IGOR GRÄZIN: Tervisekindlustus peaks katma ka hammaste ravi!

"Tsiviliseeritud ühiskonna aluseks on solidaar-sus," kritiseerib reformierakondlane Igor Gräzin omaenda erakonna juhi Kaja Kallase ideed kaotada sotsiaalmaks. "Minu arust pole see võimalik. Ja on vale, et meil ei kindlustata prillide ostmist ja hammaste ravi, see tuleks samuti sisse viia."

Pilt: Ilja Matusihis

IGOR GRÄZIN: Tervisekindlustus peaks katma ka hammaste ravi! (2)

Boris Tuch

"Tsiviliseeritud ühiskonna aluseks on solidaar-sus," kritiseerib reformierakondlane Igor Gräzin omaenda erakonna juhi Kaja Kallase ideed kaotada sotsiaalmaks. "Minu arust pole see võimalik. Ja on vale, et meil ei kindlustata prillide ostmist ja hammaste ravi, see tuleks samuti sisse viia."

Õigusteaduste doktor ja poliitik Igor Gräzin on olnud mitmekordne riigikogu liige Reformierakonna ridades, Gorbatšovi perestroika ajal oli ta NSV Liidu rahvasaadik. Pealinnaga jagab Gräzin oma mõtteid europarlamendist ja ka Jüri Ratasest.


Te olete europarlamendi saadik, kuid ise euroskeptik. Kuidas saab esimest teisega kombineerida?


Väga lihtsalt. Euroskeptitsism on mõtteviis. Euroskeptikud ei ole Euroopa Liidu vastased, me lihtsalt ei usu sellesse. Iga tõeline eurooplane näeb oma hinges europarlamenti ja Euroopa Liitu kui ajalooliselt mööduvat nähtust. Euroopa ajaloos on olnud mitmeid liite ning nad kõik on tulnud ja läinud. Mingi aeg pidi euroliit tekkima, ning tekkiski. Tänaseks päevaks on see aga end ammendanud. EL laguneb iseenesest, selleks pole isegi vaja midagi teha. See on juba hakanud järk-järgult lagunema. Küsimus on selles, mis tuleb pärast EL-i. Seda küsimust tuleb mõningal määral arutada ning käsitleda ka praeguses europarlamendis. Varsti toimuvad järjekordsed europarlamendi valimised. Ma arvan, et selle järgmises koosseisus ei ole enam neid fraktsioone ning konfiguratsioone nagu praegu. Tulevad mingid teised jõud. Samamoodi nagu NSV Liidu Ülemnõukokku ja Rahvasaadikute Kongressi ei tulnud keegi NSVL-i hävitama, kuid kõik võtsid sellest osa.


Mis tuleb selle asemele?


Seda on keeruline ennustada. Omal ajal üritasid kommunistid tulevikku ennustada ning see lõppes halvasti. Ainus, mida praegu öelda võib, on see, et praegused parteid – sotsiaal-demokraadid, liberaalid, konservatiivid – ei moodusta enam kogu europarlamendi koosseisu. Tekib tõeline segu ehk rosolje väga paljudest koostisosadest. Alustades tõelistest fašistidest anarhistideni välja. Selles pole aga midagi üllatavat, kuna lõppude lõpuks pole enam ka seda Euroopat, mis kujunes välja 17. sajandil.


Tänapäeva Euroopas ei ole fašistlikke parteisid, küll aga  ultrakonservatiivseid, radikaalselt natsionaalsotsialistlikke parteisid jne.
Euroskeptikuna – sama meelsust jagan ma juba ligikaudu kakskümmend aastat – olen olnud sunnitud kokku puutuma väga veidrate inimestega. Olgu nendeks anarhistid, veganid või isegi viikingite tavasid ellu tagasi tuua soovivad inimesed. Kunagi ei tea, kellega tulevikus veel kokku puutuda võiksin.


Angela Merkel teatas oma tagasiastumisest erakonna esimehe ning seejärel tõenäoliselt ka Saksa liidukantsleri kohalt. Kuidas mõjutab see EL-i ja ka Eestit?


Paljude Euroopa Liidu tehtud vigade hulgas (immigrandid jms)  on üheks suuremaks ühise eurovaluuta sisseviimine. Just seetõttu on Itaalial tõsised majandusprobleemid, just seetõttu lahkub EL-ist oma valuuta säilitanud Suurbritannia. Kuid jätame selle praegu kõrvale.


