JUHAN KIVIRÄHK: on õige, et praeguse kriisi ajal ei kärbita, vaid püütakse majandusel hoog sees hoida ja inimesi toetada

"Sotsiaalmeedias levivad lamemaateooria, vandenõud koroona kohta, mida seostatakse G5 mastidega, ja muud jaburused, mida suur hulk inimesi usub," räägib sotsioloog Juhan Kivirähk intervjuus Pealinnale. "Massiühiskonnas on kõik väited, nii akadeemiku kui ka turumuti omad, samas kategoorias. Inimesed valivadki selle, mis neile lähedasem ja mõistetavam tundub. Akadeemiku väide jääb ju tihti tavainimesele ka arusaamatuks." 

Pilt: Scanpix
Eesti

JUHAN KIVIRÄHK: on õige, et praeguse kriisi ajal ei kärbita, vaid püütakse majandusel hoog sees hoida ja inimesi toetada

Ivo Karlep

"Sotsiaalmeedias levivad lamemaateooria, vandenõud koroona kohta, mida seostatakse G5 mastidega, ja muud jaburused, mida suur hulk inimesi usub," räägib sotsioloog Juhan Kivirähk intervjuus Pealinnale. "Massiühiskonnas on kõik väited, nii akadeemiku kui ka turumuti omad, samas kategoorias. Inimesed valivadki selle, mis neile lähedasem ja mõistetavam tundub. Akadeemiku väide jääb ju tihti tavainimesele ka arusaamatuks." 

Milliseid muutusi tõi koroonaaeg Eesti ühiskonda ja kuidas mõjutavad Ameerikas toimuvad meeleavaldused mustanahaliste kaitseks ka meid? Pealinn uuris seda Eesti ühelt tuntumalt sotsioloogilt Juhan Kivirähkilt.

Kuidas kommenteerite viimaseid rahutusi Ameerikas? Kas selline võimas protestilaine on põhjendatud, kui arvestada, et sellega kaasneb vägivald ja George Floyd on kurjategija?

Eks niisugune sündmus, mille puhul politsei tarvitab jõudu nagu Floydi puhul oli, mõjubki päästikuna. Kui kusagil midagi varjul ei oleks, ei vallanduks ju niisugust reaktsiooni. Mõtleme kas või meie pronkssõduri peale. Nägime, milline meeleheide ja viha oli venekeelses elanikes varjul. Ükskõik kui hea või halb see Floyd ka ei olnud, kohapeal ei tohi politsei ju ka ükskõik millist kurjategijat lintšima hakata. See polnud ju ainus selline juhtum, neid on olnud palju rohkem. Ja see väljendab rassilise diskrimineerimise olukorda Ameerikas. Ma küll väga põhjalikult Ameerika olukorda ei tunne, aga pole kahtlust, et seal valitsev olukord on need protestid endaga kaasa toonud. Sellele on kaasa aidanud ka president Trumpi retoorika. Tema võimu ajal on "kõvad mehed" saanud tuult tiibadesse.

Kas Eestis võiks mingi sündmus tekitada sarnase protestilaine?

Ei, ma arvan, et kindlasti ei pea seda kartma. Ameerikas on kodanikuaktiivsus olnud kogu aeg tugeval järjel ja seal on olnud ka taoliste intsidentidega seotud protestimeeleavaldusi. Ameerika ja Eesti vahel ei tasu otseseid paralleele tõmmata. Meie jaoks on kindlasti õppetund, et ühiskonnas olevatele vastuoludele ja rahulolematusele tuleb alati tähelepanu pöörata. Neid ei maksa kuhugi vaiba alla pühkida, sest nad hakkavad teatud hetkel üle keema ja tekib plahvatus.

Pole kahtlust, et näiteks aprillirahutused andsid lõimumisele tohutu tagasilöögi. Tolle aja uuringud näitasid, et venekeelsete elanike usaldus Eesti riigi vastu langes ikka poole väiksemaks. Kui 2006. aastal oli usaldus valitsuse ja riigikogu vastu eestlaste ning mitte-eestlaste puhul enam-vähem võrdne, siis pärast neid sündmusi oli venekeelsete usalduse numbritest järel veel napp kolmandik.

