JAKKO VÄLI: presidendivalimise trall meenutab kehva näidendit

"Isesisev välispoliitika Eestil puudub ning ka siseriiklikult seab meie poliitladvik juba aastaid prioriteetideks need punktid, mis mõnest saatkonnast ette antakse," leiab kolumnist Jakko Väli oma arvamusloos. "Reformierakonna diktatuur saab varsti otsa ning Eesti murrab ennast Ansipi tekitatud ja Ilvese mahitatud stagnatsioonist välja."

JAKKO VÄLI: presidendivalimise trall meenutab kehva näidendit (5)

Jakko Väli

"Isesisev välispoliitika Eestil puudub ning ka siseriiklikult seab meie poliitladvik juba aastaid prioriteetideks need punktid, mis mõnest saatkonnast ette antakse," leiab kolumnist Jakko Väli oma arvamusloos. "Reformierakonna diktatuur saab varsti otsa ning Eesti murrab ennast Ansipi tekitatud ja Ilvese mahitatud stagnatsioonist välja."

Käimasolev presidendivalimiste kampaania on täis paradokse. Poliitikud ja poliittehnoloogid, kes rahva kätte riigi käilakuju valimist ei usalda (sest rahvas pole poliitikute jaoks piisavalt usaldusväärne), etendavad meile juba mitmendat kuud suhteliselt lihtsakoelist näitemängu.

Publik on saalis kohad sisse võtnud ja laval käib hoogne askeldamine, kuid kavalehti trükitud pole ning näidendi stsenaarium jääb publikule hämaraks. Nii ei teadnud me istekohti sisse võttes, kas piirdutakse kahe vaatusega, või tuleb veel kolmaski? Kohati on näidendi pöörded päris huvitavad ning mõned draamastseenid – ja eriti ühe, näruselt riides ning ahastamapanevalt otsustusvõimetu mongoli roll - tulevad näitlejatel päris usutavalt välja. Kuid üldmulje kannatab veniva tempo, trafaretse teksti ning kehvade näitlejatööde käes.

President Lennart Meri puhkab kirjanike Valhallas ning peale teda on iga järgmine president oma tegemiste või siis tegematajätmistega rõhutanud vaid ühte: Eesti riik ei vaja presidenti! Iseseisev välispoliitika Eestil puudub ning ka siseriiklikult seab meie poliitladvik juba aastaid prioriteetideks need punktid, mis mõnest saatkonnast ette antakse.

Suurel osal riigist ükskõik
Eesti ühiskond on kahekümne viie aasta jooksul läinud sel määral isevoolu teed, et suurel osal siin elavatest inimestest on sellest riigist üsna ükskõik. Poliitikast võõrandunud ning poliitikutes pettunud inimesi on poliittehnoloogidel aga üsna lihtne lollitada. Alustades sellest, et valitsuskoalitsioon katab oma rumalust ja saamatust Eesti elu parandamisel hüsteeriliste karjetega meid juba eile ründavast Putini-Venemaast; lõpetades sellega, et partei tagatubadest sõltuvaid endisi ametnikke serveeritakse erakonnaväliste ja sõltumatute kandidaatidena.

Rain Rosimannus teab väga hästi, et Keit Pentus ei saa mitte kunagi presidendiks. Kuid see polegi ju vajalik kui poliitperekond Rosimannusel juba aastaid peost sööv Marina Kaljurand/Rajevskaja hakkab presidendina tegema täpselt seda mida Reformierakonna tagatuba iganes ka soovib. Või siis annab lubaduse sarnaselt Toomas Hendrik Ilvesele, et ta ei sekku sisepoliitikasse ning kirjutab automaatselt alla kõigele, mis personaalia osas ette antakse. Samas peab president otse loomulikult andma oma panuse opositsiooni tümitamisse, sest nii on Eesti demokraatias heaks tavaks: koos ajakirjandusega perioodiliselt rünnata opositsiooni, koalitsiooni enda järjekordselt ämbrilt silmi häbelikult kõrvale pöörates. Demokraatia Eesti moodi, kus peavoolumeedias esinejate nimekiri on aastatega võimumeelsete tsensorite poolt üsna lühikeseks kärbitud.

Kaljurand ei seisa püsti

Marina Kaljurand on tühi kott, kes kaua püsti ei seisa. Olles tähelepanelikult jälginud kõikide kandidaatide sõnavõtte valimiskampaania perioodil, siis ei ole ma Marina Kaljuranna suust peale ümmarguse jutu ja tühjade emotsioonide mitte ühtegi sisukat lauset kuulnud. Ta hoidub kritiseerimast tänast koalitsiooni ja istuvat presidenti. Ta ei räägi sellest, et jõuga läbisurutav haldusreform on seadusandlik praak. Ta ei luba meile, et presidendina hakkab oluliselt erinema senisest mugavuspresidendist Ilvesest. Ta on imal ja igav.
Ta väidab, et tema taga on tohutu hulk toetajaid ning sadu meile ja tuhandeid kõnesid saanuna ei suutnud ta lihtsalt oma toetajaid petta ning lausa pidi välisministri portfelli peaministrile vastu vahtimist viskama, et presidendivalimiste näitetrupiga liituda. Kuidas küll karjääridiplomaat, kes on aastakümneid kuuleka ametnikuna täitnud käske ja korraldusi ning pole harjunudki oma peaga mõtlema, kehastub äkki ümber säravaks isemõtlejaks, ühendajaks ja ühiskonna päikeseks? Või teevad seda temaga needsamad poliittehnoloogid ja perekond Rosimannus, kes loodavad matrjoška Marinotška Kadriorgu upitamisest ei midagi muud kui isiklikku kasu lõigata?

Kohatäidet pole vaja

Mõrumandleid tavalistest mandlitest eraldada ei olegi nii kerge. Välimus väga ilus, kuid organismi jõudes eraldub mõrumandlist tappev tsüaniid. Presidenti valides ei tohiks valijamehed kui rahva esindajad koormata meie riiki kohatäitest mugavuspresidendiga a la Ilves. Naeratava näo ja uinutava jutu taga peab ka sisu olema. Peab julgust olema ja paratamatuse tunnetust. Paratamatus anno 2016 on see, et Reformierakonna diktatuur saab varsti otsa ning Eesti murrab ennast Ansipi tekitatud ja Ilvese mahitatud stagnatsioonist välja. See õnnestub sõltumatust demokraadist presidendi juhtimisel nii nagu seda on Kallas, Reps või Helme. Nemad muutuvad presidendiks saades suveräänideks. Mõrumandel Marina jääb aga kogu oma ametiaja sõltuma Reformierakonna tagatoast, süvendades stagnatsiooni.
Soovin rohkem poliitilist tarkust nii rahvale kui valijameestele! Kaljuranna tõus näitab, et rumalusega segatud pealiskaudsust on Eestimaal häbematult palju ning see - poliittehnoloogide järjekordne võidukäik ohustaks meie demokraatiat ja seeläbi ka meie iseolemist rohkem kui kunagi varem. Olgem eurooplased, kuid esmalt jäägem eestlasteks. Uue presidendi poolt oleks aus algatada rahvahääletus teemal, kas presidendi institutsioon kaotada või muuta see rahva poolt valitavaks ametikohaks. Siim Kallas, oled Sa minuga nõus?

5 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...