JÄRVELAID: Me kõik võiksime olla venelastele eesti keele õpetajad

"Kõik eestlased saaksid tegelikult venelastele keeleõpetajad olla. Põhja-Tallinna sotsiaalkeskuses käivad näiteks vaimustavad pensionil prouad. Kui sa ei oska keelt, tule hommikul meile, memmedel und niikuinii ei ole, teeme koos pirukaid," rääkis Põhja-Tallinna vanem, professor Peeter Järvelaid.

Pilt: Mats Õun

JÄRVELAID: Me kõik võiksime olla venelastele eesti keele õpetajad (2)

Maarja-Liis Arujärv

"Kõik eestlased saaksid tegelikult venelastele keeleõpetajad olla. Põhja-Tallinna sotsiaalkeskuses käivad näiteks vaimustavad pensionil prouad. Kui sa ei oska keelt, tule hommikul meile, memmedel und niikuinii ei ole, teeme koos pirukaid," rääkis Põhja-Tallinna vanem, professor Peeter Järvelaid.

Peeter Järvelaid on õigusteadlane ja ajaloolane, kes käis praeguse kümnendi alguses muu hulgas Saksamaa arhiivides uurimas, kas tõesti tuleks Mustpeade maja "tagastada" inimestele, kes seda endale nõuavad. Tuli välja, et endised mustpead said Saksamaale ümber asudes siia jäänud kinnisvara eest kompensatsiooni ning Saksa okupatsiooni aastail hõivasid Mustpeade Seltsi ja selle maja hoopis natsid. Teravaid nooli heidab Järvelaid ka Eesti teaduse rahastamise ja õigussüsteemi pihta.

Olete olnud mitme õppeasutuse rektor ja juht. Tallinna Tehnikaülikoolis lahvatas skandaal, et teadlased skeemitavad teadusrahaga. Mis on valesti?

On selge, et kui sa oled rektor, prorektor või teadusprorektor, siis pead lugema raha ja tagama, et inimesed ka homme tööd saaksid. Ma ei saa lubada, et asutus läheb pankrotti.

Samas olen väga kriitiline selles suhtes, kuidas meie ülikoolid praegu raha kasutavad. Mina saneeriks meie ülikoole, sest kui üks paat laseb vett läbi, siis ei ole mõtet temaga kaugele purjetada. Enne tuleks ta võtta kaldale ja ära parandada. Katkise laevaga ei ole mõtet sõita.

Mida te täpsemalt katkise laeva all mõtlete?

Esiteks on küsimus selles, et me teeme paljusid asju palju kallimalt kui lääne ülikoolid. Teiseks on meil tekkinud rahamonopol. Kuidagi on aastatega kujunenud, et näiteks Tartu Ülikool saab kõige suurema tüki, Tehnikaülikool oma osa ja Tallinna Ülikool on nagu vaene vennake. Lühidalt – teadlaste hulgas ei ole ausat konkurentsi, tuleb istuda vaid õigesse paati ja siis raha tuleb nagunii.

Ka teaduskondade vahel on raha kindla malli järgi ära jaotatud. Näiteks on levinud jutt, et juriste üldse ei ole vaja toetada, sest nemad nagunii võivad õppida raha eest. Ja siis kujunebki ülikoolides välja seltskond, kes tegelikult teadust ei tee. Kui õigusteaduskonda juhtub teadushuviga õppur või õppejõud, siis ta lihtsalt sureb välja, kuna teaduskonnale raha ei anta.

On kujunenud olukord, et kui sa oled õiges paadis, siis keegi sind ei puutu. Sealt tuligi see tehnikaülikooli kolleegide arvamus, et meil on ju Jaak Aaviksoo, kes ikka julgeb meie vastu tulla. Aga kui sa oled väiksemas paadis, siis on kõik paavstist paavstilikumad, sest siis sind kontrollitakse.

Kuidas siis tekitada Eesti teaduses ausat konkurentsi ning  tõrjuda rehepaplust ?

Mina ütlen nii, et kodanikujulgust ei ole vaja ainult diktatuuri ajal, vaid ka täiesti demokraatlikus riigis. Ülikoolis peaks keegi ütlema, et mina ei varasta ja mulle ei meeldi ka see, kui keegi teine varastab. Nõukogude ajal rääkisid mitmed anekdoodid sellest,  kuidas kõik varastavad. Aga ülikoolis varastatakse aega.

