INTERVJUU: Tõnu Trubetsky: räägin oma lastele kapitalismist

Muusik ja punkar Tõnu Trubetsky, kes on üllitanud ka teose "Anarhistid", ütles Tallinna TV-le antud intervjuus, et õpetab oma lastele seda, mis kapitalism on ning kuidas see Eestit mõjutas.

INTERVJUU: Tõnu Trubetsky: räägin oma lastele kapitalismist (1)

Muusik ja punkar Tõnu Trubetsky, kes on üllitanud ka teose "Anarhistid", ütles Tallinna TV-le antud intervjuus, et õpetab oma lastele seda, mis kapitalism on ning kuidas see Eestit mõjutas.

Mis Sind seob Trubetskoi vürstisuguvõsaga, kas oled nende järeltulija?

Olen Trubetskoi vürstiriigi aega uurinud, see oli kusagil 1655 või veel hiljem. Selle suguvõsa kaugeim niit viib Palemoni- nimelise meheni, kes tuli Itaaliast Leetu, see jäi 1100-ndatesse aastatesse. Lisaks kuuluvad Trubetskoi’de suguvõsasse Leedu suurvürst Giedymin ja Poola kuningas Wladyslaw II Jagiello.

Ma küll ei tea, et suguvõsa kokkutulekuid toimunud oleks. Olen veidi suhelnud erinevates maades elavate Trubetskoi’dega: paljud neist elavad Lääne-Euroopas, Prantsusmaal ja Šveitsis ega räägi vene keelt. Tavaliselt räägivad nad inglise ja prantsuse keelt.

 

Kuni Palemon’ini on sinu isaisade liin seega paigas. See on päris kõva sõna, võid vabalt võistelda Inglise kuninga või kuningannaga. Üks sinu esiisadest oli Tsaari-Venemaal ka kaitseminister. Sinu esiisad on loonud ja kaitsnud suuri impeeriume, toetanud igal võimalikul moel riiklust, sina olid aga nö kõige selle õõnestaja nii sõnas kui tegudes. Kas pole muhe fakt?

See on veider jah.

 

On sul mõnele troonile Euroopas  õigus?

Võib olla oleks mul õigus troonile Tubetsky vürstiriigis, kui see uuesti taastada.

 

Arvestades sinu suguvõsa uhket pärilusliini on Sinu noorpõlv olnud ikkagi üsnagi proletaarne, oled töötanud müürsepana, laadijana, elektromontöörina. Miks sa ülikooli ei läinud?

Tahtsin lavakunstikateedrisse minna, ent mind värvati sõjaväkke. Sealt tulles olid juba teised mõtted peas, tahtsin punkbändi teha ja ülikooli plaan jäi ära. Sõjaväes olin 1982 – 84 ja see oli mulle kerge aeg. Teenisin Eestis, lühikese jalutuskäigu kaugusel enda suvilast, kunstnike väeosas.

Ma olengi võib-olla kadumaläinud kunstnik, sest olen alati osanud väga hästi joonistada. Pole seda oskust küll kunagi rakendanud, välja arvatud 1985 – 87, kui töötasin Joonisfilmis ümberjoonistajana.

 

Millisele majale saad osutada, et näe, selle ma ehitasin?

Toompea lossi lähedal Tolli tänaval on küll üks maja, mida hästi kaua ehitasime.

 

1981. lõpetasid Tallinna 32. Keskkooli, järelikult sinu lapsepõlv möödus Mustamäel. Milline sinu elu 70-ndatel seal oli?

Veidi trööstitu. Midagi kiita ei olnud, aga kurb ka mitte. Maja, kus mina elasin, oli viiekordne eksperimentaalmaja. Ümbrus oli nagu Mustamäel ikka, majad hallid, taevas hall. Minu sõbrad elasid minuga samas majas. Kõrvaltrepikojas elas Teet Tibar, hüüdnimega Tips, kellega hakkasingi Vennaskonda tegema.  Nii et Vennaskond on pärit Mustamäelt ja alguses tegime bändi kodus.

 

Millist muusikat sa lapsena fännasid?

Televiisorist vaatasin muidugi Jaak Joalat ja Ivo Linnat, aga ise ei tundnud ma muusika vastu enne huvi kui  punkrocki avastasin.  Teadlikult hakkasin muusikat kuulama 70-ndatel. Sõpradega ostsime ja vahetasime vinüülplaate. Minu lemmik oli glam-rock ja on tänaseni. Lapsena meeldis mulle ABBA.

 

Mis Sind tõukas bändi tegema?

See saigi alguse glam-rock’ist, meie esimesed lugude katsetused olid ka selles stiilis, punk tuli hiljem. Esimesed laulud esitasime Tallinna 49. Keskkoolis, tänases Arte gümnaasiumis. Mäletan, et ka minu riietus oli sellest stiilist mõjutatud, tihti kandsin kontseditel kollast pitsiga särki ja kollaste raamidega prille.