Muidugi peame endale ka aru andma, et lõimumine ongi niisugune protsess, mis kestab mitu inimpõlve. Ei ole nii, et täna taastame iseseisvuse ja homme on kõik muulased lõimunud. Siin tuleb anda aega. Kahjuks on aga tegutsetud nõukogulike meetoditega, et viisaastak kolme aastaga. Lõimumise alal me niimoodi küll talitada ei saa. Peavad olema asjad, mis inimesi ühendavad. Ma ei ole kritiseerinud niivõrd seda, et pronkssõdur sattus kalmistule, sest seal ju ongi tõepoolest tema õige koht, küll aga väärib kriitikat see, kuidas enne seda operatsiooni pingeid üles kruviti.
Kui hästi on nooremad kohalikud venelased kohanenud ühiskonnaga? Kuuldavasti võtavad eesti noormehed isegi agaralt vene noorikuid naiseks.
Kui moodustati esimene Jüri Ratase valitsus, muutus olukord kohe tunduvalt.

Tänaseks on hakatud väga tõsiselt lõimumisega tegelema. Asjad on arenenud tublisti paremuse suunas. Venekeelse elanikkonna suhtumine riigivõimu muutus palju positiivsemaks ja usk riigivõimu vastu suurenes. Kokkuvõtteks võib öelda, et lõimumist saab ehitada ainult vastastikusele austusele, aga mitte sunnile ja negatiivsetele emotsioonidele.

Milliseid lõhesid võib praegu veel ühiskonnas märgata?

Põhiline on ikkagi Eesti ebaühtlane areng, majanduslikult edukate piirkondade suur domineerimine ja ääremaade väljasuremine. Regionaalpoliitika on meil olnud väga nõrk. Koolid pannakse kinni, kõik muu samuti – kauplused, postkontorid, kõik kaob. Ja kui midagi enam ei ole, siis ei saa ka inimesed enam seal elada. Kas on kaks või enam Eestit, selle üle võib vaielda, aga meie maakondade ebaühtlane areng on tekitanud omakorda edukuse ja mitteedukuse lõhe.

Ebavõrdsus ei lahenegi kunagi täielikult, ikka on ühed rikkamad ja teised vaesemad. Kui meie edukuse kõige tähtsam tingimus on ainult SKT kasv, siis ongi paratamatu, et selline lähenemine soosib ainult inimesi, kes seda SKT-d toodavad, mitte ei vaadata ühsikonda kui tervikut.
Eelistama hakatakse nii-öelda tulutoovaid sektoreid, mis SKT-d toodavad, ja teisi, mis "raiskavad" – nagu näiteks haridus, tervishoid ja kõik muu säärane. Tegelikult on aga ka need n-ö raiskavad sektorid ühiskonna eduks vajalikud. Need on investeeringud ühiskonna tuleviku edusse. Kitsas majandusedu pinnalt lähenemine aga toodabki ühiskonna lõhenemist.

On väidetud, et me elame praegu paremini kui ei kunagi varem. Samas on sissetulekute jaotus ikka väga ebavõrdne. Mis selle vastu aitaks ja kas "hea elu" lahendab kõik meie probleemid?

No siin me jõuame jälle selle SKT probleemi juurde. See ju ei lahenda ühiskonna ees seisvaid muresid, mingem mõttes tagasi üheksakümnendatesse. Tolle aja palku ja elatustaset ei saa kuidagi võrrelda praegusega. Kuid neil aastatel valitses ühiskonnas lootus paremale tulevikule. Tähtis pole mitte mingi majanduslik näitaja, vaid see, kas inimene on oma eluga rahul või usub sellesse, et elu läheb paremaks.