Teiseks – ausa konkurentsi edendamiseks peaksime tegema samamoodi nagu Saksamaal. Seal on nii, et n-ö omas kodus ja koduülikoolis sa ei tohi saada professoriks, seda nimetatakse verepilastuseks. Sa pead teadlasena minema välismaale ennast näitama ja kui saad seal tunnustatud, siis oled end õigustanud. Võõras ülikoolis keegi ei tea, kes on su onu või kes on su juhendaja. Nad on sõltumatud ja objektiivsed.

Kas Taltechi rektor Jaak Aaviksoo peaks tagasi astuma?

Aaviksoo on väga palju pingeid tekitanud. Aaviksoo viga või süü on selles, et ta on liialt autoritaarne. Kui me räägime näiteks Konstantin Pätsist – tore on päikesepaistelise ilmaga või rahu ajal olla peaaegu diktaator – mina vastutan! Aga sa pead endale aru andma ka, et sa oled ka juht siis, kui on torm. Kui ma olin Mereakadeemia rektor, nimetasin osasid kolleege päikesekapteniteks, see tähendab, et ilusa ilmaga on nad kõvad purjetajad ja kõvad kaptenid, aga kui algab torm, siis nad ei lähe kas üldse merele või oksendavad kõige rohkem. Aga sa pead vastutama!

Kui Päts poleks riigikogu laiali saatnud ja parlament oleks otsustanud, et Eesti ei sõdi, siis keegi ei ütleks, et Päts on üksinda Eesti saatuses süüdi.

Kui Aaviksoo otsustas, et tal ei ole vaja kedagi nõu andma ja lausub, et ta ei näinud probleemi,siis järelikult ta vastutab.

Te olete Põhja-Tallinna vanem ja seda piirkonda peetakse noorte boheemlike loomeinimeste elukohaks. Olete ise samuti hipster?

Mul on kaks kogemust. Esimene on see, et kui ma sain õppejõuks, olin väga-väga noor, enamik õppijaid olid minust vanemad. Teine asi, kui oled noor õppejõud, siis kogu aeg öeldakse: noor, noor, noor. Järsku hakkad ka ise arvama, et oledki noor. Igal aastal on uus esimene kursus jne.

Ükskord vestlesin tudengitega ja laususin, et näe, teie olete noored ja mina olen noor, ja siis ma nägin nende silmi. Sain aru, et stopp! kõik muutub! Loodus teeb oma töö.  Aga üks hipsteri tunnus mul siiski on – see, et mulle Põhja-Tallinn meeldib.

Kas rattaga ka vahel sõidate?

Rattaga sõidan, sest olen lapsepõlvest peale palju sporti teinud. Mulle õpetas rattasõitu vanaema, kel oli ka õpetajatalent. Vanaema vaatas, kuidas ma ei suutnud rattasõitu kuidagi ära õppida, ja ütles, et pojake, sõida korraks vastu mäge. Ma sõitsin kogu aeg allamäge. Siis sain tunde kätte.

Mida on moodsa elu uueks keskuseks kujunevas linnaosas uut?

Põhja-Tallinn on üks kõige kiiremini arenevaid linnaosasid Tallinnas. Näiteks vaatan  rõõmuga nende inimeste poole, kes on kolinud uuesti ellu ärganud Kopli liinidele. Käisin seal esimest korda kevadel. Mõtle – inimene tuleb uhiuude majja, aga maja ees on saja-aastane kastan õites! Kui keegi ütleb, et see ei ole roheline, siis Eestis on ju lausa põldudele maju ehitatud. Tavaliselt on kolm vitsa maja ees ja seda nimetatakse haljastuseks!

Kopli liinidele üsna lähedal on ka kenad pargid.

Meil on plaanis teha 2021. aastaks korda kaks viimast Kopli parki – Süsta ja Kase park. Seal peavad olema laste mänguväljakud, paneme tööle ka pargivahid, et lastel oleks turvaline. Kindlasti on vaja piirkonda uusi koolikohti ja uusi lasteaiakohti, sest siia tuleb noori peresid.
Arenguga kaasnevad alati ka probleemid, seega peame vaatama kogu piirkonda tervikuna ja suhtlema kogukonnaga.

Öeldakse, et Kopli on uus Kalamaja.

Me ootame, et Koplisse tulevad uut tüüpi inimesed. Praegu on nii, et Telliskivi kanti koonduvad juba välismaalased, sh soomlased, hipsterid aga otsivad midagi uut – ja see on Kopli. Põhjala tehase siseõues on nüüd lopsakad linnaaiad, endistes tehaseruumides kunstnike töökojad jne.

