uisutamise ajal tuli vastane jalust maha puksida

 

Luust uiske õlitati, siis ei jäänud neile jäätükid külge, veise lõualuust kelgule mahtus aga väike laps kenasti istuma.


Loomaluudest tehtud esemetega lustiti keskajal muulgi kombel kui mänge mängides. Heidi Luik näitas hobuse pöialuud, mida kasutati uisuna. Mõnel neist libisemise luudest olid ka augud ja need pandi talla külge kinni. Alati aga ei kinnitatudki uisku, vaid astuti lihtsalt peale ja hakati end keppidega mööda jääd libisedes edasi lükkama.


Lihulast, Haapsalust ja teistest keskaegsetest keskustest on leitud ka luust uiske. Nähtavasti seisavad sellised Tallinna uisuleiud veel ees, sest raske on uskuda, et neid siin üldse ei kasutatud, ehkki nende peamised leiukohad kattuvad rannarootslaste asualadega. Niisuguseid luust uiske kasutasid enne lõbuuisutajaid kalamehed ja jahimehed, aga nendega ka võisteldi. On kirjeldatud meeletut võistlust, et kaks uisutajat liiguvad teineteise suunas ja kokku põrgates püüavad vastast jalust maha lüüa, ise püsti jäädes. Sageli lõppesid sellised kokkupõrked käe- või jalaluu murdmisega. Õlitatud luust uiskude eelis rauast uiskude ees oli see, et nad ei kogunud enda külge jäätükke, mis takistasid libisemist. Mujalt Euroopast on teada ka veise lõualuust valmistatud lastekelke, kuhu väike inimene mahtus kenasti istuma.

Laadimine...Laadimine...