Kujutage ette autot, mille rool püsib alati otse. Selline auto sõidab ilmtingimata mingile takistusele otsa ning satub õnnetusse. Just nii toimub ka euroliiduga. See on EL-i põhimure. Rooli ei saanud keerata ning ühe inimese – Angela Merkeli – viga ühes riigis tõi kaasa õnnetuse kõigile. Tekkis doominoefekt. Ungari ja Višegradi rühma riikide proteste immigratsiooni kvootide teemal ei võetud kuulda. Kui aga igal riigil oleks võimalus seda probleemi mõningal määral omamoodi lahendada, oleks olukord parem. Praegu aga rooli keerata ei saa ning üks Merkeli viga tõi kaasa lagunemise. Ma ei tea, kes tuleb tema asemele, aga tähtis on, et oleks võimalik rooli keerata.


Kas europarlamendis on kõrge poliitiline kultuur?


Ei ole. Selle tase on palju madalam võrreldes NSVL Ülemnõukoguga või Rahvasaadikute Kongressiga Gorbatšovi ajal.

Europarlamendis pole vaja üksteisega arvestada. Kui 700 inimest arutavad mingit küsimust, ei otsusta nad koos mitte midagi. 500-liikmelises Ülemnõukogus aga tuli alati milleski kokku leppida. Ka siin Toompeal tuleb poliitiliste oponentidega suhelda, tahad sa seda või mitte. Helme peab rääkima Ossinovskiga ning nad kumbki ei saa sellest mööda minna. Europarlamendis pole sellist probleemi, kuna mida iganes sa ei ütleks, keegi nagunii ei kuule sind.


Kui poliitiline kultuur seisneb põhiliselt võimes kuulata ja kokkuleppeid teha, siis europarlamendis pole mitte mingisugust vajadust kuulata ega kokku leppida. Mingil määral võivad kokkulepped olla tehtud komisjonide, komiteede või parlamendifraktsioonide tasemel. Seal aga arutatakse asju, millel pole mingit tähtsust. Näiteks kas võime kasutada ühekordseid plastkahvleid, taldrikuid ja topse. See on keskpärase ametniku tase. Sellegipoolest toimub selle ümber palju diskussioone. Võib-olla on seal isegi kultuur olemas, kuid poliitikat kindlasti pole.


Aga meil? Kui üks poliitik ütleb teise kohta, et ta pole piisavalt patrioot või on Kremli agent?


Seda nimetaksin ma halvaks kasvatuseks. Kes aga näitab oma head kasvatust ning kohtleb kõiki kuulajaid hoole ja tähelepanuga, on Jüri Ratas. Kui talle helistada, ei pane ta kunagi toru ära, vaid kuulab sind tähelepanelikult. Ta peab peaaegu kõigi oma tuttavate sünnipäevad meeles. Võib-olla tuleb selle eest tänada teda kasvatanud Rein Ratast.


Praegu on meil palju majandusega seotud probleeme. Kas 2008. aasta majanduskriisi tagajärjed on ületatud või on neid veel tunda?


Arvan, et oleme praegu uue kriisi eel. Seda on näha arvukatest parameetritest. Meil on peaaegu täielik tööhõive, töötust sama hästi kui polegi. Palgad kasvavad, aga kasvavad ka hinnad, seega reaalselt sissetulekud ei suurene. Vaadake, kui palju on ümberringi uusi ehitusplatse ja kraanasid – ehituses kaasatakse üha uusi investeeringuid, majandus on ülekuumenenud. Toimub just see, mida oleksime võinud vältida oma valuuta säilitamise korral. Saaksime tõsta laenude hinda, et pankadest raha saamine ei näiks nii odav nagu praegu, kuna hetkel on laenud ülimalt odavad. Vaadake, kui kerge on noortel praegu uusi kortereid osta. Kusjuures paljud 5-10 aastat tagasi ehitatud korterid seisavad tühjana, kuna neid ka ei üüri keegi, sest igaüks tahab saada uhiuut  elamispinda. Kui kõik jätkub samal viisil, siis lõpeb see väga halvasti – kõik neile odavatena tunduvaid laene võtnud satuvad võlgadesse. Pole millegagi maksta, kuna uut raha enam ei tule juurde.