Ainult materiaalne sfäär pole kõige olulisem. Riik saab muidugi palju ära teha, et seda kõige madalama sissetulekuga ühiskonna osa järele aidata. No näiteks seegi imelikuna mõjunud tulumaksureform, mida Isamaa poliitikute tõttu ei tohtinud astmeliseks tulumaksuks nimetada. Kuid miinimumi tõstmine 500 euro peale aitas väga paljusid. Selles pole mingit kahtlust. See on ülemaailmne nähtus, et järjest suurem raha koondub järjest vähemate inimeste kätte, kuid väiksema sissetulekuga ühiskonna osa järeleaitamine peab siis olema paremal tasemel. Praeguse kriisi puhul on valitsuse lähenemine väga sümpaatne – et ei kärbita, nagu eelmise kriisi puhul, vaid püütakse majandusel ikka hoog sees hoida. Inimesi üritatakse toetada ja see on kindlasti õige lähenemine. Koroonakriisi aegse telefonijälgimise andmed näitasid, et rahvas hajus kuidagi üle maa rohkem ära kui tavaliselt. Võib-olla peaksime ka seda toetama, et inimesed saaksidki jätkata tegevusi paljudes kohtades kogu Eestis ja kaoksid väga suured käärid eri piirkondade arengutasemes. Et Eesti ei koosneks ainult mõnest linnast, vaid et elu oleks igal pool.

Ja siin peaksime hakkama rohkem ära kasutama oma e-riigi võimalusi. Võrreldes teiste riikidega on meie e-riik ikka väga hea võimalus teha Eesti rikkamaks ja muuta meie inimesed ka õnnelikumaks.

Olete üks omal ajal väga suurt tähelepanu saanud pöördumise Kaks Eestit allkirjutanutest. Kas ebavõrdsus rikaste ja vaeste vahel on siiski natukene leevenenud?

Ei, mure ei ole lahenenud. 2001. aastal, kui kolleegidega sellega välja tulime, oli aeg, mil esimene dekaad, esimene kümme aastat iseseisvuse taastamisest oli möödas ja oli ka näha, mis suunas kõik edasi areneb. Eks meil oli samasugune olukord nagu igas neo-liberaalses turumajandusega ühiskonnas, kus tekib paratamatult ühiskonna kihistumine. Rikkaid ja vaeseid on ju igal pool, aga küsimus on siiski selles, kuidas ühiskondlikke hüvesid kasutatakse. Tol ajal muutus Geni koefitsient, mille järgi sotsiaalteadlased rikkust ja vaesust mõõdavad, Eestis järjest enam muret tekitavaks.

See koefitsient kasvas, mis tähendas ka ebavõrdsuse kasvu. Ja sel ajal leidsid Eestis aset veel mitmed sündmused, mis näitasid, et ega riigivõim sellest, mida rahvas mõtleb, palju ei hoolinud. Taheti elektrijaamu maha müüa, ja raudtee müüdigi maha. Juhtus muudki kummastavat. Juhtum, kus Mart Laar Savisaare pildi pihta kõmmutas, oli ka millalgi sel ajal, ma täpselt ei mäleta, kas enne või pärast kahe Eesti avaldust. Me võime küll öelda, et riigivõim tegutses omatahtsi ega arvestanud sellega, et tegelikult oli nende kohustsu mitte ühiskonna üle valitseda, vaid ühiskonna huvides tegutseda ja ühiskonda teenida. Sellele me ka tähelepanu juhtisime. Integratsiooni eestlaste ja venelaste vahel mõisteti aga väga kitsalt, pigem nagu assimilatsiooni.

Majandusliku kasvu ülistamine ja edukate kultus oli Reformierakonna ideoloogiline nurgakivi. Kas EKRE sünd pole just nende aastatepikkuse töö tulemus, millega püüti teistsuguste vaadetega valijaid tõrjuda otsustamise juurest eemale?

