Jõukamad linnasaksad peesitasid keskajal Koplis

Üle-eelmisel sajandil käis jõukam rahvas rannas nii, et kutsar ajas spetsiaalse vankri sügavamale vette ning supelsaks sai selle pealt alasti ujuma minna.

Pilt: Arhiiv
Ajalugu

Jõukamad linnasaksad peesitasid keskajal Koplis

Ivo Karlep

Üle-eelmisel sajandil käis jõukam rahvas rannas nii, et kutsar ajas spetsiaalse vankri sügavamale vette ning supelsaks sai selle pealt alasti ujuma minna.

Keskaegsete tallinlaste eelistatud väljasõidukohad, kus käidi suplemas ja päikese käes peesitamas, asusid Kopli poolsaarel Paljassaares. Mustpead korraldasid sinna ühiseid väljasõite, see oli unelmate maa – toredad metsasalud, liivararannad ja vähemalt 15 kõrtsi. Kopli rand jäi oluliseks väljasõidukohaks kuni uue ajastu saabumiseni 19. sajandi viimasel kolmandikul, mil Tallinnaski algas muu Euroopa eeskujul tööstuslik pööre. Kui loodi raudteeühendus Peterburiga ja Koplisse hakati rajama suuri laevatehaseid ning sadamaid, võeti toredad metsasalud maha. Koplisse kerkinud tehased ja tööliste elamud peletasid sealt supelsaksad eemale. Nüüd hakati suplemas käima linnalähedastes randades Kadriorus ja veidi kaugemal Tiskres. 

Kalamaja rannas on samuti iidsetest aegadest peale ujumas käidud. Seal, kus praegu asub Patarei, leidus ikka sulistajaid. 20. sajandi alguses, kui rajati Tallinna elektrijaam, oli selle taga mõnus ujumise ja vees käimise koht. Elektrijaama soe jahutusvesi suunati merre, mis võimaldas supelda ka varakevadel ja hilissügisel külma ilmaga.

Keisri õed Peterburist

"Tallinnas saame eristada aristokraatliku kõrgkihi ja lihtsama rahva supluskultuuri, mis pärineb talupoegade kombestikust," ütles ajaloolane Toomas Abiline. Romantismi ajastul läksid moodi tervisevannid ja ravimuda ning arstid hakkasid seda kõike tõbede raviks soovitama. Lihtrahvas käis suplemas Stroomi rannas või ka Kalamajas. Aga juba 19. sajandi algupoolel ehitati mitmed suvemõisad ümber kümblusasutusteks. Linna sadama ümbruses muutus vesi küll mustemaks, kuid Kadriorus ja Pirital oli see endiselt puhas. Meelelahutuskultuuri juurde kuulus ka vanniskäimine. Tallinn kujunes Vene impeeriumi esinduslikuks kuurortlinnakeseks, kuhu kogunes absoluutne koorekiht keisri tütardeni välja. Tallinna koguneti pealinnast Peterburist ja mujaltki.

Kui kümblemine ja vees käimine moodi läks, rajasid ettevõtlikud mehed Kadriorgu esmaklassilised võõrastemajad koos igasuguste lõbustustega, hobusetalli ja supelmajadega mere kaldal. Puidust supelmajades sai ümber riietuda ja vette minna. Ka linnahalli kohal asus kuulus kümblusasutus.

Suvilad jõe kaldale

Veel enne Esimest maailmasõda käisid ka selle maailma vägevad, mitte ainult lihtrahvas, meres ujumas sageli alasti, kuid sel juhul ikka ja alati mehed ning naised eraldi. Randades olid meeste ajad ja naiste ajad. Läbi 19. sajandil olid väga populaarsed ka supelvankrid. Tüüpiline supelvanker oli väike ratastega majake, millel olid ka aknad. Hobusemees viis selle sügavamasse vette, et supelsaks ei peaks pikalt jala kõndima. Kutsar jättis vankri koos saksaga vette ning läks ise hobustega kaldale. Saks sai vankris rahulikult lahti riietuda ja ujumas ära käia. Kui suplus tehtud, ajas ujuja vankri peale püsti punase lipukese, et kutsar teaks talle järele tulla. Vette minek ja sealt väljatulek oli niimoodi võõraste pilkude eest varjatud.

Kui möödunud sajandi 20ndatel sai suurmoeks suplus ja 30ndatel ka päevitamine, muutus pealinna kõige populaarsemaks rannaks Pirita. Enne Esimest maailmasõda oli sealne kant suhteliselt räämas, üksikute kalurionnidega rannaküla. Samas hakkasid jõukamad eestlased jõe linnapoolsele kaldale suvilaid ehitama. Kaluriküla jäi teisele poole jõge.

Juba 1919. aastal avati Pirital väliujula ja hüppetorn. See oli tol ajal linna ainuke korralik ujula, kus peeti ujumisvõistlusi ja püstitati rekordeid. Piritale pandi nüüd paatide asemel linnast käima moodsad bussid ja mootorlaevad. Esimene rannahoone valmis Pirital 1926. aastal. Seal oli kohvik ja tiibades riietuskabiinid. Aga paar aastat hiljem põles ehitis maha ning juba järgmisel rannahooajal avati uus rannahoone, mis elas üle sõja ja mida mäletavad veel paljud vanemad inimesed. See oli juba vägevam ehitus, küll puidust, aga 130 meetrit pikk ja 30 meetrit lai. Hoone keskel oli rannasalong koos väliterrassiga ja tiibades riietuskabiinid, duširuumid, habemeajamistöökoda, postkontor jm vajalik. Väga populaarne oli suvel muidugi väliterrass, aga õhtuti olid ka salongis tavaliselt kõik kohad ette kinni pandud.

 

Paks rahakott tegi eaka töösturigi rannakuningaks

Pirital nägi viimase aja moodi ning peenemaid preilisid ja härrasid.

Pirita oli kahe sõja vahel linna kõige tähtsam superand. Vabal ajal läksid kõik suviti just sinna, seal näidati siis oma tualette ja ka rannamoodi.

Tallinnas ja ka mujal Eestis käidi randades sel ajal ringi võrdlemisi vabameelselt. "Rannamoed olid väga moodsad, Eesti oli noore riigina üldse väga modernne," rääkis Abiline. "Rannas olid juba kahekümnendatel aastatel palja ülakehaga mehed, samas kui terrassil istusid soliidsed lipsustatud härrased. Nad istusid tihtipeale ülikonnas ka rannatoolides väikses varjus. Aga kujutan ette, et villase ülikonnaga pluss vest, lips ja krae – neil võis ikka päris ülessulamise tunne olla seal."

Rannakuninga valimistel ja muudel puhkudel olid alati kohal parimad seltskonnaajakirjanikud. Lehtedest võis lugeda, mis prouadel seljas oli ja mida härrad ütlesid või tegid. Seltskonnauudiseid Pirita rannasalongist ilmus kogu aeg. Ja miks ka mitte, kui näiteks rannakuningaks valiti maiustustevabrikant August Brandmann, kes oli ise juba soliidses eas härra, aga paksu rahakotiga. Tema oli ka Pirita üks suuremaid investoreid, kelle talu asus kohe kloostri kõrval.

Laadimine...Laadimine...