Nn kiirlaene väljastavad ettevõtted võtavad vastupidiselt väga suuri intresse.


Võtavadki, kuna on kindlad, et saavad laenud tagasi. Keegi ei anna ju laenu niisama, et pärast raha korstnasse kirjutada. Praegu pöörleb Euroopas pöörane hulk raha. Lõpeb see aga alati kurvalt.


Eestis hoiatavad erakonnad, et peame valmistuma karmideks aegadeks. Kindlasti need ajad tulevad, kuid me ei tea, millised need täpselt on või kuidas tavalisel tarbijal õnnestub need üle elada. Aga kuidagi tuleb ju üle elada! See tähendab, et reaalne sissetulek hakkab langema. Kuna me oleme aga eurotsoonis, pole meil manööverdamisvõimalust ega vahendeid neid tagajärgi kergendada. Kui laenate raha mitte 4% intressiga, vaid pigem 20%, siis mõtlete enne mitu korda, kas ikka taotleda laenu või mitte.


Väga suureks probleemiks on loll Euroopa raha, mis on väga kergesti kättesaadav. Keegi ei mõtle, kuhu seda investeerida. Näiteks võib tuua Rail Balticu, mida pole kellelegi vaja, kuid juhul kui Euroopa Liit investeerib 80%, siis meil öeldakse: "Okei, võtame raha, ehitame valmis ja siis vaatame, mis toimuma hakkab!"


Kriisi elavad üle vastutusvõimelised ettevõtjad ja töötajad, kes mõistavad, et praegu pole vaja kulutada, vaid pigem mustadeks päevadeks säästa. Viie aasta pärast, kui kõik ülejäänud piinlevad võlgade tagasimaksmisega, on säästlikel inimestel kõik korras. Seega on minu nõu järgmine: minimaalselt võlgu ja Prostokvašino valemi järgimine – millegi vajaliku ostmiseks tuleb eelnevalt midagi ebavajalikku müüa. Praegu aga ostetakse üha rohkem ebavajalikku.


Kaja Kallas on teinud ettepaneku sotsiaalmaks ära kaotada  ehk minna täielikult üle erakindlustusele. Kas meie tingimustes on elu ilma solidaarse kindlustuseta võimalik? Kui palju inimesi saab siis ligipääsu meditsiinile?


Minu arvates pole see võimalik. Tsiviliseeritud ühiskonna aluseks on solidaarsus. Kui praegu tulekski mingi maks kaotada, siis peaks seda tegema tulumaksuga. Esiteks tuleks maksustada tööjõudu ehk seda, mis lisaväärtust loob. Teiseks kinnisvara. Ja lisaks tarbimist ehk reaalseid asju, mida inimesed ostavad.


Meil on aga teine probleem – sotsiaalmaksu jagatakse ebavõrdselt töötaja ja tööandja vahel. Solidaarsuse printsiip ise on kindlasti õige. Viga on selles, et solidaarsuse tingimustes kindlustatakse midagi, mida pole vaja kindlustada. Ja vastupidiselt – on vale, et meil ei kindlustata prillide ostmist ja hammaste ravi, see tuleks samuti sisse viia. See on vale, et töötaja ei näe sotsiaalmaksu  suurust. Ta küll saab palka, aga ei pööra tähelepanu sellele, et kolmandik tema palgast läheb mujale. Sellegipoolest on mustadeks päevadeks säästmine ja nõrkade aitamine enesestmõistetav.


Inimene on olemuselt kergemeelne. Kas kõik hakkavad tegema erakindlustuse sissemakseid, kui sotsiaalmaks ära kaotada?


Kõik ei hakka. Hakatakse kohe kulutama. Muidugi saab kogu teenitud raha anda inimesele – kuid kas ta hakkab vastutusrikkalt käituma? Näiteks Ameerika Ühendriikides, kus iga osariigi seadusandluse sätestab osariik ise, on mõnes neist sätestatud kord, mille puhul osa töötaja sissetulekust hoiustatakse eraldi arveldusarvel. See on küll tema raha, kuid valitsus jälgib, millele isik seda kulutab. Sa ei saa selle raha eest osta maasturit, kuid saad kulutada ravile, trennidele spordisaalis, puhkusereisile.