Reformierakonna ideoloogia on neoliberaalne ja selle järgi aitab riik ainult neid, kes ise ennast suudavad aidata, ning igaüks peab ise endaga toime tulema. Selge, et siis jäävad hammasrataste vahele need, kelle jaoks toimetulemine pole nii lihtne. Kui majandusliku edu asemel oleks ühiskondliku arengu mõõdupuuks inimeste rahulolu eluga, oleksid ka ühiskonna arendamise kriteeriumid hoopis teistsugused. Kahe Eesti avalduse järel loodi Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, mis pidi ühiskonna lõhesid leevendama. Aga Reformierakonna pikk võimuaeg sellele algatusele kaasa ei aidanud ning algatus suri selle toetaja Aadu Luukase siit ilmast lahkumise järel välja. Ühiskondliku Leppe Sihtasutusest on saanud Eesti Koostöö Kogu, mille egiidi all koostatakse inimarengu aruandeid, kuid mille algsest ideest on väga vähe alles jäänud.

Aga üksteist aastat pärast kahe Eesti avaldust olid paljud sellele alla kirjutanud Harta 12 loomise juures. Ka mina olin algatusrühmas ja aitasin harta teksti koostada. Seekord toodi esile ka samad probleemid, aga fookuses polnud enam mitte niivõrd lõhestatus kui just see, et inimesed on võõrandunud. Selleks, et võim ei võõranduks inimestest, on vaja demokraatlik süsteem niimoodi üles ehitada, et oleks tagatud pidev kontroll võimu teostajate üle. Võimu on vaja kontrollida, valijad peavad tegema järelevalvet nende üle, keda nad valisid. Ja peab olema ka võimalus sekkuda võimu tegevusse. Harta 12 tõstis just need probleemid esile.

Harta tulemusena kutsus vabariigi president kokku jääkeldri kohtumise, kus otsustati korraldada rahvakogu. Selle mõned ettepanekud jõudsid isegi riigikokku ja mõned kiideti seal ka heaks. Peab ütlema, et nii EKRE kui Vabaerakonna jõudmine riigikokku 2015. aastal oli just suuresti harta teene. Üldine protestimeeleolu aitas tõepoolest ka kaasa EKRE jõdmisele parlamenti.

Kas pole absurdne, et EKRE nimetab end parempoolseks, kirub, et ajakirjandus olla vasakliberaalne, samas on ajakirjandus ju olnud aastaid pigem paremale kaldu.

See absurd oleks muidugi päris naljakas, kui ta poleks samas nii kurb. EKRE puhul on täiesti selge, et nad said tuule tiibadesse tänu rahulolematutele valijatele, aga nende poliitiline instinkt on väga riigikeskne ja nende arvates võimaldaks see 18% häältest, mis nad valimistel said, neil teha ettekirjutusi sellest, kuidas käituda, kogu ühiskonnale. Nad ise ei käsitle end nagu viiendiku ühiskonna esindajad. Nad pretendeerivad kogu aeg ainutõele ja kogu rahva esindamisele. See ongi populistliku poliitika põhitunnus, et üritatakse rääkida ikka kogu rahva nimel.

Aga demokraatlik poliitiline instinkt on vastupidine. See eeldab, et hinnatakse ka teistsuguseid arvamusi ja püütakse nendega kompromissi leida, mitte kellestki üle sõita. Seepärast ma aravangi, et liberaalne demokraatia on ühiskonna arengu jaoks ikka kõige parem arengumudel. Sel puhul antakse hääleõigus ka vähemustele.

Kui me räägime juba populistlikust poliitikast, siis ei saa kuidagi mööda vaadata sotsiaalmeediast. Kuivõrd kujundab valimistulemuse just seesama sotsiaalmeedia? Kas Facebooki looja Mark Zuckerberg on teinud karuteene demokraatiale?

Facebook on muidugi ainult üks osa kogu sellest sotsiaalmeediast, mis meid mõjutab. Ilmselt on ta muidugi väga suure mõjuga. Aga midagi sarnast räägiti ka siis, kui ilmus televisioon. Võib ju ka väita, et televisoon oma liikuvate piltidega osutas demokraatiale karuteene. Kui olid ainult ajalehed, tugines demokraatia poliitikast huvitatud mõtlevatele inimestele. Televiisor aga tõstis esile neid, kes ekraanil paremini välja nägid. Lihtlaused ja loosungid hakkasid juba tänu televisoonile mõjuma. Igasugune kommunikatsioonialane tehnoloogiline muudatus muudab ka valijate käitumist. Aga arvan, et tänapäeval on ikka väga paljudel inimestel raske orienteeruda, sest ükskõik, mida keegi väidab, saab alati öelda, et see pole õige ja kõik on hoopis vastupidi. Tõe suhtelisus sotsiaalmeedias on muutunud absoluutseks ja selle tõttu on poliitikutel ka võimalik ükskõik milliste lubaduste ja valedega endale toetajaid leida.