Peame linnaosas hakkama mõtlema sellele, et anda elanikele informatsiooni ka inglise keeles, sest elanikkond on muutumas väga rahvusvaheliseks.

Piirkonnas on palju vanu objekte, mis lähevad taas kasutusse. Näiteks vanasti oli aadressil Kopli 98 meremeeste klubi, Pätsi ajal ehk 1930. aastal ehitatud kultuurihoone. Kui linn saab eurotoetust, saame teha maja täiesti korda ning muuta koostöös kogukonnaga noortekeskuseks. Peagi rajatakse siia ka Tallinna kõige moodsam tervisekeskus.

Kas supelranda saab ka Koplisse juurde tekitada?

Saab ikka. Kopli liinide lähedusse ehitatakse tulevikus rannahoone ja liinide alguses on hästi lai promenaad, mis kujuneks omamoodi keskuseks, kuhu inimesed tulevad jalutama. Tulevikus peaks olema võimalik Piritalt mereäärt pidi otse Koplisse liikuda. Sinna tuleks ka ujumiskoht, et piirkonna lapsed saaks kodu juures ujumas käia.

Te olite võtmeisik, kes aitas Tallinna linnal Mustpeade maja rahvale jätta, kui mustpeade "õigusjärglased" soovisid selle  ära võtta.  Miks me lasime omandireformi käigus rahvale vajalikku vara liiga kergekäeliselt laiali jagada?

Väga paljud seltskonnad tahtsid omandireformi pealt raha teenida, nii advokaatide kui ka muude huvitatute ringkonnad. Eesti valitsus oskas teha sellise varade tagastamise reformi, mis ei vasta mitte ühelegi õigluse mudelile.  Ei tabatud ka juhuslikult mitte ühtegi maailmas üldtunnustatud õigusfilosoofia mudelit.

Mina sain 1992. aastal just Eesti ajaloo korraliseks professoriks. Enne 1940. aastat töötas samal ametikohal Jüri Uluots, kes käis Rahvasteliidus vaidlemas, kas baltisakslaste käest maa äravõtmine oli Eesti riigi poolt toona õigustatud või mitte.

Koos õigusteadlaste Piibe Jõgi ning Andrus Miilastega võrdlesime eri riikide õigusi selles küsimuses ja tegime väga palju tööd, et aidata hingega noort Eesti riiki. Keegi kahjuks ei tahtnud meie teadmisi kasutada.

Kuidas teistes riikides lahendati vara tagastamise probleem?

Väga hea näide on Leedu. Maailmas elab väljaspool Leedut leedukaid umbes miljon. Vara tagasisaamiseks pidi inimene tulema riiki tagasi, võtma Leedu kodakondsuse ja elama seal vähemalt viis aastat. Alles siis tekkis õigus oma vara tagasi nõuda.

Ühtegi avaldust ei võetud vastu otse Ameerikast, Kanadast või kusagilt mujalt. Eestis seevastu kerkis tihti üles küsimus, kas need inimesed üldse enam elus on, kes siin oma maju ja maid tagasi tahavad, sest dokumente esitasid ju advokaadid.

Mujal riikides ei tekkinud ka nii suurt sundüürnike probleemi?

Muidugi ei tekkinud. Kõige suurem viga oli see, et noor Eesti riik võttis endale ülesande, mida oli väga raske täita. Peaks lähtuma põhimõttest: kellel janu, sellel jalad. Aga Eesti riik võttis ise endale õigusjärgsuse tõestamise kohustuse neile, kes esitasid avalduse.

Tegelikult peaks tõestama inimene ise, et tal on varale õigus.

Kui kergelt Mustpeade maja puhul Saksamaa arhiividest dokumentide otsimine käis, pidite olema nagu Sherlock Holmes?

Tallinna linn palkas jah minu kui õigusajaloolase, et ma läheksin Saksamaa arhiividesse selgitama tõde Mustpeade maja kohta. Arhiivis algas tants, kas mulle antakse pabereid või mitte. Esmaspäeval öeldi, et neid pabereid ei ole olemas. Õnneks ma kontrollisin teisel õhtul ja järsku olid dokumendid olemas. Mina ütlesin, et mina paberiteta ei lahku.