Esimene Vennaskonna kontsert toimus pooljuhuslikult. Tegime Tipsiga kodus bändi ja ükspäev lugesin ERKI kuulutuste tahvlilt meie punkkontserdi plakatit. Alles siis panin kokku bändi. Selle kontserdi korraldaja oli minu hea sõber Irvin Art ja ta teadis, et ma teen bändi, aga ta ei teadnud, et selles pole liikmeid.

Olin talle nö Vennaskonna laule naturaalkitarril ette mänginud ja ta teadis neid. Nii et mõned bändi liikmed kohtusid esmakordselt alles kontserdil. Kontsert ise oli päris äge, seal oli tohutult rahvast. 

Vennaskonnaga oligi nii, et ta oli kuulus enne tekkimist. Paljud teadsid bändi, ehkki ta veel ei eksisteerinud. Peale kontserti kuulsin ka räägitavat, et vana Vennaskond oli parem kui praegune. See legend liigub veel praegugi.

 

Kes bändile nime pani? See nimi pärineb George Orwell’i raamatust, mis oli Nõukogude Liidus keelatud kirjandus. Kuidas see sinu kätte sattus?

Nime panin mina.

See oli tõlkeraamat, tükimasinal kirjutatud, ise köidetud, kõvade kaantega  ja sain selle Tipsilt. Ma ei lugenud seda raamatut isegi mitte läbi, aga silma jäi koht, kus oli juttu riiki kukutada soovivast Vennaskonnast.

 

Milline on Vennaskonna lugude TOP 3?

Mul on mõned lood, mis väga meeldivad, aga publiku arvamusest  lähevad nad täiesti lahku.

"Insener Garini hüperboloid" on küll hea lugu, aga igal kontserdil seda enam ei kuule, sest see on nii ära tüüdanud.

Meil on ka palju välisturneesid ja – kontserte olnud nii Vennaskonna kui The Flowers of Romance´iga. Viimasel ajal ka The Flowers of Universe'iga.

  

Kas on nii, et Vennaskonnal tekkis palju inglise keelseid laule ja neist omakorda arenes idee uueks projektiks?

 

Täpselt nii see on. Viimasel ajal meeldib mulle teha glam-rock’i lugusid inglise keeles. Neid ei saa aga Vennaskonnaga esitada, ehkki oleme proovinud.

Need on olnud Vennaskonna kontserdi kõige ebapopulaarsemad lood. Publik hakkab nägusid tegema ja on aru saada, et neile absoluutselt ei meeldi.

 

Meenuta Vennaskonna mõne laulu sünnilugu, näiteks Insener Garini hüperboloidi. 

Insener Garini hüperboloid sündis, kui elasin aasta aega Soomes Turus terve bändiga ühes korteris. Tegime lugusid ja harjutasime.

Allan Vainola lõi siis prantsusepärase viisijupi, aga ei seostanud seda millegagi. Mina kirjutasin viisijupile Tolstoi raamatust inspireeritult teksti. Refrääni kohe sobitus see fraas – Insener Garini hüperboloid. Ja see läks kohe ka selle viisiga hästi kokku. 

Sarnaselt sündis ka ilmselt Vennaskonna kuulsaim lugu „Pille- Riin“.

Ka sellel lool oli viis enne, kui sõnad. Mind inspireeris aga sõnu looma Ellen Niidu raamat „Pille-Riini lood“, mida ema mulle väikesena ette luges.

Kopenhaagen on kirjutatud reaalse elu põhjal. Käisime seal lindistamas ja ära sõites jäi selleine igatsus hinge.

  

Ja „Riia mu arm“? On Riia tõesti sinu arm. 

Kusjuures Riia on tõepoolest üks minu lemmiklinnu. Mulle meeldib Riia rohkem kui Berliin või Stockholm. Tol ajal kui Allan Vainola muusikale selle teksti kirjutasin, olin Riias käinud vaid sõjaväe ajal. Hiljem oleme Riias päris palju esinenud.

  

Aga laul "Ma armastan Ameerikat"?

Ameerika juures armastan ma kultuuri, mitte poliitikat. Ameerika popkultuur, 50-ndate autod ja kõik mis puutub rock´n rolli. Meeldivad ka sealsed pilvelõhkujad ja ühepereelamud. Selle laulu tekstis on aga palju sõnademängu.

  

Üks sinu müstilisemaid laule on "10203". Mis numbrikombinatsioon see on?

Algselt on see taarausuliste ajaarvamise aastaarv. Laul ise pärineb aastast 1988 või 1989. Mulle on kogu aeg meeldinud Eesti talurahva kultuur – rahvariided, rehielamud.