Kas me siis võimegi öelda, et tänu sotsiaalmeediale oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse? Kas on rohtu, mis selle vastu aitaks?

Teatud mõttes võime muidugi väita, et see on nii. Ühiskonda muudavadki igasugused tehnoloogilised uuendused. Ilmselt on tarvis mingeid mehhanisme, mis seda infotulva kontrolliks. Praegu on ka juba tekkinud hoiatused, et teatud informatsioon, mis üles pannakse, ei pruugi tõsi olla. Tehnoloogia areng võimaldab ka erinevaid väiteid väga kiiresti kontrollida ja ka kahtluse alla seada. Aga muidugi on valimiskampaania ajal seda üsna raske teha. Üks asi on see, et meie oma valijad vaidlevad ja panevad poliitikuid paika, aga sotsiaalmeedia võimaldab ka välismaist sekkumist ja luureoperatsioone. Need on teemad, mis on väga teravalt päevakorda tulnud. Mõtleme kas või Ameerika presidendivalimistele, mis nüüd jälle ees seisavad. Küberkaitse teema on muutunud äärmiselt aktuaalseks kõikides riikides.

Kvaliteetajakirjandus samas teeb ise faktikontrolli. Nii Postimehes kui ka Delfis kontrollivad eksperdid poliitikute väidete õigsust. Aga teinekord võib vale teha juba mitu tiiru ümber maakera enne, kui tõde endale püksid jalga saab. Meedias jääb paraku ikka see kõlama, mida esimesena öeldakse. No ja sotsiaalmeedias levivad ka igasugused muud asjad nagu lamemaateooria jt jaburused, mida suur hulk inimesi ikka millegipärast usub. Praegu kas või need koroona ümber levitatavad vandenõuteooriad, mida seostatakse G5 mastidega.

Kas siis inimesed on kogu aeg nii rumalad olnud või aitab sotsiaalmeedia sellel rumalusel rohkem välja paista?

Siin tulebki mängu massiühiskond, kus ei ole enam vanu traditsioonilisi reegleid autoriteetide sõna maksvuse kohta. Kes kõige kõvemini karjub, selle sõna jääbki peale. Kõik väited, nii akadeemiku kui ka turumuti omad, on samas kategoorias. Inimesed valivadki selle, mis neile lähedasem ja mõistetavam tundub. Akadeemiku väide jääb tihti tavainimesele ka arusaamatuks.

Järjest rohkem teenuseid kolib internetti ja ka hääli antakse meil üha enam e-valimistel. Kas need on meil ikka usaldusväärsed või peaksime neid reformima hakkama?

Kui nüüd vaatame ka kriisiaega, siis tundub küll, et üha rohkem asju meie elus läheb e-põhiseks. Kaubanduskeskustesse ka on ilmselt inimestel üha vähem asja, sest ostminegi muutub internetipõhiseks. Pangas ju ajavad inimesed asju ka interneti abil ja ei juhtu midagi. Valimiste puhul on tähtis, et nad oleksid turvalised, ja mulle tundub, et e-valimised on tulnud selleks, et jääda ja pigem laieneda. Ma pole muidugi spetsialist, kes tehnoloogiat hindaks, aga minu meelest on e-valimiste probleem, et kas inimene, kes seal arvuti taga on, saab ikka täiesti sõltumatult oma hääle anda. Siin on võimalikud hääle ostmine jm mõjutamised. Aga häkkimiste ja tulemuste muutmise võimalusi ma ei kahtlusta. Tähtis on see, et iga valija saaks iseseisvalt oma otsuse teha. Ma näen just ohtu se,lles, et tänapäeva inimesed on kergelt manipuleeritavad. Sellega peaks rohkem tegelema. Et massiliselt ei mindaks valimisreklaamilt kohe oma häält andma internetis.