Ilmus ka kiirelt üks kiri, kus keegi Kanada advokaat kirjutab, et nendeni on jõudnud info, et ma uurin teatud perekonna varade kohta, ja tahtis keelata mul neid pabereid uurida.

Töötasin palju ka Poola ja Saksa arhiivides ja tegin endale selgeks, kuidas need varade tagastamise asjad käisid. 1990. aastate alguses tekkisid inimesed, kes võltsisid dokumente ja loodi paralleel-mustpeade seltsid. Mina leidsin need dokumendid üles.
Mustpeade Selts võeti 1941. aastal üle ja Litzmann, kes oli kõrge natsi-Saksa funktsionäär Tallinnas, oli selle liige number 1. Tegelikult oleks vaja leida üles see Saksa notar, kes väidetavalt andis ühele Saksa seltskonnale õigused. (Mustpeade maja osas – toim.) Mina väidan, et nad tõid Tallinnast pabereid, aga mitte sajandeid vanu pabereid, vaid 1941-1945 eksisteerinud Mustpeade Seltsi paberid. Andke andeks, aga kui me tahame natside kaaperdatud mustpeadele anda vanalinnas maja tagasi, siis kusagil peab tekkima ka kodanikujulgus sellele vastu astuda.

Olete olnud ka sisekaitseakadeemia rektor. Mis on politsei valdkonna suurimad probleemid?

Sõdurid, politseinikud, tuletõrjujad – puutusin nendega väga lähedalt kokku ja hakkasin neid armastama. Politseiteenistus on olnud ehitatud üles põhimõttele, et inimene annab vande ja teenib riiki terve oma parima eluea.

Seda ametit ei saa pidada lõputult, see nõuab väga suurt füüsilist pingutust. Seetõttu on ajalooliselt ette nähtud, et selle ameti pidajatele peaks olema tagatud väärikas vanadus, näiteks eripensionid.

Ma olen näinud, kuidas professionaalsed tuletõrjujad lähevad tulle. Ja kui nende palga teemat taas arutatakse, siis ma tahaks öelda, et kui te arvate, et see töö on täpselt sama nagu kontoritöö, siis minge proovige.

Saksamaal on nii, et kui astud teenistusse, siis sind ootab väärikas pension. Aga kui sa muidugi võtad altkäemaksu ja eksid, siis on sinuga läbi.

Ka suhtumine on tähtis. Rahvusvahelise terviseorganisatsiooni definitsiooni kohaselt algab tervis väärikusest. Kui me selle ära lõhume… Meil peaks Eesti ühiskonnas olema nii, et on väärikas olla laps, väärikas olla täikasvanu,  sa saad väärikalt teha oma tööd ja sul on õigus väärikalt elada oma eluõhtul. Jutt ei käi ainult rahast, vaid suhtumisest.

Olete ka sõjaväelase poeg, kas oskate relva käsitseda?

Olen saanud ohvitseri õppe samas mahus koos Johannes Kerdiga. Pidime Leedus laskma tankihävitusrelvast, automaadist, kõigest laskma.
Isa õpetas mind laskma nelja-aastaselt. Aga ta õpetas ka seda, et kui sa võtad relva, siis igasugune udujutt tuleb lõpetada. Relv on tapmiseks.

Tänapäeval on jube vaadata, kuidas lapsed mängivad pah-pah! neid relvadega arvutimänge. Hiljuti lugesin ühe meie ühe eriüksuslase juttu, kes rääkis, et iga inimene pole võimeline teist inimest tulistama. Aga me oleme arvutimängude abil loonud põlvkonna, kes on kogu aeg harjunud kergelt n-ö nupule vajutama.

Sõdur õpetatakse tapma, teiseks ise ellu jääma, aga sõduril peab tekkima ka kultuur, kuidas sõjas käituda. Miks sõdur ei ole kurjategija? Sest sõdur laseb sihtmärki, ta ei lase lusti pärast.  Kui sõdur läheb külla ja tulistab tavalisi inimesi, siis ta on kurjategija. Isa õpetas, et ära kunagi tõsta relva inimese peale. Ja et relva tuleb hoida nii, et see ei satuks võõrastesse kätesse. Seepärast pole mul ka endal relva, see risk ei vääri seda.

Olete õigusteadlane. Kelle õigused on Eestis kõige rohkem kaitsmata?