Sotsiaalkindlustuse probleem seisneb selles, et selle aluseks on kaks üksteisega vastuolus olevat põhimõtet. Üks on kapitalistlik põhimõte, mis ütleb, et kui raha pole, ei saa sa mitte midagi. Sind ei opereerita jne. See on turupõhimõte. Kuid on ka teine põhimõte – igaühel, kes ta ka ei oleks, on õigus elule. See on klassikaline kommunistlik, sotsialistlik põhimõte. Kuidas neid kahte sobitada? Kuidas neid ühendada? Ameerikas nägin arsti vastuvõtul kahte patsienti. Üks neist oli rikas vanaema, kes tuli selga ravima, kuna valud ei lasknud tal golfi mängida. Teine oli 25-aastane terasetööstuses toimetav noormees, kellel olid samuti seljavalud ning ta ei saanud nende tõttu töötada. Keda sel juhul eelistada? Vanaema tegi kogu elu jooksul kindlustusmakseid ning tal oleks nagu selleks õigus. Kuid noormehel on samuti vaja terveks saada, et ta saaks enda ja oma pere eest hoolt kanda.
Seega sotsiaalmaks on vajalik, kuid seda tuleb võrdsemalt jagada töötaja ja tööandja vahel, ning töötaja tasutav osa peaks olema riigi poolt kontrollitav, et inimene ei kulutaks kõike uuele maasturile.


Tallinnas on Avatud kool, kus õpivad eesti ja vene noored koos kahes keeles. Kas seda oleks võimalik korrata kogu Tallinna mastaabis, et eesti ja vene lapsed õpiksid kahes keeles?


Siin eksisteerib puht õiguslik aspekt. Mida iganes teha võib eraraha arvelt. Kui linna eelarves on selleks raha, saab samuti sellest rääkida. Eestis on aga riigikeeleks eesti keel ning see on ainus riigi poolt eelarvest toetatav õppekeel. Aga ka vastupidi. Võtame näiteks Juudi kooli, millega minu mäletamist mööda pole kunagi tõsiseid probleeme olnud. Tean seda, kuna olin omal ajal Knesseti suhete riigikogu komisjoni esimees ja pikka aega seotud Alla Jakobsoniga, kes on meil juudi kogukonna juht. Probleemid tekivad, kui seda küsimust hakatakse politiseerima. Eesti riik peab vaid andma eraisikutele võimaluse saada haridust, mida nad soovivad. Tahaksin veel oma seisukohta täpsustada. Juba enne pronksiööd ütlesin ma, et integratsiooni idee on venelaste jaoks alandav. Kes me, venelased,  sellised oleme, et meid peab kuskile integreerima? Oleme edasi need, kes me oleme, ärge integreerige meid. Eestlaste ja venelaste kooselu on segregatsioon. Lahus, kuid võrdsetel alustel. Las inimesed elavad nii, nagu nad tahavad, neid ei tohi jõuga integreerida, kui nad seda ei taha. Need, kes tahtsid, on juba ammu integreerunud.


Kuid keelt on ju vaja osata!


Oma asi. Mul on ülikoolis piisavalt palju vene noori ja neile midagi selgitades lähen ma automaatselt vene keelele üle, et nad saaks minust paremini aru. Keelt on ikka vaja osata, aga millist? Äkki inglise keelt?


Eesti on ainus koht maailmas, maa suurusega 300x300 kilomeetrit, kus eesti keel on riigikeel. Sellel on ka eelis riigi toe ja riikliku koolisüsteemi näol. Riigi kohustus on anda eestikeelset haridust. Mulle tundub, et see kooliprobleem on juba saanud populistlikuks. 30 aastat peaks olema piisav aeg eesti keele omandamiseks. Muide, just hiljuti räägiti raadios, et Tveris õppis papagoi kaheksa keelt selgeks. Ta mitte ainult ei korda teiste järel, vaid õppis ka kassile närvidele käima, kuna hakkab haukuma, kui kass tuleb. Kui omanik tuleb, hakkab ta mobiiltelefoni imiteerides piiksuma. Teisisõnu teab ta, et keele abil saab eri kommunikatsioone edasi anda. Ja samal ajal on meil koolidirektoreid, kes ei ole suutnud eesti keelt endale selgeks teha, no vabandage!

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...