Ma saan aru, et just EKRE initsiatiivil praegu kontrollitakse e-valimiste turvalisust. Muidugi on mõnel erakonnal rohkem e-valijaid ja mõnel teisel jälle rohkem neid, kes jaoskonnas käivad.

Kuidas mõjutab suurema osa rahva linnas elamine kuritegevust, paarisuhteid ja muud? Väidetavalt oleks sündimuse koha pealt hea, kui meil elaks rohkem rahvast maal.

Kui rääkida ihaldusväärsest elukeskkonnast, siis seda näitavad hästi ju inimeste eelistused. See, et Tallinna ümber on tekkinud kuldne ring ja inimesed eelistavad looduslikumat eluviisi, mitte korterit keset linna, paistab ju välja küll.

Sotsioloogilistes uuringutes on üks väga huvitav näitaja, kui tegelikult uuritakse sallivust. Kui küsitakse näiteks, et kas te oleksite nõus, et teie naaber oleks muust rahvusest, homoseksuaal või midagi muud ebaharilikku, siis eestlaste puhul see küsimus mingit tulemust ei näita. Sest tegelikult ei tahetagi naabrit enda lähedusse. Tahetakse, et naaber oleks kaugemal, metsa taga. Või see nali koroonajast, et eestlastel on raske kaks pluss kaks reeglit täita, kuna ollakse harjutud, et teine inimene on vähemalt viie meetri kaugusel. Tung looduslähedasema ja eraldatuma eluviisi poole on kahtlemata olemas.

Aga on ka tekkinud noorte aktiivsete inimeste põlvkond, kel on juba teised eelistused. Nad on väga rahul linna keskel elamisega, sest nad käivad oma korteris ainult ööbimas. Seda küsimust ja kõike linnaga seonduvat oskavad aga majandusgeograafid kindlasti üsna põhjalikult selgitada. 

Kui palju on eestlased muutunud viimase kümnendi jooksul ja kuhu oleme teel – millised on meie väärtushinnangud?

Eestis on esikohal materiaalne heaolu ja selle saavutamine on teistest väärtustest ees. Mõnda aega liikusime väärtuste skaalal ka isikuvabaduste ja eneseteostuse väärtustamise poole. Kahjuks on see areng viimasel ajal toppama jäänud ning on tunda poliitilist survet traditsioonilisemate hoiakute suunas. Kunagi president Ilvese poolt sõnastatud igatsusest muutuda igavaks Põhjamaaks oleme me veel väga kaugel.

Mina ise pean seda skandinaavialikku ellusuhtumist ideaaliks, aga mõned tooniandvad jõud on hakanud meil vaatama rohkem Poola ja Ungari poole.

Ma mäletan, et kui hakkasin 1980ndatel sotsioloogiliste uuringutega tegelema, oli Ungari majandusmudel ikka kõigil kõneaineks. Ungari majandusteadlastest ja sotsioloogidest võeti eeskuju. Aga mis seal viimasel ajal on juhtunud, on täiesti arusaamatu. Miks on ühe erakonna võim nii suureks muutunud? On ju ometi selge, et mitme partei koalitsioonivalitsus aitab ühiskonda kõige paremini tasakaalus hoida.

Kui palju mõjutab koroona meie elu pikemas vaates? Kas inimesed elavad varsti jälle vanaviisi edasi või on nad midagi juurde õppinud?

Ma usun, et see kriis mõjutab ühiskonda rohkem kui eelmine majanduskriis. Siis oligi majanduse langus, mis käib ikka teatud aja tagant. Aga nüüd muutus ikka väga oluliselt ka elukorraldus, arusaam hügieenist jne. Võimalik, et see paneb inimesi teistmoodi käituma. Aga samas, nagu ütles Ardo Hansson, on inimeste harjumuste jõud ikka väga suur ja see sunnib vana elu juurde tagasi pöörduma. Kõik oleneb ka sellest, kui pikaks see kriis kujuneb. Kui me nüüd varsti kohe tavaeluga jätkame, siis küll midagi väga ei muutu. Aga me ei tea, mida sügis veel toob.