Linnaosa sotsiaalosakonna kaudu kuulen väga valusaid lugusid. Meil oli vahepeal selline illusioon, et lastel on väga ilus lapsepõlv. Aga tegelikult… Me ühelt poolt ühiskonnas propageerime, et inimestel võivad olla ükskõik millised seksuaalsed ihad. Aga ma ei näe miitinguid laste kaitseks, kes on kõigest ilma jäänud ja keda on jõhkralt kuritarvitatud. Väga palju on laste heaks vaja ära. Spetsialistid ütlevad, et kui enne olid väärkoheldud lapsed peamised tüdrukud, siis nüüd juba pooled ohvritest on poisid.

Teine teema on töötava või õppiva inimese heaolu. Soomes on üks maailma parimaid sotsiaalsüsteeme, sest nad 1944 sõdisid ja neil tekkis palju invaliide. Enne sõda olid soomlased varasema kodusõja tõttu suures konfliktis, aga sõja ajal olid kõik ühes kaevikus  ja tekkis solidaarsustunne. Nad tegid korraliku töötervishoiu süsteemi, mille kohaselt iga tööinimene käibki kogu aeg töötervishoiu arsti juures. Meil nagu on see süsteem, aga ei ole ka. Tervena elatud aastad Eestis kahanevad, kuigi eluiga tõuseb.

Aga kas õiguspraktikas kehtib endiselt, et rikkad tõllas ja vaesed võllas?

Õigusabi on Eestis tõesti ülimalt kallis. Tavaline inimene ei suuda isegi ühte konsultatsiooni advokaadilt osta, see võib maksta 200 eurot. Olukord on katastroofiline. Saksamaal on näiteks õigusabikindlustus. Kui ma maksan auto- ja majakindlustust, siis miks siis mitte luua õigusabikindlustus – näiteks Eesti, Läti, Leedu ühine süsteem.

Kui töötud või väga vähe kindlustatud inimesed vajavad õigusabi, siis neid saaks aidata ka kohalik omavalitsus.

On räägitud, et süüdistataval ei ole kohtus piisavalt õigusi.

Meil on õigusreformidega läinud viltu sellepärast, et on tehtud nagu Tootsi koolis, et kui tervet rehkendust ei saa, siis teeme poole.  Prokuratuuri väike kurat on  pisiasjades. Näiteks kokkuleppemenetlus – seal, kust me selle kopeerisime, valitseb hoopis teine õiguskultuur.
Kokkuleppemenetlusse minnakse sageli siis, kui inimene on ära kurnatud. Võib ju väita, et ükski aus inimene ei satu kunagi uurimise alla. Aga kuskil on inimlike kannatuste piir, kus iga inimene võidakse sisuliselt n-ö ära murda. Ka süütu. Ta läheb kokkuleppele, et survest pääseda, sest pankrot ootab teda õigusabikulude tõttu niikuinii. Kokkulepe toimub ebavõrdsete poolte vahel.  See süsteem võib uue põlvkonna prokuröride puhul tekitada ka teatavat suhtumist, et ma ei peagi eriti tööga midagi tõestama. Pigem surun nurka, kuni läheb kokkuleppele. Ühel pool on riik oma kõigi eelisõiguste ja tehniliste vahenditega, teisalt inimene. Ka poliitikud on võrreldes kapoga ikkagi tavalised inimesed.

Väga ebaõiglane on ka see, et põhjendamatult riigi poolt süüdistatud inimesed ei saa kompensatsiooni, kuigi sisuliselt on kellegi elu ju murtud. Kui palju aastaid lühem on su eluiga, sellest me üldse ei räägi. Kui on inimest ebaõiglaselt süüdistatud, tuleks ka vabandada.
Reformierakond nõuab praegu, et vene koolid läheksid kolme aastaga eestikeelsele õppele üle, samas oli neil paarkümmend aastat võimul olles väga palju aega asi n-ö ära teha.

Kuidas keelelõhet Eesti ühiskonnas lahendada?

Mina olen sündinud eestlaste peres, aga nelja-aastasena sattusin elama Petseri kanti, kus olime ainuke eestlaste pere. Kui läksin õue mängima, siis sain rääkida vaid vene keeles. Vanemad rääkisid, et ma õppisin umbes kolme kuuga vene keele ära.

Vene keel ja okupatsioonivõim on ju kaks eri asja. Näiteks minul on naabrimees venelane, vaheldumisi räägime eesti ja vene keelt.
Eelkõige on vaja humanistlikku suhtumist. Läti uus president ütles umbes nii, et me oleme rahvana avatud kõikidele headele inimestele, kui te austate meie kombeid ja olete valmis rääkima riigikeeles.