Juba väikese poisina fännasin vanu taluehitisi.

  

Millised on sinu kogemused nõukogude miilitsaga? On sind ka Moskva eest viidud platele või karistuseks topitud Hiiule dispanserisse?

Päris palju on viidud. Aga 100 korda vähem kui Villut ja Antit. Viidud on ikka välimuse pärast ja nii et kogu punkseltskonnaga.

  

Vennaskonnale on tekste kirjutanud ka teised luuletajad, näiteks Priidu Beier ja Mati Mogucci. Arvi Siia tekstide plahvatus toimus plaadiga "Mina ja George" 1996. aastal.

Olin lugenud Arvi Siia luulekogusid ja selgus, et need sobivad Vainola loodud viisidega  superhästi.

Olen ise ka mõnele Arvi Siia tekstile viisi teinud ning koostasin tema luulekogumiku.

Arvi Siig sobib Vennaskonnaga juba välimuselt ja riietusstiililt. Ta on  väga sarnane Allan Vainolaga.

  

Sa alustasid luuletuste kirjutamisega, sealt liikusid romaanide juurde. Viimase kümne aasta jooksul oled end näidanud hoopis faktoloogiakirjanikuna, isegi ajaloolasena. Kust tuli huvi faktikribuga tegeleda?

Raamatut "Anarhistid" hakkasin kirjutama peale seda, kui Vikerkaar tellis minult artikli anarhismist.

Andmete hulga, täpsuse ja mitmekesisuse poolest on see raamat võrreldav mõne Eesti Entsüklopeedia köitega.

Mis puudutab anarhismi ajalugu, on see kindlasti maailma kõige rikkalikuma ajaloolise faktiinformatsiooniga raamat.

Mul on kodus endal anarhismi riiul, kus on palju anarhistlikke raamatuid, kõik nad on inglise keelsed. See on ikkagi poliitika-uurija kirjandus ja tavainimese jaoks liiga keeruline. Minu kirjutatu on sündmuste ajalugu, mille panin kokku ajaviiteks.

Peale selle olen kirjutanud kaks raamatut Nõukogude Eesti aegsest pungist. Ja kuigi mul on valmis kirjutatud ka punk 90-ndatel ja 2000-ndatel, pole need veel ilmunud.

Pungile pole ma end pühendanud ja igapäevaelus sellele ei mõtle. Samas on Vennaskond juurtelt punkbänd ja punk ka minuga seotud. Saan selle filosoofiast hästi aru.

   

Sinu värskeim raamat "Hukkunud alpinisti hotelli müsteerium",  matkib Mirabilia kujundust, autoreid on kolm – sina ja sinu kaks poega. Üks neist on väga noor.

Jah, noorem poeg käib alles eelkoolis.

Raamatust suurem osa on minu kirjutatud, noorem poeg aitas inspiratsiooni mõttes. Küsisin temalt mingisuguseid asju ja tema fantaseeris. Neid ideid raamatus kasutasingi.

Mulle on Strugatskite raamat "Hukkunud alpinisti hotell" alati väga meeldinud, filmi olen sada korda näinud ja olin palju mõelnud, kuidas see lugu võiks jätkuda. 

Nii kirjutasingi sellele raamatule järje.

   

Millised kokkupuuted on sul nõukogude tsensuuriga?

Ei ole. Pigem oli see nii, et minu loomingut ei avaldatud. Kirjutasin midagi juba 70-ndatel ja 80-ndatel proovisin neid avaldada, aga see ei õnnestunud.

Esimest korda avaldati minu loomingut 1986. aastal, ilmselt seoses perestroikaga.

Alates 1987. aastast oli punk lubatud ja sain vabalt, probleemideta oma luulet ajakirjanduses avaldada.

  

Milline on sinu suhe autode ja mootorratastega? Oled neid oma loomingus ülistanud, ometi sõidad Tallinnas bussiga nr 18.

Mootorratastega sõitsin päris palju veel 80-ndatel suviti. Hiljem enam mitte. Autodega olen palju sõitnud, ka pikki otsi – Riiga, Varssavisse. Tallinnas sõidan bussi või jalgrattaga, et ei peaks parkimiskohta otsima.

Sul on viis last. Millisteks inimesteks oled neid kasvatada soovinud?

Ma mõtlen, et neil hästi läheks, ma ei ole neid kuidagi eriliselt kasvatanud.

Õpetan neile seda, mida oskan. Räägin neile, kuidas elu käib ja  mis on kapitalism, kas oled tööline, ettevõtja või hoopis vabakutseline seikleja, nagu ma ise olen.

Kindlasti ei ole ma neile midagi peale surunud või neid suunanud.

    

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...