Kas riik peaks nüüd seda olukorda ära kasutades tegema suuremaid muudatusi ja reforme?

Oli näha, et valmisolek selliseks kriisiks ei olnud tasemel, nagu oleks võinud olla. Meil polnud piisavalt varusid, aga polnud ka teistes riikides. Eks see ole elupõline kindlustuse teema, et miks ma peaksin maksma, minuga ju nagunii midagi ei juhtu. Edaspidi ollakse kindlasti ettevaatlikumad ja küllap muutuvad ka ühiskonna riskihinnangud. Olen tegelenud riigikaitselise uuringuga, ja kui vaadata, mida inimesed ühiskonna julgeolekut ohustavaks peavad, siis epideemaid on alati kõige vähem tähtsatel kohtadel olnud. Seda pole osatud karta. Nüüd võib-olla hinnatakse see oht ümber. Muidugi räägitakse ikka kliima soojenemisest, igikeltsa sulamisel võivad ju välja tulla veel hoopis uued senitundmatud viirused. Ühiskonna turvalisuse tagamise ja julgeoleku plaanid on vaja kindlasti põhjalikult veel kord läbi mõelda. On saanud selgeks, et meil pole mitte ainult sõjalised ohud ja agressiivne naaber, vaid maailmas on väga palju muid ohte, millega me peame olema valmis tegelema.

Kas meie koolilapsed peaksid kell 7 hommikul kodust välja tormama, kui saaks osa asju õppida ka kodus? Kas oleks aeg loobuda senisest jäigast elurežiimist?

No tehase tootmine eeldab ju ikka inimeste ühel ajal tegutsemist. Aga kodukontoris töötamine on paljudele meeldima hakanud. Kui firmajuhid leiavad, et see niiviisi toimib, siis on ilmselt võimalik ka nii jätkata.

Koolipäeva alguse üle on diskuteeritud ka varem. Aga ainult distantsõppele lootma jääda ei saa, sest on avastatud, et selle koolipausiga jäi osa õpilasi ripakile. Oleme küll e-riik, aga võib-olla igas kodus pole arvutit. Mingil määral on õpetaja järelevalve all toimuv töö ikkagi vajalik. Iseasi, millal päeva alustada. Mina pole öökulli tüüpi inimesena kunagi seda varast ärkamist sallinud. Aga on jälle inimesi, kes käivituvad väga vara.
Nende suhtes, kes saavad hoo sisse alles lõuna paiku, võiks küll veidi paindlikum olla. Eks ühiskonna käitumisviisid muutuvad ka ühiskonna sundolukorra järel. Kui sundolukorras mingid asjad toimivad ja nähakse, et nii ongi hea, siis need asjad ka kinnistuvad.

Mis probleemidega peaks linnavalitsus rohkem tegelema – peale magalarajoonide, mille kohta olete öelnud, et need vajavad korrastamist?

Seesama koolide õpingute korraldamine, millest just rääkisime, on ju ka linnavalitsuse teema. Üldiselt tuleb teha asju, mis linlaste heaolu paremaks teevad. Rohelise Tallinna mudel võiks ikka kusagil eespool ideaalina terendada. Tähtis pole isegi Euroopa rohelise pealinna tiitel, vaid rohelisem linn ise. Kuna meil kliima ka kipub pehmemaks muutuma, siis saab juba aasta läbi jalgrattaga sõita. Jalgrattateed, mõnusad liikumisvõimalused ja ühistranspordi marsruudid peavad olema olulised, neid luues tuleb lähtuda tegelikest vajadustest. Võib-olla on inimeste liikumine muutunud võrreldes selle ajaga, kui linna bussiliinid paika pandi.