Ma toon näite. Minu vanaema oli paar klassi koolis käinud, aga ta õpetas minu emale ära eesti keele ja minu ema omakorda mulle. Ei olnud vaja kõrgema kategooria tõlgi paberitega õpetajaid, kes küsivad kõrget hinda.

Praegu on tekkinud justkui monopol, kes tohib keelt õpetada, räägime, et eesti keele õpetajaid on puudu.  Samas kõik eestlased saaksid tegelikult vajadusel olla õpetajad. Olen mõelnud, et meil Põhja-Tallinna sotsiaalkeskuses käivad vaimustavad pensionil prouad. Kas nemad ei saaks õpetada päevas soovijatele neli tundi eesti keelt?

Kui sul näiteks pole tööd, tule hommikul kohe meie juurde. Memmel und niikuinii ei ole, teeme koos pirukaid jne. Mõne aja pärast räägiksid kõik eesti keeles. Ka Balti kett poleks saanud toimuda, kui kolhoosiesimesed poleks andnud tasuta autosid jpm ja kui rahvas poleks ühiselt seda aktsiooni ära teinud.

Keele puhul on kõige raskem alustada esimesest lausest, edasi on kõik lihtsam.

Aga kas me saame üle erinevast ajalookäsitlusest Teise maailmasõja osas? Samas on ka Eesti kogukonnas n-ö ajalooline lõhe, Rahvarinde rolli on püütud konkurentide poolt pisendada?

Käisin just Lätis. Seal on suur ja võimas Rahvarinde muuseum ning sealne Rahvarinde rajaja (Dainis Ivans – toim) teeb seal ekskursioone. Lätlased kirjutavad oma Balti keti ajalugu endast lähtuvalt ja nende käsitluses on ka Savisaar seal A ja O.  Nad teavad ka seda, mis Savisaarega hiljem juhtus – see on üks tragöödia, aga nad mäletavad ajalugu.

Veel üks huvitav moment. Olin veel eelmisel aastal Kasahstanis Taldõkorganis ülikoolis prorektor. Seal hukkus 20. sajandil stalinistliku vägivalla ajal peaaegu pool rahvast, palju suri nälga. Kasahhid on teinud ühe asja targasti. Neil on kõik sõjamonumendid naised kujud – ema või naine, kes ootab meest.

Need diktaatorid, kes sõja valla päästavad, nende eest rahvad ei vastuta. Me peaksime võtma aga seisukoha, et viimane põhjus oma naabriga kaklemiseks on teine maailmasõda. Enne saab elu otsa.

Teine maailmasõda oli suur kannatus. Ja hea oleks, kui me üldse ei räägiks sõja n-ö võitjatest, kui selle tagajärjeks olid miljonid hukkunud ja invaliidid.

On ka üks saksa psühhiaatrite teooria seoses Teise maailmasõjaga. Nad avastasid, et valu säilib perekonnas väga pikka aega. Näiteks kui naine vägistati ja ta varjas seda oma pere eest, siis ta laps ja ka lapselaps sattusid ikka suure tõenäosusega psühhiaatri juurde. On vaja vähemalt kolme põlvkonda aidata, et sellest valust lahti saada. Sama kehtib ühiskonna kohta tervikuna.

Ka Eesti ühiskond on haige, meil on sõjast suured haavad, aga me eitame seda. Meie ühiskonda pole ju keegi ravinud!

Saanud linnalt teenetemärgi

• Peeter Järvelaiust sai 1992. aastal õigusajaloo professor Tartu Ülikoolis.

• Teadustööd on Järvelaid teinud paljudes ülikoolides Poolas, Saksamaal, Rootsis, Soomes, Venemaal ja Kasahstanis.

• Pälvis Alexander von Humboldti stipendiumi, mille on pälvinud kokku 30 Eesti teadlast. Järvelaid töötas selle raames Saksamaal Max Plancki Instituudis (Frankfurti ülikool) aastail 1998-1999.

• Töötas aastatel 1997-2000 justiitsministeeriumi nõunikuna.

• 2003-2005 töötas sisekaitseakadeemia rektori kohusetäitjana.

• 2005. aastal oli mereakadeemia teadus- ja arendusprorektor ning 2006-2007 mereakadeemia rektori kohusetäitja.

• 2017. aastal andis linn Järvelaiule Tallinna teenetemärgi.

• 1. maist on Järvelaid Põhja-Tallinna linnaosa vanem.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...