Tallinn on kikilipsukujuline. Autode piiramine toob kaasa puhtama õhu. Analüüsid on näidanud, et tänu pausile lennuliikluses ja väiksemale autode hulgale on linna õhk palju puhtamaks muutunud. Ülearu võimsaid ja saastavaid autosid võiks ju ühel hetkel ka maksustada. Igasugune idee reguleerida maksude abil inimeste käitumist, mitte ainult nende käest raha kätte saada, oleks mõistlik. Eesti autopark paistab uuem ja luksuslikum kui näiteks Norras. Kõrge maksu tõttu on vist inimesed sunnitud ostma tagasihoidlikuma ja vähem saastava auto. Tänapäeval on ka elektriautod, neid peaks jälle soosima.

Ja lõpuks – Eestit tunnustati hiljaaegu kui Ida-Euroopa kõige demokraatlikumat riiki. Kas teile tuli see üllatusena?

Ei tulnud üllatusena. Eesti on ikka demokraatia edetabelites olnud küllaltki headel kohtadel. Ega me sealt nii kiiresti pudenema ei hakka. Praegu on ka küsimus selles, et paljud Ida-Euroopa maad on selles edetabelis kukkunud. Eks see võib ka Eestit ees oodata, kui mõni praegune valitsuserakond liiga suure võimu enda kätte saab. Nii nagu me nägime toimuvat pressivabaduse indeksiga, mis Eesti jaoks läks halvemaks tänu Postimehe omandussuhetega.

Aga ma loodan, et demokraatia hinnangutes me siiski säilitame oma positsiooni, sest meie kodanikuühiskond on küllaltki hästi arenenud. Inimestel on eri organisatsioonide kaudu võimalik meelt avaldada.

Kohelge naisi meestest soosivamalt! 

"Igapäevaelus peame vähendama naiste koormust kodustel töödel," leiab Juhan Kivirähk, lisades, et Eesti naised olid esimeste seas, kes said valimisõiguse, kuid ühiskond on ikka liiga meestekeskne.

Kivirähki sõnul on tõesti imelik, et hoolimata Eesti naiste kõrgest haridustasemest püsib siinne palgalõhe naiste ja meest vahel Euroopa Liidus ühe suuremana. "Kui vaatame ajalukku, siis oli Eesti ju esimeste seas, kus naised said valimisõiguse," lausus ta. "Aga millegipärast on siin ikka selline konservatiivne ja patriarhaalne ühiskond, kus naised on kehvemas seisus. Väga paljudes maades on ühiskond nii meestekeskne, et seda ei osatagi märgata. Kõige rohkem tajusid minu küsitluse järgi ebavõrdset kohtlemist Põhjamaade õpilased, kes seda ka alati välja ütlesid. Hispaanias ja Armeenias näiteks ei tuntud seda probleemi. Seal peetaks seda loomulikuks."

Kivirähki sõnul tuleks suurema võrdsuse saavutamiseks arvestada naiste ja meeste bioloogilist erinevust. "Kui me lähtume sellest, et kõik on võrdsed, siis asetab bioloogiline erinevus naised ebavõrdsesse olukorda võrreldes meestega," lausus ta. "Seepärast me peame naisi just aitama ja toetama, et seda ebavõrdsust vähendada. Seepärast kohelgem naisi ikka soosivamalt! Tuleb jälgida, et naiste esindatus oleks ikka igal pool olemas ja igapäevaelus peame vähendama naiste koormust kodustel töödel. Enne rääkisime SKT-d tootvatest ja n-ö raiskavatest harudest. Peab ütlema, et nendes raiskavates harudes, nagu haridus ja sotsiaalalad, ongi tööl enamasti rohkem naised. Aga need n-ö raiskajad annavad Eesti arengusse vaat et väärikamagi panuse kui need, kes konkreetselt mingit asja toodavad. Kuid mõistagi on palgad nendes raiskavates harudes ju väiksemad!"

Ilmselt peaksime ka meeste ja naiste võrdsuses vaatama Põhjamaade poole, leiab Kivirähk. "See, milline Soome praegune valitsus välja näeb, võib meie alfaisastes tekitada tugevaid tundeid, viha ja solvumist, et selline valitsus hästi hakkama saab. Aga tegelikult on see ju märk, et ühiskonnas on mõnedki asjad paremini korraldatud."

Laadimine...Laadimine...